) § 534 lg-tele 1 ja 5 ning leidis, tutvunud asja materjaliga, kuulanud 28.04.2017 telefoni teel ära SL isa AL ning kuulanud psühhiaater dr IT ja SL 28.04.2017 haigla psühhiaatriaosakonnas isiklikult ära, et SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja avaldus esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi jätkuvaks kohaldamiseks kuni 40 päevaks on põhjendatud. Kohus külastas SL psühhiaatriakliinikus 28.04.2017, kuid temaga sisulist sõnalist kontakti ei saanud. SL kordas mitmel korral „toitumus on halb“. Samuti kuulas kohus 28.04.2017 psühhiaatriakliinikus ära SL raviarsti dr IT arvamuse, kes avaldas, et SL toodi neile kiirabiga. Oli raami külge rihmadega kinni tõmmatud oma agressiivsuse tõttu. Oli kodus agressiivne ja läks naabrimehele kallale. Isa sõnul viimastel päevadel väga agressiivne ja impulsiivse käitumisega. Tema käitumine on ettearvamatu. SL on ka varem Pärnus psühhiaatriakliinikus ravil olnud. Diagnoos on paranoidne skisofreenia. Ohtlik on ta ennekõike teistele ja iseendale samuti. Raviarst on seisukohal, et ravi peaks olema psühhoosi vastane ning ravi tuleks esialgu määrata 40 päeva. Kohus kuulas 28.04.2017 telefoni teel ära SL isa AL, kes kinnitas, et on poja viibimisest Pärnus psühhiaatriakliinikus teadlik. Isa rääkis, et poeg on viletsas olukorras, 2 ta on 100 % töövõimetu ja ka varem erinevates psühhiaatriakliinikutes ravil olnud. Isa avaldas, et poeg elab oma venna korteris, isa ise elab veidi eemal. Isa sõnul poeg viimasel ajal väljas ei käinud, vaid oli kodus vatiteki all. Poeg läks naabrimehe ukse taha ja neil tekkis konflikt, isa kutsus kiirabi. Isa on arvamusel, et poeg peaks sundravi saama. Kohus oli esitatud kirjalike andmete ja ärakuulamisel kogetu põhjal seisukohal, et PsAS § 11 lg 1 koosseisu olemasolu on eeltooduga kinnitust leidnud. Psühhiaatrid on esitanud dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. SL-l on paranoidne skisofreenia, mis on raske psüühika häire ja see piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Ta käitub ettearvamatult ja on agressiivne. Kodus haiguse ägenedes läks ta naabri ukse taga naabrimehele kallale, toodi haiglasse politsei ja kiirabi poolt, käitus ähvardavalt ka kiirabiautos. Tegemist on paranoidse skisofreenia ägenemisega, mille ravita jäämisel psüühiline seisund halveneb veelgi ning tema ettearvamatut ja agressiivset käitumist arvestades võib ta olla ohtlik nii endale kui teistele. Psühhiaatri arvamusest nähtuvalt muu ravi kui tahtevastane ravi ei ole võimalik, kuna SL-ga sisulist kontakti ei saa ning temal haiguskriitika puudub. Kuna SL-l psühhootiline seisund püsib, siis tahtest olenematu ravi jätkamise kohaldamata jätmisel võib ta tekitada kahju nii iseendale kui ka kõrvalseisjatele, tema käitumine seab ohtu tema enda kui ka tema lähedased ja kaaskodanikud. SL suhtes on ka varem korduvalt kohaldatud tahtevastast sundravi. Ta vajab psühhoosivastast ravi ning kontrollitud keskkonda ohtliku käitumise kordumise vältimiseks. Kohus rakendas esialgse õiguskaitse korras SL suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni 40 päevani. SL haigusseisundi ja ravivajadusest arusaamise puudumises veendus kohus isiklikult SL-ga kohtumisel. Kohus märkis, et kohtul pole alust kahelda psühhiaatrite hinnangutes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajaduse suhtes. Muu ravi ei ole antud juhul võimalik, kuna isik ei saa aru ravi vajadusest, temal haiguskriitika ja ravisoostumus on puuduvad. Ravita jäämisel agressiivsus ja ettearvamatu käitumine võib tõsiselt ohustada enda ja teiste isikute tervist ja turvalisust, mida tõendab see, et ta on rünnanud naabrimeest ja käitus ähvardavalt kiirabitöötajate suhtes, näitas rusikat. Nõusolekut pakutud haiglaravi kohta ei ole ta ise suuteline andma. Eeltoodu alusel oli kohus seisukohal, et SL suhtes tuleb rakendada esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematult psühhiaatriahaiglasse ravile paigutamist 4 päevaks ja pikendamist tähtajaga kuni 40 päevani arvates psühhiaatriahaiglasse ravile paigutamisest 27.04.2017 kell 13:45, s.o kuni 06.06.2017 kell 13:45. Vastavalt psühhiaatriakliiniku juhataja RP ja raviarsti dr IT seisukohale tuleb SL-le kohaldada psühhoosivastast ravi. Määruskaebus 04.05.2017 esitas SL-le riigi õigusabi korras määratud vandeadvokaat Anti Aasmaa SL nimel määruskaebuse, milles palub tühistada Pärnu Maakohtu 28.04.2017 määruse. Kohus võib avaldaja taotlusel
