Obsah (6)
§ 477§ 171§ 174§ 177§ 172§ 178Tsiviilasi nr 2-15-2344 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number Tsiviilasi nr 2-15-2344 Määruse tegemise aeg ja koht 04.07.2017.a, Tallinn Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Kaupo Paal, Im
) § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
- Peamine vaidlusküsimus nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus on laste ema ja isa vahel selles, kas viibimiskoha määramise õigus peaks olema laste emal või isal. Samuti on isa palunud alternatiivselt määrata suhtluskord selliselt, et mõlemad vanemad saaksid lastega suhelda võrdselt. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, et hooldusõiguse lõpetamine osaliselt on samaväärne isikuhooldusõiguse äravõtmisega. Olukorras, kus vanemad elavad alaliselt lahus ning vanemad on eri meelt ega ole suutnud leppida kokku, kus peaks lapsed viibima (mis on nende peamine elukoht) ning seega ei suuda vanemad teostada ühiselt hooldusõigust viibimiskoha määramise osas, peab kohus lõpetama nende ühise hooldusõiguse selles osas ja määrama ainuhooldusõiguse ühele vanemale. Tegemist ei ole äärmusliku meetmega, vaid ainuvõimaliku meetmega sellises olukorras. Kohus ei saa otsustada vanemate eest, mis on laste elukoht, vaid saab üksnes lõpetada viibimiskoha määramise õiguse osas vanemate ühise hooldusõiguse ja anda selles osas määramise õiguse ühele vanemale. Kuigi maakohtus ja ka määruskaebuses on laste isa taotlenud otsustusõiguse üleandmist viibimiskoha määramise osas, siis arvestades laste isa põhjendusi, ei soovi ta mitte üksnes ühekordset otsustamisõigust (PKS § 119), vaid laste igakordse viibimiskoha määramise õigust PKS § 137 lg 1 alusel (vt ka RKTKm 3-2-1-159-15, p 24-26). Seega saab lähtuda sellest, et mõlemad vanemad soovivad ainuhooldusõigust viibimiskoha määramise õiguse osas.
- Käesoleval juhul leidis maakohus, et kuna mõlemad vanemad on võimelised lapsi kasvatama ja nende eest hoolitsema ning mõlemal on lastega lähedased suhted, tuleb lähtuda laste huvidest ja tagada lastele stabiilsus ning jätkata kehtiva elukorraldusega. Seda toetasid ka eestkosteasutused ja lastele määratud esindaja. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (RKTKm 3-2-1-15-15, p 28). Ringkonnakohtu hinnangul selliseid puuduseid maakohtu määruses ei esine. Maakohus on motiveerinud, miks ta leiab, et määrus tagab laste heaolu. Maakohus on põhjendanud, miks ei ole laste huvides isale ainuhooldusõiguse andmine. Maakohus on lapsevanemad isiklikult ära kuulanud mitmel kohtuistungil, kogunud ja vastu võtnud erinevaid tõendeid ning arvestanud järelduste tegemisel ka eestkosteasutuste ja lastele määratud esindaja arvamustega. Kohus on õigesti kaalunud laste huve ning arvestanud muuhulgas mõlema vanema valmisolekut lapsi kasvatada, hingelist seotust lastega ning laste praegust elukorraldust. Laste isa on üritanud kohut veenda, et tema on sobivam vanem laste viibimiskoha määramiseks, kuna tal on laste eest hoolitsemiseks rohkem kogemusi ja oskusi, ta on majanduslikult rohkem kindlustatud ning hoolib lastest rohkem. Tegemist ei ole aga võistlusega lapsevanemate paremuse üle. Mõlemad vanemad on näidanud kohtule, et neil on laste eest hoolitsemiseks vajalikud oskused ja kogemused, et neil on majanduslik võimekus laste eest hoolitseda ja et nad hoolivad lastest. Seega on mõlema vanema puhul täidetud eeldused ainuhooldusõiguse saamiseks ning arvestada tuleb asjaolusid, mis seonduvad laste õigusega stabiilsele elukorraldusele.
