← Eesti

2-16-10124/40

Obsah (6)§ 45§ 13§ 21§ 7§ 12§ 20

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 21610124 Otsuse kuupäev Tartu, 8. november 2017 Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

) § 45 lgst 4 ja laenulepingu II p 10 lgst 3 kehtis kokkulepe edasi, sest käendustasude maksmine oli saneerimiskava väline kokkulepe, mis oli seotud olemasolevate tagatiste säilimisega ega olnud ümberkujundatav või muudetav saneerimiskavaga. Kostjal oli käenduslepingu alusel õigus nõuda hagejalt käendajale makstud tasude hüvitamist. Ka laenuleping I kehtis käendustasu maksmise osas edasi, sest tegemist oli olemasolevate tagatiste säilitamisele suunatud kokkuleppega. Laenulepingutest tulenevaid nõudeid tagas kinnistule seatud hüpoteek. Kostja edastas saneerimisnõustajale korrektsed andmed selle kohta, mis kohustused olid hagejal tulenevalt laenulepingutest, ning arvelduskonto kohta. Samuti ei esitanud hageja tahteavaldust, et anda kogu kokkulepitud summa laenulepingu II alusel laenu tagasimakseks. Lepingus on viidatud ka teenustasu võlgade tasumisele. Kuna hüpoteek ei taganud mitte üksnes laenulepingu põhiosa, vaid kõiki võimalikke muid kohustusi, mis olid hagejal kostja vastu, oli käendustasude maksmine õiguspärane ega rikkunud hageja õigusi. Hageja juhatuse liige oli teadlik, et käendustasud tuleb tasuda väljaspool saneerimismenetlust. 2

(10)2 2-16-10124
  1. Harju Maakohus rahuldas
  2. märtsi
  3. a otsusega hagi osaliselt. Kohus tuvastas, et hageja
  4. märtsil 2016 võõrandatud kinnistu müügisumma, sh 7186 eurot, on läinud tervikuna kostja sõlmitud laenulepingu II järgi laenu tagasimakseks, ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 661 eurot 25 senti. Kohus võttis otsuses vastu kostja
  5. veebruaril 2017 esitatud tõendid ning jättis rahuldamata hageja
  6. veebruari
  7. a vastuväite. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja 1705 eurot, sh 550 eurot riigilõivuna ja 1155 eurot esindajakuludena. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole käendustasud saneerimiskava välised kohustused

§ 45lg 4 järgi.

