) § 28 lg 2 p 12 alusel arvataks tema pensioniõigusliku staaži hulka kaks aastat iga lapse (Ruttar Mee, Margo Mee ja Valev Mee) kohta, kes sündisid enne 31. detsembrit 1988. a ning keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat.
lgte 7, 8 ja 9 ning § 28 lg 2 p 12 koosmõjus vajab ta nende õiguste kasutamiseks teise vanema kirjalikku nõusolekut. Kostja sellist nõusolekut andnud ei ole. Hageja leidis, et laste vähemalt kaheksa aasta kestel kasvatamise eest arvestatavat täiendavat pensioniõiguslikku staaži on õigustatud saama tema, sest ta kasvatas lapsi ja hoolitses nende eest iga päev. 5-17-9
5. Maakohus leidis, et kui üks seaduses nimetatud isikutest teisele isikule kirjalikku nõusolekut ei anna, on taotlejal õigus pöörduda
Kohus tuvastas, et nii hageja kui ka kostja on õigustatud kasutama pensioniõiguslikku staaži laste Ruttar Mee ja Margo Mee kasvatamise eest. Materiaalõiguses ei ole aga normi, mis võimaldaks kohtul teha põhjendatud otsuse selle kohta, kellele vanematest peab jääma soodustingimustel pensionistaaži kasutamise õigus, kui mõlemad vanemad on õigustatud seda kasutama ning kumbki ei ole nõus teise kasuks loobuma. Materiaalõigusest ei tulene ka ühe isiku kohustust loobuda teise isiku kasuks soodustingimustel vanaduspensioni õiguse kasutamisest. 6. Maakohus tunnistas seaduslünga, mis kohustaks
lg 2 p 12, § 24 lgte 7, 8 ja 9 koosmõjus üht õigustatud isikut loobuma teise isiku kasuks õigusest suuremale pensionile, põhiseadusega vastuolus olevaks ning algatas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED 7. Õiguskantsleri hinnangul on
lg 2 p 12 ja § 24 lgd 7, 8 ja 9 koosmõjus põhiseadusega vastuolus osas, milles seadus sisaldab lünka, mis paneb kohtule ilma otsuse tegemise juhisteta kohustuse otsustada, kes vähemalt kaheksa aastat võrdselt last kasvatanutest saab selle eest kasutada pensioniõiguslikku staaži. 8. Riigikohtu praktika kohaselt annab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lgst 5 tulenevalt
lg 2 p 12 materiaalõigusliku aluse vaidluse lahendamiseks üksnes siis, kui üks vaidluse pooltest pole tegelikult last vähemalt kaheksa aastat kasvatanud. Sellisel juhul saab kohus, tuginedes TsÜS § 68 lgle 5, asendada kohtulahendiga last vähemalt kaheksa aastat mitte kasvatanud vanema tahteavalduse ja pensioniõigusliku staaži lapse kasvatamise eest saab last tegelikult kasvatanud vanem. Puhuks, mil mitu inimest on last võrdselt vähemalt kaheksa aastat kasvatanud, tuleb kohtul nähtuvalt
lgtest 8 ja 9 pelgalt oma siseveendumuse alusel otsustada, kes peaks saama pensioniõiguslikku staaži kasutada, sest juhiseid vaidluse lahendamiseks pole Riigikogu andnud. Õiguslikult on tegemist lüngaga, mis on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse § 13 lgs 2 sätestatud õigusselguse põhimõttega, kuna kohtunikul ei ole otsuse langetamisel millelegi tugineda siis, kui vanemad on võrdses olukorras mis tahes kriteeriume kõrvutades. 2
lg 2 pst 12 tuleneb, on see, et isik peab olema last kasvatanud vähemalt kaheksa aastat. Olukorras, kus mõlemad vanemad on last (lapsi) kasvatanud vähemalt kaheksa aastat ehk kus mõlemad vanemad on õigustatud saama täiendavat pensioniõiguslikku staaži, on seadusandja jätnud andmata õigusnormi, mille alusel oleks kohtul võimalik hinnata, kellele staaž anda.