- Isegi kui nõustuda, et emapoolne laste kaasavõtmine 2015.a ja laste kaasamine vanematevahelisse tülisse ei olnud põhjendatud, saab ringkonnakohus kontrollida, mis on laste parimates huvides praegusel hetkel, mitte kaks aastat tagasi. Ringkonnakohus ei saa hinnata esialgse õiguskaitse määruste seaduslikkust ning peab lähtuma nende tulemusel tekkinud olukorrast. Maakohus on viibimiskoha õiguse emale andmisel arvestanud laste isa käitumismustrit, mh laste varjamist ema eest 2015.a kevadel ning esialgse õiguskaitse korra 8
(12)Tsiviilasi nr 2-15-2344 korduvat rikkumist. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub toimiku materjalidest, et 2015.a alguses pärast lahkuminekut enne õigussuhete reguleerimist kohtu poolt, varjasid ja hoidsid mõlemad vanemad põhjendamatult lapsi teise vanema eest. Edaspidiselt aga on kohtumäärusega kindlaksmääratud korda toimiku materjalidest nähtuvalt rikkunud enamustel kordadel laste isa, väites et ta teab paremini, mis on laste huvides ning on teinud seda ka pärast lõpplahendi kuulutamist (VIII kd, tl 67 pöördel). Kuigi lastega seotud vaidlustes vanematepoolne pigem emotsionaalsusel kui ratsionaalsusel põhinev käitumine on teatud määras arusaadav, peavad vanemad siiski täitma kohtumäärusi ning omavahelisi kokkuleppeid. Maakohtule ei saa ette heita seda, et ta arvestas isa suhtumist kokkulepetesse ja kohtumäärustega ettenähtud suhtlemiskordadesse. Maakohus ei ole põhjenduste kohaselt arvestanud ega hinnanud laste ema väiteid laste isa vägivaldsuse või ohtlikkuse osas, märkides ka ära, et kohus ei hinda teineteist süüdistavaid dokumente. Perekonnaõiguslikes vaidlustes on menetlusosaliste argumendid tihtipeale emotsionaalsed ega põhine alati objektiivsetel kaalutlustel.
§ 477
lg 5 kohaselt ei ole kohus üldjuhul hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Samas ei ole laste isa eitanud fakti, et ta läks füüsiliselt endast välja laste ema peale, mh lõhkudes tema vara. Arvestades sellist käitumist, ei saa laste emale ette heita tema muret enda ja laste heaolu pärast. Kompromissi mittesaavutamine ei ole iseenesest asjaolu, mis oleks määrava tähtsusega hooldusõiguse määramisel. Käesolevas asjas on mõlemad vanemad käitunud viisil ja esitanud enda seisukohti, millest võib välja lugeda, et nad ei saavuta omavahel kokkulepet ega suuda teha koostööd, seega ei saa öelda, et kompromissi saavutamine ja koostöö oli takistatud üksnes ühe vanema poolt. Laste ema ei tohi teha takistusi määratud suhtluskorra toimimisele, kuid laste ema ei ole kohustatud lubama laste isal suhelda lastega igal hetkel ja ajal, kui isa seda soovib. Suhtluskorra järgimine ja täitmine on laste huvides, kuna see tagab neile kindla ja stabiilse elukorralduse. Ka laste isa peab arvestama, et laste emal on õigus teha lastega plaane ja olla lastega ajal, kui ei ole suhtluskorra järgselt isa kord lastega aega veeta. Kui ei peeta kinni kindlast suhtlemiskorrast, on ka lastel endal keeruline mõista, mida nendelt oodatakse. 