Sellest sättest tuleneb, et käendajad ei olnud vabastatud oma kohustuste täitmisest ainuüksi seetõttu, et hageja suhtes kinnitati saneerimiskava. Kui saneerimiskavaga kujundati ümber laenulepingutest tulenevad hageja kohustused, tuli hagejal täita saneerimiskava, mitte enam kestvuslepingutest tulenevaid kohustusi sellisel viisil, nagu need olid kestvuslepingusse märgitud. Kuna kostjale saadeti saneerimisteade ja kostja oli saneerimismenetlusest teadlik, kehtis saneerimiskava ka tema suhtes. Saneerimisseadus ei välista saneerimiskavaga kestvuslepingust tulenevate tulevikus sissenõutavaks muutuvate kohustuste ümberkujundamist. Kostja ümberkujundatavateks nõueteks olid mh nõuded, mis tulenesid laenulepingutest. Saneerimiskava kohaselt nõudeid ei vähendatud, kuid nähti ette maksepuhkus. Saneerimiskavaga kujundati ümber laenulepingutest tulenevad hageja kohustused, sh kohustused, mis saneerimismenetluse algatamise ajaks ei olnud veel sissenõutavaks muutunud. Tagatistega seotud tasude maksmise kohustust hagejale saneerimiskavas selle kehtivuse ajal ette ei nähtud. Hageja kohustus tasuda kostjale käendustasu tulenes laenulepingutest, mitte käenduslepingutest. Käenduslepingutest tulenev esmane käendustasu maksmise kohustus oli kostjal. Kohus ei nõustunud kostjaga, et ainuüksi ühishüpoteegi olemasolu tõttu võis kostja nõuda hagejalt saneerimiskava kehtivuse ajal tagatistasude maksmist, kuigi sellist kohustust saneerimiskava ette ei näinud. Kostja teates saneerimisnõustajale ei olnud märgitud käendustasude võlgnevust ning nendele tasudele ei ole teates viidatud. Järelikult ei soovinud kostja, et saneerimiskavasse liidetaks hageja kohustusi, mis tulenesid käendustasude maksmisest. Samuti oli kostja ise enne kohtumenetluse algust seisukohal, et saneerimiskava väliselt ei saa kostja nõuda hagejalt nende kohustuste täitmist, mis ei olnud saneerimiskavaga kooskõlas, ehk käendustasude maksmist. Kostjal puudus õigus nõuda saneerimiskava kehtivuse ajal nende laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmist, mis ei olnud saneerimiskavas välja toodud. Seetõttu puudus kostjal ka õigus debiteerida hageja kontolt summasid käendustasude katteks. Hageja rahaline nõue tuleb rahuldada osaliselt. On tõendatud, et kostja debiteeris hageja kontolt kokku 1981 eurot 23 senti. Kostja on hagejale aga tagastanud 1319 eurot 98 senti. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 661 eurot 25 senti. Ainuüksi kostja esitatud käendustasude arved ei tõenda kostja õigust debiteerida hageja kontolt käendustasudele vastavaid summasid. Kostja ei ole tõendanud poolte tahet leppida müügilepingus kokku müügisumma arvel käendustasude maksmises. Lepingus oli selgelt märgitud, et kostja soovis saada 20 000 eurot tervikuna laenu tagasimakseks. Samas ei olnud lepingus märgitud, millises ulatuses ja milliseid teenustasusid peaks maksma. Poolte kirjavahetusest nähtub, et kuigi kostja teavitas hagejat oma soovist saada hüvitust käendustasudele, soovis hageja kinnistu müügist saadud summat kasutada kogu laenu tasumiseks, et vabaneda seejärel käendusest. Ka kostja ei avaldanud soovi, et käendustasusid makstaks nimelt kinnistu müügihinna arvel. Tõendatud ei ole hageja tahe tasuda käendustasude võlgnevus kostjale kinnistu müügist saadud summade arvel. Hageja oli valmis käendustasusid maksma maksegraafiku alusel. Leping viitas sõnaselgelt üksnes laenulepingule II ja sellega seotud teenustasudele. Kui käendustasu võiks lugeda teenustasuks ja poolte tahteks oleks 3

(10)3 2-16-10124 olnud käendustasu maksta, oleks laenulepinguga II seotud vaid KredEx-i käendus, sest MES-i tagatis tagas laenulepingut I. Sellele vaatamata on kostja saadud summast maha arvanud ka MES-i tagatise tasud. Lepingut tuleb tõlgendada kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lgtega 3 ja 4 ning lg 5 pga
  1. Hageja avaldustest kostjale enne lepingu sõlmimist ei oleks kostja saanud teha teistsugust järeldust. Kuna hagejal ei olnud lepingu sõlmimise ajal muid teenustasudest tulenevaid võlgnevusi, tuleb kogu summa lugeda läinuks laenulepingust II tuleneva jäägi katteks. Seega tuleb hageja tuvastusnõue rahuldada.
  2. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamise osas ja jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  4. mai
  5. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludena 440 eurot. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid. Maakohus ei eksinud

-i kohaldamisel ega tõendite hindamisel. Saneerimiskava kehtis kostja suhtes. Kui saneerimiskavaga kujundati ümber laenulepingutest tulenevad hageja kohustused, tuli hagejal täita saneerimiskava, mitte enam kestvuslepingutest tulenevaid kohustusi sellisel viisil, nagu need olid kestvuslepingusse märgitud.

ei keela saneerimisabinõuna krediidiasutuste nõuete ümberkujundamist, samuti ei ole keelatud pandiga tagatud nõuete ümberkujundamine. Ümberkujundatavad nõuded olid täpselt piiritletud laenulepingutest tulenevate põhinõuete suuruse, intressi ja viivisega. Saneerimiskavaga kujundati ümber hageja laenulepingutest tulenevad kohustused, sealhulgas need perioodilised kohustused, mida hagejal tuli saneerimiskava kehtivuse ajal täita. Kostja ei vaidlustanud saneerimiskava kinnitamist ega avaldanud enne selle kinnitamist, et ta soovib saneerimiskavasse lülitada hageja tagatistasude maksmisest tulenevad kohustused.

