Obsah (7)

§ 175§ 185§ 14§ 7§ 179§ 180§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. september 2017 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-10061 Kohtukoosseis Mati Kartau, Aarne Sa

§ 175lg 1 p 9 alusel mõista Nikolay Tsukhilt välja sundraha 705 eurot.

2.1.

§ 175

lg 1 p 4 alusel mõista Nikolay Tsukhilt välja määratud kaitsjale advokaat Deniss Matvejevile eeluurimisel ja maakohtu menetluses makstud tasu kokku 912 eurot. 2.

1. Nikolay Tsukhil tuleb tasuda väljamõistetud menetluskulud, s.o sundraha 705 eurot ja määratud kaitsjale makstud tasu 912 eurot, otsusele lisatud makseinfo alusel 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
2. Apellatsioon rahuldada täies ulatuses.
3. Maksta riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Grandman Law Firm Narva osakonna kasuks välja 312 eurot, sealhulgas käibemaks 52 eurot, advokaat Deniss Matvejevi poolt Nikolay Tsukhile apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest. 4.
4. Jätta nimetatud summa 312 eurot

§ 185lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu

1. septembril 2017 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates
2. septembrist
3. Maakohtu otsus
4. Viru Maakohtu 19.05.2017 otsusega mõisteti Nikolay Tsukh KarS § 4231 lg 1 järgi õigeks. N. Tsukhi süüdistati KarS § 4231 lg 1 järgi selles, et tema, olles isik, kellel puudub kehtiv vastava kategooria (B-kategooria) mootorsõiduki juhtimisõigus ja keda on varem karistatud väärteokorras juhtimisõiguseta juhtimise eest 03.06.2016 ja 29.07.2016 väärteootsustega (toimepandud vastavalt 07.05.2016 ja 02.07.2016), juhtis taas 20.08.2016 kella 21.15 ajal Sillamäe linnas mööda Tallinna mnt sõites endale kuuluvat mootorsõidukit Ford Sierra riikliku reg.nr-ga XXX , mis vastavalt LS § 93 lg 2 p-le 3 kuulub B-kategooriasse.
5. Maakohtu hinnangul on tunnistaja K. Koskineni ja sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega tõendamist leidnud, et N. Tsukh juhtis 20.08.2016 kella 21.15 ajal Sillamäel mootorsõidukit Ford Sierra riikliku reg.nr-ga XXX, mis vastavalt LS § 93 lg 2 p-le 3 kuulub B-kategooriasse.
6. Liiklusregistri väljatrüki kohaselt on N. Tsukhi juhtimisõigus taastunud 14.07.
7. 20.08.2016 kehtis tal juhiluba nr ET771688, mis on väljastatud 14.07.2011 ja kehtib kuni 13.07.
8. Juhiloa andmete kohaselt on kategooriatena märgitud AC ning juhtimisõigus on omistatud 14.07.
9. Nimetatud registri andmete kohaselt on mootorsõiduki Ford Sierra (reg. nr XXX ) täismass 1680, tühimass 1190, istekohti 5, seisukohti null, uksi
11. Liiklusregistri väljavõttega on kooskõlas Maanteeameti 21.03.2017 vastus päringule, mille kohaselt on N. Tsukh omanud A-kategooria juhtimisõigust alates 06.09.1980 ja C-kategooria juhtimisõigust alates 29.09.
12. N. Tsukhile on 06.09.1980 väljastatud Nõukogude Liidu ACkategooria juhiluba nr I
13. Vastavalt sellel ajal kehtinud seadustele võis isik omada A- ja C-kategooria juhtimisõigust ilma B-kategooria juhtimisõigust omamata. Liiklusregistri andmetel on N. Tsukhile väljastatud AC-kategooria juhiluba nr EE507484, kehtivusega alates 27.04.2001 kuni 27.04.2011 ja AC-kategooria juhiluba nr ET771688, kehtivusega alates 14.07.2011 kuni 13.07.
14. 2
15. Maakohus leidis, et LS § 96 lg-s 2 on antud liiklusregistri andmetele õiguslik tähendus tegemaks kindlaks, kas isikul on juhtimisõigus. Samaväärselt on antud õiguslik tähendus ka juhtimisõigust tõendavale dokumendile, v.a olukorras kus liiklusregistri andmetel on mootorsõidukijuhi juhtimisõigus seaduse alusel peatunud, peatatud või karistuseks ära võetud, sest siis juhindutakse liiklusregistri andmetest.
16. Käesoleval juhul ei ole N. Tsukhil juhtimisõigus seaduse alusel peatunud, peatatud või karistuseks ära võetud ning seega tulenevalt LS § 96 lg 2 on võimalik juhtimisõigust tõendada nii liiklusregistri andmete alusel kui ka juhtimisõigust tõendava dokumendi alusel. Nähtuvalt liiklusregistri andmetest taastus N. Tsukhi juhtimisõigus 14.07.2011 ning juhiloa andmete kohaselt N. Tsukhile omistati juhtimisõigus 14.07.
17. Seega sisaldavad liiklusregistri ja juhiloa andmed vastuolulisi andmeid selles osas, kas 14.07.2011 toimus juhtimisõiguse „taastumine“ (Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013 kohaselt tähendab nimetatud sõna endiseks saama, taastekkima) või „omistamine“ (Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013 kohaselt tähendab nimetatud sõna kellelegi midagi omaks või kuuluvaks pidama, andma, määrama). Maakohus leidis, et taastumise puhul tekkis isikul vastav õigus juba varem, samas kui omistamise puhul isikule alles anti vastav õigus.
18. Kuna tulenevalt LS § 96 lg-st 2 on N. Tsukhil õigus tõendada enda juhtimisõigust juhiloa alusel, mille kohaselt omistati talle juhtimisõigus 14.07.2011, siis on asjakohane vaadata sel ajal kehtinud liiklusseadust. Nimetatud ajal kehtis liiklusseadus (RT I 2010, 44, 261), mis hakkas kehtima 01.01.2011 ning nimetatud seaduse § 108 lg 1 kohaselt C-kategooria ja D1alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse võib anda isikule, kellel on olnud B-kategooria mootorsõiduki juhiluba vähemalt üks aasta.
19. Arvestades eeltoodut tekkis maakohtul kõrvaldamata kahtlus, et N. Tsukhil on olemas Bkategooria juhtimisõigus, mis on jäänud ekslikult kandmata liiklusregistrisse ja juhilubadele. Arvestades seda, et tulenevalt