12. Kuigi kohus ei määra laste elukohta, peab kohus siiski arvesse võtma vanemate seisukohti laste elukorralduslikes küsimustes selleks, et määrata kummale vanemale määrata ainuhooldusõigus. Laste isa on selgelt viidanud, et tema hinnangul peaksid lapsed elama nende sünnikodus Laagris. See annab alust eeldada, et viibimiskoha osas ainuhooldusõiguse isale andmisel koliks laste isa lastega tagasi Laagrisse elama, mitte ei jääks nendega elama Tartus asuvasse isa korterisse. Vanem laps C on aga käesolevaks ajaks läbinud XXX juba kaks klassi. Nooremad kaksikud on käinud XXX lasteaias samuti kaks aastat. Laste peamine viibimiskoht on olnud alates 30.03.2015.a esialgse õiguskaitse määruse tegemisest laste emaga Tartumaal XXX külas vanaema majas ehk lapsed on elanud seal juba rohkem kui kaks aastat (vanem laps 7-aastasest ja nooremad 4-aastasest vanusest). Määruskaebuse osas esitatud seisukohtade kohaselt on nii eestkosteasutused kui ka lapse esindaja leidnud, et tuleb säilitada lastele kehtiv elukorraldus. Määruskaebuses ei ole toodud asjaolusid, mille alusel peaks ringkonnakohus jõudma teistsugusele seisukohale. Eestkosteasutuste ja laste esindaja seisukohtade kohaselt on lapsed kohanenud ning harjunud eluga Tartumaal, sh lasteaia ja kooliga ning neile on välja kujunenud seal oma hobitegevused ja sõpruskond ning sellest tulenev rutiin. Tartumaal elavad ka laste vanaema ja vanavanaema. Samuti on lapsed ära harjunud ka suhtlemiskorraga. Andes ainuhooldusõiguse viibimiskoha määramise osas laste isale, peaksid lapsed vahetama õppeasutusi ning nendel tekkinud sõprussuhted ja hobitegevused katkeksid. Selline korduv laste elukorralduse katkestamine ei ole eelduslikult laste huvides. Olenemata sellest, et Laagris on laste sünnikodu, mis ei ole nende jaoks täiesti uus ja võõras keskkond, siis olles elanud kaks aastat teises kohas, alustanud seal lasteaias käimist ja kooliteed ning hobitegevusi, oleks lastel vaja Laagrisse kolides ümber harjuda uue elukorraldusega. Asjas on Tartu vald samuti 9
(12)Tsiviilasi nr 2-15-2344 pooldanud esialgu isa positsiooni, kuid on hiljem leidnud, et arvestades lastevanemate käitumist ja suhtumist ning laste avaldatud seisukohti, on laste huvides siiski kehtiva elukorralduse jätkamine. Lastel on sünnikoduga seonduvalt kindlasti häid mälestusi, kus vanemad ja lapsed elasid kõik koos. Pärast vanemate lahkuminekut on aga lastel igal juhul mitu kodu. Ringkonnakohus ei ole jõudnud veendumusele, et Laagrisse kui sünnikodusse tagasikolimine kaalub üles sellega kaasneva elukorralduse muutuse mõju lastele. Lastele ei ole ilmselt määrav, kas nad elavad Tartumaal või Laagris, vaid pigem see, et nad saaksid stabiilselt suhelda mõlema vanemaga, ning et vanemad ei võistleks nende nimel, vaid teeksid omavahel koostööd ja suhtuksid üksteisesse lugupidavalt. Määruskaebuses ei ole toodud asjaolusid, miks kohus peaks leidma, et on laste huvide vastane elada ema juures või Tartumaal. Pelgalt asjaolu, et isa on soetanud Tartusse korteri vanema lapse kooli lähedale, ei ole asjaolu, miks peaks kohus andma ainuhooldusõiguse laste isale. Laste isa on selgelt andnud mõista, et tema hinnangul peaks laste elukoht olema Laagris. 