KOHTUOTSUS E E S T I VA B A R I I G I N I M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 16. juuni 2017,

) § 637 lgle 4 ja §le 638 ning leidis, et kostjal ei ole alust teostatud tööde eest tasumisest keelduda. Hageja on oma lepingulised kohustused täitnud, tasunõue on kooskõlas lepinguga ja see on muutunud sissenõutavaks. Lepingu lisa nr 1 kohaselt pidid faasis 2.1 olema valminud kogu projekti programmeerimistööd, nii elektroonika tarkvara kui ka riistvara programmeerimine. Lepingu lisast nr 1 nähtub üheselt, et tarkvara pidi sisaldama sisumaterjale ja lepingu p 3.1.3 kohaselt oli kostja kohustus need sisumaterjalid hiljemalt

1. märtsil 2015 täielikul kujul hagejale üle anda. Sellisena mõistis lepingut ka hageja. Lepingu lisa nr 1 on koostatud lähtudes põhitellija hanketingimuste pdest 2.2.2 ja 2.2.
2. Põhitellija
3. septembri 2015 leppetrahvi nõudest kostjale nähtub, et põhitellija luges nõuetekohasteks eksponaatideks üksnes neid, mis on külastajatele täielikult kasutamiseks valmis. Seega ei aktsepteerinud põhitellija tarkvara, millel puudus korrektne sisu. Dropboxi kausta väljavõttest nähtub, et kausta lõi kostja graafiline disainer
4. märtsil 2015 ja kostja laadis sinna materjale üles kuni
5. septembrini
6. Poolte ekirjavahetusest nähtub, et kostja palus pidevalt hagejal sisumaterjalidesse lisada pilte, teksti, mänge, tõlkeid. Kohtuistungil kinnitas kostja samuti, et veel kuni septembrikuuni tehti sisufaile. Maakohtu hinnangul jättis kostja seega nõuetekohaselt täitmata lepingu p 3.1.3 ja programmeerimistööde teostamiseks vajalikud materjalid edastati hagejale olulise hilinemisega. Kostja väited hagejapoolse lepingurikkumise kohta on tõendamata. Disainidokumendi kohta antud arvamus ei tõenda kohustuste täitmist. Poolte vahel on vaidlus selles, kas tarkvara pidi sisaldama lõpptellija jaoks korrektseid sisumaterjale või tuli programmeerimistööd üle anda ilma valmiskujul kujunduseta. Seega ei oma tähtsust asjaolu, kas ekspositsiooni loomist sai alustada või mitte. Lõpptellija ei aktsepteerinud hanketingimustes üksnes näidistekste, seega ei ole arvamuse järeldus adekvaatne. Kostja andis omapoolse töö üle lõpptellijale
7. septembril 2015, sellest ajast alates tuleb lugeda ka hageja töö kostja poolt vastuvõetuks.
8. Maakohus leidis, et kostja tasaarvestus ei ole põhjendatud. Kostja on kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda. Kostja ei vaidlustanud, et
9. juuni 2015 ekirjas märgitud tööd on teostatud, elektroonika ja tehnika komponendid soetatud. Lepingu p 6.1 alusel ei ole kostja hageja tööde osas pretensioone esitanud. Leppetrahvi nõude esitas kostja tööde üleandmisega viivitamise eest perioodil
10. juuni kuni
11. oktoober
12. Lepingu p 5.4.2 järgi oleks kostja pidanud leppetrahvi nõude esitama hiljemalt
13. juulil
14. Puuduvad tõendid, et just hageja tegevuse tulemusel anti viimane projektiga seotud komponent üle
15. oktoobril 2015 ja hagejapoolset lepingurikkumist maakohus ei tuvastanud. Kostja ei tõendanud ka põhjuslikku seost tal väidetavalt tekkinud kahju ja hageja tegevuse vahel. Põhitellija leppetrahvi nõuetest ei nähtu seos hagejaga. Leppetrahvi nõudes on välja toodud, et neli eksponaati on üle antud hilinemisega
16. septembril
17. Kostja koostatud tööde teostamise tabelist nähtub, et kostja ise oli vastutav nelja eksponaadi valmimise eest, millest kaks ei olnud valmis veel
18. septembril
19. Eeltoodust tulenevalt ei ole täidetud tasaarvestuse õiguse tekkimise eeldused, sest kostjal puudub sissenõutavaks muutunud nõue hageja vastu. 4

§ 113lg 1 kolmandast lausest.