§ 14

lg-st 1 täidavad kohtumenetluses süüdistus- ja kaitsefunktsiooni ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid, siis pole kohtul võimalik rakendada uurimispõhimõtet kogumaks täiendavaid tõendeid ning kuna

§ 7

lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks, siis leidis maakohus, et käesoleval juhul ei ole piisavalt usaldusväärsete tõenditega tõendatud, et N. Tsukhil puudus 20.08.2016 B-kategooria juhtimisõigus ning seega kohtuliku uurimise tulemusena ei leidnud piisavalt usaldusväärselt tõendamist, et N. Tsukh täitis enda tegevusega talle inkrimineeritava kuriteo objektiivse koosseisu. Sellest tulenevalt mõistis maakohus N. Tsukhi süüdistuses KarS § 4231 järgi õigeks. Esitatud apellatsioon

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist N. Tsukhi õigeksmõistmises KarS § 4231 järgi. Prokurör palub uue otsuse tegemist, millega tunnistada N. Tsukh KarS § 4231 järgi süüdi ning mõista karistuseks 4 kuud vangistust, mida mitte pöörata KarS § 73 lg 1 alusel täitmisele, kui N. Tsukh ei pane 1 aastase katseja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Samuti taotletakse maakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti menetluskulud riigi kanda ning uue otsuse alusel N. Tsukhilt menetluskulude välja mõistmist. Kokkuvõtvalt on prokuröri põhiseisukohad järgmised.
2. Prokurör leiab, et maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud, ei ole hinnanud tõendeid kogumis ning on jätnud tõendite hindamisel arvestamata elulise usutavuse kriteeriumi. Samuti on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust.
3. Tuginedes LS § 96 lg-le 2 omab N. Tsukh nii liiklusregistri väljatrüki kui ka Maanteeameti vastuse kohaselt A ja C-kategooria juhtimisõigust. Viidatud dokumentidest ei nähtu, et N. 3 Tsukhile oleks üldse kunagi omistatud B-kategooria juhtimisõigust. Maakohus on jätnud tähelepanuta ka süüdistatava ütlused, et ARK-ist on talle korduvalt selgitatud, et tal ei ole õigust sõiduautoga sõita. Seega oli N. Tsukh väga hästi teadlik, et tal puudub B-kategooria juhtimisõigus ning tegemist ei saanud olla eksimusega registriandmetes, kuna ei ole eluliselt usutav, et korduvatest pöördumistest hoolimata ei ole olnud võimalik väidetavat eksimust parandada. Maakohus ei ole hinnanud tõendeid lähtuvalt elulise usutavuse kriteeriumist. Seda kinnitab ka asjaolu, et eelnevate väärteomenetluste käigus tehtud otsuseid juhtimisõiguseta sõitmise eest N. Tsukh vaidlustanud ei ole.
4. Samuti ei ole tuvastamist leidnud asjaolu, et N. Tsukhi juhiluba andis õiguse juhtida ka Bkategooria sõidukit, kuna ei oleks kindlaks tehtud, et vastav juhiluba on välja antud ja vormistatud vastavalt Genfi
5. aasta või Viini
6. aasta teeliikluse konventsiooni ning nende juurde kuuluvate hilisemate kokkulepete ja konventsiooni täienduste põhimõtetele. N. Tsukh, olles veendunud, et tal on ka B-kategooria juhtimisõigus, oleks pidanud märkama, et Eesti Vabariigis välja antud juhilubadel vastavasisulised andmed ei kajastu ning eksimuse korral oleks tal olnud piisavalt aega taotleda andmete parandamist. Viidatud konventsiooni kohaselt oli N. Tsukhil aega 12 kuud, arvates esmase juhiloa (väljastati 27.04.2001) kehtivuse möödumisest, et väidetava B-kategooria juhtimisõiguse olemasolu üle kanda Eesti juhiloale, kuid ta ei ole seda taotlenud. Kohtupraktika kohaselt isikutelt, kes puutuvad kokku valdkonnaga, mida reguleerivad normid on karistusõiguslikult tagatud, eeldatakse vastava valdkonna regulatsiooni tundmist olenemata sellest, kas reeglid tulenevad riigisisesest või piiriülese mõjuga õigusest (RKKKo nr 3-3-1-23-06 p 12). Seega isiku poolt nõuete mitteteadmine ei tähenda, et välistatud oleks tema vastutus toimepandud tegude eest. Seetõttu on põhjendatud seisukoht, et N.Tsukh juhtis mootorsõidukit omamata selleks vastava kategooria juhtimisõigust.
