← Eesti

3-15-640/24

Obsah (6)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 15.06.2017, Tallinn Haldusasja number 3-15-640 Hald

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

3-15-640 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. DK esitas 01.12.2014 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks alates 2007 aastast vanglas viibitud 15 kuu eest. Tallinna Vangla tagastas 27.02.2015 vastusega nr 5-18/14/33498-2 kahjunõude perioodi 24.09.2007-24.06.2008 osas läbivaatamatult ning jättis kahjunõude perioodi 27.09.201326.03.2014 osas rahuldamata.
  2. DK esitas 16.03.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes mittevaralise kahju hüvitamist summas 1690 eurot kinnipidamistingimuste eest perioodil 27.09.2013-26.03.2014, välja arvatud päevade osas, mil tal oli tagatud põrandapinda 4,46 m2 ja enam. Kambrites oli vaba pinda ühe inimese kohta enamasti 2,5 m2 või isegi vähem. Kui arvata maha mööbli ja inventari alla jääv pind, oli ruumi veelgi napimalt. Tualetid asuvad koridoris ja ooteaeg tualetti pääsemiseks võib olla üks tund ja rohkemgi. Vahistatute kambrites ja kinnipeetavate ootekambrites on inimesed kambrisse lukustatud 23 tundi ööpäevas. Ka tavakinnipeetavatele on kambriuksed reeglina avatud vaid 4 tundi ööpäevas. Ühetunnine jalutuskäik toimub boksis, mille suurus jääb alla 15 m
  3. Riideid tuleb pesta ja kuivatada kambris, mistõttu on seal pidevalt rõske. Paljudes kambrites võib kohata hallitust, millest võib järeldada, et ventilatsioon ei ole piisav. Kambrite kunstlik valgustus ei ole piisav. Kinnipeetavatele võimaldatakse vaid ühte dušikorda nädalas.
  4. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.
  5. Tallinna Halduskohus jättis 25.07.2016 otsusega kaebuse rahuldamata. Perioodil 27.09.2013-26.02.2014 oli kaebaja vahistatu staatuses ning 27.02.2014-26.03.2014 hoiti teda süüdimõistetuna lukustatud kambris. Vahistatuna viibis kaebaja kambrites nr 439, 443, 436 ja
  6. Sel ajavahemikul oli kaebajale küll tagatud vähemalt 2,5 m2 isiklikku ruumi, kuid 55 päeval jagus kambripinda vähem kui 3 m2 isiku kohta. Viimatinimetatud oludes tuli kaebajal viibida kolmel erineval perioodil: korraga 18 päeva, 14 päeva ja 23 päeva. Kaebaja hoidmist kambrites, kus põrandapinda oli vähem kui 3 m2 isiku kohta, ei saa pidada vangla sisekorraeeskirja (VSKE) rikkumiseks. Kaebajal oli vahistatuna võimalik viibida kambrist väljaspool igapäevaselt ühe tunni jagu. Lisaks osales ta perioodidel 06.01.2014-05.02.2014, 09.01.2014-20.03.2014 ja 13.02.2014-20.03.2014 kolmes erinevas sotsiaalprogrammis. 24 korral olid kaebajal regulaarsed kokkusaamised. Arvestades kõnealustes tingimustes viibimise kestust, ei saa kaebaja kannatusi ja ebameeldivusi pidada inimväärikuse alandamise künnist ületavateks. Ajavahemikul 27.02.2014-26.03.2014 viibis kaebaja kambrites nr 418, 342 ja
  7. Kõigil päevadel oli kaebajal ruumi kambris enam kui 3 m
  8. Kuigi kaebaja sai väljaspool kambrit viibida vaid ühe tunni jooksul päevas, ei saa antud juhul rääkida ebapiisavast kambripinnast ning kaebajale ei ole tekkinud mittevaralist kahju. 2

