1-16-1760/34

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg

1. september 2017 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-1760 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Mati Kartau Kriminaalasi Aleksandr Poljakov süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
2. juuni 2017 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Aleksandr Poljakov kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Olga Dorogan Süüdistatav Aleksandr Poljakov. Isikukood: 38602252240, elukoht: XXX; kriminaalkorras karistamata. Tõkendit ei ole kohaldatud. Kaitsja Vandeadvokaat Sergei Politšev RESOLUTSIOON Jätta Viru Maakohtu
3. juuni 2017 otsus muutmata ning kaitsja vandeadvokaat Sergei Politševi apellatsioon rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Viru Maakohtu
5. juuni
6. a otsusega tunnistati Aleksandr Poljakov süüdi karistusseadustiku (KarS) § 113 lg 1 järgi selles, et tema olles alkoholijoobes,
7. juunil
8. ajavahemikul 07.00 - 08.30, viibides oma elukohas aadressil XXX Kohtla-Järve asuva korteri esikus ja seejärel köögis, alaealiste laste juuresolekul, otsitud põhjustel lõi oma abikaasat J.P. 1 korduvalt rusikatega näkku, pähe ning rindkeresse. Seejärel võttis kätte 1 kg ja 250 grammi kaaluva lõikelaua ning lõi sellega J.P. vastu pead, mille tagajärjel lõikelaud purunes. A. Poljakov peksis kannatanut, kuni viimasel hakkas silmnähtavalt halb, ninast ja kõrvast hakkas verd jooksma, kannatanu kaotas kõnevõime ja teadvuse. Samal päeval kell 09:17 toimetati J.P. kiirabiga haiglasse kliinilise surma seisundis.
9. juunil 2015 kell 23.00 tuvastati J.P. surm. Oma tegevusega tekitas A. Poljakov J.P. le surma põhjustanud pea kinnise tömbi trauma peaajupõrutuse, vasakpoolse kõvakelmealuse verevalumi, ämblikvõrkkestaaluste verevalumitega ajupõhimikul ning koldeliselt vasaku otsmiku-kiirusagara piiril, ninaluudemurru ja nahaaluste verevalumite, pehmete kudede turse ja nahamarrastustega näol, põrutushaava ja nahaaluste verevalumitega vasakul kõrvalestal, verevalumitega parema silma sidekestal, mis oli eluohtlik selle tekitamise momendil ja mille tüsistusena tekkis peaajuturse. Lisaks tekitas A. Poljakov J.P. le järgmised kehavigastused: pindmine põrutushaav parema õlavarre ja kämbla sirutuspinnal ning pindmised põrutushaavad vasaku reie siseküljel; nahaalused verevalumid vasaku õlavarre sirutuspinnal keskmises ja alumises kolmandikus, parema küünarliigese sirutuspinnal, mõlema küünaravarre sirutuspinnal keskmises ja alumises kolmandikus, parema reie keskmises kolmandikus välisküljel, parema põlveliigese ja sääre sirutuspinnal; nahamarrastus parema õlavarre sirutuspinnal ning parema reie välisküljel, nahakriimustused parema reie välisküljel ja sirutuspinnal ning parema jala seesmise päksi juures; nahaalune verevalum mõlema õlaliigese eespinnal ning vasakul pool puusal niudeluuharja kohal, nahamarrastus parema rangluu kohal; nahakriimustused paremal pool kaelal.
10. A. Poljakov tunnistati süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ning karistati 13 aasta pikkuse vangistusega. A. Poljakov võeti vahi alla kohtusaalis. Tsiviilhagi katteks mõisteti A. Poljakovilt välja 834 eurot. Samuti lahendati kriminaalmenetluse kulude ja asitõenditega seonduvad küsimused.
11. Kohus leidis, et A. Poljakovi tegu ei saa kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 alusel, nagu taotleb kaitsja. Teo kvalifitseerimine KarS § 118 lg 1 p 7 järgi eeldaks, et süüdistatav tegutses kannatanu surma põhjustamisel ettevaatamatusest. Kui aga süüdistatav tegutses kannatanu surma põhjustamises vähemalt kaudse tahtlusega, on realiseeritud KarS §