lgs 8 on sätestatud, et kui üks sama paragrahvi lõikes 11 nimetatud isikutest ei anna teisele isikule pensionilisa taotlemiseks kirjalikku nõusolekut, on pensionilisa taotlejal õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks kohtu poole. Seega lahendab seadus olukorra, kus mõlemad vanemad on õigustatud soodustingimustel pensionistaaži saama ja nad kokkulepet ei saavuta, ehk lahenduseks on kohtusse pöördumine. Samas seda, kuidas kohus peaks hindama (millistest kriteeriumitest lähtuvalt), kummale vanemale täiendavat pensioniõiguslikku staaži anda, seadusest ei tulene. Sellise õigusnormi puudumine on tekitanud õigusselgusetu olukorra, kus kohtul ei ole võimalik objektiivsetele kriteeriumitele viidates teha otsust, kuidas täiendavat pensioniõiguslikku staaži määrata. 12. Seega võib justiitsministri hinnangul asuda seisukohale, et põhiseadusega on vastuolus
lg 2 p 12 koosmõjus § 24 lgtega 7, 8 ja 9 regulatsiooni puudumine osas, mis kohustaks üht õigustatud isikut loobuma teise isiku kasuks õigusest suuremale pensionile, ehk puudu on hindamiskriteeriumid, mille alusel peaks kohus otsuse tegema. 13. Sotsiaalkaitseministri hinnangul on olukorras, kus pensioniotsuse tegemisel ei ole võimalik kõiki üksikjuhtumeid puudutavaid asjaolusid hinnata, põhjendatud vaidluste suunamine kohtumenetlusse. Kohtumenetluse käigus on kohtul võimalik selgitada välja vaidluse jaoks tähtsad asjaolud, sealhulgas see, kes kui palju on lapse kasvatamises osalenud ja kelle pensioniõiguslikku staaži see on mõjutanud. Samas ka juhul, kui vanemad ei jõua pensionisoodustuse jagamises 3
Kohtu hinnangul puudub kehtivas õiguses norm, mis võimaldaks kohtul teha põhjendatud otsuse selle kohta, kumb vanematest saab täiendavat pensioniõiguslikku staaži kasutada olukorras, mil mõlemad vanemad on õigustatud seda kasutama, kuid kumbki neist ei ole nõus teise kasuks loobuma. Kuna maakohus on põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatades viidanud ühtaegu nii riikliku pensionikindlustuse seaduse eelnimetatud normidele kui ka kohtuasja lahendamiseks vajaliku õigusnormi puudumisele, tuleb kolleegiumil esmalt lahendada küsimus, kas maakohtu taotlust tuleb käsitada loetletud sätete või seadusandja tegevusetuse põhiseaduspärasuse vaidlustamisena. 21. Täiendava pensioniõigusliku staaži hulka, mida arvestatakse üleminekumeetmena aja eest kuni 31. detsembrini 1998 (
lg 2 p 1), arvatakse
lg 2 p 12 alusel ühel lapsevanematest või vanema abikaasal või eestkostjal või peres hooldajal (edaspidi vanem) kaks aastat iga lapse kohta, keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat. Täiendavat pensioniõiguslikku staaži antakse aga ka juhul, mil sätte kohase staaži arvestamise tingimuse on täitnud mõlemad vanemad, ainult ühele neist ning selle õiguse kasutamiseks peavad vanemad omavahel kokku leppima, kumb neist täiendavat pensioniõiguslikku staaži kasutab. Selline kokkulepe tuleb
lg 7 kohaselt väljendada kirjalikus nõusolekus ning on soodustuse kasutamise eelduseks. Täiendava pensioniõigusliku staaži määramist puudutavate vaidluste lahendamist reguleerib
lg 8.