13. Määruskaebuses on laste isa teinud etteheiteid menetlusse kaasatud eestkosteasutuste ja laste esindaja tööle. Vanematevahelistes vaidlustes peavad nimetatud isikud möödapääsmatult kujundama seisukoha, kumb vanem saab vaidlusaluses küsimuses hooldusõiguse. Sellise seisukoha kujundamise tõttu iseenesest ei saa neile ette heita erapoolikust. Nii eestkosteasutused kui ka laste esindaja ei kaitse menetluses mitte vanemate huvisid, vaid üksnes laste huvisid. Eestkosteasutuste esindajad ja lastele määratud esindaja on kohtunud nii laste kui ka lastevanematega ning on avaldanud enda vaatlustest ja kogemustest lähtuvalt enda arvamust. Eestkosteasutuste ja lastele määratud esindaja arvamus ei ole asjas määrava tähtsusega, kuid nende seisukohad võimaldavad kohtul saada täiendavalt kolmandate ja emotsionaalselt vaidlusega mitteseotud isikute objektiivseid hinnanguid, eriti olukordades, kus laste vanusest lähtuvalt ei ole lapsi kohtu poolt isiklikult üle kuulatud. Ringkonnakohus ei nõustu, et alla 10aastaseid lapsi peaks kohus isiklikult ära kuulama, vaid see on jäetud kohtu kaalutlusotsustuseks. Maakohus ei ole rikkunud diskretsiooni piire. Alla 10-aastased lapsed on suurel määral mõjutatud vanemate soovidest ning tahtes vanematele head meelt teha, ei oska lapsed lähtuda enda parimatest huvidest. Käesolevas asjas on lastega vestelnud ja kohtunud nii eestkosteasutused kui ka laste esindaja. Kõik on jõudnud järeldusele, et lapsed on enda praeguse elukorraldusega kohanenud ja rahul, mh suhtluskorraldusega isaga, ning neile meeldib käia nii lasteaias, koolis kui ka huviringides. Seega on laste seisukohti arvesse võetud. Kohus ei saa lähtuda üksnes laste poolt kirjutatud kirjast, milles nad väljendavad soovi veeta isaga üks nädal ja emaga üks nädal. Arvestades laste vanust, et lapsed peavad käima lasteaias ja koolis ning asjaolu, et lapsevanemad ei suuda teha omavahel koostööd, on lastele parem, kui neil on õppeperioodil ja rohkem distsipliini vajaval ajal üks kindel elukoht ning teise vanemaga suheldakse kindla suhtluskorra alusel. Puhkuste perioodil saavad vanemad suhelda lastega võrdselt (kahenädalaste perioodide kaupa). Kuigi kumbki vanem kasvatab lapsi ja otsustab laste elus igapäeva küsimusi ajal, kui on nende suhtlusaeg lastega, siis olukorras, kus vanematel on erinev nägemus laste kasvatamisest ning lapsevanemate omavaheline suhtlus ja informatsiooni jagamine on puudulik, ei ole põhjendatud puhkustevälisel ajal kaks nädalat ühe ja kaks nädalat teise vanemaga elamine. Samuti peaksid lapsed sellise suhtluskorra puhul iga kahe nädala tagant ümber harjuma erineva kasvatusstiili ja nõudmistega. Kui lapsed elaks iga nädal erineva vanema juures, võib see lastele tekitada segadust ja olla nende jaoks emotsionaalselt koormav. Laste isa ei ole peale ettepaneku, et lapsed võiksid iga kahe nädala tagant elukohta vahetada, teinud muid etteheiteid maakohtu poolt määratud suhtluskorrale ning seega pole alust ka suhtluskorda muus osas muuta. Arvestades, et isa on korduvalt avaldanud, et tal on paindlik töögraafik, mis võimaldab tal rohkem lastega tegelda (mh elada Tartus), kui laste ema, on laste isa kinnitanud, et tal on võimalik lastega suhelda ka Tartus. Vastupidine olukord, kus Tartus elav tavapärase tööajaga töötav laste ema saaks Laagris elavate lastega suhelda üksnes üle 10
(12)Tsiviilasi nr 2-15-2344 nädala nädalavahetuseti ja puhkustel, piiraks ilmselt rohkem laste õigust suhelda mõlema vanemaga.