12. Seega on süüdistus tapmises põhjendatud.
13. Süüdistatava ütluste kohaselt sai ta täielikult aru oma teo ohtlikkusest ning sellest, et tema tegevus seab kannatanu elu ohtu. Süüdistatava ütlustest nähtub, et peksmine oli intensiivne, peksmisel kasutas süüdistatav piisavalt rasket lõikelauda ning lõpetas peksmise siis, kui kannatanu lamas põrandal ja korises. Surnu ekspertiisiaktist nähtuvalt võis kannatanu viibida kliinilise surma seisundis, nagu oli märgitud kiirabikaardil. Isiku lootus hiljem osutatavale meditsiinilisele abile ei anna alust väita, et isik tegutseb surma põhjustamisel ettevaatamatusest, sest hilisema meditsiinilise abi võimalik osutamine ei ole kausaalses seoses peksmise käigu ja tekkida võiva tagajärjega. Pekstes kannatanut korduvalt vastu pead, kasutades selleks ka lõikelauda, on süüdistatav loonud olukorra, mil kannatanu terviseseisundi muutumine ei olnud enam süüdistatava kontrolli all. Maakohus leidis, et teo toimepanemise ajal ei tegutsenud süüdistatav surma põhjustamisel ettevaatamatusest, sest ei esinenud ühtegi tõsimeelset, konkreetset asjaolu, mille tõttu süüdistataval oleks tekkinud põhjendatud lootus, et peksmise tagajärjel surm suure tõenäosusega ei saabu. Süüdistatav tegutses vähemalt kaudse tahtlusega. Teo tehioludest nähtub, et süüdistav suhtus teosse, selle käiku ja tagajärgedesse ükskõikselt ega teinud midagi, et saada tegu kontrolli alla. Ta jätkas peksmist kuni põrandal lamav verine kannatanu jäi teadvuseta, ei reageerinud ja korises. Kannatanule oli tekitatud selline tervisekahjustus, mille tagajärjel ta kaotas teadvuse ja viibis kliinilise surma seisundis juba vahetult pärast teo lõpetamist süüdistatava poolt. Kannatanu korises ja tema ninast ning kõrvast tuli verd. 2 Kannatanut löödi korduvalt rusikate ja 1250 gr kaaluva lõikelauga pähe, mis peksmise käigus purunes, samuti tiriti läbipekstud kannatanut jõuga läbi koridori. Tegemist on intensiivse elu ohustava ründega, mille objektiivse teopildi alusel saabub vahetu surm. Kannatanul on surmajärgselt fikseeritud pea kinnine tömp trauma peapõrutuse ja verevalumitega, ninaluudemurd ja peaajuturse ning hulgaliselt nahamarrastusi kehal. Seega on leidis kohus, et A. Poljakovi tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 113 lg 1 järgi.
14. Karistuse mõistmisel arvestas kohus KarS § 56 lg-tes 1,2 sätestatut ning kohtupraktikat ning leidis, et süüdistatavat tuleb karistada vangistusega 13 aastat. Karistust kergendava asjaoluna arvestas kohus KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes süüdistatava sõnalist kahetsust. Raskendavate asjaoludena arvestas kohus teo toimepanemist abikaasa suhtes ning alaealiste laste juuresolekul. Süüdistatava ütlustega luges kohus tõendatuks, et kannatanu kaks alaealist last (teo toimepanemise ajal 3-4 aastased), viibisid teo juures. Kohus möönis, et ehkki lapsed ei viibinud teo juures algusest lõpuni, oli neile arusaadav ja tajutav teo sisu. Süüdistatava ütlustega on tõendatud, et lapsed tajusid toimunut visuaalselt ja kuulsid, mis toimub, tundsid toimunu vastu huvi ja püüdsid toast väljuda. Sellel raskendaval asjaolul on oluline kaal, kui arvestada laste vanust ja tagajärgi edaspidises elus.
15. Süüdistatava süüd vähendab tema käitumine vahetult pärast teo toimepanemist. Süüdistatav jäi sündmuskohale ja võttis tarvidusele meetmed kiirabi kutsumiseks. Nii kohtueelse kui kohtumenetluse jooksul andis süüdistatav täielikke ütlusi ega püüdnud varjata oma tegevust, ega seda kergemana näidata. Ta ei kartnud avaldada ka fakte, mida võidakse kasutada tema vastu. Süüdistatav palus andeks kannatanu õelt. Kohus leidis antud asjaoludel, et süüdistatav võib olla kohati enesekriitiline. Süüd ei vähenda aga kannatanu käitumine antud asjas. Ajal, mil süüdistatav tarvitas alkoholi ja oli öö läbi baaris, oli kannatanu kaine, hoolitses laste eest ning tundis muret abikaasa pärast helistades talle korduvalt. Ka kannatanu seksuaalse elu asjaolud ei ole asjaoluks, mis vähendaksid süüdistatava süü suurust.
16. Süü suurust hindas kohus teo asjaolusid arvestades üle keskmise suureks. Kohus arvestas, et tegu oli toime pandud alkoholijoobes. Süüdistatav ei piirdunud ühe löögiga, vaid peksis kannatanut. Tegemist oli intensiivse ründega, mis ohustas kannatanu elu juba esimesest löögist – just löögist kõrva piirkonda hakkas kõrvast verd jooksma. Kohus arvestas sedagi, et süüdistatav ei piirdunud rusikalöökidega, vaid kasutas kehavigastuste põhjustamiseks lõikelauda. Eseme kasutamine peksmisel suurendab isiku süüd oluliselt, sest selle kasutamine näitab, et süüdistatav püüdis tekitada kannatanule tõsisemaid vigastusi ning talle ei piisanud rusikaga löömisest.
