← Eesti

2-14-11930/96

Obsah (12)§ 233§ 428§ 442§ 654§ 691§ 4§ 363§ 5§ 668§ 173§ 164§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-14-11930 Otsuse kuupäev Tartu, 1. november 2017 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

) § 164 lg 1 järgi poolte endi kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt loobusid pooled Tallinna kinnistu, vallasasjade ja pangakontodel oleva raha jagamise ja SEB Panga vastu olevate laenukohustustega seotud nõuetest. Tallinna kinnistu müüdi

  1. detsembril 2015 kohtuväliselt, sellest täideti laenukohustused SEB Panga vastu (VI kd, tl 14). Vallasasjad ja pangakontol olev raha otsustati jagada kokkuleppel kohtuväliselt (VI kd, tl 43). Kõrvale tuleb jätta ka hageja hüvitisenõue esialgses suuruses ühisvaraks oleva kohustuse lahusvarast täitmise eest, sest pooled tasaarvestasid osa summast kohtuväliselt. Maakohus leidis, et Bonusmerk OÜ ja osaühingu Airika osad tuleb ühisvara koosseisust välja arvata, sest ühingud on vastavalt
  2. veebruaril 2016 ja
  3. septembril 2014 registrist kustutatud. Maakohus leidis, et põhjendatud ei ole hageja nimetatud ühingutega seotud hüvitise nõue kostja väidetava tahtliku ja heade kommete vastase käitumise tõttu, sest
  4. novembri
  5. a ülevaatel (V kd, tl 151 jj) nende äriühingute majandusliku seisundi kohta ei ole tõenduslikku väärtust. Hageja esitatud ülevaade on koostatud subjektiivsete ja kontrollimata lähteandmete alusel, seega ei ole hageja nõudel alust. Maakohus selgitas, et ühisvara koosseis tuleb kindlaks määrata vara omandamise või kohustuse tekkimise ajal kehtinud seaduse alusel abielusuhete lõppemise aja seisuga tulenevalt enne perekonnaseadust (PKS) kehtinud perekonnaseaduse (PKS 1995) § 18 lg-st 2, kuid vara jagamisele tuleb kohaldada kehtiva PKS § 37 lg-t 3 ja jagada vara kaasomandi lõpetamise sätete alusel asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 mõttes (PKS § 210 lg-d 1 ja 2, § 211; vt Riigikohtu
  6. mai
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 13). Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et abielu sõlmiti
  8. juunil 1990 ja lahutati
  9. märtsil 2014 ning poolte ühisvaras on: • Kotkapesa kinnistu, • OÜ Revalton Invest osa ja • Simbawear OÜ osa. Pooled vaidlevad selle üle: • millisel viisil jagada Kotkapesa kinnistu, • kas ühisvarasse kuuluvad laenukohustused hageja vanemate ja eraisiku vastu, • milline on auto väärtus, • kas kostjal on õigus nõuda kasutuseelise hüvitamist ning • kas hagejal on õigus nõuda 4076 euro 85 sendi suurust hüvitist enda lahusvara arvel ühisvaral lasuva kohustuse täitmise eest. Maakohus leidis, et Kotkapesa kinnistu, OÜ Revalton Invest ja Simbawear OÜ osa ühisomand tuleb lõpetada esemete müümisega avalikul enampakkumisel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ja vara müügist saadud rahast tuleb katta müügikulud ja täita ühisvarasse kuuluvad laenukohustused 4

