Obsah (6)

§ 8§ 12§ 3§ 2§ 5§ 11

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-16-1579 Otsuse kuupäev 27. jaanuar 2017 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi FIE Tõnu Kapteini Ranna talu kaebus Põllumajand

„Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ (määrus 53) nõuded põllumajandusloomade pidamise osas. PRIA seisukohal, nagu peaks kaebaja olema loomapidaja, puudub selge õiguslik alus. Määruses nr 53 ei ole seda nõutud. Samas on kaebaja täitnud määruses toodud nõude: kaebajal oli sõlmitud koostöölepingu alusel toetuse taotluses märgitud rohumaal mahepõllumajanduslikult peetavad loomad. Kaebaja tõdeb, et temale kuuluval maal peetavad loomad on põllumajandusloomade registris seotud teise juriidilise isikuga (OÜ Adoranna). Faktiliselt peab kaebaja loomi OÜ-ga Adoranna sõlmitud koostöölepingu alusel maa-alal, mille suhtes toetust taotleti. Loomapidaja mõiste on laiem, kui loomaomaniku mõiste, selleks võib olla ka isik, kes ei ole looma omanik, ent peab loomi faktiliselt. Seega on kaebaja loomatauditõrje seaduse (LTTS) § 4 mõistes üheselt ja selgelt loomapidaja, kuna tegeleb faktiliselt loomade pidamisega 19.06.2015 taotluses käsitletud maa-alal ning loomade pidamise faktiliseks aluseks on lepinguline suhe loomaomanikuga. Põllumajandusameti poolt 24.08.2015 koostatud kontrolli protokolli järgi tuvastati, et vaidlusalusel maa-alal karjatati loomi. PRIA-l puudub igasugune õiguslik kohustus lähtuda oma otsuste tegemisel ainult põllumajandusloomade registri andmetest. LTTS ja selle rakendusakti alusel asutatud registril on täiesti erinev eesmärk – loomataudide ennetamine ja haldamine ning loomade aretus. Registri andmete ainumääravana käsitlemine ei saa põhimõtteliselt olla õiguspärane. Kaebaja poolt on täidetud nõue, et toetust võib taotleda isik, kelle ettevõte on mahepõllumajandusseaduse alusel tunnustatud. Määrusest nr 53 ei tulene, et toetuse saamiseks peab isik olema tunnustatud (ka) mahepõllumajandusliku loomakasvatajana, nagu on märgitud 08.07.2016 vaideotsuses. Toetuse maksmise aluseks ei ole mitte loomade arv, vaid haritav või rohumaana kasutatav maa-ala, tegemist ei ole loomakasvatuse toetusmeetmega. 2) PRIA otsus on õigusvastane ka 71,8 ha põllumaana käsitlemise osas. PRIA nõuded on kohaldatavad põllumaale, kaebaja on aga taotlenud toetust rohumaale (

§ 8lg 6).

Seega on vaidluse all, kas vaidlusalune 71,8 ha suurune maa-ala on

tähenduses põllumaa või rohumaa. Vaidlustatud otsuse põhjendustes ei ole toodud ei õiguslikku ega faktilist alust, millest lähtuvalt on PRIA kohaldanud 71,8 ha suhtes põllumaa toetuskõlbulikkuse nõudeid. Otsusest ei selgu, 2 milliste andmete alusel on otsus tehtud, samuti pole viidatud õigusnormidele, millest lähtudes on maa-ala põllumaana käsitletud. Seega on otsus motiveerimata. Lisaks motiveerimise puudustele on otsus ka sisuliselt õigusvastane. Vaidlusaluse 71,8 ha suuruse ala puhul on tegemist pikaajaliseks planeeritud rohumaaga, st maaga, mis on senise erineva kasutamise asemel otsustatud muuta püsirohumaaks. Seda ala ei ole planeeritud kuni kolmeaastase heintaimede kasvatamise perioodi järel muuta põllumaaks või puuvilja- või marjakultuurikasvatamise alaks. Seega ei ole tegemist

§ 8

lg 1 punktides 2 või 5 nimetatud rohumaaga, seega tuli seda ala käsitleda § 8 lg 1 p 6 nimetatud muu rohumaana, mille suhtes

§ 12lg 6 ning § 14 nõudeid ei kehti.