(4)3-15-640 Mittevaralist kahju ei põhjustanud ka muud kinnipidamistingimused. Kaebajal oli kambris kraanikauss ning seep. Seega sai ta ennast kambris elementaarsel tasemel pesta. Kambrites oli sundventilatsioon ning õhuhulka oli võimalik reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Akna ees olevad perforeeritud metallplaadid ei takista õhuvahetust. Kaebajale oli tagatud võimalus pesta ja kuivatada riideid väljaspool kambrit. Piisav valgustatus tagati nii loomuliku kui kunstliku valgusega. Kambrites on kaks laelampi ning seinalambid, mis asuvad tualetis ja öövalgustina kambriukse kohal. Päevasel ajal lisandus aknast tulev loomulik valgus. Kaebaja etteheide jalutusboksi suuruse ja selle kasutamise kohta on üldsõnaline. Kõikides kambrites, kus kaebaja viibis, olid tualetid olemas. Seega on asjakohatud kaebaja väited tualetti pääsemise ootejärjekorrast. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. DK palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 25.07.2016 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Halduskohus asus põhjendamatult seisukohale, et WC pindala tuleb lugeda kambri pindala hulka. Samuti on halduskohus andnud ebaõige hinnangu muude kinnipidamistingimuste kohta.
  2. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Halduskohus on kambripinna arvutamisel ebaõigesti arvestanud tualettruumi alla jääva pinnaga. EIK 20.10.2016 otsusest nr 7334/13 nähtub, et tualettruumi pindala tuleb enne kambripinna jagamist kinnipeetavate arvuga kambri kogupindalast maha arvata. Seda põhimõtet arvestades viibis kaebaja perioodil 27.09.2013-26.03.2014 kambrites, kus isiklikku ruumi ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2 kokku 68 päeva.
  4. EIK on toonitanud, et kui kambripinda on alla 3 m2, esineb tugev eeldus selleks, et isikut on peetud kinni inimväärikust rikkuvates tingimustes. Rikkumise eeldust on võimalik ümber lükata, kui kumulatiivselt esinevad järgmised asjaolud: ruumikitsikust peab kannatama lühiajaliselt ja harva; tagatud on võimalus kambriväliseks liikumiseks ja tegevusteks, kusjuures õues viibimise koht peab olema piisavalt avar; kinnipidamisasutuse üldine seisund peab olema talutav. EIK on tuvastanud rikkumise näiteks olukorras, kus kinnipeetav viibis 27 päeva kambris, kus isiklikku ruumi oli 2,62 m
  5. Ajavahemikke 1-8 päeva on peetud lühikesteks. EIK märkis, et sedalaadi rikkumist ei saa heastada pelgalt rikkumise tuvastamisega.
  6. Antud juhul oli kaebaja pikemate ajaperioodide vältel (kokku 68 päeva) sunnitud olema kambrites, kus tema isiklik pind jäi alla 3 m2 isiku kohta. Tema liikumisvõimalus oli tund päevas jalutamist ca 15 m2-s boksis, millele lisandusid kolmes sotsiaalprogrammis osalemine ning kokkusaamised 24 korral. Eelnimetatu ei ole piisav, et ruumikitsikust leevendada ja heastada. 3
(4)3-15-640 Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et kaebaja kannatusi ja ebameeldivusi ei saa pidada inimväärikuse alandamise künnist ületavateks. Tegemist on rikkumisega, mille heastamiseks ei piisa vaid õigusvastasuse tuvastamisest, vaid välja tuleb mõista rahaline hüvitis.
  1. Riigikohus on 16.03.2017 otsuse nr 3-3-1-83-16 p-des 24 ja 25 selgitanud kambripinna asjades väljamõistetava kahju suuruse kujunemist. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb muu hulgas arvestada ka Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ja ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Samuti arvestab kohus, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist. Arvestades kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud määrata kaebajale 150 euro suurune hüvitis. Viivise väljamõistmine ei ole põhjendatud, sest mittevaralise kahju tekkimine ja selle suurus on tuvastatud alles käesoleva kohtuotsusega. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestab ringkonnakohus ka sellega, et Tallinna Vangla üldised olmetingimused olid teadaolevalt halvad. Ringkonnakohus ei pea seetõttu vajalikuks hakata vangla olmetingimusi eraldi analüüsima.
  2. Kaebaja on 21.02.2017 esitanud ringkonnakohtule taotluse kaebetähtaja ennistamiseks seoses Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-18-16 seisukohtadega. Kaebaja märgib, et talle ei olnud mõistetav riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg 1 kohaldamine käesolevas asjas ning vajadus pöörduda kohtusse enne vangla vastust kahjunõudele. Ringkonnakohus ei hakka siinkohal kaebetähtaja ennistamise küsimust lahendama. Ringkonnakohus leiab, et uuesti tähtaja küsimuse juurde naasmine oleks ebamõistlik ning menetlusosaliste õigusi kahjustav. Pealegi nõustub ringkonnakohus kaebajaga, et eelviidatud Riigikohtu lahendi tõttu eelmenetlusse naasmisel kuuluks kaebetähtaeg ennistamisele. 12.

§ 108

lg 1 alusel tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamise ulatusega. Kaebaja on olnud riigilõivu tasumisest vabastatud. Kaebaja taotles 1690 euro suuruse hüvitise väljamõistmist. Lisaks taotles kaebaja halduskohtus esindajakulude hüvitamist summas 414 eurot. Kulude kandmine on tõendatud. Arvestades, et halduskohtus nõutud summat silmas pidades rahuldas ringkonnakohus kaebuse 9% ulatuses, tuleb vanglalt kaebaja kasuks välja mõista esindajakulu 37 eurot. Muus osas jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.