17. Süüdistatava isikut arvestades tõi kohus välja, et süüdistatav ei ole alates
18. a juunist teinud midagi selleks, et hüvitada kannatanule matusekulusid. Ta andis kohtuistungil ütlusi, millest selgus, et ta on ka varem kasutanud kannatanu suhtes vägivalda erinevatel põhjustel ning vastas kaitsja küsimusele, et arvab, et konflikte ei ole võimalik lahendada vägivallata. Kohus leidis, et süüdistatava hoiakutest nähtub, et pereelu elataksegi nii ja naist tuleb suunata ja karistada vajadusel füüsiliselt. APELLATSIOON
19. Otsusele esitas apellatsiooni A. Poljakovi kaitsja vandeadvokaat S. Politšev, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kvalifitseerida A. Poljakovi tegu ümber KarS § 118 lg 1 p 7 järgi ning mõista süüdistatavale kergem karistus. Alternatiivselt, kui kohus ei kvalifitseeri tegu ümber, teha uus otsus, millega kergendada A. Poljakovile mõistetud karistust. Menetluskulud jätta riigi kanda. Kaitseväited seisnevad lühidalt kokkuvõetult järgmises. 3 9.1 Nõustuda ei saa maakohtu põhjendustega, et löökide ajal süüdistataval ei võinud tekkida põhjendatud lootust, et selle tagajärjel kannatanu surm ei saabu. Maakohus ei ole analüüsinud süüdistatava konkreetseid tegusid – löökide arvu ja laadi. Analüüsida tuleks konkreetseid tegusid ja nende tagajärge kogumis, üksnes sel viisil saab tuvastada kuriteokoosseisu subjektiivse külje. Süüdistatava ütluste kohaselt lõi ta kogu konflikti kestel kannatanut rusikaga vastu pead 5-7 korda ja lõikelauaga ühel korral. Lüües kannatanut 5-7 korda konflikti kestel, mis vältas 3 minutit, oli süüdistataval põhjendatud lootus, et selle tagajärjel surm ei saabu. Süüdistatav ei ole füüsiliselt nii tugev (kehakaal on 58 kg), et saaks tekitada kannatanule surmaga lõppevaid vigastusi. Süüdistatav küll tegeles periooditi poksiga, ent ei ole tuvastatud, et ta omandas sellega seoses erilised omadused ja oskused. Kohus jättis analüüsimata sellegi, kas süüdistataval oli põhjendatud lootus, et lõikelauaga löömise tagajärjel ei saabu kannatanu surm. Kohus jättis analüüsimata, millise lõikelaua osaga löök tehti, millest lõikelaud puru läks (kas löögist või oli nt habras). 9.2 Väär on kohtu järeldus, et süüdistatav suhtus oma teosse ja selle tagajärgedesse ükskõikselt, ega teinud midagi, et tegu kontrolli alla saada (vt otsuse lk 9). Maakohus ei ole põhjendanud, miks käesolevas asjas tuvastatud asjaolud ei andnud kohtule teavet selle kohta, et teo toimepanemise seisuga süüdistataval oli põhjendatud lootus, et tema poolt kasutatud vägivalla tagajärjel ei saabu kannatanu surm. 9.3 Karistuse mõistmisel ei arvestanud kohus, et A. Poljakov tegutses kaudse tahtlusega. Kergendava asjaoluna arvestas kohus KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes sõnalise kahetsuse avaldamist. Ent kaitsja hinnangul väljendas A. Poljakov ka oma tegudega kahetsust pärast teo toimepanemist (vt ka otsuse lk 11 põhjendusi). Kergendava asjaoluna arvestas kohus ka seda, et A. Poljakov aitas aktiivselt kaasa süüteo avastamisele. KarS § 57 lg 1 p-st 1 tulenevalt on karistust kergendav asjaolu abi andmine kannatanule vahetult peale süüteo toimepanemist. Maakohus ei arvestanud, et kui kannatanu teadvuse kaotas, palus süüdistatav naabrit, et see kutsuks välja kiirabi. 9.4 Raskendava asjaoluna arvestas kohus teo toimepanemist abikaasa suhtes ja alaealise juuresolekul. Kohus ei ole märkinud, millist materiaalõiguse normi ta seejuures kohaldas. Kohus jättis arvestamata A. Poljakovi ütlused, et ta tegi kõik endast oleneva, et lapsed viibiksid teises toas ja ei näeks toimunut pealt. Asjaolu, et poeg püüdis siiski toast välja tulla ja vaadata, mis toimub, ei tõenda, et süüdlane pani teo toime lapse juuresolekul. Kohtuotsusest ei nähtu, millest tegi kohus järelduse, et lapsed olid psüühiliselt traumeeritud. Kohtueelses ja kohtulikus menetluses ei ole kaasatud pädevat spetsialisti, kes võiks anda arvamuse laste psüühilise seisundi kohta. Raskendava asjaolu kaalu ei saa hinnata selle pinnalt, millised tagajärjed tõi kaasa toimepandud kuritegu laste jaoks – seda asjaolu hinnatakse üksnes siis, kui laps viibib kuriteo toimepanemise juures ja näeb seda pealt. 9.5 Kohtu hinnangul ei loo kannatanu isikliku elu mustamine süüdistatavale parema kaitse olukorda. Sellele vaatamata ei nähtu kohtuotsusest, et kohus analüüsiks uuritud tõendeid kuriteo toimepanemise motiivi mõttes või teeks selle kohta järelduse. Maakohus ei analüüsinud kannatanu käitumist ja järeldas sisuliselt ainult seda, et kannatanu seksuaalelu asjaolud ja vabadus ei puutu asjasse. 