7. Maakohus on viidanud, et N. Tsukhile 2011 aastal juhiloa väljastamise ajal kehtinud liiklusseaduse § 108 lg 1 kohaselt C-kategooria ja D1-alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse võis anda isikule, kellel on olnud B-kategooria mootorsõiduki juhiluba vähemalt üks aasta. Prokurör märgib, et maakohus on jätnud ebaõigesti hindamata, et N. Tsukhile esmase juhiloa väljastamise ajal, s.o 27.04.2001 ajal, kehtinud LS § 24 lg 8 (RT I 2001, 3, 6) järgi pidid juhiload vastama Viini
8. aasta teeliikluse konventsiooni (RT 1992, 12, 194) ning selle juurde kuuluvate hilisemate kokkulepete ja konventsiooni täienduste põhimõtetele, samuti Euroopa Liidus kehtivatele juhiloa vorminõuetele. Tulenevalt Viini
9. aasta teeliikluse konventsiooni nõuetele peab osalisriigiks oleva Venemaa poolt väljaantud juhiloale olema kantud mootorsõiduki, autorongi või masinrongi selle kategooria tähis ja kirjeldus, mille juhtimisõigus isikul on. Kuna vastava mootorsõiduki kategooria tähis ja kirjeldus juhilubadel puudub, tuleb asuda seisukohale, et kõne all olev õigus puudub. Samast põhimõttest juhindub ka esmase juhiloa väljastamise ajal, s.o 27.04.2001 ajal kehtinud LS § 22 lg 2, mille kohaselt A-, B-, C- või D-kategooria mootorsõiduki juhil on õigus juhtida vastavalt ka A1-, B1-, C1- või D1-alamkategooria mootorsõidukit. Selliselt on seadusandja selgelt reguleerinud C-kategooria sõidukite juhtimisõiguse tähenduse.
10. Prokurör märgib, et tulenevalt N. Tsukhi suhtumisest, et tema C-kategooria juhiload annavad automaatselt juhtimisõiguse ka B-kategooria mootorsõiduki juhtimiseks, kestab olukord, kus vaatamata ARK-i poolt antud selgitustele ning väärteokaristustele, N. Tsukh jätkab tahtlikult LS §-de 90 lg 1 p 1 ja 94 lg 1 nõuete rikkumist ning KarS § 4231 ettenähtud kuriteo toimepanemist. Siinkohal on oluline võtta arvesse võimaliku maakohtu otsuse jõusse jätmise tagajärgi. Nimelt on N. Tsukhi karistusest vabastamine vastuolus Põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõttega, kuna menetlusteenistusel ei oleks võimalik ühestki allikast kontrollida, kas N. Tsukh omab B-kategooria juhtimisõigust või mitte. Prokurör leiab, et täiendavalt tuleks kaaluda sarnaste juhtude esinemisel ühetaolise kohtupraktika kujundamist, 4 kus osa elanikkonnast saab juhtida teatud liiki sõidukeid, mille juhtimisõigus ei kajastu juhiloal ega liiklusregistris.
11. Lähtudes eeltoodust leiab prokurör, et N. Tsukh tuleb süüdi tunnistada KarS § 4231 järgi ning mõista talle sanktsioonis ettenähtud karistus. Kaitsja kirjalik seisukoht esitatud apellatsiooni kohta
12. Kaitsja on seisukohal, et maakohtu 19.05.2017 otsus on õige ja apellatsiooni põhjendused ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Maakohus on õigesti jõudnud seisukohale, et on olemas kõrvaldamata kahtlus, et N. Tsukhil on olemas B-kategooria juhtimisõigus, mis on ekslikult jäänud kandmata liiklusregistrisse ja juhilubadele.
13. Kaitsja on seisukohal, et ringkonnaprokurör teeb süüdistatava ütlustest ebaõiged järeldused. Algusest peale on N. Tsukh väitnud, et tal on B-kategooria juhtimisõigus olemas. Süüdistatav on andnud ütluseid, et ta sai kunagi C-kategooria juhtimisõiguse ning see andis talle ka õiguse juhtida B-kategooriasse kuuluvat sõidukit. Seega ei olnud N. Tsukh teadlik, et tal puudub Bkategooria juhtimisõigus ning tema väited ei välista seda, et tegemist võib olla eksimusega registriandmetes.