lg 1 p-de 1-2 kohaselt paigutada esialgse õiguskaitse rakendamise korras isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kooskõlas
lg 5 esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Käesoleval juhtumil pikendas maakohus koheselt esialgset õiguskaitset 40 päevani. Riigikohus on 19.02.2014 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13 p-s 46.3 asunud seisukohale, et kohus saab esmalt otsustada isiku esialgse õiguskaitse korras paigutamise kinnisesse asutusse kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ning edaspidi võib ta teha uue määruse esialgse 3 õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik. Samas määruses on Riigikohus märkinud, et seadus ei näe ette esialgse õiguskaitse algset kohaldamist üle nelja päeva. Kui on ette näha, et isikut peab kinni hoidma rohkem kui neli päeva, tuleks selleks õigustatud isikul esitada koos esialgse õiguskaitse avaldusega kohe ka põhiavaldus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks või siis esitada see pärast esialgse õiguskaitse avalduse esitamist. Esialgse õiguskaitse pikendamise avalduse esitamine peaks olema erandlik ja põhjendatud eelkõige vaid juhul, kui põhimenetluse toiminguid ei jõuta piisavalt kiiresti teha. Varasemas kohtupraktikas on analoogne olukord tinginud kohtumääruse täies ulatuses tühistamise. Eeltoodust tulenevalt saab kohus esmalt otsustada isiku esialgse õiguskaitse korras paigutamise kinnisesse asutusse kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ning edaspidi võib teha uue määruse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik (Tartu Ringkonnakohtu 17.12.2015 määrus tsiviilasjas nr 2-1516516 p 9). Esindaja kuulas SL ära SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikumis 03.05.
12.05.2017 määrusega lõpetas Pärnu Maakohus SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku taotlusel seoses SL psüühilise seisundi paranemisega 28.04.2017 määruse alusel SL suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud ja pikendatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi (tl 56-57). Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Pärnu Maakohtu 28.04.2017 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas
lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. 4 Määruskaebuse põhjendustest nähtuvalt peab ringkonnakohus SL määruskaebuse lahendamisel võtma seisukoha selle osas, kas maakohtu menetlusõiguslik minetus, mis seisneb selles, et maakohus üheaegselt esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamisega koheselt ka pikendas esialgse õiguskaitse tähtaega 40 päevani, tingib määruse tühistamise. Ringkonnakohus leiab vastuseks määruskaebusele, et asjakohased on kaebuses viidatud sätted ja Riigikohtu praktika esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise kohta. Maakohus on rikkunud kaebuses osundatud
lg-t 5, mille kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Sama lõike lause 2 kohaselt alles pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Riigikohtu praktika kohaselt saab kohus esmalt otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise esialgse õiguskaitse korras kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ning edaspidi võib ta teha uue määruse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik (RKTKo 3-2-1-155-13, p 46 teine lõik). Käesoleval juhul on avaldaja esitanud taotluse, milles palus rakendada esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda 40 päevani. SL suhtes ei ole käesoleva hetkeni esitatud põhimenetluse algatamise taotlust. On