(13)2-14-11930 hageja vanemate ja eraisiku vastu. Kotkapesa kinnistu müük avalikul enampakkumisel on põhjendatud, sest kostja ei ole taotlenud kinnistu endale jätmist ja pooled ei suuda kinnistut ühiselt majandada. Kuna kinnistu ei ole hageja elukoht, ei koorma kinnistu müük hagejat rohkem, kui on tema õiguste kaitseks vajalik. Osade müük avalikul enampakkumisel on põhjendatud, sest kummalgi poolel ei ole huvi neid endale jätta. Maakohus leidis, et PKS 1995 § 14 lg 1 ja § 20 lg 2 mõttes kuuluvad ühisvarasse kohustused hageja vanemate ja eraisiku vastu. Maakohus tuvastas, et dokumentaalsed tõendid, tunnistaja ütlused, hageja vande all antud seletused ja kostja kirjalikud ütlused tõendavad kogumis, et hageja vanemad andsid pooltele laenu, millest tagastamata on veel 25 600 eurot, ning see laen võeti perekonna huvides, et ühist eluaset ja suvekodu ehitada. Tunnistaja ütluste, kostja vande all antud ütluste ja pangaväljavõttega on tõendatud, et kostjal ei olnud raha, et ise Tallinna kinnistu omafinantseeringut tasuda ning see maksti perekonna huvides kostja kontolt eraisikult saadud laenu arvel. Eraisiku antud laenust tuleb maha arvata reisikulud ja ühisvara arvel tuleb talle tagastada laenujääk 52 029 eurot. Maakohus tuvastas, et kostja müüs ühisvarasse kuuluva auto enda uuele elukaaslasele abielu kestel selliselt, et hageja ei olnud auto müümisega nõus (VI kd, tl 3 ja 6; II kd, tl 109). Kostja ei tõendanud, et ta tegi tehingu perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks (PKS § 29 lg 1). Seetõttu tuleb hagejale hüvitada pool auto turuväärtusest. Maakohus leidis, et kostja ja tema uue elukaaslase vahel sõlmitud müügileping ei tõenda auto turuväärtust, ning leidis võrdluses sarnaste autode müügikuulutustega, arvestades sõiduki kulumist, et sõiduki väärtus lahendi tegemise ajal oli vähemalt 9500 eurot, mistõttu peab hageja saama hüvitisena omandi kaotamise eest 4750 eurot. Maakohus leidis, et põhjendatud on kostja nõue hageja vastu kasutuseeliste hüvitamiseks perioodil ühise eluaseme kasutamise takistamisest kuni kinnistu müügini (12. aprill 2014–29. detsember 2015). Kostjal oli kinnistu ühisomanikuna abikaasaga ühine õigus saada osa ühise asja viljast ja kasutuseelistest (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62, AÕS § 68 lg 1, § 70 lg 6, § 71 lg 2; vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 17; 20. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12). Eluruumi kasutuseelise väärtuse saab kindlaks määrata TsÜS § 65 mõttes turuhinna ehk kohaliku keskmise üürimisel saadava üüritasu järgi (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20; 16. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 21). Kostja leidis eksperdiarvamusele tuginedes, et üürihind elamu üksikkasutuse eest on 950 eurot kuus, kuid hageja tõi välja, et ekspert ei võtnud arvesse, et see ei vasta olukorrale, kui kasutusse antaks maja selliselt, et hageja koos laste ja koeraga seal elab. Maakohus leidis, et kasutuseelis ei saa olla sama suur kui asustamata eramu puhul, ning mõistis diskretsiooniõiguse alusel (

§ 233lg 1) hagejalt kostja kasuks ühekordse summana välja 2000 eurot.

Maakohus leidis, et hageja nõue hüvitise saamiseks lahusvara arvel ühisvaral lasuvate kohustuste täitmise eest (PKS § 34 lg 2) ei ole põhjendatud, sest hageja ei ole tõendanud, et ta täitis kohustusi lahusvara arvel. Seega tuleb hageja

  1. veebruaril 2016 esitatud täpsustatud hüvitise nõue 4076 euro ja 85 sendi saamiseks jätta rahuldamata.
  2. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus nägi Kotkapesa kinnistu ühisomandi lõpetamise viisina ette selle müügi avalikul enampakkumisel selliselt, et saadud rahast täidetakse laenukohustus hageja vanemate vastu, arvatakse maha müügikulud ja ülejäänud raha jagatakse poolte vahel võrdselt, ning osas, milles laenukohustused hageja vanemate ja eraisiku vastu jagati poolte vahel võrdselt. Hageja palus täiendavalt ühisvarana jagada auto, vallasvara ning Bonusmerk OÜ ja OÜ Airika osad. Hageja vaidlustas Kotkapesa kinnistu jagamise viisi ja eraisiku vastu oleva laenukohustuse suuruse ning 5

(13)2-14-11930 palus Bonusmerk OÜ ja OÜ Airika osad ning auto jätta kostjale. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
  1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse selliselt, et hagiavaldus jääks rahuldamata ja rahuldataks vastuhagi täielikult. Apellatsioonimenetluse kulud palus kostja jätta hageja kanda. Hageja apellatsioonkaebusele vaidles kostja vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  2. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et mõlemad apellatsioonkaebused on põhjendatud osaliselt, ja tühistas
  3. veebruari
  4. a otsusega maakohtu otsuse järgmistes osades. • Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis lõpetamata kostja sisustusesemete jagamise nõude menetluse ning võttis selles osas kostjalt vastu loobumise ja lõpetas menetluse

§ 428lõike 1 p 3 alusel.