Hageja arvest nr 215044 tulenev nõue muutus sissenõutavaks

1. juulil 2015, arvest nr 215074 tulenev nõue muutus sissenõutavaks
2. oktoobril 2015, arvest nr 215096 tulenev nõue muutus sissenõutavaks
3. jaanuaril
4. Hageja arvestuse järgi on viivise suuruseks 88 636,33 eurot, kuid ta vähendas viivise nõuet põhinõude summani.
5. Maakohus jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel menetluskulud kostja kanda ning mõistis välja kostjalt hageja kasuks riigilõivu 1 500 eurot ja õigusabikulude hüvitise 4 712,50 eurot. Hageja esindaja ajakulu vastab asja keerukusele (asi on keskmisest keerukam ITvaldkonna spetsiifilisuse tõttu), kantud kulud on põhjendatud ja vajalikud arvestades lepingulise esindaja töömahtu ja tunnihinda 130 eurot (ilma käibemaksuta summa). POOLTE SEISUKOHAD
6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata või teise võimalusena saata asi maakohtule uuesti lahendamiseks. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. Esiteks kohaldas maakohus ebaõigesti

§ 652

. Maakohus ei selgitanud välja, et tarkvara arendustööde puhul tuleb vahet teha nn raamkujundustel, mis oli esitatud disaindokumendis, ja tavapärasel sisumaterjalil, mis pidid hanketingimuste kohaselt olema asendatav, seetõttu ei sõltunud programmeerimistööd asendatavast sisumaterjalist. Kostja ei ole tinginud programmeerimistööde hilisemat valmimist ega olnud vastuvõtuviivituses. Lepingu lisa nr 1 pst 2 nähtub, et hageja ülesanne oli teostada eksponaatide programmeerimisega seotud tööd ning

1. mai 2015 pidid olema valminud tehnilise lahenduse disain ja programmeerimine. Just viivitus programmeerimistöödes tingis eksponaatide lõpptellijale üleandmise hilinemise. Asendatavate sisumaterjalide arendamine oli kostja ülesanne ega olnud hagejaga sõlmitud töövõtulepingu ese. Kostja pöördus hageja poole
2. märtsil 2015 ekirjaga, milles palus hagejal teatada, kas kõik vajalikud materjalid on olemas, uuesti pöördus kostja hageja poole sama küsimusega
3. aprillil
4. Hageja ei ole viidatud ekirjadele vastanud. Hageja arusaam, et sisumaterjalide muutmine ja hilisem üleandmine on tinginud töö hilisema valmimise, on üllatav ega haaku lepingu p-dega 4.1.8 ja 4.1.6, mille kohaselt tuli hagejal edastada kostjale informatsioon projekti ajakavas püsimise osas kahe tööpäeva jooksul. Teiseks kohaldas maakohus ebaõigesti

§ 638

. Pooled ei vaielnud selle üle, kas programmeerimistööd on vastu võetud või mitte, vaid pooled vaidlesid selle üle millal tööd üle anti ning kas hageja on programmeerimistööde teostamisel lepingut rikkunud või mitte. Vaidlustatud otsusest ei selgu, mis kuupäeva seisuga luges maakohus tööd üleantuks. Tööde üleandmise kuupäev on oluline kohaldamaks

§ 635

lg 1 ja § 637 lg 4, mille kohaselt muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks peale tööde üleandmist. Kolmandaks kohaldas maakohus ebaõigesti

§ 159lg 2.

Leppetrahvi nõue muutus sissenõutavaks peale tööde üleandmist. Tööd anti üle 2. oktoobril 2015, mida kinnitab tööde üleandmise akt. Samal päeval esitas kostja hagejale ka leppetrahvinõude, koos leppetrahvi esitamise aluseks olevate asjaolude kirjeldamisega. Neljandaks rajas kohus otsuse asjaolule, mille osas ei saanud kostja seisukohti avaldada. Maakohus leidis, et põhitellija luges nõuetekohasteks üksnes neid eksponaate, mis olid külastajatele täielikult valmis, ja kuna põhitellija ei aktsepteerinud näidistekste pidi hageja kostjale üle andma tarkvara koos valmis kujundusega. Selline seisukoht on üllatuslik, viidatud asjaolule hageja asja sisulisel arutamisel ei tuginenud. 5

§ 635

lgle 1 ka sama seaduse § 108 lg 1, mis võimaldab nõuda rahalise kohustuse täitmist. Kostja kohustus tuleneb lepingu pst 1.3. Hageja viivisenõude lahendas maakohus

§ 113lg 1 alusel ja rakendas lepingu ps 9.4 kokku lepitud viivise määra.