§ 45

lg 1 kohaselt kehtis saneerimiskavas ette nähtud õiguslik tagajärg hageja ja kostja suhtes ning saneerimiskava oli täitedokumendiks ümber kujundatud kestvuslepingutest tulenevate nõuete suhtes. Kostja ei saanud saneerimiskava kehtivuse ajal panna maksma neid laenulepingutest tulenevaid perioodilisi maksekohustusi, mida saneerimiskavas märgitud ei olnud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused hagi rahuldamise osas, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Tühistatud osas palub kostja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata või saata asi uueks läbivaatamiseks maa- või ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda ning mõista hagejalt välja esindajakulud 1174 eurot ja viivis sellelt VÕS § 113 lgs 1 sätestatud suuruses alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kostja arvates on kohtud eksinud

-i kohaldamisel ja tõendite hindamisel, leides, et käendustasude sissenõudmine hagejalt ei olnud pärast saneerimiskava kinnitamist võimalik. Lähtudes

§ 13

lgst 1, puudus kostjal kohustus kajastada käendustasusid saneerimisnõustajale saadetavas teates, kuna need kohustused ei olnud saneerimismenetluse algatamise seisuga tekkinud ega sissenõutavaks muutunud. Kohtud kohaldasid ebaõigesti

§ 45

lgt 1 ja § 46 lgt 1, leides, et saneerimiskava kehtib ka nende nõuete kohta, mida ei ole saneerimiskavas nimetatud. Saneerimismenetluses kujundatakse ümber nõudeid, mitte lepinguid. Praegusel juhul viiks 4

(10)4 2-16-10124 saneerimiskava rakendusala laiendamine vaidlusaluste nõuete aegumiseni. Väär on kohtute järeldus

§st 46, mis kaitseb hoopis võlausaldajat, kelle nõue on saneerimiskavaga ümber kujundatud, kuid keda ei ole saneerimismenetlusse kaasatud. Kohtud jätsid ka tuvastamata, kas hageja ise oleks soovinud saneerimiskavaga käendustasude ümberkujundamist. Kumbki pooltest ei avaldanud käendustasude kohta seisukohta, kuid kohus järeldas sellest nõuete ümberkujundamist. Kohtud jätsid tähelepanuta, et hageja on e-kirjavahetuses kostjaga tunnistanud, et käendustasude hüvitamise nõudeid saab maksma panna väljaspool saneerimismenetlust. Väär on ka kohtute järeldus, et kostja oli enne kohtumenetlust seisukohal, et saneerimiskava väliselt ei saa kostja nõuda vastustajalt käendustasude maksmist. Maakohus on kohaldanud valesti VÕS § 29 ning andnud esitatud tõenditele ja asjaoludele ebaõige hinnangu. Ringkonnakohus ei ole maakohtu rikkumisi kõrvaldanud. Põhjendamatu on järeldus, et poolte tahe ei olnud arvata müügilepingu alusel saadud 20 000 eurot osaliselt käendustasude katteks. Kohtud jätsid välja selgitamata, miks pooled müügilepingus teenustasude võlgnevuse tasumise kokku leppisid ja milliseid tasusid silmas peeti. Poolte ühiseks tahteks oli 20 000 euro arvel kustutada osaliselt laenulepingust II tulenev laenusumma tagastamise võlgnevus ja osaliselt käendustasude võlgnevused. Lepingus sätestatud ülekande selgitus, milles viidati teenustasu võlgade tasumisele, oli müügilepingu järgi lepinguosaliste tahe ja vastastikune kokkulepe. Hageja ei ole väitnud, et tal oleks olnud muid teenustasude võlgnevusi. Kostja seisukohta toetavad lepingu eesmärk ja olemus, selle sõlmimise asjaolud, lepingueelsed läbirääkimised ja poolte käitumine enne lepingu sõlmimist, millele maakohus ei ole hinnangut andnud. Kinnistut koormav hüpoteek tagas ka käendustasude nõudeid, mistõttu ei ole usutav, et kostja oleks nõustunud tagatise realiseerimisega, kui hagejal olid tekkinud suured käendustasude võlgnevused, mille tasumist oli kostja enne lepingu sõlmimist nõudnud. Maakohus on vääralt kohaldanud ka VÕS § 88 lgd 4 ja