Mahetoetuste ja otsetoetuste lisatingimuste erineva liigituste tõttu ei oma see, kas maa on EL määruse nr 1307/2013 kohaselt „püsirohumaa“, kaebaja taotluse osas mingit tähtsust, kuna „püsirohumaa“ ja

§ 8lg 1 p-s 6 nimetatud muu „rohumaa“ ei ole samatähenduslikud mõisted.

Eeltoodu alusel on kaebaja veendunud, et taotlust tuli 71,8 ha osas käsitleda rohumaana. Vastustaja vastuväited

1. PRIA ei pea kaebust õigeks ja vaidleb sellele vastu.
2. Vastustaja märgib, et kaebajat ei loetud loomapidajaks OÜ-ga Adoranna sõlmitud koostöölepingu alusel. Mahepõllumajanduslikult on võimalik loomi pidada mahetunnustatud loomapidajal ehk kaebaja peaks olema selleks nii mahetunnustatuna arvel vastavates registrites kui loomapidajana arvel vastavates registrites. FIE Tõnu Kapteini Ranna talu ei ole kunagi olnud põllumajandusameti poolt tunnustatud loomapidaja. Seega ei saa tegemist olla kaebaja poolt mahepõllumajanduslikult peetavate loomadega. OÜ Adoranna on nii PRIA loomade registris kui ka põllumajandusameti mahepõllumajanduse registris loomapidajana arvel ning on teadaolevalt esitanud põllumajandusametile loomapidamisplaani. Kuna kaebaja ei ole mahetunnustatud loomapidaja, siis ei saa ta ka loomkoormuse nõudeid täita ja seda ka mitte siis, kui ta kasutab teise mahetunnustatud taotleja loomi. Kaebajal puudusid
3. a-l peetavad ja
4. a-l karjatatavad loomad, mille kohta oleks esitatud tunnustamise avaldus just FIE Tõnu Kapteini Ranna talu nimel. Seetõttu tuleb loomkoormuse täitmise nõude osas kaebus jätta rahuldamata.
5. Kaebaja poolt peetavate veiste, lammaste ja kitsedena on

§ 3

lg 1 p 7, § 4 lg 1 p 7 ja § 5 lõigete 3-5 mõttes käsitletavad loomad, kelle osas on taotleja loomapidajaks, milline staatus peab nähtuma põllumajandusloomade registrist. PRIA on 08.06.2015 kaebajale saadetud teavituskirjas selgitanud, et perioodi 2014-2020 mahepõllumajandusliku tootmise toetuse taotluse menetlemisel võetakse mahepõllumajanduslikult peetavate veiste, lammaste ja kitsede puhul arvesse vaid sellised loomad, kes on põllumajandusloomade registris registreeritud taotleja enda nimel. Pelgalt loomade karjatamine vaidlusalusel maal ei tähenda, et

§ 8lg-s 4 sätestatud nõuded oleksid täidetud.

Kuna kaebaja ei ole mahetunnustatud loomapidaja, ei saa ta mahepõllumajanduslikult loomi pidada, vaatamata asjaolule, et ta on näiteks taimekasvatuse osas mahetunnustatud. Ka põllumajandusameti kontrollaktis on märgitud, et mahepõllumajanduslikult peetavate loomade karjatamisega mahepõllumajanduslikul rohumaal ei tegeleta. 8. Vastustaja seisukohad kaebusele 71,8 ha põllumaana käsitlemise osas: PRIA kvalifitseeris lähtuvalt taotlusandmetest ja varsemast maakasutusest vaidlusalused maad „põllumaaks“, kuivõrd neid maid ei ole hoitud heintaimede all kauem kui viis aastat, mistõttu ei ole määruse (EL) nr 1307/2013 art 4 lg 1 p h tulenevalt tegemist „püsirohumaadega“. Kuivõrd kaebaja ei kasvatanud 71,8 ha ulatuses põllumajandusliku majapidamise põllumaal vähemalt 3 20% liblikõieliste sugukonda kuuluvaid põllumajanduskultuure puhaskultuurina, segus kõrreliste heintaimede või segus teiste haljasväetiseks kasutatavate põllumajanduskultuuridega, määrati temale 20% toetuse vähendus otsuses märgitud alustel.

§ 8

lg 1 punktides 2 ja 5 sätestatud põllumaade puhul on sisuliselt tegemist lühiajaliste rohumaadega, mis ei ole püsirohumaad. Kuna põllumajandusmaa, mis ei ole püsirohumaa, püsikarjamaa ega ka püsikultuuride all olev maa on määruse (EL) nr 1307/2013 kohaselt põllumaa, on põllumaad ka

§ 8lõike 1 punktides 2 ja 5 toodud lühiajalised rohumaad.