eluliselt usutav, et diagnoosimisel võib koheselt tekkida arstil veendumus, et isikule on vajalik kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist abi rohkem kui neli päeva. Seadus aga ei näe ette esialgse õiguskaitse kohaldamist üle nelja päeva ning Riigikohtu praktika kohaselt, kui on juba ette näha, et isikut peab kinni hoidma rohkem kui neli päeva, tuleks selleks õigustatud isikul esitada koos esialgse õiguskaitse avaldusega kohe ka põhiavaldus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks või esitada see pärast esialgse õiguskaitse avalduse esitamist, kuna esialgse õiguskaitse pikendamise avalduse esitamine peaks olema erandlik ja põhjendatud eelkõige vaid juhul, kui põhimenetluse toiminguid ei jõuta piisavalt kiiresti teha (RKTKo 3-21-155-13, p 46 kolmas lõik). Maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt rakendas kohus esialgset õiguskaitset alates isiku psühhiaatriahaiglasse ravile paigutamisest, s.o 27.04.2017 kell 13:45. Arvestades, et esialgset õiguskaitset kuni 4 päeva võib rakendada
lg 5 järgi alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest ja see kehtib sõltumata sellest, et esialgset õiguskaitset ei saa kohaldada tagasiulatuvalt, tuleb esialgse õiguskaitse tähtaega arvestada alates 27.04.2017 kell 13:45 ning seega lõppes esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaeg 01.05.2017 kell 13:45. Eelnevast tulenevalt on maakohus käesoleval juhul kohaldanud esialgse õiguskaitse pikendamise nime all SL tahtevastast hospitaliseerimist pikemaks ajaks kui neli päeva alates tema kinnisesse asutusse paigutamisest ning seega on see muude eelduste täitmise korral nelja päeva ületavas osas seaduslik üksnes juhul, kui see vastab selles osas seaduses toodud eeldustele.
lg 5 teise lause kohaselt võib esialgse õiguskaitse tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui: 1) isik ise on ära kuulatud; ning 2) kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Käesoleval juhul nähtub asja materjalidest ja maakohtu määrusest, et SL on kohtuniku poolt ära kuulatud 28.04.2017. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole SL aga ära kuulatud pärast esialgse õiguskaitse (algse kestusega neli päeva) rakendamist, nagu näeb ette
Samas ei anna ärakuulamise kohustuse rikkumine käesoleval juhul alust vaidlustatud maakohtu määruse tühistamiseks, kuivõrd 28.04.2017 ärakuulamise protokollist (tl 19) nähtuvalt SL-ga sisulist sõnalist kontakti saada ei õnnestunud. Verbaalse kontakti puudumist isikuga on kinnitatud ka kohtule esitatud taotluses ja raviarsti IT otsuses. Sellest järeldub, et ilmselt ei oleks ka isiku ärakuulamine pärast esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaja lõppu, s.o 01.05.2017, andnud teistsugust tulemust kui 28.04.2017 ärakuulamine, mistõttu puudub alus kahelda vajaduses pikendada esialgse 5 õiguskaitse tähtaega. Isiku pikemaajalise hospitaliseerimise vajadust on märkinud kohtupoolsel ärakuulamisel ka SL raviarst, leides, et ravi peaks olema psühhoosivastane ning ravi tuleks esialgu määrata 40 päeva. Seega saab antud juhul lugeda täidetuks
lg 5 teisest lausest tulenevad formaalsed eeldused selleks, et pikendada esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani. Ringkonnakohtu arvates ei ole nimetatud eelduste täitmisel esialgse õiguskaitse rakendamine ja selle koheselt pikendamine kuni 40 päevani (või kuni kinnisesse asutusse paigutamise eeldused langevad ära) iseenesest alus maakohtu määruse tühistamiseks. Samuti ei esine muid aluseid maakohtu määruse tühistamiseks.
Maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud ja põhjendanud
Asja materjalidest tulenevad käesoleval juhul selged asjaolud, mille alusel saab jõuda järeldusele, et SL suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamine oli vajalik ja põhjendatud. Ka ei ole määruskaebuses väidetud vastupidist. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
lg 3 alusel tuleb jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.