  1. Kostja viitas müügisumma arvel käendustasude võlgnevuse kustutamisele kohe pärast raha laekumist. Hageja sellele järgnevas kirjas vastu ei vaielnud. Maakohus on seda asjaolu põhjendamatult pidanud ebaoluliseks. Hageja kiitis käendustasude võlgnevuse kustutamise heaks. Hiljem vaidlustas hageja käendustasude maksmise kohustust saneerimiskava kinnitamise tõttu, mitte selle pärast, et see oleks vastuolus poolte kokkuleppega. Maakohus on ekslikult leidnud, et teoreetiliselt oleks laenulepingust tulenevalt saanud laekunud summa arvel maha arvata vaid KredEx-i käendustasusid, kuid mitte MES-i tasusid. Teenustasude võlgnevus ei olnud seotud üksnes laenulepinguga II.
  2. Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Kolleegium leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 pde 2 ja 5 ning § 692 lg 1 pde 1 ja 2 alusel tuleb tühistada ringkonnakohtu otsus tervikuna ning maakohtu otsuse resolutsioon ja õiguslikud põhjendused rahalise nõude rahuldamise osas materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Riigikohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab tervikuna hageja rahalise nõude rahuldamata. Kohustuste täitmise tuvastamise nõude ja menetluskulude jaotuse osas tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus ja rahalise nõude osas ka apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
  4. Kolleegium käsitleb esmalt menetluse eset ja olulisi asjaolusid (I), seejärel lahendab raha maksmise nõude (II) ja käsitleb tuvastusnõuet (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV). I 5