- Ringkonnakohus ei nõustu, et on ebaõiglane, et laste transportijaks tema suhtlusajal on laste isa. Määrusega on antud laste viibimiskoha määramise õigus laste emale ning laste ema on valinud laste elu- ja õppekohaks Tartumaa. Kui laste isa soovib tema suhtlusajal sõita lastega nende peamisest viibimiskohast eemale Harjumaale või muusse kohta, ei ole see laste ema kohustus, et lapsed jõuaks tagasi nende peamisesse elukohta, mh kooli ja lasteaeda, vaid see on isa kohustus, kes lapsed nende elukohast suhtluskorra ajal eemale viib. Laste ema võib laste huvides küll laste isa abistada ja vastu tulla transportimisega, kuid ei ole õiglane ega kohane panna laste emale kohustust tuua lapsed iga kord koju kohast, kuhu lapse isa on otsustanud nad viia. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse seisukohaga, et maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõigust, jättes asjas korraldamata isa taotlusel uue istungi. Maakohus korraldas asjas kaks istungit, kus osalesid mõlemad vanemad ning pärast seda on kõik menetlusosalised saanud võimaluse esitada enda seisukohti kirjalikult. Määruskaebuses ei ole toodud välja konkreetseid põhjuseid või asjaolusid, kuidas oleks asjas veel ühe kohtuistungi pidamine mõjutanud asja lahendust. Samuti ei nõustu ringkonnakohus, et kohus oleks pidanud üle kuulama tunnistajana ZZ. Kohus ei ole enda põhjenduste kohaselt arvestanud ZZ kui menetlusvälise isiku seisukohtadega ning nimetatud isiku seisukohad ei ole omanud käesoleva asja lahendamisel määravat tähtsust, seega leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole rikkunud menetlusõigust, jättes ZZ tunnistajana üle kuulamata.
- Kuivõrd maakohtu määrus jääb muutmata, puudub alus muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust.
§ 171
lg 1 alusel jätab ringkonnakohus määruskaebusega seotud menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda, kuna määruskaebus jäeti rahuldamata.
§ 174
lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Ringkonnakohtule esitas enda menetluskulude nimekirja laste ema, kes palus, et talle hüvitataks 624 eurot lepingulise esindaja kulude eest (4 tundi õigusabi tunnihinnaga 130 eurot). Nimekirja kohaselt kulus lepingulisel esindajal 18.05.2017.a määruskaebusega tutvumiseks ja seisukoha koostamiseks määruskaebusele 4 tundi. Laste isa menetluskulude osas vastuväiteid ei esitanud. Arvestades, et määruskaebuse osas seisukoha esitamiseks peab esindaja analüüsima ka maakohtu määrust ning arvestades määruskaebuse sisu ja mahtu ning määruskaebuse osas esitatud seisukoha sisu ja mahtu, on 4 tundi ehk pool tööpäeva ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Esitatud seisukoht määruskaebuse osas on sisukas ja selles on analüüsitud põhjalikult määruskaebuse väiteid. Ringkonnakohus leiab, et 156 eurot koos käibemaksuga on põhjendatud tunnihind vandeadvokaadi puhul. Tunnihind on kooskõlas kohtupraktikaga. Kuivõrd teenuse saaja on füüsiline isik, on põhjendatud menetluskulud välja mõista koos käibemaksuga. Seega mõistab kohus määruskaebuse esitajalt sissenõudja kasuks välja menetluskulud määruskaebemenetluses kokku 624 eurot (4 tundi × 156 eurot). Muid toimikust nähtuvaid menetluskulusid laste ema kandnud ei ole. Samuti on põhjendatud mõista määruskaebuse esitajalt välja
§ 177lg 4 kohane viivis.
Eestkosteasutused ei ole menetluskulude nimekirju esitanud ning toimikust ei nähtu kantud menetluskulusid.
§ 172
lg 3 alusel tuleb jätta lapsele riigi õigusabi korras õigusabi osutanud esindaja kulud ja tasu Eesti Vabariigi kanda. Riigi õigusabi tasu ja kulud määrab kohus kindlaks eraldi määrusega. 16.
§ 178
lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. 11
(12)Tsiviilasi nr 2-15-2344 Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu (allkirjastatud digitaalselt) 12
(12)