Obsah (12)

§ 457§ 162§ 190§ 442§ 393§ 657§ 438§ 654§ 652§ 179§ 171§ 50

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 7.03.2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-15-2155

§ 457

lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled ei vaidle, et hageja on olnud viivituses maksete tasumisega enne 28.12.

1. Seega hageja ei tõendanud, et tal ei ole kohustust tasuda laenulepingute alusel tasumata summadelt viivist enne 28.12.
2. Maakohus tuvastas, et vastavalt laenulepingule 04-599935-EV võlgnes hageja kostjale seisuga 20.03.2015 166 102,18 eurot ja vastavalt laenulepingule nr 06-221609-EV võlgnes hageja kostjale seisuga 20.03.2015 43 186,54 eurot. Seega oli tõendatud, et kostjal on hageja vastu täitemenetluses täiteasjas 022/2014/980 sissenõutav nõue seisuga 20.03.2015 kokku 209 288,72 eurot.

§ 162lg 1 alusel jättis kohus menetluskulud hageja kanda.

Kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud ja tsiviilasja materjalidest ei nähtunud, et kostjal oleks tekkinud menetluskulusid seoses käesoleva tsiviilasjaga. Hageja oli vabastatud riigilõivu tasumisest hagiavalduse esitamisel (1800 eurot), hagi tagamise taotluste esitamiselt (50+50 eurot). Vastavalt

§ 190

lg 2 mõistis maakohus hagejalt välja riigituludesse menetluskuluna tasumisele kuuluva riigilõivu 1900 eurot. Apellatsioonkaebus 4. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse ja palus tühistada otsuse ja saata asi maakohtule uueks arutamiseks või teha asjas uus otsus, millega hagiavaldus rahuldatakse täielikult või osaliselt. Maakohus hindas valesti asjaolu, milles kostja 30.09.2013 ühepoolse tahteavaldusega, samuti 22.10.2013 tahteavaldusega sai nõudeid hageja vastu kujundada tagasiulatuvalt ja taastada lepingulise suhte eelnevalt hagejaga läbirääkimisi pidamata. See tähendab peale ühepoolselt 30.12.2009 laenulepingute ülesütlemist teha 30.09.2013 tahteavaldus, millega luges laenulepingud uuesti kehtivaks. Kostja ei ole menetluse ajal tõendanud, et ta oleks täitnud laenulepingute punktis 7.3 (I kd, tl 20) olevat kohustust edastada 7 pangapäeva jooksul maksegraafiku posti teel või laenulepingute tüüptingimuste p 5 (II kd, tl 46-48) kohaselt maksegraafiku 2 pangapäeva jooksul posti teel. Kostjal puudub õiguslik alus esitada 22.10.2013 tahteavalduses nõue tagasiulatuvalt hageja vastu, võttes aluseks asjaolu, et kostja ei ole pidanud arvestust laenujäägi kohta. Maakohus rikkus menetlusnormi, leides, et hageja sai maksegraafiku laenulepingu sõlmimise ajal ja pidades laenulepinguid kehtivateks, sest see asjaolu on tõendamata. 8 Hageja ei pea ebaõiglaseid tüüptingimusi sisaldavaid laenulepinguid kehtivaks. Õiguste teostamise eesmärgiks ei saa olla kahju tekitamine. Kuna hageja kui tarbija ja kostja vahel ei eksisteerinud lepingut ajavahemikul 30.12.2009 – 20.11.2013, ei saanud maakohus nõude piire ületades lugeda selle kehtivaks. Maakohus rikkus menetlusnormi, kui leidis, et laenulepingutest tulenevate laenu tagastamise kohustuste ja kinnistusraamatusse seatud keelumärke kustutamisega ei ole tegemist lepingu poolte vastastikuste lepinguliste kohustustega ja et hagejal ei olnud õigust keelduda oma kohustuste täitmisest tagastada laen. Kohus jättis hindamata tahteavalduste alusel kujundatud tingimused kui ebaõiglased tüüptingimused, millega rikkus