Määruses nr 53 lähtutakse määruse (EL) nr 1307/2013 loogikast, mille kohaselt põllumajandusmaa, mis ei ole püsirohumaa, püsikarjamaa ega ka püsikultuuride all olev maa, on põllumaa (sh lühiajaline rohumaa). Kui vaidlusalune maa ei ole püsirohumaa ega püsikarjamaa ega püsikultuuride all olev maa , ongi tegemist põllumaaga ja see maa on toetusõiguslik üksnes siis, kui seal täidetakse määruses nr 53 kehtestatud asjakohaseid nõudeid põllumaa kohta.

1. Kaebaja jääb täiendavates seisukohtades kaebuse põhjenduste juurde, lisades kokkuvõtlikult järgmist. PRIA tõlgendus, et mahepõllumajanduslikult peetavad loomad saavad olla ainult mahetunnustatud loomapidajal, ei ole õige. Loomapidajaks olemine ei ole üldse toetusõiguse eelduseks, vaatamata sellele on kaebaja loomapidaja loomatauditõrje seaduse kohaselt. Täiendavate, õigustloovates aktides sätestamata toetusõiguse eelduste seadmine PRIA poolt on meelevaldne ja õigusvastane. Ükski kehtiv õigusakt ei sätesta kohustust lähtuda toetusõiguslikkusega seotud asjaolude väljaselgitamisel mingites kindlatest andmetest ja registrites. Antud juhul tõendavad nii koostööleping kui Põllumajandusameti kontrollaktid, et kaebaja täitis toetusõiguse eelduseks olevad tingimused. Kaebaja leiab endiselt, et EL määruse nr 1307/2013 artiklis 4 esitatud definitsioonid ei ole asjassepuutuvad EL määrus nr 1307/2013 ja selles sätestatud põllumajandusmaade kategooriad on asjassepuutuvad ühtse pindalatoetuse toetusõiguse seisukohalt, ent mitte mahetoetuse toetusõiguse seisukohast. Antud juhul tuleb toetusõiguslikkuse kindlakstegemisel lähtuda määruses nr 53 toodud tingimustest ja põllumajanduslike maade kategooriatest. Kohtu otsus ja põhjendused
2. Vaidlustatud PRIA otsuse punktiga 2 jäeti kaebajale määramata mahepõllumajandusega jätkamise toetus kogu taotletud 302,88 ha rohumaa osas. Kogu taotletud maa osas oli taotluse rahuldamata jätmise põhjuseks asjaolu, et taotleja ei pidanud vähemalt 0,2 loomühikule vastaval hulgal mahepõllumajanduslikult peetavaid karjatatavaid loomi või et iga kuni 0,1 ha kohta ei olnud taotlejal vähemalt ühte mahepõllumajanduslikult peetavat mesilasperet. Et mesilasperede puudumise osas vaidlust ei ole, siis selle osas kohus rohkem ei peatu. Vaidlus on poolte vahel selles, kas toetuse saamiseks pidi taotleja olema mahetunnustatud loomapidaja, või oli tingimused täidetud ka olukorras, kus taotleja ise mahetunnustatud loomapidaja ei onud, vaid karjatas oma maadel teisele isikule kuuluvaid mahetunnustatud loomi. 11.

§ 2

sätestab, et mahepõllumajandusele ülemineku toetust ja mahepõllumajandusega jätkamise toetust antakse mahepõllumajandusliku tootmise ning sellega seonduvate tegevuste elluviimise eest järjepidevalt viie järjestikuse kalendriaasta jooksul toetusõiguslikul maal, mille kohta toetust taotletakse. Nõuded toetusõigusliku maa kohta sätestab

§ 8

. Toetuse taotlemise ajal kehtinud

redaktsiooni § 8 lg 1 p 5 kohaselt oli toetusõiguslik maa taotleja kasutatav ja mahepõllumajanduse registrisse kantud vähemalt 1,00 hektari suurune rohumaa, mille iga hektari kohta on taotlejal sellisel arvul mahepõllumajanduslikult peetavaid veiseid, hobuseid, lambaid või kitsi, et loomkoormus 4 hektari kohta on vähemalt 0,2 loomühikut komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 808/2014 II lisa kohaselt.