14. Apellant väidab, et maakohus ei ole hinnanud tõendeid lähtuvalt elulise usutavuse kriteeriumist. Kaitsja leiab, et apellandi väide on ekslik. Selleks, et hinnata süüdistatava väidete elulist usutavust, tuleb omada sarnaste juhtumite statistikat. Ei ole välistatud, et N. Tsukhi juhtum on ainus juhtum ja tegemist on Liiklusregistri eksimusega. Vastupidist pidi tõendama prokuratuur.
15. Samuti on kaitsja seisukohal, et asjaolu, et isik ei ole vaidlustanud tema suhtes väärteokorras tehtud otsuseid, ei tähenda seda, et tal puudub B-kategooria juhtimisõigus.
16. Kaitsja on seisukohal, et kui maakohtu otsus jõustub, siis võib tegemist olla Liiklusregistri andmete eksimusega N. Tsukhi suhtes. Andmete puudulikkus ei mõjuta otsust ja kui kohus mõistab süüdistatava õigeks, on andmete puudulikkuse kõrvaldamine Liiklusregistri pidaja mure.
17. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigust. Tuleb arvestada, et Eesti Vabariigis liiklust ja juhtimisõiguse andmist reguleerivas seaduses on algusest peale olnud norm, mille kohaselt saab C-kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse anda isikule, kellel on olnud B-kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus vähemalt aasta. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
18. Ringkonnakohus, tutvunud kohtuotsuse, apellatsiooni, kaitsja kirjaliku seisukoha, kohtuistungi protokolli ja kohtutoimiku materjalidega, leiab, et maakohtu otsus N. Tsukhi õigeks mõistmises KarS § 4231 järgi tuleb tühistada. Esitatud apellatsioon kuulub rahuldamisele ning N. Tsukh tuleb KarS § 4231 järgi süüdi mõista.
19. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et N. Tsukh juhtis 20.08.2016 kella 21.15 ajal Sillamäe linnas mööda Tallinna maanteed sõites temale kuuluvat mootorsõidukit Ford Sierra reg.nr-ga XXX , mis vastavalt LS § 93 lg 2 p-le 3 kuulub B-kategooriasse. Nimetatu on tõendatud nii tunnistaja K. Koskineni ütluste (I kd, tl 32) kui ka sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega (tõendite kd, tl 1). Apellatsioonimenetluse keskeks küsimuseks on, kas N. Tsukh realiseeris seeläbi KarS § 4231 sätestatud süüteokoosseisu, s.o juhtis mootorsõidukit süstemaatiliselt omamata vastava kategooria juhtimisõigust.
20. LS § 96 lg 2 esimene lause sätestab, et juhtimisõigust tõendatakse liiklusregistri andmete või 5 juhtimisõigust tõendava dokumendi alusel. Käesolevas kriminaalasjas on dokumentaalsete tõenditena vastu võetud liiklusregistri väljavõte ja Maanteeameti 21.03.2017 vastus (tõendite kd, tl 16-17 ja 20). Maakohus on õigesti välja toonud, et kuna N. Tsukhi juhtimisõigus ei ole seaduse alusel peatunud, peatatud või karistuseks ära võetud, siis tulenevalt LS § 96 lg-st 2 on juhtimisõigust võimalik tõendada nii liiklusregistri andmete kui ka juhtimisõigust tõendava dokumendi alusel.
21. Kokkuvõtvalt on maakohus jõudnud seisukohale, et kuna liiklusregistri andmetel „taastus“ N. Tsukhi juhtimisõigus 14.07.2011 ning juhiloa andmete kohaselt „omistati“ N. Tsukhile juhtimisõigus 14.07.2011, siis sisaldavad liiklusregistri ja juhiloa andmed vastuolulisi andmeid. Ühtlasi on maakohus teinud viite 01.01.2011 kehtima hakanud LS § 108 lg-le 1, mille kohaselt C-kategooria ja D1-alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse võib anda isikule, kellel on olnud B-kategooria mootorsõiduki juhiluba vähemalt üks aasta. Sellest tulenevalt jõudis maakohus järeldusele, et piisavalt usaldusväärsete tõenditega ei ole tõendamist leidnud, et N. Tsukhil puudus 20.08.2016 B-kategooria juhtimisõigus, mistõttu ei ole tõendamist leidnud, et N. Tsukh täitis enda tegevusega KarS § 4231 koosseisu (vt käesoleva otsuse p-d 6-8).
22. Erinevalt maakohtust ei leia kriminaalkolleegium, et käesolevas kriminaalasjas esineb