§ 442

lg-st 8 tulenevat kohustust võtta seisukoht kõigi hageja poolt esitatud väidete kohta. Kohus kohaldas valesti VÕS § 111 lg 1, jättes kohaldamata VÕS § 14, § 101 lg 3, § 42, § 411 lg 1, VÕVS, TsÜS § 5, § 84, § 86, direktiivi 93/13EMÜ ning rikkudes ELTL artikkel 267, jättes eelotsuse Euroopa Liidu Kohtult küsimata. Samuti rikkus maakohus olulist menetlusõiguse normi

§ 393

lg 3, kui jättis hageja taotluse Finantsinspektsiooni poole arvamuse saamiseks rahuldamata. Maakohus rikkus menetlusnormi, kui pani maksepuhkuse eest intressi ja viivise saamise tõendamiskoormise hagejale. Laenuandja kohustus on tõendada, et ta ei ole intressi ega viivist nõudnud maksepuhkuse aja eest. Maakohus hindas hageja esitatud tõendeid valesti. Maakohus jättis ebaõigesti ühtsest Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikast tuleneva vahetu õigusmõju kohaldamata. Siseriikliku kohtu ülesanne on laenulepingu laadi, üldist ülesehitust ja tingimusi ning selle juriidilist ja faktilist konteksti arvesse võttes hinnata, kas vastav tingimus moodustab olulise osa võlgniku sooritusest, mis seisneb laenuandja poolt tema käsutusse antud summa tagasimaksmises. Maakohus leidis ekslikult, et tegemist on tüüptingimustega, mis puudutavad lepingu põhilist eset, mistõttu selliseid tüüptingimusi ei saa lugeda ebamõistlikult kahjustavaks. Maakohtu otsus on vastuolus Euroopa Liidu Kohtu otsusega nr C-26/13, selle vahetu õigusmõjuga, sest kostja ei ole tõendanud, et tüüptingimus on tarbijaga eraldi kokku lepitud, millest oleks tarbijal selge arusaam. Maakohtu otsus on vastuolus õiguskindluse põhimõttega, sest tsiviilasjas nr 2-10-6145 tuvastati, et kostja poolt 14.12.2009 teate alusel hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingute nr 04-59935-EV ja nr 06-221609-EV ennetähtaegne ülesütlemine alates 30.12.2009, on tühine, ja et võlgnevus 146 897,39 eurot (2 298 444,65 krooni) oli arvestatud õigusvastaselt. Seega ei saanud maakohus lugeda käesolevas asjas automaatselt laenulepinguid kehtivaks aja kohta, mil kostja ei olnud vastavat tahteavaldust esitanud. Maakohus ületas ilmselgelt nõude piire, tehes otsuse ka tsiviilasjas nr 2-10-6145 jõustunud otsuse kohta. Õigusvastaselt jäi läbi vaatamata hageja nõue tunnistada kostja 21.02.2014 tehing hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Tsiviilasja nr 2-14-9691 raames tuvastab kohus, kas kostjal on nõue hageja vastu ja kas seda oli ilma vastavat toimingut tegemata kolmanda isiku kasuks õigus tasaarvestada. Juhul, kui kohus leiab, et oli õigus tasaarvestada summa, siis käesolevas asjas on hea usu põhimõttega vastuolus see, et kostja on selle tasaarvestanud peale laenulepingute ülesütlemist aga mitte tasaarvestanud seda laenumaksest. Kohtutäitur ei saa arvestada võlgnevuse suurust. Maakohus kohaldas valesti normi, kui jättis sundtäimise lubamatuks tunnistamata täiteasjas nr 022/2014/980. Hageja ei saanud nõuda täitemenetluse lõpetamist, selline õigus oli/on ainult kostjal. 9 Vastus apellatsioonkaebusele 5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend 6. Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata Maakohus on õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, hinnanud tõendeid, käsitlenud otsuses kõiki hageja seisukohti ja selgitanud piisava põhjalikkusega, miks hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohtu otsus vastab

§ 438ja § 442 lg 8 nõuetele.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning tuginedes

§ 654lg-le 6 ei korda neid.

Vastuseks apellatsioonkaebuses märgitule selgitab ringkonnakohus järgmist.