§ 8

lg 4 täpsustab, et kui taotlejal ei ole lõike 1 p 5 sätestatud arvul mahepõllumajanduslikult peetavaid loomi, arvatakse maa toetusõigusliku maa hulka juhul, kui taotletakse toetust mesilaspere kohta. Vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal (05.04.2016) ja ka praegu sätestab varasemas

§ 8

lg 1 punktis 5 sätestatud loomkoormuse nõude

§ 8lg 4.

Kohus võtab aluseks ja juhindub haldusmenetluse alguses, ehk ajavahemikul 05.05.2015 kuni 31.10.2015 kehtinud

redaktsiooni. 12. Kohus on vastupidiselt kaebaja arusaamaga seisukohal, et määrusest nr 53 tuleneb, et taotleja peab lisaks sellele, et ta on mahepõllumajanduslik tootja, olema ka mahetunnustatud loomapidaja.

§ 8

lg 1 p 5 ja lg 4, samuti § 3 lg 1 p 7, § 4 lg 1 p 7 kohaselt peavad taotlejal olema mahepõllumajanduslikult peetavad loomad. Kuigi määruse nendes puntides ei ole sõnaselgelt märgitud, et taotleja peab olema mahetunnustatud loomapidaja, on arusaadav, et mahetunnustatud loomad peavad kuuluma taotlejale, seega peab taotleja ise olema ka tunnustatud maheloomapidaja.

§ 5

lõigetes 3 - 5 räägitakse selgelt taotleja poolt loomade mahepõllumajanduslikult pidamisest. Seda järeldust toetab

§ 11

lg 2, mis sätestab toetatava tegevuse nõudena, et taotleja peab täitma kogu kohustamiseperioodi kestel mahepõllumajanduslikul maal mahepõllumajandusliku taimekasvatuse ja mahepõllumajanduslike loomade puhul mahepõllumajandusliku loomakasvatuse nõudeid. Tuleb nõustuda vastustaja seisukohaga, et mahepõllumajandusliku loomapidamise nõudeid saab täita ainult mahetunnustatud loomapidaja, nendest nõuetest kinnipidamist saab kontrollida ainult isikut, kes on mahetunnustatud loomapidaja ja vastavad kohustused sellega võtnud. Kaebaja ei ole vastavates registrites registreeritud ei loomapidajana ega loomapidajana mahetunnustatud. Teisele isikule kuuluvate mahetunnustatud loomade kasutamise teel, sõltumata lepingust, ei ole täidetud nõuded toetuse saamiseks.

mõtte ja selle regulatsiooniga on kooskõlas vastustaja seisukoht, et taotleja ise peab olema loomade omanik ehk loomapidaja, ja olema seejuures loomapidajana mahetunnustatud. Vastavate registrite andmete kasutamine vastustaja poolt on õiguspärane. Vastavaid andmeid saabki selleks ettenähtud registrites olevatest andmetest, mitte ei saa vastustaja lähtuda tõendite vaba hindamise põhimõttest, nagu märgib kaebaja. Samas ei ole ka vaidlust selles, et kaebajal endal loomad puudusid, vaid ta kasutas neid OÜ-ga Adoranna sõlmitud koostöölepingu alusel (tlk.90). Põllumajandusameti poolt koostatud kontrollaktid, kus on märgitud, et ettevõttes peetakse põllumajandusloomi, on ühtedeks tõenditeks, mida vastustaja otsus tegemisel arvestab. Samas on kontrollaktis ka tuvastatud asjaoluna märgitud, et ettevõtte karjamaadel karjatatakse OÜ Adoranna veiseid ja hobuseid koostöölepingu alusel. Kontrollakt ei ole haldusaktiks, millega otsustakse, kas toetuse taotlus tuleb rahuldamisele või mitte. Eelneva alusel on kohus seisukohal, et kaebaja ei vastanud toetusõiguslikele tingimustele, mistõttu on ka vaidlustatud otsus selles osas õiguspärane.