Ringkonnakohus märkis, et maakohus ei lõpetanud ekslikult menetlust ka Tallinna kinnistu osas, mis müüdi kohtuväliselt, kuid selles osas menetluslikke otsustusi ei teinud, sest apellatsioonkaebuses selle peale ei kaevatud. • Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis lahendamata hageja nõude hüvitise saamiseks kostja tegevuse tulemusena toimunud ühisvara vähenemise eest. Ringkonnakohus leidis, et ta ei saa ise hageja esitatud tõendite alusel piisava veenvusega tuvastada osade väärtuse vähenemist ja kostja süüd, ning saatis seetõttu asja selles osas maakohtusse uueks arutamiseks, et maakohus analüüsiks hageja nõuet hüvitise saamiseks kostja tegevuse tulemusena toimunud ühisvara vähenemise eest. • Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagejalt kostja kasuks välja mõistmata ühisvara kasutuseelise suuremas summas kui 2000 eurot, ning tegi selles osas uue otsuse ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 6161 eurot 4 senti. • Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ning nägi ette, et menetluskulud mõlemas kohtuastmes jaotab maakohus asja uuel läbivaatamisel. Ringkonnakohus jättis hageja ja kostja täiendavate tõendite esitamise taotlused rahuldamata ning muus osas maakohtu otsuse muutmata ja sõnastas otsuse tervikresolutsiooni. Ringkonnakohus leidis hageja nõude kohta kostja vastu ühisvara väärtuse vähenemise eest, et maakohus rikkus tõendamiskoormise jaotusel selgitamiskohustust ja osaühingute osade väärtuse vähenemisest tuleneva PKS § 34 lg 3 järgse hüvitise nõude osas põhjendamiskohustust (

§ 442

lg 8), sest ta jättis sisuliselt analüüsimata PKS § 34 lg 3 eeldused, hindamata hageja tõendi ja väited äriühingu tegevuse, varalise seisundi ja lõpetamise ning selle kohta, et kostja viis nendest ühingutest enne ühisvara jagamist majandustegevuse välja ühingutesse, kus hageja ei ole osanik. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et Bonusmerk OÜ ja OÜ Airika osasid ei saa ühisvarana jagada, sest need osad olid küll alles varasuhte lõppemise ajal PKS § 37 lg 1¹ mõttes, kuid ühisvara jagamise ajaks olid ühingud registrist kustutatud. Ringkonnakohus leidis, et maakohtul ei olnud võimalik seetõttu ühingute osasid enam jagada, kuid ühisvara hulka sai pärast osaühingute lõppemist kuuluda osanikele jaotatud allesjäänud ühingu vara või PKS § 34 lg 3 järgne hüvitis. Ringkonnakohus leidis tõendamiskoormist analüüsides, et kuna PKS § 34 lg 3 nõue ei ole kahju hüvitamise, vaid ühisvara jagamise nõue, peavad vara väärtust tõendama mõlemad abikaasad. Kuna ühingud olid kostja kontrolli all, peab kostja tõendama, et OÜ Airika tegevuse lõpetamine ei olnud seotud tema süülise tegevusega või lõpetamine ei vähendanud ühisvara väärtust, sest tegevus viidi 6

(13)2-14-11930 üle Bonusmerk OÜ-sse. Bonusmerk OÜ pankroti aspektist peab kostja tõendama, et pankrot ei saabunud tema tegevuse tulemusena. Arvestades, et abielu lahutamise ajal oli vähemalt Bonusmerk OÜ tegutsev ettevõte, mille väärtus ühisvara jagamise ajal oli muutunud nulliks, võib kostja tegevus ühingute likvideerimiseni juhtimisel olla süüline. Sellest, kas allahindlused ühingutes olid põhjendatud, sõltub, kas Bonusmerk OÜ osa õiglane väärtus oleks 44 451 eurot või 155 013 eurot (V kd, tl 140). Asja uuel lahendamisel saab maakohus anda pooltele võimaluse esitada täiendavaid tõendeid või määrata ekspertiisi. Ringkonnakohus leidis, et maakohus kohaldas kostja hageja vastu esitatud kasutuseeliste nõuet analüüsides vääralt

§ 233

alusel diskretsiooniõigust, sest kostja tõendas elamu kasutuseeliste väärtuse ainukasutuses olevana ja sellest kasutusõiguse arvestamise juhuks, mil elamut kasutataks koos hageja, nende laste ja koeraga. Seega ei olnud kasutuseeliste suuruse hindamine seotud ülemäära suurte raskustega. Kostja nõudis kasutuseeliseid vähemalt neljandiku ainukasutuses oleva elamu üürihinnast 300 eurot kuus, kokku 6161 eurot 4 senti. Ringkonnakohus leidis, et see nõue on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Vastusena apellatsioonkaebuste väidetele tõi ringkonnakohus välja, et maakohus jättis õigesti ühisvara koosseisust välja auto, sest see võõrandati