(10)5 2-16-10124
  1. Hageja esitas hagiavalduses kaks nõuet: • tuvastada, et hageja
  2. märtsil 2016 müüdud kinnistu müügisumma, sh 7186 eurot, on läinud tervikuna kostjaga sõlmitud laenulepingu II alusel antud laenu tagasimakseks; • mõista kostjalt hageja kasuks välja 2008 eurot 23 senti.
  3. Maakohus rahuldas rahalise nõude osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja nõutud 2008 eurost 23 sendist 661 eurot 25 senti. Hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud. Seega on kohtuotsus rahalise nõude rahuldamata jätmise osas TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud ja vaidluse esemeks kassatsiooniastmes saab see nõue olla üksnes 661 euro 25 sendi ulatuses.
  4. Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida kumbki pool ei ole kassatsioonimenetluses vaidlustanud: • pooled on sõlminud laenulepingud I ja II; • laenulepingust I tulenevaid hageja kohustusi käendas MES ja laenulepingust II tulenevaid hageja kohustusi KredEx, lisaks tagas laene kinnistule seatud hüpoteek; • laenulepingute kohaselt oli kostjal kohustus tasuda perioodilised aastased käendustasud vastavalt käenduslepingu tingimustele ning kostjal oli õigus debiteerida vastavad tasud omakorda hageja kontolt käendustasu kohta arvete saamisel; • kohus on algatanud hageja saneerimismenetluse ja
  5. juulil 2015 saatis hageja saneerimisnõustaja kostjale saneerimisteate, mille järgi võlgnes hageja kostjale
  6. juuli
  7. a seisuga 456 684 eurot 29 senti; • saneerimisteatele esitatud kostja vastuse kohaselt oli kostja nõue hageja vastu
  8. juuli
  9. a seisuga 458 558 eurot 63 senti, sh laenulepingutejärgne põhivõlgnevus, intressi- ja viivisevõlgnevus; •
  10. novembri
  11. a määrusega kinnitas Pärnu Maakohus hageja saneerimiskava, mille kohaselt kujundati ümber laenulepingutest tulenevad nõuded (põhi-, intressi- ja viivisenõuded) pandiga tagatud nõuetena, mille täitmine ajatati
  12. juunini 2019, käendustasusid saneerimiskavas laenulepingutest tulenevate nõuetena nimetatud ei olnud; •
  13. märtsil 2016 müüs hageja müügilepingu alusel kinnistu hinnaga 20 000 eurot, see raha kanti müügilepingu alusel kostja kontole; • kostja arvestas saadud kinnistu ostuhinnast 7186 eurot sissenõutavaks muutunud käendustasude võlgnevuse katteks ning 12 814 eurot laenulepingu II alusel tasumata laenujäägi katteks; • müügilepingu p 3.3 kohaselt soovis kostja kinnistu ühishüpoteekidest vabastamiseks laenulepingu II alusel laenu tagasimakset 20 000 eurot ning müügilepingu p 4.2 järgi pidi notar kandma varem hoiustatud 20 000 eurot üle kostja kontole selgitusega „Laenuleping nr 0932121622400 osaline tagastamine + teenustasu võlgade tasumine“; • jaanuarist juulini 2016 debiteeris kostja hageja kontolt käendustasude katteks (arvestades osalist raha tagastamist) 661 eurot 25 senti.
  14. Pooled vaidlevad selle üle, kas pärast saneerimiskava kinnitamist oli kostjal õigus nõuda hagejalt laenulepingutes märgitud käendustasude maksmist. Hageja tuvastusnõude lahendamiseks tuleb lisaks lahendada küsimus, kas müügilepingust tulenes kostja õigus lugeda 20 000 eurost 7186 eurot käendustasude katteks. Kohtud asusid seisukohale, et kostjal ei ole õigust nõuda hagejalt saneerimiskava väliselt käendustasude maksmist. II 6
(10)6 2-16-10124
  1. Kolleegium leiab, et haginõue 2008 euro 23 sendi saamiseks tuleb tervikuna (sh maakohtu välja mõistetud 661 euro 25 sendi osas) jätta rahuldamata. Kolleegium saab selles osas teha uue otsuse maakohtu tuvastatud asjaolude alusel, mida ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Kolleegium tühistab selle nõude lahendamise osas ringkonnakohtu otsuse ja rahuldab ka apellatsioonkaebuse, tühistades maakohtu otsuse resolutsiooni ja õiguslikud põhjendused rahalise nõude rahuldamise osas, ning jätab hagi tervikuna rahuldamata.
  2. Haginõude alusena on hageja ise nimetanud VÕS § 1028 lg 1, mille järgi võib üleandja nõuda kohustuse täitmiseks saajalt saadu tagastamist, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kohustus langeb hiljem ära. Maakohus ega ringkonnakohus ei ole hagi rahuldamise õiguslikule alusele viidanud. Maakohus on tuvastanud, et käendustasude debiteerimiseks hageja kontolt andsid aluse laenulepingu I p 10 lg 3 ja laenulepingu II p 10 lg
  3. Kuna hageja oli kostjaga sõlminud kokkuleppe, mis õigustas kostjat hageja kontot debiteerima, saab kolleegiumi arvates pooltevahelises lepingulises suhtes hageja nõude õiguslikuks aluseks olla esmajoones VÕS § 7332 lg 2, mille järgi on makseteenuse osutaja autoriseerimata makse puhul kohustatud taastama debiteeritud kontol olukorra, mis oleks olnud, kui autoriseerimata makset ei oleks tehtud.
  4. Hageja ei ole väitnud, et tal ei ole lepingute järgi käendustasude maksmise kohustust kostjale, vaid üksnes seda, et kostjal ei olnud õigust hageja konto debiteerimiseks saneerimiskava kinnitamise tõttu, millega laenulepingust tulenevad nõuded ümber kujundati. Pooled ei vaidle selle üle, et käendustasude nõuet saneerimiskavas ei sisaldu. 17.

§ 45

lg 5 kohaselt on kohtu kinnitatud saneerimiskava täitedokument saneerimiskavaga ümberkujundatud nõude suhtes ning kui saneerimiskavas on ette nähtud kohustuse täitmise tähtaja pikendamine, ei saa saneerimiskavas nimetatud tähtaja jooksul nõuet maksma panna. Kostja on õigesti viidanud, et saneerimisel kujundatakse ümber konkreetseid nõudeid (vt

§ 21lg 1 p 4, §d 22 ja 47), mitte lepinguid.