lg 9 kohaselt laieneb
lgte 7 ja 8 regulatsioon ka
Eelnimetatud sätetest juhindudes jättis Tartu Maakohus oma otsusega rahuldamata hageja
lg 2 p 12 alusel esitatud taotluse, mis puudutas kahe lapse vähemalt kaheksa aastat kestnud kasvatamise eest antavat täiendavat pensioniõiguslikku staaži. Kuna maakohus asus seisukohale, et
lg 2 p 12 ja § 24 lgd 7, 8 ja 9 koosmõjus ei võimalda täiendavat pensioniõiguslikku staaži vanemate vahel jagada olukorras, kus nad ei ole nõus oma vastavast õigusest teise kasuks loobuma, leiab kolleegium, et maakohtu algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve asjas on vaidlustatud riikliku pensionikindlustuse seaduse kõnealuste sätete põhiseaduspärasust. 22. Kolleegiumi hinnangul on käesolevas vaidluses asjassepuutuv
lg 2 p 12, mis määrab imperatiivselt, et soodustuse saamiseks on õigustatud vaid üks vanematest, kuigi ka teine võib samuti vastata nimetatud normis ette nähtud täiendava pensioniõigusliku staaži omistamise eeldustele. Seetõttu leiab kolleegium, et tegemist on käesoleva kohtuasja lahendamise seisukohalt otsustava sättega. Riigikohtu varasemas praktikas on asjassepuutuvaks loetud ka sätteid, mis küll ei ole kohtuasja lahendamisel määrava tähtsusega, kuid mis on sellega sedavõrd tihedalt seotud, et võivad kehtima jäämise korral tekitada õigusselgusetust (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 1. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3411407, p 12). Neil põhjustel loeb kolleegium asjassepuutuvaks ka
lg 7, mis kohustab vanemaid täiendava pensioniõigusliku staaži saaja osas kokku leppima, sest sellest normist tuleneb ühe poole kohustus loobuda kirjalikult teise poole kasuks. Samal põhjusel on asjassepuutuv ka
lg 9 määrab kindlaks, et
lg 2 p 12 alusel arvestatavat täiendavat pensioniõiguslikku staaži puudutavaid vaidluseid lahendatakse
Kolleegiumi hinnangul ei ole see säte asja lahendamisel otsustava tähtsusega. 24. Kuigi käesolev kohtuasi puudutab lapsevanemate vaidlust, laiendab kolleegium menetlusökonoomia põhjendusel asjassepuutuvate sätete põhiseaduspärasuse kontrolli kõigile
II
Täiendavalt kinnitab vanemate võrdsuspõhiõigust PS § 27 lg 3, mille kohaselt on vanematel võrdne õigus ja kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda. Vanemate võrdõiguslikkuse näeb ette ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) art 8 koostoimes artga 14 ning konventsiooni protokolli nr 7 art 5. Kuna kolleegium kontrollib käesolevas asjas RPSK § 28 lg 2 p 12 põhiseaduspärasust kõigi sättes nimetatud isikute suhtes, tuleb põhiseaduspärasuse kontrolli aluseks võtta PS §ga 12 kaitstav üldine võrdsuspõhiõigus. III 27.
lg 2 p 12 kohaselt on selles sätestatud hüve saamise ainsaks kriteeriumiks lapse kasvatamine vähemalt kaheksa aastat. Käesolevas asjas tuvastas maakohus, et mõlemad vanemad on mõlemat last kaheksa aasta kestel kasvatanud. Seetõttu tuleb kolleegiumil esmalt vastata küsimusele, kas kehtivat õigusnormi on võimalik tõlgendada selliselt, et täiendavat pensioniõiguslikku staaži saavad mõlemad vanemad. Kui selline võimalus puudub, peab kolleegium hindama, kas lapse kaheksa aasta kestel kasvatamise eest ette nähtud täiendava pensioniõigusliku staaži andmine vaid ühele vanemale on põhiseaduspärane. 28. Kolleegium leiab, et kehtiva õiguse kohaselt ei ole lapse kaheksa aastat kasvatamise eest ette nähtud pensioniõiguslikku staaži võimalik vanemate vahel jagada.
lg 2 ps 12 ette nähtud täiendavat pensioniõiguslikku staaži seadnud sõltuvusse laste arvust. Selline vahetegu võiks olla meelevaldne ning viia võrdsuspõhiõiguse rikkumiseni.