  1. detsembril 2013 ning seda enam ühisvara jagamise ajal olemas ei olnud. Müügikuulutuste kasutamine turuväärtuse hindamisel on kohane võrdlusmeetod. Kostja ei tõendanud, et ta kasutas auto müügist saadud raha perekonna huvides. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei rikkunud materiaal- ega menetlusõigust, kui nägi Kotkapesa kinnistu jagamise viisina ette avaliku enampakkumise. Hageja ei tõendanud, et avalik enampakkumine kahjustab tema huve. Vastusena apellatsioonkaebuste väidetele tõi ringkonnakohus välja, et maakohus leidis õigesti, et poolte laenukohustused hageja vanemate ja eraisiku vastu kuuluvad ühisvarasse. Maakohus ei jaganud vääralt tõendamiskoormist ega hinnanud ebaõigesti tõendeid, kui hindas hageja vanemate vastu oleva laenukohustuse kuulumist ühisvarasse. Asjakohane ei ole kostja väide, et tema kandis hagejale raha laenu maksmiseks, kuid hageja ei kasutanud saadud raha selleks otstarbeks. Põhjendatud ei ole ka kostja vastuväide, et hageja vanemate nõue on aegunud, sest pooltel ei olnud kokkulepet laenu tagastamise kohta enne
  2. aastat, tegemist oli tähtajatu laenusuhtega võlaõigusseaduse (VÕS) § 398 lg 1 mõttes, millest tulenevad nõuded muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma pärast laenulepingu ülesütlemiseks antud mõistlikult vajaliku aja möödumist (VÕS § 82 lg 7; TsÜS § 147 lg 1). Ringkonnakohus leidis, et arvestades laenu osade kaupa andmise pikka perioodi ja laenamise konteksti (tütre perele pikaajalise abielu ajal), suutis hageja esitatud tõendite kogumiga teha kohtule piisavalt usutavaks tagastamata laenujäägi suuruse. Ebaõige on hageja väide, et maakohus jättis hageja vanemate vastu oleva laenukohustuse ühisvaraks lugemata ja arvestamata, sest vastupidine on märgitud maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 2.
  3. Vastusena apellatsioonkaebuste väidetele tõi ringkonnakohus välja, et maakohus tuvastas õigesti, et eraisikult saadi laen, mida kasutati perekonna huvides. Laenu kasutamist perekonna huvides ei lükka ümber see, et 35 000 krooni kandis kostja kohe üle OÜ-le Airika ning 110 000 krooni võttis välja sularahas. OÜ Airika osakapitalist 60% kuulus abikaasade ühisomandisse, seega kasutati raha perekonna huvides ning hageja ei esitanud tõendeid, et sularahas väljavõetud 110 000 krooni kasutati muuks otstarbeks kui perekonna huvides. Muus osas nõustus ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja neid

§ 654lg-st 6 tulenevalt ei korranud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7

(13)2-14-11930 8. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse kostja kasutuseeliste hüvitamise nõude osas ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 6161 eurot 4 senti, ning osas, milles ringkonnakohus jättis menetluskulud jaotamata. Hageja toob välja, et ringkonnakohus heitis maakohtule ette kasutuseeliste suuruse arvestamisel põhjendamatut diskretsiooniõiguse (

§ 233

) kohaldamist, kuid samas ka ise ei põhjendanud, miks tuleb kasutuseelistena välja mõista 300 eurot kuus. Lisaks jääb ebaselgeks, kas kasutuseelise väljamõistmisel ühisvarasse saab kostja õiguse poolele kohtuotsuses nimetatud hüvitisest või on nimetatud summa juba poole hüvitise väärtus. Kostja on öelnud, et sooviks kasutada vaid üht tuba reedesel päeval kabinetina, ning seda väidet ei ole kasutuseelise suuruse määramisel arvestatud. Kuna kostja ise viivitas Tallinna kinnistu müügiga, on kasutuseeliste nõue pahatahtlik ja vastuolus hea usu põhimõttega (vt Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p-d 13 ja 14). Hageja leidis, et kuna asi saadeti tagasi üksnes väikeses osas, on ringkonnakohus vääralt leidnud, et menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise peab otsustama maakohus. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
  3. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles vaidlustab ringkonnakohtu otsust osas, milles ringkonnakohus saatis maakohtusse tagasi hageja nõude hüvitise saamiseks ühisvara vähenemise eest PKS § 34 lg 3 mõttes ning jättis maakohtu otsuse hageja vanemate vastu oleva laenukohustuse osas muutmata. Kostja leidis, et hageja nõue hüvitise saamiseks ühisvara vähenemise eest PKS § 34 lg 3 alusel on lubamatu, sest hageja ei esitanud maakohtus kordagi sellekohast nõuet. Maakohtus tugines hageja küll kostja süülisele ja tahtlikule käitumisele osade väärtuse vähenemisel, kuid ka selle väite esitas hageja hilinenult, millele kostja juhtis
  4. veebruaril 2017 koostatud menetlusdokumendis tähelepanu. Maakohus sai lahendada vaid OÜ Airika ja Bonusmerk OÜ osade jagamise nõude ning ringkonnakohus ei saanud maakohtule ette heita PKS § 34 lg 3 nõude analüüsimata jätmist. Hageja nõue PKS § 34 lg 3 alusel eeldab uue haginõude esitamist, mille lahendamine eraldi kohtuasjana on põhjendatud. Hageja ei soovinud osaleda äriühingute tegevuses. OÜ Airika ühe ühise osa omajana äriseadustiku (ÄS) § 165 mõttes oli hagejal õigus taotleda enda osanikuna äriregistrisse kandmist, kuid hageja seda ei taotlenud. Bonusmerk OÜ osanikuna oli ta registrisse kantud. OÜ Airika likvideerimisest pidi hageja olema teadlik käesoleva menetluse vastuhagi järgi, kuid ei avaldanud soovi likvideerimisel osaleda, ning Bonusmerk OÜ pankrotiavaldusest rääkis kostja hagejale kirjalikes seisukohtades (V kd, tl 40). Tegevusetusega kiitis hageja kostja tegevuse heaks. Sealjuures, kuna OÜ Airika likvideerimise otsuste alusel äriregistrisse kannete tegemisest on möödas üle kahe aasta, ei saa likvideerimist vaidlustada (TsÜS § 38 lg 7, ÄS § 177¹ lg 3) (III kd, tl 134). Kostja ei ole kunagi eitanud laenukohustust hageja vanemate vastu, kuid on seisukohal, et laen on tagasi makstud. Laenukohustuse olemasolu ja ühisvarasse kuulumise on kohtud vääralt rajanud elulisele usutavusele (Riigikohtu
  5. märtsi
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08, p 11). Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 1 tuleb