9.6 Süüdistuses on märgitud, et A. Poljakov kasutas vägivalda oma abikaasa suhtes otsitud põhjustel. Seega on selge, et kohtulikul uurimisel pooled arutasid kannatanu käitumist sellest küljest, kas süüdistataval oli alust armukadeduseks või mitte. Süüdistatav on järjepidevalt andnud ütlusi, et kuriteo toimepanemise põhjuseks oli armukadedus, mille põhjustas abikaasa 4 ebaõige käitumine. Süüdistatava ütlusi kinnitava ka tunnistaja M. P. ütlused. Kohus on jätnud karistuse mõistmisel arvestamata kuriteo motiivid. 9.7 Kohus luges süü keskmiselt suuremaks, arvestades, et see on toime pandud alkoholijoobes. Karistusseadustik alkoholjoovet raskendava asjaoluna ette ei näe. 9.8 Süüd suuruse hindamise juures arvestas kohus seda, et süüdistatav lõi kannatanut korduvalt rusikatega ja lõikelauaga, ei piirdunud ühe löögiga ega lõpetanud tegevust verejooksu esimestel tunnustel. Kaitsja leiab, et kuriteo asjaolud ei ole hinnatavad sellistena, et need näitaksid keskmisest suuremat teosüüd. 9.9 Süüdistatava isiku puhul arvestas kohus, et A. Poljakov ei teinud alates
20. a midagi selleks, et hüvitada kannatanule matusekulusid. See ei tähenda aga kaitsja arvates, et seda võiks arvestada karistust raskendava asjaoluna. 9.10 Süüdistatava vastustest ei saa teha järeldust, et ta leiab, et pereelus tuleb naist suunata ja karistada vajadusel füüsiliselt. Karistada isikut selle eest, et tema seisukohad ei lange kokku üldlevinud seisukohtade ja kehtiva seaduse sätetega, ei saa. Liiatigi arutatakse süüdistust süüdistusakti järgi, ning selles ei olnud A. Poljakovile ette heidetud kannatanu tirimist juustest, tema löömist lahtise käega ja vastu pead. 9.11 Karistuse mõistmisel arvestas kohus, et süüdistatava süül ei kasvata lapsi enam nende ema. Kaitsja hinnangul tuleks mõista karistus vaid teo tagajärje pinnalt ega tohi laiendada võimalike tagajärgede ulatust. Seda enam, et A. Poljakov on laste bioloogiline isa, elas koos nendega ja tegeles aktiivselt kasvatamisega ning kavatseb seda teha ka tulevikus. Kohus ei ole arvestanud kannatanu J. J. seisukohta, milles ta sisuliselt möönab, et tema õde ei olnud ideaalne naine, mis kinnitab kaudselt ka süüdistatava ütlusi tema abikaasa ebaõige käitumise osas. 9.12 Kohus jättis karistust mõistes arvestamata, et A. Poljakov on varem kriminaalkorras karistamata isik, samuti jäeti arvestamata õiguskorra kaitsmise huvid ja võimalus mõjutada süüdlast hoiduma süütegude toimepanemisest. A. Poljakovi ja J.P. konflikt oli pikaaegne perekondlik tüli, mille oli tinginud J.P. käitumine. Viimane suurendas A. Poljakovi armukadedust, mis oligi kuriteo toimepanemise motiiviks. Süüdistatav on varem karistamata isik, kes töötas, soovis elada perekondlikku elu ja kasvatada lapsi. Seetõttu ei tuleks talle mõista maksimaalsele karistusmäärale lähedast karistust, vaid oluliselt kergem karistus, kui see on KarS § 113 ette nähtud sanktsiooni keskmine määr. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
21. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku määrusega anti menetluspooltele võimalus esitada oma kirjalikud seisukohad esitatud apellatsiooni osas kuni
22. augustini
23. Kirjalikus seisukohas leiab ringkonnaprokurör O. Dorogan, et vaidleb apellatsioonile vastu. Kohus on põhjendatult leidnud, et kuritegu vastab KarS § 113 lg 1 kvalifikatsioonile. Faktilisi asjaolusid, millele tuginedes võiks süüdistatav tõsikindlalt väita, et oht elule tagajärjes ei realiseeru, kohtuliku uurimise käigus ei tuvastatud. Apellatsioon sisaldab valdavalt kaitsekõnes esitatud väiteid, mille kohus on otsuses kummutanud. Ringkonnaprokurör nõustub maakohtu järeldustega kõikide asjakohaste asjaolude hindamisel ning otsuse tegemisel nii kvalifikatsiooni kui karistusmäära puhul. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED 5
24. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, maakohtu otsuse ja sellele esitatud edasikaebusega, jätab kaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.
25. Apellatsioonis esitas kaitsja kaks taotlust- esmalt taotletakse ringkonnakohtult tuvastatud asjaolule maakohtust erineva materiaalõigusliku hinnangu andmist ning sellest tulenevalt ka karistuse muutmist, ning alternatiivselt, juhul kui ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt süüdistatava A. Poljakovi teole antud õigusliku hinnanguga, kergendada mõistetud karistust.
26. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata ning apellatsioonikohus nõustub kohtu seisukohtadega asjaolude tuvastamises ning materiaalõiguse kohaldamises, puudub vajadus siinkohal täiel määral taasesitada kohtu vastavaid põhjendusi, mistõttu alljärgnevalt saab vastatud kaebuse põhiväidetele. Seejuures väärib rõhutamist, et kaebuse põhiväited on samased maakohtus esitatud kaitseväidetega ning millele on vastused kohtuotsuses ka esitatud.