lg 2 p 12 alusel ette nähtud täiendava pensioniõigusliku staaži saamise eelduseks on lapse kasvatamine ja tulemuseks see, et eelduse täitnud vanem või lapse kasvataja saab vanaduspõlves kasutada täiendavat pensioniõiguslikku staaži. 2012. aastal vastu võetud kogumispensionide seaduse ja riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse 213 SE seletuskirjast ei selgu, miks saab täiendavat pensioniõiguslikku staaži arvestada vaid ühele vanematest. Regulatsiooni üldiseks eesmärgiks on seletuskirja järgi muude ümberjaotusmehhanismide kaudu viia pension sõltuvusse muu hulgas laste arvust ning väärtustada laste kasvatamist (seletuskirja lk 5). Küll on seletuskirjas eraldi välja toodud mõne teise täiendava pensioniõigusliku staaži andmise eesmärk. Näiteks võrdsustab
lg 7 alusel antav väikelapse eest hoolitsemisega seotud pensionistaaž tööturult eemal olnud vanema pensioni tööturul osaleja pensioniga.
lg 2 p 12 alusel antava täiendava pensioniõigusliku staaži täpsemat eesmärki seadusandja selgitanud ei ole. Seetõttu tuleb kolleegiumi hinnangul asjassepuutuva regulatsiooni eesmärgiks pidada üldiselt laste kasvatamise tunnustamist.
lg 2 ps 12 nimetatud täiendava pensioniõigusliku staaži täpsem eesmärk on tunnustada mitte igasugust lapse kasvatamist, vaid üksnes sellist, mis on ajaliselt kestnud vähemalt kaheksa aastat. Teisalt on täiendavat pensioniõiguslikku staaži õigustatud saama mõlemad vanemad, kes seda kriteeriumi täidavad. Tuginedes käesoleva kohtuasja asjaoludele, saab seega võrrelda lapsevanemad, kes mõlemad on lapse kasvatamisele pühendanud vähemalt kaheksa aastat. Tegemist on sarnases olukorras olevate isikutega, kelle ebavõrdset kohtlemist peab seadusandja põhjendama. Samas tuleneb
lg 2 pst 12, et isegi juhul, kui lapse kasvatajaid on kaks, saab seaduse kohaselt vaid üks lapse kasvatajatest täiendavat pensioniõiguslikku staaži kasutada ning seega kohtleb seadus ebavõrdselt vanemat, kes on samamoodi lapse kasvatamisse panustanud, kuid kes seda staaži ei saa, riivates seeläbi tema võrdsuspõhiõigust. Seadusandja ei ole sellist ebavõrdset kohtlemist põhjendanud. Ka kolleegium ei leia selleks ebavõrdseks kohtlemiseks mõistlikku põhjust. Kolleegiumi hinnangul on lapse kasvatamisega seotud toetuste ja soodustuste lähtekohaks ja eelduseks vanemate võrdsus. Seda eriti juhul, kui hüvitise eesmärk ei ole hüvitada mõnda konkreetset riski. Konkreetse riski hüvitamisega võiks olla tegemist näiteks juhtumil, mil täiendava pensioniõigusliku staaži andmisega soovitaks vanemale hüvitada lapse kasvatamise tõttu tööturult sunnitult eemalviibitud aega. Viimane aga pole riikliku pensionikindlustuse seaduse vaidlustatud sätete eesmärk, mida kinnitab seegi, et sellise perioodi hüvitamiseks on
lgga 7 ette nähtud eraldi pensionistaaži määramise alus seoses väikelapse eest hoolitsemisega, mis seob pensionistaaži tööturult eemal olnud vanema pensioni tööturul osaleja pensioniga. Ühtlasi pole mõeldav, et lapse kasvatamise tõttu tööturult sunnitult eemalviibitud aeg saaks ulatuda kaheksa aastani nii, nagu sätestab täiendava pensioniõigusliku staaži omistamise RKPS § 28 lg 2 p 12. Kolleegium järeldab eeltoodust, et lapse kasvatamise eest