§ 691

p 2 ja § 692 lg 1 p 2 alusel menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles ringkonnakohus leidis, et maakohus jättis lahendamata hageja nõude hüvitise saamiseks kostja tegevuse tulemusena toimunud ühisvara vähendamise eest, ning saatis asja selles osas tagasi maakohtule lahendamiseks. Kostja 8

(13)2-14-11930 kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, hageja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Muus osas tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
  1. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled järgmiste küsimuste üle: • kas kostjal on õigus nõuda Tallinna kinnistu ainukasutuse eest kasutuseeliseid ning kas ringkonnakohus on välja mõistnud kasutuseelised põhjendatud ulatuses; • kas hagejal on õigus nõuda, et kostja hüvitaks PKS § 34 lg 3 alusel kahju, mis tekkis hageja väitel kostja süülise tegevuse tulemusena, mis puudutas OÜ-d Airika ja Bonusmerk OÜ-d ja mille tõttu vähenes ühisvara väärtus; • kas kohtud leidsid õigesti, et laenukohustus hageja vanemate vastu kuulub ühisvarasse, ja kas kohtud arvutasid õigesti laenujäägi suuruse; • kas ringkonnakohus jättis õigesti jaotamata poolte menetluskulud põhjendusega, et asi saadetakse osaliselt tagasi maakohtusse, mistõttu peab menetluskulud jaotama maakohus asja uuel läbivaatamisel.
  2. Kolleegium käsitleb esmalt kostja kasutuseeliste nõuet hageja vastu ja kasutuseeliste arvestamise aluseid (I), seejärel analüüsib hageja nõuet kostja vastu ühisvara väärtuse süülise vähendamise eest PKS § 34 lg 3 mõttes (II) ning lõpetuseks käsitleb hageja vanemate vastu olevat laenukohustust ja menetluskulude jaotust ning teeb menetluslikud otsustused (III). I
  3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus leidis õigesti maakohtuga nõustudes, et kostjal on õigus nõuda hagejalt kasutuseeliseid perioodil
  4. aprill 2014–
  5. detsember 2015, mil hageja kasutas üksi Tallinna kinnistut ja takistas kostjal seda kasutamast. Kolleegium on varasemas praktikas asjas, kus kohaldus PKS 1995, leidnud, et omaniku täielik võim asja üle AÕS § 68 lg 1 mõttes ja õigus asja vallata, kasutada ja käsutada tähendab ühisomanike puhul AÕS § 70 lg-t 4 arvestades ühisomanike ühist täielikku võimu kogu ühisomandis oleva asja üle, sh ühist (osadeks jagamata) õigust asja vallata, kasutada ja käsutada AÕS § 68 lg 1 mõttes. Kolleegium leidis, et kuna perekonnaseadusega reguleerimata osas tuleb ühisomandile AÕS § 70 lg 6 kaudu kohaldada kaasomandi sätteid, hõlmab ühisomanike ühine täielik võim asja üle AÕS § 71 lg 2 laiendava tõlgendamise kaudu ka ühisomanike ühist õigust saada asja vilja ja kasutuseeliseid (vt Riigikohtu
  6. septembri
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 14;
  8. detsembri
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12). Kolleegium leiab, et eelnev on asjakohane ka kehtiva PKS kontekstis. Kolleegium nõustub kohtutega, et kostjal on õigus nõuda hagejalt kasutuseeliseid Tallinna kinnistu ainukasutuse eest perioodil
  10. aprill 2014–
  11. detsember
  12. Kohtud ei ole sellele järeldusele jõudes rikkunud menetlusnorme ning kohtute käsitlused on kooskõlas kolleegiumi varasema praktikaga.
  13. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, kuidas ühisomandis oleva eseme puhul asjast saadavaid kasutuseeliseid arvestada. Esiteks on vajalik välja selgitada eseme kasutamisest saadavate eeliste (kasutuseeliste) harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) TsÜS § 65 mõttes. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et korteriomandi kasutuseeliste väärtuse saab määrata korteriomandi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o korteri üürimisel saadava üüri järgi (vt Riigikohtu
  14. septembri
  15. a otsus tsiviilasjas 9