§ 7

lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on andnud ebaõige hinnangu liiklusregistri ja juhiloa andmetele, missugust seisukohta põhjendab järgmiselt.

1. Isegi kui nentida, et liiklusregistri- ja juhiloa andmetes esineb vastuolu kasutatavate sõnade tähenduses („taastuma“ vs „omistama“), ei oma see siiski käesoleva kriminaalasja lahendamise seisukohalt tähendust. Nimelt nähtub üheselt nii liiklusregisri väljavõttest kui ka juhiloa andmetest, et N. Tsukhil puudub B-kategooria juhtimisõigus (tõendite kd, tl 16-17). Ringkonnakohtu jaoks on arusaamatu maakohtu arutluskäik, et kuna ei ole selge, kas N. Tsukhil on AC-kategooria juhtimisõigus „taastunud“ või on talle juhtimisõigus „omistatud“, siis saab sellest järeldada, et süüdistataval on olemas B-kategooria juhtimisõigus, mis on jäänud ekslikult liiklusregistrisse ja juhilubadele kandmata. Isegi kui oletada sellist eksimust, siis prokurör viitab õigesti, et N. Tsukh, olles veendunud, et tal on ka B-kategooria juhtimisõigus, oleks pidanud märkama, et Eesti Vabariigis välja antud juhilubadel vastavasisulised andmed ei kajastu ning eksimuse korral oleks tal olnud piisavalt aega taotleda andmete parandamist, kuid seda ta ei teinud (vt käesoleva otsuse p 12).
2. Maanteeameti vastusest (tõendite kd, tl 20) ning liiklusregistri- ja juhiloa andmetest nähtub üheselt, et N. Tsukhile on 06.09.1980 väljastatud Nõukogude Liidu AC-kategooria juhiluba ning vastavalt sellel ajal kehtinud seadustele võis AC-kategooria juhtimisõiguse omandada ilma B-kategooria juhtimisõigust omamata.
3. Mis puudutab maakohtu viidet LS § 108 lg-le 1, mille kohaselt C-kategooria ja D1alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse võib anda isikule, kellel on olnud B-kategooria mootorsõiduki juhiluba vähemalt üks aasta, siis siinkohal nõustub ringkonnakohus täielikult apellatsioonis tooduga. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et N. Tsukhile esmase juhiloa väljastamise ajal, s.o 27.04.2001 kehtinud LS § 24 lg 8 (RT I 2001, 3, 6) järgi pidid juhiload vastama Viini
4. a teeliikluse konventsiooni (RT 1992, 12, 194) ning selle juurde kuuluvate hilisemate kokkulepete ja konventsiooni täienduste põhimõtetele, samuti Euroopa Liidus kehtivatele juhiloa vorminõuetele (vt käesoleva otsuse p 13). Teisisõnu peab konventsiooni osalisriigi poolt väljaantud lubadele olema kantud selle kategooria tähis ja kirjeldus, mille juhtimisõigus isikul on. Käesoleval juhul, tuginedes liiklusregistri andmetele, puudub N. Tsukhile 06.09.1980 väljastatud Nõukogude Liidu juhiloal märge, et talle oleks üldse kunagi B-kategooria juhtimisõigus omistatud (tõendite kd, tl 20).
5. Sellest saab järeldada, et N. Tsukhil ei ole kunagi B-kategooria juhtimisõigust olnudki. Nagu 6 eespool öeldud, AC-kategooria juhtimisõigus on N. Tsukhil põhjusel, et toona kehtinud seaduste alusel oli võimalik AC-kategooria juhtimisõigust omandada ilma B-kategooria juhtimisõigust omamata ning edaspidi on N. Tsukhi juhiload üksnes vahetunud. N. Tsukhi enda selgitus selle kohta, et tal on õigus B-kategooria sõidukit juhtida põhjusel, et tal on olemas Ckategooria juhtimisõigus, on asjakohatu. Juhtimisõiguse hindamisel ei ole võimalik lähtuda sõiduvahendi kaalust, nagu leiab süüdistatav, s.t kui isikul on õigus juhtida LS § 93 lg 2 p 5 järgi sõiduvahendit, mille täismass on üle 3500 kilogrammi (C-kategooria juhtimisõigus), siis ei saa sellest järeldada, et isik oleks õigustatud juhtima LS § 93 lg 2 p 3 tähenduses sõiduvahendit, mille täismass ei ületa 3500 kilogrammi (B-kategooria juhtimisõigus). LS § 94 lg 1 alusel võib sõiduvahendit täismassiga kuni 3500 kg juhtida juhul kui isikul on olemas Bkategooria juhtimisõigus LS § 93 lg 2 p 3 tähenduses.