§ 652

lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. AS Swedbank esitas 04.03.2014 maakohtule hagi MM vastu täiteasjas nr 034/2014/78 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks või alternatiivselt lubamatuks tunnistamiseks seni, kuni kostja oma kohustused hageja ees täidab. Maakohus võttis hagi menetlusse ja rahuldas hagi tagamise taotluse ning peatas täitemenetluse täiteasjas nr 034/2014/78 kuni lahendi jõustumiseni. 02.02.2015 esitas kostja vastuhagiavalduse lepingutingimuse ja/või tüüptingimuse kasutamise lõpetamiseks, millist avaldust keeldus kohus vastuhagina menetlemast ja edastas hagi eraldi menetlusse võtmiseks. 12.03.2015 esitas hageja hagiavalduse, mille kohus 13.04.2015 menetlusse võttis. Vaidluse all ei olnud asjaolud, mille kohaselt oli poolte vahel sõlmitud 29.11.2004 laenuleping nr 04-599935-EV, mille alusel sai hageja kostjalt laenu summas 57 557 EUR tagasimaksmise tähtajaga, kuni 15.11.

1. Sellele laenulepingule oli sõlmitud lisad laenulimiidi suurendamiseks järgmiselt: 09.10.2007 sõlmiti laenulepingu lisa, mille alusel suurendati hageja laenulimiiti 71 187,66 euroni tagasimaksmise tähtajaga 15.09.2027; 08.04.2008 suurendati hageja laenulimiiti 92 490,14 euroni tagasimaksmise tähtajaga 15.03.2028, mis vormistati vastava lepingu lisana ning 18.08.2008 suurendati lepingu lisaga laenulimiiti kuni 104 870,82 eurot ja 24.03.2009 lisa, millega fikseeriti lõplikuks laenulimiidiks 111 530,29 eurot. Lisaks laenusummale kohustus hageja tasuma igakuist intressi, mis viimase lepingu lisa kohaselt oli 6 kuu euribor + 7,500% aastas. 24.03.2009 sõlmitud lepingu lisa p 3.15 järgi pidi kostja tasuma hagejale annuiteetmakseid (iga kuu tasumisele kuuluv makse, s.o laenumakse ja intress kokku olid kuni laenusumma tagastamise lõpptähtpäevani võrdne, välja arvatud viimane makse, mis erineb teistest maksetest ümardamise tõttu). Vaidluse all ei olnud ka asjaolu, et 27.11.2006 sõlmisid pooled laenulepingu nr 06-221609-EV, mille kohaselt kostja andis hagejale laenu 31 976 eurot, tähtajaga 15.11.
2. Kostja kohustus tagastama laenu maksegraafiku alusel alates 15.12.
3. 10 Harju Maakohtu 19.03.2012 otsusega nr 2-10-6145, milline jõustus 08.06.2013, tuvastati kostja poolt eelnimetatud laenulepingute ennetähtaegne ülesütlemine alates 30.09.2009 tühiseks. Maakohus tuvastas, et hagejal on võlgnevus vastavalt maksegraafikule maksmata põhivõlgnevuse ja intressi kogusumma alates 15.07.2009 kuni kohtuotsuse jõustumiseni ning et viivist ei olnud kostjal õigust saada alates 29.12.2009 kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Õige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt laenulepingute ülesütlemise tühisuse korral taastus laenulepingute ülesütlemisele eelnenud olukord ja hagejal tuli jätkata laenulepingutest tulenevate maksekohustuste täitmist ja tasuda kostjale alates 15.07.2009 tekkinud laenulepingute järgsete osamaksete võlgnevused kuni lepingu ülesütlemiseni ja edasi vastavalt lepingutele ja maksegraafikutele ettenähtud maksed. Hageja on apellatsioonkaebuses enamuses korranud maakohtus esitatud väiteid, millele on otsuses piisava põhjalikkusega vastatud. Sisuliselt ei nõustu hageja sellega, et tal tuli peale maakohtu poolt tema hagi alusel laenulepingute ennetähtaegse ülesütlemise tühisuse tuvastamist jätkata lepingute täitmist. Ebaõige on hageja apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ei pidanud ta kostjale laenu tagastama, sest tema varale oli kohtutäituri poolt kinnistusraamatusse kantud keelumärge. Kuna kohus peatas tsiviilasjas nr 2-10-6145 esitatud hagi tagamiseks täitemenetluse, jäid tehtud kohtutäituri toimingud kehtima kuni kohus hagi tagamise lõpetab. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hagi tagamise tühistamata jätmise tõttu kinnistusraamatust keelumärke kustutamine ei saanud olla aluseks laenu tagastamisest keeldumisele. Hageja kohustusel täita lepinguid ja peatatud täitemenetluses hageja varal lasuval keelumärkel ei olnud seost. Kostja on apellatsioonkaebuse vastuses selgitanud, et lisaks kostja ja kohtutäituri kasuks seatud keelumärkele oli hageja varale seatud ka kohtulik hüpoteek, mille realiseerimiseks pärast kostja ja kohtutäituri kasuks seatud keelumärke eemaldamist seati uus keelumärge. Seega ei saanud kostja ja kohtutäituri kasuks hageja varale seatud keelumärge hagejale mingit kahju tekitada. Ebaõige on hageja kaebuse väide, mille kohaselt põhjusel, et kohtutäitur ei lõpetanud peatatud täitemenetlust, ei olnud seetõttu taastunud lepingute ülesütlemise eelne olukord ning hagejale kostja poolt saadetud võlgnevuse teatised ja lepingute ülesütlemise hoiatused ei olnud kehtetud. Maakohus tuvastas, et kostja oli korduvalt hagejale lepingute täitmise kohustust meelde tuletanud, saates 30.09.2013 kirjaliku teatise ning paludes võlgnevuse 65 512 eurot 58 senti tasuda hiljemalt 15.10.2013 (II kd, lk II kd, lk 55) ja saates 22.10.2013 korduvteatise selleks ajaks kujunenud võlgnevuse 66 809 eurot 44 senti tasumiseks (II kd, lk 56-58)). Kostja hoiatas hagejat, et juhul, kui hageja jätab võlgnevuse täiendavalt antud tähtajaks tasumata, loeb kostja lepingud ennetähtaegselt üles öelduks alates 19.11.