(13)2-14-11930 nr 3-2-1-93-12, p 20). Kolleegium leiab, et võimaliku üüri järgi on asjakohane arvestada ka käesolevas asjas Tallinna kinnistu kasutuseeliseid. Kolleegium on selgitanud, et abikaasadel saab olla teineteise vastu AÕS § 70 lg 6 ja § 71 lg 2 järgi kasutuseelise saamise nõue, kuid ühisomandi eripära arvestades ei saa kasutuseeliste nõuet maksma panna üks abikaasa teise abikaasa vastu, vaid nõude maksmapanekuks tuleb abikaasade ühisvara hulka kuuluv kasutuseelis omavahel jagada. Hüvitama ei peaks mitte saamata jäänud kasutuseeliseid kui kahju, vaid hüvitama peaks õigustatud isiku osa kasutuseelistest, kuid arvestades ühisomandi eripära (vt Riigikohtu
  1. septembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 19 jj). Kolleegium on leidnud, et kuna ühisomandi puhul ei ole abikaasade osad ühises asjas määratud ning kasutuseeliste saamise õigus on abikaasade ühine jagamatu õigus, on ühisomanike ühiselt saadava kasutuseelise väärtus võrreldes ainuomandis oleva kasutuseelise väärtusega kindlasti madalam juba kas või seetõttu, et tegemist on ühis- mitte ainukasutusega. Muu hulgas võib sellise kasutuseelise väärtust mõjutada ka asjaolu, et ühisomandis olevat korteriomandit kasutavad lisaks ühisomanike muud perekonnaliikmed. Muude perekonnaliikmete kasutust arvestades võib abikaasade tegelik kasutuseelis olla veelgi väiksem (vt Riigikohtu
  3. septembri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20). Kolleegium jääb eelnevate seisukohtade juurde ja leiab, et need on asjakohased ka kehtiva PKS kontekstis.
  5. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium vastusena hageja kassatsioonkaebuse väidetele, et kohtud on põhjendatult kasutuseeliste arvestamise lähtekohaks võtnud Tallinna kinnistu võimaliku üürihinna riiklikult tunnustatud hindamiseksperdi hindamistulemuste kohaselt (V kd, tl 131–136), mille järgi oli Tallinna kinnistu turuüür
  6. detsembri 2015 seisuga 1200–1400 eurot kuus. Kolleegium nõustub hageja väidetega, et ringkonnakohus on rikkunud kasutuseeliste suuruse arvestamisel sarnaselt maakohtule põhjendamiskohustust, tuues kuus just 300 euro suuruse ehk ¼ turuväärtusest lähtuva kasutuseelise arvestamise põhjendusena välja peamiselt selle, et see on konkreetse vaidluse asjaolusid arvestades õiglane (ringkonnakohtu otsuse p 82). Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei rikkunud sellega menetlusõigust siiski nii oluliselt, et see võinuks mõjutada asja lahendust, ning seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus jätta selles osas muutmata. Vastusena hageja kassatsioonkaebuse väidetele toob kolleegium välja, et Tallinna kinnistu kasutamisest kasutuseeliste saamine on poolte kui ühisomanike ühine õigus ning kasutuseeliste väärtus kuulub ühisvarasse. Kasutuseeliste väärtuse arvestamise lähtekoht saab olla see, et kummalgi abikaasal on õigus saada eelduslikult pool kasutuseeliste väärtusest. Kolleegiumi varasemast praktikast lähtudes ei saa aga kõrvale jätta asjaolu, et ühise kasutuseeliste saamise õiguse väärtus on madalam kui ainuomandis oleva kasutuseelise väärtus. Kolleegiumi arvates ei ületanud ringkonnakohus diskretsioonipiire, võttes eelduseks, et ühisvarasse kuuluva kasutuseelise koguväärtus oli 600 eurot kuus, millest kostjal oleks olnud õigus saada pool ehk 300 eurot kuus. II
  7. Ringkonnakohus leidis otsuse p-s 68, et maakohus rikkus põhjendamiskohustust ja jättis sisuliselt lahendamata hageja nõude kostja vastu ühisvara väärtuse süülise vähendamise eest PKS § 34 lg 3 mõttes, mis puudutab kostja tegevust OÜ-s Airika ja Bonusmerk OÜ-s. Kolleegium ringkonnakohtuga ei nõustu ja leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles ringkonnakohus saatis asja tagasi maakohtule hageja PKS § 34 lg 3 alusel esitatud nõude eelduste analüüsimiseks. 10
(13)2-14-11930 Toimikust nähtuvalt esitas hageja nõuded
  1. märtsil 2014 esitatud hagiavalduses (I kd, tl 1),
  2. aprillil 2015 esitatud menetlusdokumendis (III kd, tl 179) ja heitis kostjale ette heade kommete vastast käitumist nimetatud ühingute juhtimisel
  3. veebruaril 2016 esitatud lõpliku seisukoha p-s 4.17 (VI kd, tl 58). Ringkonnakohus on õigesti viidanud, et tulenevalt