27. Kaebuses taotletakse kohtuotsuse tühistamist A. Poljakovi tegevuse kvalifitseerimises tapmisena KarS § 113 järgi. Kaebaja hinnangul maakohtu otsus ei ole kvalifitseerimise osas piisavalt põhjendatud, s.t, et kohus rikkus põhjendamiskohustust. 14.1 Vastuseks kaitsja etteheidetele põhjendamiskohustuse rikkumise kohta selgitab ringkonnakohus, et põhjenduste puudumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaselt on kohtupraktikas valitseva lähenemise kohaselt tegemist kolmel juhul: esiteks siis, kui kohus ei ole mingit oma seisukohta või järeldust üldse põhjendanud; teiseks olukorras, kus kohtulahendis on püütud küll mingit seisukohta või järeldust põhjendada, kuid selle põhjenduse kujunemine ei ole lahendi lugejale jälgitav; ning kolmandaks siis, kui otsuses esitatud seisukoha või järelduse põhjendused ei ole veenvad (RKKK 3-1-1-123-04, p 10; 3-1-1-47-04-p-de 9-10; 3-1-1-85-00, p 5.2, 3-1-1-17-03, p 13). 14.2 Situatsioonis, kus apellant viitab olulisele menetlusõiguse rikkumisele, saab apellatsiooni resolutiivosa järeldus olla vaid üks. Nimelt tuvastades kriminaalmenetluse õiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p-de 6-8 või 11 järgi, tühistab ringkonnakohus KrMS § 341 lg-s 2 kohaselt otsuse ja saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. 14.3 Kohtukolleegium leiab, et kohtuotsuse tegemisel ei ole maakohus põhjendamiskohustust rikkunud, vastupidine kaebeväide ei ole kooskõlas maakohtu otsusega. Asjaolu, et apellant ei nõustu maakohtu poolt tehtud järeldustega ning temapoolne hinnang tõenditele on maakohtu omast erinev, ei tähenda seda, et kohus oleks kriminaalmenetlust oluliselt rikkunud. Sellisele seisukohale annab kinnitust ka asjaolu, et tegelikult ei taotleta mitte kriminaalasja tagasisaatmist I astme kohtule, vaid uue otsuse tegemist samade tõendite alusel ringkonnakohtus. 14.4 Ringkonnakohus leiab, et maakohus hindas tõendeid vastavuses menetlusõiguses sätestatud põhimõtetega ning hinnangu tulemina põhjendas asjakohaselt, millistel põhjustel tõendikogum kinnitab maakohtu siseveendumust süüdistatava A. Poljakovi süü tõendatuses talle esitatud süüdistuses oma abikaasa tapmises KarS § 113 järgi. Ringkonnakohtu hinnangul esitatud apellatsioon ei sisalda endas niivõrd kaalukaid argumente, mis veenvalt kummutaksid maakohtu sisukohaseid ning tõenditele tuginevaid järeldusi.
28. Vaidlusteta on käesolevas kriminaalasjas tuvastatud, et
29. juunil 2015 ajavahemikul 07.00-08.30, viibides oma elukohas XXX Kohtla-Järve asuva korteri esikus ja seejärel köögis, lõi A. Poljakov oma abikaasat J.P. korduvalt rusikaga näkku, pähe ning kehasse. Seejärel võttis A. Poljakov l,250 gr kaaluva puidust lõikelaua, millega lõi naist pähe ning mille tagajärjel 6 lõikelaud purunes. Peksmise tagajärjel hakkas kannatanul ninast ja kõrvadest jooksma verd ning ta kaotas teadvuse. Kell 9.15 toimetati kannatanu haiglasse kliinilise surma seisundis ning sama päeva õhtul kell 23.00 J.P. suri haiglas. Surnu ekspertiisiaktis tuvastati J.P. l hulgivigastused, sealhulgas surma põhjustavad (vt surnu ekspertiisiakt lk 50-63, ja 65-66, 2 kd), millised olid tekitatud süüdistatava A. Poljakovi poolt. Seega A. Poljakovile süüks arvatud teo objektiivne külg leidis tuvastamist ning faktilised asjaolud, nagu märkis õigesti maakohus, on selged.
30. Juba maakohtus tekkis küsimus selles, et kas A. Poljakovi poolt toimepandud tegu on õigesti kvalifitseeritud tapmisena KarS § 113 järgi või siis on põhjendatud kaitsja taotlus kvalifitseerida süütegu KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, s.t raske tervisekahjustuse tekitamisena, kui sellega põhjustati surm. Maakohus hindas õigeks süüdistuse kvalifikatsiooni KarS § 113 järgi. Vastavad kohtu põhjalikud, Riigikohtu asjakohaste lahenditega toestatud seisukohad on kohtuotsuses esitatud (vt maakohtu otsuse lk 6-9) ning ringkonnakohus täiel määral nõustub nendega.
31. Kaebuses jätkuvalt leitakse, et A. Poljakovi tegu on hinnatav KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Kohus ei ole kaebaja arvates analüüsinud süüdistatava konkreetseid tegusid (löökide arv, iseloom, millega tekitatud ja kuhu). Kohus lähtus ainult saabunud tagajärjest ning seejuures viidatakse ekspertiisiaktile, kus järeldatakse, et kannatanu võis olla kliinilise surma seisundis. 17.1 Nimetatud etteheited on asjakohatud. Maakohtu otsusest nähtub selgelt, et kohus analüüsis tuvastatud asjaolude pinnalt kuhu, millega ning millisel viisil süüdistatav kannatanut peksis. Siinkohal on põhjendamatu ette heita maakohtule seda, et kohus analüüsis vastavaid süüdistatava ütlusi, sest süüdistatav ise kirjeldas detailirohkelt, kus, millega ning millisel viisil ta J.P. peksis (nt süüdistatava selgituse kohaselt peksis pähe, sest „harjumus nagu, vastu jalgu ju ei lööda“). Kaebuse väide, nagu oleks maakohus lähtunud järeldustes pelgalt tagajärjest, ei vasta tõele. Kohtuotsusest nähtuvalt tuvastas kohus toimepandud teo asjaolud kogu selle terviklikkuses, mitte ei toonud välja vaid saabunud tagajärje, ehk siis vaid kannatanul tuvastatud vigastused. Samas kohus sedastas põhjendatult, et haiglasse saabudes viibis süüdistatav juba kliinilise surma seisundis (vt SA Ida-Viru Keskhaigla patsiendikaart, 2 kd, lk 47, surnu ekspertiisiakt, 2 kd, lk 51).