4. Selle teate sai hageja kätte kohtutäituri kaudu 5.11.2013 (II kd, lk 59). Kostja esitas 05.12.2013 kirjas vastuväite hageja 15.11.2013 tasaarvestusavaldusele seoses aktiivnõude puudumisega ja märkis, et kuigi kostja ütles lepingud üles 19.11.2013, andis ta hagejale veel täiendava tähtaja kogu sissenõutavaks muutunud võlgnevuse tasumiseks kuni 09.01.2014 (II kd, lk 63-65). Maakohus tuvastas õigesti, et laenulepingud on 20.11.2013 kehtivalt üles öeldud ja asjaolu, et pooltel oli varem vaidlus laenulepingute ülesütlemise üle, ei saa olla õigustuseks jätta laenulepingutest tulenev laenu tagasimaksmise kohustus täitmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et lepingutes sisalduv tingimus, mille kohaselt väljastatakse laen eurodes ja konverteeritakse laenusaaja kontole kroonides vastavalt kehtivale kursile, ei olnud tühine tüüptingimus, sest ta ei olnud hagejat ebamõistlikult kahjustav. Nimetatud viide sisaldus laenulepingute põhitingimustes (I kd, lk 18-20, 48-50). Hageja oli 11 sellele alla kirjastanud ja seega kokku leppinud, et laen väljastatakse eurodes ja konverteeritakse laenusaaja kontole kroonides vastavalt kehtinud kursile ning laenu tagasimaksed pidid toimuma samuti eurodes, siis ei saanud sellised tingimused olla hagejale ebamõistlikult kahjulikud, millega reguleeriti eurode konverteerimist kroonidesse tasu eest. Maakohus on seejuures hinnanud lepingu laadi, ülesehitust ja tingimusi. Seega on hageja viited, nagu oleks vastav kokkulepe tühine, alusetu. Kaebuses väidab hageja, et maakohus tuvastas, et hagejal oli ainult kroonikonto. Kaebuse väide on ekslik, kuna nimetatu ei olnud vaidluse all ja ei omanud asjas tähendust. Ringkonnakohtu istungil selgitas kostja, et tegemiste ei olnud vaidlusküsimusega. Apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ei ole kostja arvestanud hageja poolt tasutud varakindlustusmakset 99 eurot, ei ole õige, sest summa kanti hagejale tagasi. Küsimus tekkis sellest, et hagejal tuli summa kanda enda kontole, millelt see kokkuleppel kostjaga debiteeritakse, mitte kanda kindlustusandja kontole. Kuna hageja kandis vastava summa otse kindlustusandja kontole, kanti summa tema pangakontole 30.03.2009 tagasi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega, et mille kohaselt ei olnud 24.03.2009 allkirjatatud laenulepingu nr 04-599935-EV lisa tühine põhjusel, et hageja kasutusse ei antud lisasummat 7 035 eurot, vaid loeti kohustuste katteks. Hageja oli kostjaga ise laenulepingu lisas kokku leppinud, et ta saab maksepuhkust ja laenulepingu summa kantakse temale maksepuhkuse andmisel koheselt ta erinevate kohustuste, sh intressi katteks. Hageja tegelikult sai summa, mis seejärel tema nõusolekul debiteeriti tema pangakontolt. Hageja sai soovitud hüve, so maksepuhkuse. Ekslik ja tõenditega vastuolus on hageja kaebuse väide, mille kohaselt olevat kostja võlgnevuste arvestamisel arvestanud intressi intressilt ja viiviselt. Kostja 31.08.2015 esitatud tõenditest (laenulepingu nr 04-599935-EV ja laenulepingu nr 06-221609-EV võlgnevuste arvestused ja laenukaardid- III kd, lk 45 jj) see ei nähtu, nagu ka maakohus õigesti tuvastas. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus rikkunud õigusnorme, jättes kohaldamata Euroopa Liidu õiguse ega pöördunud taotlusega Euroopa Kohtu poole eelotsuse saamiseks direktiivi 93/13 EMÜ tõlgendamisel. Praeguse vaidluse lahendamisel kuulub kohaldamisele Eesti õigus, sest vaidlusel puudub piiriülene mõõde. Samuti on alusetu hageja kaebuse väide, mille kohaselt oleks maakohus pidanud kaasama menetlusse Finantsinspektsiooni arvamuse saamiseks. Selleks puudus vajadus nagu õigesti leidis maakohus (III kd, lk 102). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ühe nõude läbi vaatamata jätmise ja sundtäitmise täiteasjas nr 022/2014/980 lubamatuks tunnistamise osas ning