§ 4

lg-test 1–3, §-st 439 ja § 442 lg-st 5 peab kohus otsuse resolutsiooniga lahendama selgelt ja ühemõtteliselt kõik poolte nõuded. Viidatud

§-st 439 koostoimes § 654 lg-ga 1 aga tuleneb, et ringkonnakohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kolleegium, tutvunud toimikuga, nõustub kostjaga, et hageja ei esitanud konkreetset eraldiseisvalt ega alternatiivses vormis haginõude täpsustust, mille sisuks oleks olnud ühisvara väärtuse vähendamise eest nõue kostja vastu PKS § 34 lg 3 alusel, seega ei saanud kohtud ka sellist hüvitisnõuet lahendada.

  1. Kostja on kassatsioonkaebuses viidanud, et hageja esitas väited kostja süülise käitumisega tekitatud kahju kohta hilinenult ning on alles ringkonnakohtus väitnud, et kostja on kohustatud PKS § 34 lg 3 alusel OÜ Airika ja Bonusmerk OÜ väärtuse vähenemise hüvitama. Kolleegium leiab, et hageja ei ole maakohtus esitanud kostja süülise käitumise tagajärjel vähenenud ühisvara väärtuse hüvitamise nõuet PKS § 34 lg 3 alusel. Seetõttu on ringkonnakohus ekslikult leidnud, et maakohus pidi võtma selle kohta seisukoha, ning saatnud ekslikult asja selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hagiavalduses esitas hageja nõude OÜ Airika ja Bonusmerk OÜ osade ühisvarana jagamiseks ja soovis, et need jäetaks kostja ainuomandisse (I kd, tl 6). Hageja
  2. aprillil 2015 esitatud menetlusdokument on pealkirjastatud küll kui nõue ühisvaraks oleva kohustuse lahusvara arvel täitmise hüvitamiseks, kuid sisuliselt on hageja esitanud ühingute tegevusega kohta vaid täiendavate tõendite kogumise taotluse ja väljendanud soovi, et osad jäetaks kostja ainuomandisse, kui kohus leiab, et ühingutel puudub väärtus (III kd, tl 179–183).
  3. veebruaril 2016 toimunud kohtuistungi protokolli järgi andis kohus tähtaja kohtukõne teeside esitamiseks hiljemalt
  4. veebruariks 2016 (VI kd, tl 48 pöördel) ning hageja väitis teeside p-s 4.17, et kostja tegevus, mis puudutas ühinguid, on olnud heade kommetega vastuolus (VI kd, tl 58). Kolleegium leiab, et ükski eeltoodud maakohtus esitatud menetlusdokument ei kajasta hagiavaldusele ettenähtud nõuetele vastavalt hageja nõuet kostja vastu PKS § 34 lg 3 alusel.

§ 363

lg 1 p 1 järgi tuleb hagiavalduses mh märkida hageja selgelt väljendatud nõue (hagi ese) ning sellest nõudest lähtudes hagi

§ 5lg 1 järgi ka menetletakse.