Kostja leppetrahvinõude õiguslik alus on

§ 158lg 1 ja kahju hüvitamise nõude puhul eelkõige § 115 lg 1. Nende õigusnormide kui nõuete õigusliku aluse kohaldamise üle ei ole pooltel vaidlust. 6

§ 29

lg 1 sätestab, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust vastavalt

§ 29lgle 3 selliselt, nagu esimene pool seda mõistis.

Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, siis tõlgendatakse lepingut

§ 29

lg 4 järgi nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.

§ 29

lg 5 loetleb valiku asjaolusid, mida peaks lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestama.

§ 29

lg 6 kohaselt tuleb tõlgendamisel lähtuda lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist.

1. Maakohus hindas ja tõlgendas otsuse ps 10 lepingut, selle lisa nr 1 ja põhitellija hankedokumentide väljavõtet ning jõudis järeldusele, et põhitellija ei aktsepteerinud tarkvara, millest puudusid korrektsed sisumaterjalid. Seega nõustus maakohus sisuliselt hagejaga. Ringkonnakohus järgib maakohtu seisukohta ja põhjendusi ega korda neid. Vastuseks kaebuse esimesele väitele ja täienduseks vaidlustatud otsusele tuleb märkida järgmist. Lepingu lisa nr 1 (I kd tl 24–25) järgi koosnes tööfaas kahest osast, neist faas 2.2 pidi vältama kaks päeva ja järgnema vahetult faasile 2.
2. Faasi 2.2 tulemina on lisas nr 1 märgitud, et läbi on viidud kliendi poolne valmis eksponaatide testimine Tallinnas enne saatmist. Asjas kogutud tõendite põhjal pole võimalik tuvastada, et eelviidatud valmis eksponaadid ei pidanud sisaldama nn tavapärast sisumaterjali, st lõplikku programmilist ja tehnilist lahendust koos põhitellija heaks kiidetud sisuga. Kostja küll väidab, et ta soovis testida ainult tarkvara funktsionaalsust, aga lepingu järgi pidi toodet testima klient, kelleks lepingut kui tervikut lugedes saab pidada ainult põhitellijat. Seega pidid lepingu järgi
3. maiks 2015 olema valmis eksponaadid testimiseks koos sisuga ja lepingust ei nähtu, et hageja oleks pidanud teostama programmeerimistöid üldse ilma mingite sisufailideta (tekstid, pildid, videod jne). Lisas nr 1 kirjeldatud faasis 3 pidi toimuma selle tulemi kirjelduse järgi eelkõige paigaldus. Ka orienteeruv maksegraafik lisas nr 2 (I kd tl 26) viitab sellele, et etapis ehk faasis 3 tasuti just paigalduse ja sellega seonduva eest. Ringkonnakohtu hinnangul pole asjas kogutud tõendite põhjal võimalik tuvastada, et hageja oleks pidanud jätkama kostja ette valmistatud sisude lisamist eksponaatidesse faaside 2.2 ja 3 vahel. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et Dropboxi sel ajal failide lisamisest saaks järeldada poolte tahet leppida kokku hageja kohustuses tegeleda sisude lisamisega veel ka pärast
4. maiks 2015 ette nähtud testimist. Ka see järeldus kinnitab eespool toodud seisukohta, et lepingu mõtte järgi pidid
5. maiks 2015 olema valmis programmeeritud eksponaadid koos sisuga. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, nagu nähtuks poolte kirjavahetusest asjaolusid, mis võimaldavad tõlgendada lepingut eeltoodust erinevalt. Kostja ei nõudnud
6. mail 2015 ega ka pärast seda, et talle oleks antud üle nn sisutühi tarkvara koos tehnilise lahendusega. Samuti osutuks kostja käsitlust järgides ainetuks ja asjatuks kogu poolte teabevahetus sisumaterjali 7

§ 637lgs 4 sätestatud tasu sissenõutavuse tingimus.

Arve tasumise tähtaja osas leppisid pooled lepingu ps 9.3 vastuoluliselt kokku, et kostja „kohustub arve tasuma hiljemalt neljateist

§ 158

lg 1 järgi nõuda juhul, kui ta on lepingut rikkunud.