6. Kokkuvõtvalt on üheselt leidnud tõendamist, et N. Tsukhil puudub LS § 94 lg 1 tähenduses Bkategooria juhtimisõigus, mistõttu realiseeris süüdistatav oma tegevusega KarS § 4231 koosseisu, kuna on varasemalt väärteokorras LS § 201 lg 1 ja 2 järgi karistatud (Politsei- ja Piirivalveameti 03.06.2016 ja 29.07.2016 otsuste alusel).
7. Kuna N. Tsukhi süü on tõendatud, siis tuleb talle mõista karistus. Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastada süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo nr 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19).
8. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et N. Tsukhi süü on võrdlemisi suur. Apellant on õigustatult välja toonud, et tegelikkuses oli süüdistatav teadlik, et tal puudub B-kategooria juhtimisõigus (tõendite kd, tl 26). Hoolimata sellest asus N. Tsukh järjekordselt liiklusesse. Ringkonnakohtu hinnangul iseloomustab N. Tsukhi ka teatav vastumeelsus liiklusseaduse nõuete täitmisesse, arvates, et C-kategooria juhtimisõigus annab talle automaatselt Bkategooria juhtimisõiguse, mida kinnitab asjaolu, et N. Tsukhi on juba kahel korral LS § 201 järgi karistatud. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad käesoleval juhul karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud.
9. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning teda tuleb karistada sanktsiooni keskmise lähedases määras reaalse vangistusega. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et N. Tsukhile tuleb karistuseks mõista neli kuud vangistust. Kuna N. Tsukhi ei ole varem kriminaalkorras karistatud, on tema puhul võimalik kohaldada KarS § 73 lg 1, jättes mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata, kui N. Tsukh ei pane ühe aastase katseaja jooksul toime uut tahtliku kuritegu.
10. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et N. Tsukhile rahalise karistuse mõistmine on välistatud. Nimelt nähtub karistusregistri andmetest, et N. Tsukhi on juba kahel korral väärteokorras rahalise karistusega karistatud (tõendite kd, tl 28). Olukorras, kus isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma, ei täidaks uue rahatrahvi kohaldamine eripreventiivset eesmärki, kuna see on ennast konkreetse isiku puhul karistusliigina ammendanud (RKKKo 3-1-1-6-17, p 17). Samuti on eripreventiivsestest kaalutlustest tulenevalt rahaline karistus välistatud ka sel põhjusel, et N. Tsukh on ise maakohtus avaldanud, et kui kohus määrab talle rahalise karistuse, siis ta sõidab ikkagi sõiduautoga edasi (I kd, tl 35).
11. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§-st 337 lg 1 p-st 4 ja § 338 p 2 alusel tühistab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 19.05.2017 otsuse ja rahuldab apellatsiooni. 7 37. Kuna ringkonnakohus teeb süüdimõistva otsuse, siis sellega kaasneb