Hageja on aga menetlusdokumentides piirdunud etteheidetega kostja tegevusele OÜ Airika ja Bonusmerk OÜ tegevuse juhtimisel, esitanud täiendavate tõendite kogumise taotluse ning M. Niguli koostatud ülevaate ühingute raamatupidamise kohta (V kd, tl 151 jj). 18. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et haginõudele esitatakse samad kriteeriumid, mis kohtuotsuse resolutsioonile. Kohtuotsuse resolutsioon peab olema

§ 442

lg 5 teise lause järgi selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning selliselt peab olema sõnastatud ka haginõue (vt Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-17, p 16; vt ka
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-12, p 17). Selleks, et maakohus oleks saanud käesolevas asjas langetada otsuse ühisvara väärtuse vähenemise kohta, pidanuks hageja lisaks asjaolude kirjeldamisele ja raamatupidamise kohta tehtud ülevaate esitamisele väljendama selgelt, millises ulatuses on kostja tegevuse tulemusena ühisvara väärtus vähenenud ning nõudma samas ulatuses PKS § 34 lg 3 järgi hüvitist ühisvarasse ja (selles osas) ühisvara jagamist. Hageja esitatud väited kostja heade kommete vastase käitumise kohta ei vasta kolleegiumi arvates eelnevast tulenevalt hagiavaldusele kehtestatud tingimustele. 11

(13)2-14-11930 Kolleegium selgitab, et hagejal on võimalik esitada

§ 363

mõttes hagiavaldusele seatud tingimustele vastav nõue kostja vastu eraldi hagimenetluses. III 19. Kostja on kassatsioonkaebuses hagejate vanematele võlgnetava 25 600 euro suuruse laenukohustuse kohta väitnud, et ta ei ole eitanud hageja vanematelt laenu saamist, kuid leiab, et laenukohustus tuleks ühisvara hulgast välja arvata, sest laen on tagasi makstud. Kostja heitis ringkonnakohtule ette, et ringkonnakohus rajas otsustuse laenukohustuse olemasolu ja ühisvarasse kuulumise kohta elulisele usutavusele, jättis alusetult kõrvale kostja vastuväited ja rikkus selliselt

§ 654

lg-s 5 sätestatud kohustust võtta seisukoht kõigi poolte esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta. Kolleegium leiab, et kohtud ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui nad tuvastasid hageja vanemate vastu oleva laenukohustuse olemasolu. Tulenevalt

§ 668lg-st 5 ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid.

Maakohus andis hinnangu hageja vanemate ja kostja vahelisele kirjavahetusele (otsuse p-d 29–36) ja leidis tõendeid kogumis hinnates, et laenu olemasolu ja suurus on tõendatud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ning ei korranud neid

§ 654

lg 6 alusel, kuid lisas, et laenukohustuse olemasolu ja suurus on tuvastatud (otsuse p-d 74–76). Samuti leidis ringkonnakohus, et laenu tagasimaksmine suuremas ulatuses kui 6775 eurot ei ole tõendatud ning kuna abikaasadele abielu kestel laekunud raha on nende ühisomandis, ei tõenda asjaolu, et kostja kandis hagejale üle raha, hageja vanematele laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist. Kolleegium märgib, et kostja ei ole tuginenud sellele, et hageja esindas kostjalt raha saades oma vanemaid. Eeltoodu tõttu ei anna kostja väited alust ringkonnakohtu otsust hageja vanemate vastu oleva laenukohustuse osas muuta. 20. Kolleegium leiab, et põhjendamatu on hageja kassatsioonkaebuses esitatud väide, et ringkonnakohus oleks pidanud ise menetluskulude jaotuse kindlaks määrama, sest asi saadeti maakohtusse tagasi üksnes väikeses ulatuses. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus leidis õigesti, et menetluskulud peaks jaotama ja kindlaks määrama maakohus asja uuel läbivaatamisel.

§ 173

lg 3 teine lause sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Kolleegium selgitab, et menetluskulud peab jaotama alama astme kohus ka juhul, kui asi saadetakse tagasi üksnes osaliselt seetõttu, et menetluskulude lõplik jaotus saab selguda üksnes siis, kui lahendatud on kõik menetluses esitatud nõuded ja on selgunud, millises ulatuses nõuded rahuldatakse. 21. Kuna Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus saatis maakohtusse tagasi hageja nõude kostja vastu süülise tegevusega tekitatud ühisvara väärtuse vähenemise tõttu, on käesolevas asjas lahendatud kõik poolte esitatud nõuded ja vajalik on kindlaks määrata menetluskulude jaotus. Kolleegium leiab, et kuna nii hagi kui ka vastuhagi rahuldati osaliselt, tegemist on hagimenetluses menetletava perekonnaasjaga ning puuduvad

§ 164

lg-s 2 sätestatud alused, tuleb menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta

§ 164lg-s 1 sätestatud üldreegli alusel poolte endi kanda.

22. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb

§ 149

lg 4 teise lause alusel arvata hageja tasutud kassatsioonikautsjon riigituludesse. Enam tasutud kautsjon tuleb hagejale

§ 149lg 7 kohaselt tagastada. Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb 12

(13)2-14-11930 kostja tasutud kassatsioonikautsjon

§ 149

lg 4 esimese lause kohaselt tagastada.

§ 149lg 8 esimese lause kohaselt tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Villu Kõve Peeter Jerofejev Tambet Tampuu 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.