§ 654lg 6 alusel ei korda otsuse põhjendusi.

Ebaõige on kostja apellatsioonkaebuse vastuse p-s 31 avaldatu, et hageja ei ole viimatimärgitud nõuet maakohtule esitanud. Hageja esitas selle nõude alternatiivsena 01.04.2015 hagiavalduses (I kd, lk 179-197) ja maakohus on seda menetlusnorme järgides menetlenud. Nõustuda ei saa kaebajaga, et maakohus rikkus hageja menetlusõigusi sellega, et lubas kostja esindajal enne kohtuistungi lõppu seoses teise kohtuistungi algamisega lahkuda (III kd, lk 109). Kostja oli kirjaliku vastuse vaidlusküsimustele esitanud ja oma arvamuse asja lahendamiseks oluliste asjaolude kohta avaldanud. Kohus ei rikkunud poolte võrdse kohtlemise põhimõtet nagu ekslikult arvas hageja. 12 7. Ringkonnakohus rahuldas 03.02.2016 määrusega hageja menetlusabi taotluse, jätkas menetlusabi andmist ja vabastas ta apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 1800 euro tasumisest (IV kd, lk 52-53). Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb hagejalt tasumata riigilõiv

§ 190

lg 4 alusel riigituludesse välja mõista.

§ 179

lg 5 järgi peab hageja täitma riigilõivu tasumise kohustuse lahendi jõustumisest 15 päeva jooksul. Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tal tasuda viivist menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (

§ 179lg 9).

8. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Kostjal hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. 9. Ringkonnakohus jätab hageja taotluse kohtuistungi protokolli täiendamiseks rahuldamata.

§ 50

lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Ringkonnakohus leiab, et protokoll vastab seaduse nõuetele ja on kooskõlas

§ 50lg-ga 1.

Protokolli parandamise taotlus lisatakse protokolli juurde. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm Imbi Sidok-Toomsalu Indrek Soots 13