§ 179lg 1 p 2 kohaselt sundraha 1,5 kuupalga alammääras, s.o 705 eurot.

Samuti peab N. Tsukh

§ 180

lg 1 alusel hüvitama menetluskulud, milleks antud juhul

§ 175lg 1 p 4 alusel on määratud kaitsjale adv D.

Matvejevile maakohtus välja mõistetud 912 eurot, mis õigeksmõistmisest tulenevalt maakohtu otsusega jäeti riigi kanda.

1. Maakohtu istungi protokollist nähtub, et kaitsja palus ajatada kohtukulude tasumine üheks aastaks (I kd lk 35). Mingeid põhjendusi selle taotluse kohta ta esitanud ei ole.
2. Ringkonnakohus märgib, et

§ 180

lg 3 kohaselt sellist taotlust lahendades tuleb arvestada andmeid süüdimõistetu varalise seisu kohta ja väiteid, miks menetluskulude hüvitamine ilmselt käib tal üle jõu. Selliseid andmeid ja väiteid ei maakohtule ega ringkonnakohtule esitatud ei ole. Käesoleva otsuse alusel N. Tsukh peab riigile hüvitama 1617 eurot. Ringkonnakohus ei pea sellist summat nii suureks, et selle tasumine käiks N. Tsukhil üle jõu. Sellest lähtudes pole alust osa menetluskulude riigi kanda jätmiseks ega ka kulude ositi hüvitamiseks. 40. Apellatsioonimenetluse kuluna on advokaat D. Matvejev esitanud taotluse hüvitada 5 tunni ulatuses 312 eurot (sh käibemaks 52 eurot), mis sisaldab Tartu Ringkonnakohtu 21.07.2017 määruse, apellatsioonkaebuse ja Viru Maakohtu 19.05.2017 otsusega tutvumist ning apellatsioonkaebuse peale vastuse koostamist. Ringkonnakohus peab kaitsjatasu nõuet 312 euro ulatuses põhjendatuks ja rahuldab justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 kinnitatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste ja maksmise korra“ alusel kaitsja taotluse.

§ 185

lg 1 alusel jääb menetluskulu 312 eurot Eesti Vabariigi kanda, kuna apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337lg 1 p-s 4 nimetatud lahend.

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Kartau Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 8