Saneerimismenetluse eesmärk ja olemus on esmajoones juba tekkinud ja sissenõutavaks muutunud võlgade restruktureerimine, mitte lepingute kohtu korras muutmine tulevikku suunatuna (vt Riigikohtu

  1. mai
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3212511, p 45). Kui nõue ei ole saneerimiskavaga hõlmatud, kehtib see muutmata kujul edasi ja kostjal on õigus nõuda hagejalt täitmist saneerimiskava väliselt. Eelnevast tulenevalt on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et kuna saneerimiskavaga kujundati ümber laenulepingutest tulenevad hageja kohustused, tuli hagejal täita saneerimiskava, mitte enam kestvuslepingutest tulenevaid kohustusi selliselt, nagu need olid kestvuslepingusse märgitud (ringkonnakohtu otsuse lk 14). Kohtutel tuli analüüsida, kas vaidlusalused käendustasude maksmise nõuded olid saneerimiskavaga ümber kujundatud või mitte. See, et saneerimiskava kostja suhtes kehtis, ei tähenda automaatselt, et saneerimiskava kinnitamine mõjutab kõikide kostja nõuete täitmist.
  3. Kohtud on asja lahendades lähtunud ekslikult pankrotimenetluses nõuete kaitsmisele kehtivast loogikast, mille järgi tunnustatakse ja täidetakse üksnes nõudeid, mille võlausaldajad on tunnustamiseks esitanud. Saneerimismenetluse loogika on aga erinev ning nõuete saneerimiskavasse hõlmamine ja ümberkujundamise saavutamine on esmajoones võlgniku ja saneerimisnõustaja ülesanne, st kui mingi nõue jääb kavast välja, saab selle maksma panna üldises korras, mitte see ei 7

(10)7 2-16-10124 lõpe ega kao. Võlausaldajal ei ole huvi ega vähemasti sõnaselgelt seaduses sätestatud õigust nõuda oma nõude saneerimiskavaga ümberkujundamist. 18.1. Võlanimekirja esitab kohtule esmalt ettevõtja ise koos saneerimisavaldusega (

§ 7lg 3).

Saneerimismenetluse algatamisel teavitab saneerimisnõustaja võlausaldajaid nii saneerimismenetluse algatamisest kui ka nende nõuete suurusest, mis neil võlanimekirja kohaselt ettevõtja vastu on (

§ 12lg 1, lg 2 p 3).

Võlausaldajal, kelle nõuet soovitakse saneerimiskavaga ümber kujundada ja kes ei nõustu saneerimisteate andmetega, tuleb

§ 13

lg 1 järgi esitada saneerimisnõustajale kirjalik avaldus, milles tuleb märkida, mis osas ta saneerimisteates nimetatud nõudega ei nõustu, ja esitada neid asjaolusid tõendavad tõendid. Kui saneerimisnõustaja ei nõustu võlausaldaja avalduses oleva väitega, edastab ta avalduse koos tõenditega

§ 13

lg 2 järgi viivitamata kohtule ja põhjendab, miks ta avalduses märgituga ei nõustu. Kohus otsustab esitatud väidete ja tõendite alusel

§ 13

lg 3 järgi võlausaldaja põhi- ja kõrvalnõude suuruse ning tagatiste olemasolu ja ulatuse. Selle määruse peale võlausaldaja

§ 13lgst 5 (ja Ts

MS § 660 lgst 1) tulenevalt kaevata ei saa. Küll saab ta

§st 47 tulenevalt esitada hagi sellise nõude sissenõudmiseks, mille kohta saneerimiskava ei kehti. 18.2. Saneerimiskava koostab

§ 20

lg 1 järgi ettevõtja nimel samuti saneerimisnõustaja ja võlausaldaja ei saa selle sisu mõjutada.

§ 21

lg 1 p 4 järgi tuleb saneerimiskavas mh ette näha rakendatava saneerimisabinõu kirjeldus ja eesmärgipärasuse analüüs, sh võlausaldaja nõude ümberkujundamise kirjeldus ja põhjendus. 18.