lg 2 p 12 alusel antav täiendav pensioniõiguslik staaž ei kompenseeri ühtegi riski, vaid ongi mõeldud riikliku tunnustusena lapse kasvatamisele pühendatud aja eest, millel teiselt poolt on aga selgelt väljenduv rahaline mõõde täiendava pensionilisa saamise kaudu. 37. Kolleegium leiab, et ülaltoodut arvesse võttes puudub
lg 2 ps 12 sätestatud võrdsusõiguse piirangul mõistlik põhjus ning seetõttu tuleb
lg 2 p 12 tunnistada põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles see näeb ette võimaluse saada täiendavat pensioniõiguslikku staaži vaid ühele vanematest, samas kui ka teine vanem vastab nimetatud sättes toodud pensioniõigusliku staaži saamise eeldustele. Kolleegium ei näe siiski põhjust kahtluse alla seada laste kasvatamise eest täiendava pensioniõigusliku staaži andmist tervikuna, kuivõrd kõnealuse regulatsiooni eesmärk iseenesest on legitiimne. Samuti arvestab kolleegium asjaoluga, et RKPS § 28 lg 2 ps 12 ette nähtud ulatuses täiendava pensioniõigusliku staaži kehtestamine ka teisele vähemalt kaheksa aastat lapse kasvatamisele pühendunud vanemale on seotud täiendavate riigieelarveliste vahendite eraldamisega. Samas ei ole selle suurus kolleegiumile teada, samuti pole seda välja toonud menetlusosalised. Nimetatud kaalutlusi arvesse võttes ja pidades silmas, et RKPS § 28 lg 2 p 12 näeb ette täiendava pensioniõigusliku staažina kaks aastat, tunnistab kolleegium vaidlustatud sätte põhiseadusvastaseks ja kehtetuks üksnes osas, milles see ei võimalda 8
lg 2 p 12 ette kaks aastat täiendavat pensioniõiguslikku staaži ning seda oleks põhimõtteliselt võimalik jagada mõlema vanema vahel pooleks nii, et kumbki vanematest saab ühe täiendava pensioniõigusliku staaži aasta. 38. Nimelt ei ole kolleegiumi hinnangul põhiseaduse ja võrdsuspõhiõigusega põhimõtteliselt vastuolus soovitus, et lapse kasvatajad omavahel soodustuse saaja kokku lepiksid. Sellisel juhul saaksid vanemad arvesse võtta lapse tegelikku kasvatamist ning kasvatamise mõju kummagi vanema pensionistaažile. Küll on võrdsuspõhiõigusega vastuolus
lgs 7 sisalduv kohustus pensioniõigusliku staaži kasutamiseks kokku leppida viisil, millega kaasneb ühe poole täielik ilmajäämine täiendavast pensioniõiguslikust staažist. Selline kohustus ei võta arvesse vanemate võrdsuspõhiõigust ning vanemate võrdseid õigusi ja kohustusi lapse suhtes. 39. Kolleegiumi hinnangul piirab vanemate põhiõigusi liialt ka kohustus lahendada täiendava pensioniõigusliku staaži kasutamist puudutav vaidlus alati kohtus. Selline korraldus koormab lisaks vanematele ka liigselt kohtusüsteemi ning on vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega. Kui vanemad ei jõua
lg 2 ps 12 antava täiendava pensioniõigusliku staaži kasutamises kokkuleppele, saaks ka pensionite väljamaksmise eest vastutav amet jagada seaduses ette nähtud pensioniõigusliku staaži vanemate vahel võrdselt. Kohtumenetluses saab aga lahendada need vaidlused, kus vanemad leiavad, et üks vanematest ei ole kasvatuskohustust täitnud. 40. Seega rahuldab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium Tartu Maakohtu taotluse osaliselt ja jätab selle rahuldamata seaduselünka puudutavas osas. Priit Pikamäe, Indrek Koolmeister, Paavo Randma, Malle Seppik, Tambet Tampuu 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.