§ 115lg 1 kohaselt on ka kahju hüvitamise nõude eeldus kohustuse rikkumine.

Kuna nii maa- kui ka ringkonnakohus leidsid, et hageja ei ole lepingut rikkunud, siis ei olnud kostjal kumbagi nõuet, mida ta soovis kasutada tasaarvestuses. Seetõttu ei ole vaja täpsemalt käsitleda küsimusi, kas kostja esitas leppetrahvi nõude tähtaegselt ja tõi menetluses esile kõik oma vastunõuete maksmapanemiseks vajalikud asjaolud. Kaebuse kolmas väide ei ole edukas. 19. Hageja nõuab kostjalt viivist alates 6. jaanuarist 2016. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja tasunõue oli tervikuna sissenõutav alates 4. jaanuarist 2016. Vastavalt

§ 113

lgle 1 ja lepingu ple 9.4 võis hageja nõuda kostjalt viivist maksmisega hilinemise korral 0,5%päevas. Viivise arvutusele kostja vastuväiteid ei esitanud. Seega on maakohus viivise nõude õigesti rahuldanud. Maakohtu otsuse põhjenduste pst 13 tuleb jätta välja viide

§le 652, sest hageja ei ole nõudnud kostjalt muu kahju hüvitamist peale viivise maksmist.

1. Kaebuse ülejäänud menetluslikele etteheidetele vastab ringkonnakohus järgmiselt. Kostja kritiseerib maakohtu otsust mh põhjusel, et kohtuistungil uuriti tõendeid osaliselt. Samas on kostja esindaja istungil ise avaldanud, et ei soovi tõendite täiendavat uurimist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellise avalduse tulemusel poolel enam võimalust tugineda apellatsiooniastmes tõendite ebapiisavale uurimisele maakohtus. Kaebuse lahendamisel kontrollis ringkonnakohus, kas maakohus on piisavalt ja õigesti hinnanud tõendeid, millele kostja kaebuses viitas. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus tõendite hindamisel menetlusnorme ja on oma seisukoha kujunemist tõendite põhjal piisavalt põhjendanud. Lisaks leiab kostja kaebuses, et hageja esitas suurel hulgas ekirju, ingliskeelseid tabeleid ja pilte. Kohus saab asja lahendada eelkõige eestikeelsete tõendite põhjal ja võtta võõrkeelseid tõendeid üldjuhul arvesse üksnes juhul, kui on esitatud nende tõlked eesti keelde (Riigikohtu
2. märtsi 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-17, p 10, samuti selles viidatud varasem praktika). Tõlget ei ole siiski vaja esitada, kui pool tugineb dokumendi numbrilisele või muul viisil keelest sõltumatult arusaadavale osale. Kostja ei nimetanud konkreetselt ühegi võõrkeelset tõendit, millele oleks maakohus otsuse rajanud. Lisaks andis ringkonnakohus pooltele võimaluse esitada tõlked neist võõrkeelsetest tõenditest, mille uurimist ringkonnakohtus nad pidasid vajalikuks. Kostja esitatud tõlke võttis ringkonnakohus tänase otsusega vastu. Seega ei ole kostja menetlusõigusi rikutud pelgalt sellega, et toimikus on võõrkeelseid dokumente. Maakohtu otsuse üllatuslikkuse ja eelmenetluse puudulikkuse etteheidete osas märgib ringkonnakohus, et pooltel oli võimalik oma seisukohad nende arvates üllatuslike otsustuste kohta avaldada apellatsioonimenetluses. Sellist maakohtu võimaliku puuduse kõrvaldamist tuleb pidada lubatavaks (vt nt Riigikohtu
3. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-16, p 44, ja
4. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 14). Ainetu on kostja etteheide, et maakohus tugines ilma poolte vastavate väideteta asjaolule nagu oleks põhitellija lugenud nõuetekohaseks ainult lõplikult valmis eksponaate. Selle asjaolu tõi esile hageja
5. novembri 2016 arvamuse ps 9 ja osaliselt nähtub see ka
6. detsembri 2016 menetlusdokumendi pst
8. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu kannab kostja TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.
9. Maakohus määras hagejale hüvitatavad kulud kindlaks rahaliselt ja TsMS § 174 lg 3 järgides teeb seda ka ringkonnakohus. Tulenevalt menetluskulude jaotuse otsustusest, tuleb seda teha hageja menetluskulude nimekirja põhjal. 9