  1. Kolleegiumi arvates ei oleks aga saneerimise loogikaga kooskõlas, kui kava ei oleks võimalik hiljem laiendada lisandunud või esialgu kavast välja jäänud nõuetele, kuna nende maksmapanek täies ulatuses võib saneerimise eesmärgi nurjata. Seetõttu peab kolleegium võimalikuks ka saneerimiskava muutmist sarnaselt kava kinnitamisega ja kohaldada seejuures analoogia alusel võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse §
  3. Lisaks saab saneerimismenetluses üldjuhul ümber kujundada üksnes saneerimismenetluse algatamise ajaks sissenõutavaks muutunud nõudeid, st mitte nõudeid, mis ei ole veel muutunud sissenõutavaks või ei ole isegi tekkinud. Nii ei saa vähemalt üldjuhul etteulatuvalt muuta kestvuslepingutest tulenevaid nõudeid, st sisuliselt muuta etteulatuvalt kestvuslepingut (vt Riigikohtu
  4. mai
  5. a määrus tsiviilasjas nr 3212511, p 45). Erandlikult saab saneerimise huvides siiski sekkuda ajutiselt ka kestvuslepingutesse, kui vastasel korral ei oleks saneerimisega taotletavat eesmärki võimalik saavutada ja see ei kahjusta ebaproportsionaalselt võlausaldajate huve (vt Riigikohtu
  6. mai
  7. a määrus tsiviilasjas nr 3212511, p 46). Kohtud ei ole põhjendanud, miks tulevased käendustasud on sellised nõuded, mida peaks saama saneerimisel ümber kujundada.
  8. Kolleegium märgib, et praegusel juhul ei mõjuta asja lahendust

§ 45

lg 4, mille kohaselt ei vabasta saneerimiskava ettevõtja kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutavat isikut oma kohustuse täitmisest. Praeguses asjas on vaidluse all laenulepingust tulenev kostja nõue saneeritava võlgniku vastu, mitte nõue laenulepingu käendaja vastu. 21. Kolleegium peab eeltoodut ning tuvastatud asjaolusid arvestades võimalikuks teha asjas uus otsus alusetult saadu tagastamise nõude osas. 8