32. Kaebuses leitakse, et vägivalla suurus ja laad on analüüsimata. Asjas ei ole tuvastatud, et varasemalt poksiharrastusega tegelemisel oleks süüdistatav omandanud mingid erilised oskused (nt tugev löök). Lõikelauaga lõi süüdistatav kannatanut üks kord, kuid kohus ei ole tuvastanud, kas kannatanut löödi selle lameda osaga või servaga. Seega ei ole kohus hinnanud, kas süüdistataval oli siiski põhjendatud alus loota, et tekitatud löökide (isegi lõikelauaga) tagajärjel surm ei saabu. 18.1 Kaebeväide selle kohta, et maakohus jättis analüüsimata vägivalla suuruse ja laadi, ei ole õige. Kohus analüüsis süüdistatava poolt kannatanu suhtes kasutatud vägivalda ning leidis põhjendatult, et peksmine oli intensiivne, löögid olid suunatud pähe ning lisaks rusikalöökidele kasutas süüdistatav kannatanu peksmisel üle kilo kaaluvat lõikelauda. Siinkohal tuleb märkida, et ringkonnakohtu hinnangul ei ole antud juhul mingit vahet, kas süüdistatav lõi lõikelauaga kannatanut serviti või lameda osaga. Lõikelaua kasutamisest saab järeldada vaid üht – selle eesmärgiks oli suurendada löögijõudu. Kuna lõikelaud purunes löögi tagajärjel, oli löögijõud ilmselgelt suur. Ebaoluline rõhuasetus on kaitsja poolt pandud ka asjaolule, et puuduvad tõendid, et varasema poksiharrastuse tulemusena oleks ta omandanud erilisi oskusi. Selliste oskuste tuvastamine on antud juhul ebavajalik. Selgelt leidis aga tuvastamist süüdistatava enda selgitusest, miks ta peksis kannatanut just nimelt pähe (viitas omandatud harjumusele, sest 7 jalgadesse ju ei lööda). Õigesti on kohus järeldanud, et süüdistatav lõpetas kannatanu peksmise alles siis kui viimane lamas põrandal ja korises.
33. Kaebaja arvamuse kohaselt kohus järeldas ebaõigesti, et süüdistatav suhtus teosse ja selle tagajärgedesse ükskõikselt ega teinud midagi, et saada tegu kontrolli alla. Nimetatud vastuväidet ilmestatakse asjaoluga, et süüdistatav palus naabril kutsuda kiirabi. 19.1 Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et mingit kontrolli süüdistatav toimpandud teo üle ei omanud. Seejuures kiirabi kutsumine ei muuda ka ringkonnakohtu hinnangut selle kohta, et süüdistatav pani toime oma abikaasa tapmise, mitte ei saabunud surm ettevaatamatusest. Siinkohal ei hakka ringkonnakohus üle kordama maakohtu põhjalikku asjaolude analüüsi selle kohta, miks on süüdistatava käitumine hinnatav just nimelt tapmisteona mitte ettevaatamatusest surma põhjustamisena (vt maakohtu otsuse põhjendused lk 6-9). Mis puudutab aga süüdistatava palvet naabril kutsuda kiirabi, siis saab maakohtuga nõustuvalt öelda, et isiku lootus hiljem osutatavale meditsiinilisele abile iseenesest ei anna alust väita, et isik tegutses tegu toime pannes (ehk siis kannatanut intensiivselt peamiselt pähe pekstes) ettevaatamatusest, sest hilisem arstiabi võimalik osutamine ei ole põhjuslikus seoses peksmise käigu ja tekkida võiva tagajärjega. Olgu veelkord rõhutatud, kiirabi kutsumise hetkeks oli süüdistatav loonud olukorra, mil kannatanu seisund ei olnud enam tema kontrolli all.
34. Eeltoodust lähtuvalt jääb apellandi taotlus A. Poljakovi poolt toimepandud teo ümberkvalifitseerimisest muutmata.
35. Apellatsioonis ei nõustuta ka süüdistatavale mõistetud karistusega. Kaebaja arvates ei ole maakohus õigesti hinnanud kõiki karistuse mõistmist mõjutavaid asjaolusid, kusjuures võtnud arvesse asjaolusid, mis ei peaks karistuse raskust mõjutama ning jätnud isiku kasuks rääkivad asjaolud arvestamata.
36. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole karistuse mõistmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning kohtu vastavad põhjendused on kooskõlas kohtupraktikaga. 22.1 Isiku karistamise esmaseks aluseks KarS §-s 56 sätestatu kohaselt on tema süü. See tähendab et kohus peab tuvastama, kui suur on tema süü aste. Vastavalt kohtupraktikale, on süü suuruse hindamise aluseks asjas tuvastatud faktilised asjaolud. Sellisel viisil ongi maakohus A. Poljakovi karistuse mõistmist sisustanud (vt kohtuotsuse lk 11-12) ning ringkonnakohtul ei ole siin midagi juurde lisada. 22.2 Kaitsja leiab, et alkoholijoobe väljatoomine ei ole õige, kuna see ei ole seaduse mõttes karistust raskendav asjaolu. Ringkonnakohus hinnangul tõi maakohus põhjendatult välja, et süüdistatav viibis tapmistegu toime pannes alkoholijoobes, kusjuures tuleb märkida, et nimetatud asjaolu ei ole karistust raskendav KarS § 58 tähenduses, vaid see kuulub tuvastatud faktiliste asjaolude hulka, mida tulebki kohtul isiku süü suuruse hindamisel arvestada. 22.3 Edasiselt on maakohus kirjeldanud kokkuvõtvalt, millist vägivalda, millisel viisil ning kui intensiivselt süüdistatav kannatanu suhtes kasutas. Kokkuvõttes leidis kohus, et lähtudes nimelt teo faktilistest asjaoludest on A. Poljakovi süü suurus üle keskmise (vt kohtuotsuse lk 12). Sellise hinnanguga jääb üle vaid nõustuda. 8 Asjaolu, et kaebaja ei nõustu kohtuga A. Poljakovi süü suuruse hindamisel, hinnates seejuures samu tuvastatud asjaolusid enda vaatenurgast, on kahtlemata kaebaja subjektiivne õigus, kuid kaalukate vastuargumendite puudumisel ringkonnakohus maakohtu seisukohti ei muuda. 22.4 Kaebuses leitakse, et kohus on ebaõigesti märkinud, et süüdistatav väljendas kahetsust vähemalt sõnaliselt. Kaebaja arvates ei ole see õige, kuna süüdistatav jäi sündmuskohale, palus kutsuda kiirabi, andis täielikke ütlusi ja viimases sõnas palus kannatanul õelt siiralt vabandust. Kohtuotsusest nähtuvalt märkis maakohus, et kohtuliku arutamise käigus väljendas süüdistatav vähemalt sõnalist kahetust ning seetõttu on maakohus A. Poljakovile karistust mõistes selgesõnaliselt lähtunud ka karistust kergendavast asjaolust, viidates KarS § 57 lg p-le
37. Seetõttu võib väita, et mingeid negatiivseid tagajärgi, st kahetsuse arvestamata jätmist sellega ei kaasnenud. 22.5 Apellant leiab, et maakohus jättis põhjendamatult arvestamata karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p-s 3 sätestatu - süüteo avastamisele kaasaaitamine. Ringkonnakohus nimetatud kergendavat asjaolu A. Poljakovile ei omista. Asjaolu, et A. Poljakov tunnistas süüd, rääkis kõikidest asjaoludest enda rolli vähendamata, ei tähenda süüteo avastamisele kaasaaitamist. Kaitsja toodud argumendid tähendavad pigem seda, et isik tunnistas oma süüd. 22.6 Kaitsja arvates tuleks karistust kergendada ka seetõttu, et süüdistatav palus naabrit, et viimane kutsuks kiirabi. Selline tegevus on hinnatav KarS § 57 lg 1 p 1 alusel kannatanule abi andmisena vahetult pärast süüteo toimepanemist. Ringkonnakohus ei pea naabri poolt kiirabi kutsumist süüdistatava karistust kergendavaks asjaoluks. Samas väärib märkimist, et maakohus on A. Poljakovi süüd vähendavate asjaoludena võtnud arvesse süüdistatava käitumise vahetult peale süüteo toimepanemist, s.o süüdistatav võttis tarvitusele abinõud kiirabi kutsumiseks, lisaks andis süüd tunnistavaid ütlusi, ei varjanud oma tegevust, või asjaolusid, mis võisid rääkida tema kahjuks (nt poksiga tegelemine). Samuti on kohus võtnud arvesse, et süüdistatav viimases sõnas palus siiralt vabandust kannatanu õe käest. Nimetatud asjaolud hindas kohus positiivseteks ning seega süüd vähendavateks. 22.7 Apellant märgib, et maakohus tuvastas süüdistatava süüd raskendavat kaks asjaolu, s.o süüteo toimepanemine abikaasa suhtes ning alaealise juuresolekul. Seejuures ei ole kohus märkinud, millist materiaalõiguse normi kohaldatakse. Tõepoolest on õige, et kohtuotsuses puuduvad viited vastavatele materiaalõiguse sätetele, kuid selle vähetähtsa vea ringkonnakohus siinkohal parandab, sest ka kaebust läbivaatav kohus leiab, et kohus on A. Poljakovi karistust raskendavad asjaolud õigesti tuvastanud. Vaidlusteta on ju tuvastatud, et süüdistatav tappis oma abikaasa J.P. , mistõttu tema karistust raskendav asjaolu on sätestatud KarS § 58 p-s 4, s.o süüteo toimepanemine süüdlase pereliikme suhtes. Kriminaalasjas on ka ringkonnakohtu hinnangul tuvastatud, et süüdistatav peksis J.P. alaealise juuresolekul. Nimetatud karistust raskendav asjaolu on sätestatud KarS § 58 p-s