1. 71,8 hektari osas on vaidlustatud otsuses märgitud toetuse rahuldamata jätmise põhjusena, et taotleja ei kasvata põllumaal vähemalt 20% liblikõieliste sugukonda kuuluvaid põllumajanduskultuure puhaskultuurina, segus kõrreliste heintaimedega või segus teiste haljasväetiseks kasvatatavate põllumajanduskultuuridega. Esmalt märgib kohus, et kuna kohus eelnevalt asus seisukohale, et PRIA otsus, millega jäeti kaebajale kogu taotletud maa (302,88 ha) osas toetus määramata, oli õiguspärane, tulenevalt sellest, et kaebajal olid täitmata nn loomkoormuse nõuded, siis see, et kaebaja ei täitnud selle hulgas 71,8 ha osas põllumaa kasutamise nõudeid, kaebaja õigusi eraldi antud juhul ei riku. Samas leiab aga kohus, et kaebus jääb rahuldamata ka 71,8 ha põllumaana käsitlemise osas.
2. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsus on selles osas (71,8 ha käsitlemine põllumaana) motiveerimata ega selgu, milliste andmete alusel on otsus tehtud. Kohus kaebaja seisukohaga 5 ei nõustu. PRIA vastuse kohaselt on kaebajat kahel korral telefoni teel teavitatud olukorrast ning selgitatud, millised tagajärjed võivad tulla, kui ta andmete osas parandusi ei tee. Kui kaebajal oli selles osas küsimusi, oleks saanud seda vastustajalt vajadusel küsida.
3. Vastustaja on välja toonud, et kaebaja on pindalatoetuste- ja maksetaotlusel maakasutustüübina märkinud „PR“ (püsirohumaad ja pikaajaliseks planeeritud lühiajalised rohumaad). PRIA kvalifitseeris lähtuvalt taotlusandmetest ja varasemast maakasutusest need maad „põllumaaks“, kuna neid maid ei olnud hoitud heintaimede all kauem kui viis aastat. Kuna tegemist oli põllumaaga, tuli taotlejal täita

§ 12

lõikes 6 sätestatud tingimus taotleja kasvatab vähemalt 20 protsendi põllumaal sugukonda kuuluvaid põllumajanduskultuure (liblikõielised) puhaskultuurina, segus kõrreliste heintaimedega või segus teiste haljasväetiseks kasvatatavate põllumajanduskultuuridega. Seega oli tegemist lühiajalise rohumaaga. 16. Kaebaja on märkinud, et kuna sellel alal ei kasvatata ka põldtunnustatud heintaimi ning seda ei ole planeeritud kuni kolmeaastase heintaimede kasvatamise perioodi järel muuta põllumaaks või puuvilja- või marjakultuuride kasvatamise alaks, ei ole tegemist

§ 8

lg 1 punktides 2 ja 5 nimetatud rohumaaga ning järelikult tuli seda kvalifitseerida § 8 lg 1 p 6 nimetatud rohumaaks, mille suhtes § 12 lg 6 ning § 14 nõuded ei kehti. Kohus peab vajalikuks siin uuesti osundada, et kaebaja poolt viidatud

§ 8

lg 1 p 6 uus redaktsioon (punktides 2 ja 5 nimetamata rohumaa) anti välja alles 29.10.2015 ja jõustus 01.11.2015.a. Kaebaja ei saanud taotluse esitamise ajal olla

lg 1 täiendamisest teadlik ega seda sel ajal arvestada. Vastustaja on kohtule esitatud vastuses põhjalikult välja toonud seisukohad, miks nimetatud 71,8 ha maa puhul on tegemist põllumaaga, mitte püsirohumaa või püsirohukultuuride all oleva maaga, millise käsitlusega kohus nõustub ja ei pea vajalikuks uuesti korrata. Kui vaidlusalune maa ei ole püsirohumaa ega karjamaa ega püsikultuuride all oleva maa, on tegemist põllumaaga. Sellise põllumaa puhul tuli täita

§ 12põllumaale kehtestatud nõudeid.

Kuna kaebajal oli

§ 12

lg-s 6 sätestatud nõue täitmata, määrati otsuses õiguspäraselt 20%-ne toetuse vähendamine.

1. Kaebaja on taotlenud ka PRIA 08.07.2016 vaideotsuse nr 12-4/18/241-1 tühistamist. Kuna kohus põhivaidluses jätab kaebuse rahuldamata, jääb rahuldamata ka vaideotsuse tühistamise nõue, kuna vaideotsus eraldiseisvalt kaebaja õigusi ei riku. Eelneva alusel jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata.
2. Kaebaja on esitanud taotluse välja mõista menetluskulud kokku 987,0 eurot (riigilõiv 15,0 eurot ja õigusabikulud 972,0 eurot). HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab kaebuse tervikuna rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik Kohtuotsuse põhjendusi on muudetud ja täiendatud Tartu Ringkonnakohtu 01.06.2017.a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 01.06.2017.a otsus 6 Resolutsioon
3. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 27.01.
4. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes ning täiendades otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
5. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. 7