(10)8 2-16-10124 Kohtud on tuvastanud, et saneerimiskava ei sisaldanud käendustasusid (maakohtu otsuse p 80, ringkonnakohtu otsuse lk 15). Muid vastuväiteid käendustasude maksmise nõudele lisaks saneerimiskavaga ümberkujundamisele ei ole hageja esitanud ning eelnevast tuleneb, et saneerimiskavas nimetamata nõudeid ei saanud sellega ümber kujundada (vt käesoleva otsuse pd 17–18). Kuna pooltel oli tuvastatud asjaolude järgi kokkulepe käendustasude debiteerimise õiguse kohta hageja kontolt, esitatud ei ole asjaolusid, mis viitaksid selle kokkuleppe tühisusele ja kostja ei ole kontot debiteerides kokkulepet rikkunud, ei ole hagejal õigust nõuda konto krediteerimist ega debiteeritud raha muul viisil hüvitamist. III
  1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, milles lahendati kostja apellatsioonkaebus hageja nõude osas tuvastada, et hageja müüdud kinnistu müügisumma (st müügist saadud raha), sh 7186 eurot, on läinud tervikuna kostjaga sõlmitud laenulepingu II alusel antud laenu tagasimakseks. Selles osas tuleb ringkonnakohtul asi uuesti läbi vaadata. Nõude lahendamiseks tuleb tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid, milleks ei ole kolleegiumil TsMS § 688 lgtest 3–5 tulenevalt õigust. Seega ei saa kolleegium seda nõuet ise lahendada.
  2. Kolleegium märgib esmalt, et hagejal on tuvastushagi esitamiseks õiguslik huvi TsMS § 368 lg 1 mõttes, kuna hagi rahuldamisel loetaks tema laenulepingujärgne saneerimiskavaga ümberkujundatud võlgnevus täidetuks suuremas ulatuses kostja arvatust.
  3. Kolleegium leidis eespool, et saneerimiskavaga ei ole käendustasude nõudeid ümber kujundatud (vt käesoleva otsuse pd 17–21). Seega taandub vaidlus küsimusele, kas kostjal oli õigus arvata talle müügilepingu järgi makstud rahast 7186 eurot käendustasude katteks.
  4. VÕS § 88 lg 1 järgi, kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha mitme erineva kohustuse täitmiseks ja üleantud rahast ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha üle antud. Võlgnik saab määrata, millise kohustuse ta täidab, nii otsese kui ka kaudse tahteavaldusega (vt Riigikohtu
  5. jaanuari
  6. a otsus tsiviilasjas nr 32116613, p 14). Kui võlgnik ei ole enne kohustuse täitmist või mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist määranud, millise kohustuse ta on täitnud, võib selle VÕS § 88 lg 4 järgi määrata võlausaldaja, kui täidetud on viidatud sättes nimetatud tingimused. Kui pooled on lepingus aga kokku leppinud, millise kohustuse täitmiseks tuleb tasutu arvata, tuleb esmajoones lähtuda poolte kokkuleppest.
  7. Kolleegiumi arvates ei ole kohtuotsustest võimalik järeldada loogilist ja vastuoludeta põhjendust, miks ei võinud kostja arvata tasutud rahast osa sissenõutavate käendustasude katteks. Kohtud ei ole oma järelduste põhjendamisel järginud TsMS §s 232 ja § 442 lgs 8 sätestatut. Kuigi TsMS § 654 lg 6 annab ringkonnakohtule võimaluse jätta otsus põhjendamata, kui ta nõustub maakohtu põhjendustega, peab ringkonnakohus ka sel juhul hindama apellatsioonkaebuse väiteid tõendite ebaõige hindamise ja materiaalõiguse tõlgendamise kohta (vt nt Riigikohtu
  8. juuni
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3214111, p 13). Praegusel juhul ringkonnakohus seda ei teinud. 26.
  10. Pooled ei vaidle selle üle, et hoiustatud raha kostjale ülekandmise kohta lepiti müügilepingu pdes 4.2 ja 8.2 kokku, et selgitusse tuleb märkida „Laenuleping nr. 0932121622400 osaline tagastamine + teenustasu võlgade tasumine“. Maakohus on tuvastanud, et müügilepingu sõlmimise ajal ei olnud hagejal muid teenustasudest tulenevaid võlgnevusi lisaks käendustasu (maakohtu otsuses ekslikult nimetatud „käsunduslepingu tasu“) võlgnevusele (maakohtu otsuse p 98). Sellest 9
(10)9 2-16-10124 on aga maakohus järeldanud, et kogu summa tuleb lugeda läinuks laenulepingust II tuleneva jäägi katteks. Kolleegiumi arvates on maakohtu otsuse põhjendused selliselt vastuolulised. 26.
  1. Lisaks saab poolte tahte tõlgendamisel kinnistu müügist saadud raha kasutamiseks arvestada, et kinnistu oli koormatud hüpoteegiga kostja kasuks, kes andis nõusoleku kinnistu hüpoteegi alt vabastamiseks ja tähendust võib omada, mis tingimustel ta seda tegi. Samuti saab hinnata, kas müügilepingu ps 4.2 võidi pidada silmas mõlema laenulepingu järgseid käendustasusid, kui nii selles kui ka lepingu pdes 3.2 ja 3.3 on viidatud üksnes laenulepingule II. 26.
  2. Kolleegiumi arvates ei nähtu kohtuotsusest piisavalt, miks ei saa kõiki esitatud asjaolusid arvestades kindlaks teha poolte ühist tahet lepingu tõlgendamisel (VÕS § 29 lg 1). Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul poolte esitatud tõendeid nõuetekohaselt hinnates ning kostja apellatsioonkaebuse väiteid arvestades otsustada, kas ja kuidas oli müügilepingus määratud, millises järjekorras tuleb kohustused täidetuks lugeda. IV
  3. Kuna asi saadetakse osaliselt ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Menetluskulud määrab kindlaks ringkonnakohus, sh rahuldamata nõude osas.
  4. Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Peeter Jerofejev 10
(10)Villu Kõve Jaak Luik 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.