38. Siinkohal osundab kaebaja, et süüdistatav tegi kõik endast oleneva, et lapsed viibiksid teises toas ja ei saaks toimunut näha. Asjaolu, et poeg püüdis toast väljuda ja näha, mis toimub, ei anna alust eelnimetatud karistust raskendava asjaolu omistamiseks süüdistatavale. 9 Ringkonnakohus leiab, et maakohus toimis õigesti kui leidis, et A. Poljakov pani süüteo toime alaealise juuresolekul, sest asjas on tuvastatud, et lapsed said aru ja nägid nende ema peksmist vaatamata asjaolule, et süüdistatava saatis nad teise tuppa. Asjaolu, et vähemalt üks lastest nägi toimunud pealt, kinnitab ka kannatanu J. J. (vanem laps rääkis kuidas isa peksis ema ning näitas seda käega, 1 kd, kohtuistungiprotokoll, lk 6, toimiku lk 31). Kaitsja leiab sedagi, et kohtu järeldus selle kohta, et lapsed said toimunu tõttu psüühilise trauma, ei ole millegagi tõendatud. Psühholoogi külastamisest sellise väite tõendamiseks ei piisa. Ringkonnakohus leiab, et kohtu järeldused on õiged ning tulenevad kogutud tõenditest. Nimelt, nagu juba eelnevalt osundatud, kannatanu J. J rääkis sellest, et vanem laps X rääkis ema peksmisest isa poolt. Lisaks kinnitas seda ka tunnistaja A.P., kes on J.P. endine elukaaslane ning kelle juures lapsed pärast sündmust elavad. Tunnistaja sõnul pöördus ta peale juhtunut laste psühholoogi poole. Lisaks rääkis tunnistaja, et vanemal lapsel X tuleb sündmus meelde kui näeb televiisorist naisterahva löömist meesterahva poolt. Ei saa märkimata jätta, et lapsed oli sündmuse toimumise ajal 3-4 aastased ning kahtlusteta võib väita, et isa poolt ema peksmise kasvõi osaliselt nägemine, jätab lapse psüühikale negatiivse, seni isegi veel teadmata raskusega jälje. 22.8 Ringkonnakohtule jääb mõistetamatuks apellandi arutlus süüdistatava käitumise motiivi, milleks oli armukadedus, üle. Kaebusest selgesõnaliselt ei selgu, kas kaitsja arvates tuleks nimetatud motiivi tõttu ka karistust vähendada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et pikalt koos elanud isikute omavahelised suhted, sealhulgas kannatanu seksuaalelu asjaolud, ei ole selles kriminaalasjas peaküsimuseks. Kindalt saab aga siiski väita, et
39. juuni 2015 varahommikul koju tulnud joobes süüdistataval puudus vähimgi arvestatav põhjus kannatanu kallal vägivallatsemiseks. Seniste lahendamata omavaheliste probleemide tõttu kannatanu jõhker peksmine ei ole ühegi kaaluka argumendiga põhjendatav. 22.9 Kaebuses leitakse, et kohtul puudus vägimgi alus tugineda karistust raskendava asjaoluna sellele, et süüdistatav ei ole vabatahtlikult hüvitanud kahju. Ringkonnakohus leiab, et sellist etteheidet maakohtule teha ei saa. Maakohus tõepoolest tuvastas, et alates juunist 2015 viibis A. Poljakov vabaduses, kuid matusekulusid ta kannatanule hüvitanud ei ole. Nimetatud fakti on maakohus kasutanud kui süüdistatavat negatiivselt iseloomustavat, kuid mitte karistust raskendava asjaoluna. 22.10 Kaebaja märgib, et isikut saab karistada vaid konkreetse õigusvastase teo eest, mitte aga selle eest, et tema vaated elule ei lange kokku üldtuntud seisukohtadega. Asjaolu, et A. Poljakov kunagi varem tiris kannatanut juustust ja lõi, väljub süüdistuse piirest ning kohus rikkus sellega KrMS § 268 lg 1 sätteid. Apellatsioonikohus ei nõustu kaebajaga selles, et kohus rikkus KrMS § 268 lg 1 sätteid ning väljus A. Poljakovile esitatud süüdistuse piirest. Mingites varasemates vägivallategudes A. Poljakovi selles kriminaalasjas ei süüdistata, mistõttu võib väita, et kaebaja sellekohased etteheited maakohtule on alusetud. Arvestades arutatava süüteo asjaolusid, tulid paratamatult kõne alla Poljakovide omavahelised suhted, mis aga ei tähenda, et varasemate tegude eest oleks A. Poljakovi selles kriminaalasjas karistatud. Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus nimetatud asjaolusid (nt kannatanu juustest tirimine jms) välja toonud süüdistatavat negatiivselt iseloomustavatena. See aga näitab, et kohus on karistuse mõistmisel kaalunud kõiki seaduses ettenähtud (KarS § 56) asjaolusid - isiku teosüüd, raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid ning isikut positiivselt ja negatiivselt iseloomustavaid asjaolusid. 10 22.11 Kaebaja heidab kohtule ette, et ei ole arvestatud kannatanu J. J seisukohta, et õde ei olnud ideaalne naine. Ringkonnakohtu arvates jääb mõistetamatuks, kas mitteideaalse naise surnuks peksmine peaks on leebemalt karistav tegu. 22.12 Apellant leiab, et kohus jättis arvestamata, et A. Poljakov on varem kohtulikult karistamata. Ringkonnakohtu arvates on igati normaalne kui ollakse kohtulikult karistamata, selles ei ole midagi erakordset ega eraldi n.ö kiitust väärivat, mistõttu varasema karistatuse puudumine ei vähenda A. Poljakovi süü suurust (mis on üle keskmise suur) antud kriminaalasjas.
40. Eeltoodud argumente silmas pidades ning lähtudes maakohtu otsusest toodust, saab asuda seisukohale, et maakohus on A. Poljakovile karistust mõistes õigesti kohaldanud seadust ning kooskõlas kohtupraktikaga mõistnud vastava karistuse. Kuna ühtegi karistust vähendavat ning maakohtu poolt seejuures arvesse võtmata jäänud asjaolu ringkonnakohus ei tuvastanud, siis juhindudes KrMS § 339 lg 1 p-st 1 jääb Viru Maakohtu
41. juuni 2017 kohtuotsus A. Poljakovi süüdimõistmises ja karistamises muutmata ning kaitsja apellatsioon rahuldamata. /Allkirjastatud digitaalselt/ 11