Obsah (4)

§ 384§ 180§ 424§ 390

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 6. oktoober 2017, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-7314 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Vaid

§ 384

lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohus
2. oktoobri 2016 otsusega kriminaalasjas nr 1-16-7314 tunnistas Marleen Rekkori süüdi ning mõistis talle karistuseks KarS § 184 lg 2 p-de 1, 2 järgi 3 aastat 6 kuud ja KarS § 185 lg 2 p-de 2, 3 järgi 3 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel luges kohus tema liitkaristuseks 3 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvas maakohus maha eelvangistuse aja ning kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 3 aastat 5 kuud 28 päeva vangistust alates M. Rekkori kahtlustatavana kinnipidamisest
3. juulil
4. Sama otsusega mõisteti M. Rekkorilt KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel välja kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamiseks 2500 eurot. Kuna konfiskeerimise asendusraha nõuet täideti ka Politsei- ja Piirivalveameti tagatiste kontole kantud 65 euro arvelt, mis leiti ja võeti ära M. Rekkori kahtlustatavana kinnipidamisel
5. juulil 2016, siis määras kohus kohtuotsuses, et tal tuleb täiendavalt tasuda veel 2435 eurot.

§ 180lg-te 1 ja 3 alusel mõistis maakohus M.

Rekkorilt riigituludesse välja ka menetluskulud 2072,75 eurot. Maakohus määras ka, et M. Rekkoril on konfiskeerimise asendusraha õigus tasuda 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest ning menetluskulusid võib ta tasuda ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohtuotsus jõustus

1. novembril
4. juulil 2017 esitas M. Rekkor Tartu Maakohtule avalduse maksetähtaja pikendamiseks vähemalt aasta võrra, kuna vangistuses ei ole tal võimalik sellist summat teenida. Mingeid põhjalikumaid selgitusi (sh igakuiste sissetulekute, vara suuruse kohta), samuti oma majanduslikku ning perekondlikku seisundit kajastavaid dokumente M. Rekkor kohtule ei esitanud.
5. Selleks, et taotlust sisuliselt kaaluda, andis maakohus M. Rekkorile võimaluse esitada kohtule põhjalikum selgitus. Ühtlasi märkis kohus, et

§ 424

tulenevalt on võimalik tasumisele kuuluvate summade tähtaega pikendada üksnes aasta võrra.

2. augustil 2017 täiendas M. Rekkor oma taotlust, millest nähtub, et tal ei ole võimalik kohtuotsusega väljamõistetud summasid tasuda, sest enamus tema sissetulekust läheb teistele kulutustele. Võimaluse korral sooviks ta saada maksepikendust kaks korda järjest.
3. Tartu Maakohus
4. augusti 2017 määrusega jättis M. Rekkori taotluse rahuldamata, märkides järgmist. 5.1.

§ 424

, mis reguleerib rahalise karistuse tasumise pikendamist ja ajatamist, sätestab, et mõjuvate põhjuste olemasolu korral võib süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. 5.

1. Kohus on M. Rekkorile korra vastu tulnud, võimaldades tal Tartu Maakohtu
2. oktoobri 2016 otsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda osadena pikema aja jooksul. Sellele vaatamata ei ole M. Rekkor hakanud ei menetluskulusid ega ka kuriteoga saadud tulu konfiskeerimise asendusraha riigile tasuma. Tartu Maakohtu kohtuistungi protokollist nähtuvalt oli M. Rekkor sõlmitud kokkuleppe sisust aru saanud ja ta jäi kohtus kokkuleppe juurde. 5.
3. Taotluses ei ole toodud, miks ei ole M. Rekkoril olnud võimalik oma rahalisi kohustusi senini tasuda (kohtuotsus jõustus juba
4. novembril 2016). Üksnes vanglas viibimist mõjuvaks põhjenduseks rahaliste nõuete tasumise tähtaja pikendamisele pidada ei saa – kinnipidamisasutuses puudub tal tungiv vajadus materiaalsete vahendite järgi, sest tema elementaarsete bioloogiliste vajaduste (toit, eluase, riided jne) rahuldamise tagab riik. Kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis annaks aluse veelkord menetluskulude tasumise tähtaega pikendada. ESITATUD MÄÄRUSKAEBUS
5. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse M. Rekkor. Ta taotleb lahendi tühistamist ja palub pikendada ühe aasta võrra tema rahaliste nõuete tasumise tähtaega. M. Rekkor ei mõista, kuidas ei ole kinnipidamisasutuses viibimine piisav põhjus rahaliste nõuete tasumise tähtaja pikendamiseks. Ta märgib, et raha, s.o 30 eurot, kannab talle ema selleks, et ta saaks olla ühenduses oma lapse ja õdedega. Sellest saab ta enda kasutusse vaid 9 eurot. Ülejäänut vajab ta uuesti ellu astumiseks. Tal on vaja korterit, riideid ja muud vajalikku. Samuti on vanglas kord nii, et kui juba mingi raha tema arvele tuleb, siis vangistusasutus teda hügieeni- ja koolitarvetega enam ei varusta. Ta käib koolis, omandab keskharidust ja see on ka üheks põhjuseks, miks ta vangistuses ei tööta. Tallinna Vangla kesistes tingimustes tal töökohta ei ole. M. Rekkor märgib, et vanglas on ta olnud kohtuotsuse jõustumisest saadik ehk siis ülalmainitud põhjustel ei ole tal olnud võimalik rahalisi nõudeid seni maksta. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6. Tartu Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebus jääb tagajärjetuks. Vastavasisulist seisukohta põhjendab kohtukolleegium järgmiselt. 8.

§ 424

alusel saab kohus rahalise karistuse ja

§-st 423 tulenevalt ka menetluskulu või muu rahalise sissenõude tasumise tähtaega mõjuva põhjuse olemasolul pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra. 9. Ringkonnakohus, tutvunud kaevatava kohtumääruse, kaebuse ja kohtutoimiku materjalidega, asub maakohtuga nõustuvalt seisukohale, et kaebajalt välja mõistetud rahaliste sissenõuete tasumise tähtaja pikendamiseks puudub alus. Nimelt ei ole süüdimõistetu kaebuses täheldatavad sellised mõjuvad põhjused

§ 424mõttes, mis takistaksid tal käsitletava kohustuse täitmist.

Tõsi, M. Rekkor viibib vangistuses, kuid see asjaolu ei välista automaatselt ja iseeneses veel kinnipeetava 2 võimalust menetluskulude tasumiseks. Kuivõrd kohtud peavad isiku taotlust läbi vaadates silmas pidama tema varanduslikku seisu tervikuna, võib süüdimõistetul näiteks olla ka muud vara, mille arvelt kohustused täita. Vastupidist peab aga tõendama M. Rekkor kui isik, kes otsuse täitmise tähtaja pikendamist taotleb, s.o tõendamiskoormis lasub temal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari 2012 määrus nr 3-1-1-2-12, p 9). 9.
2. Praeguselt on M. Rekkor rõhutanud vanglas viibimist ning ära näidanud oma võlgnevused. Tõendeid, mis näitaksid tema majanduslikku seisukorda tervikuna ta maa- ega ringkonnakohtule esitanud ei ole. Ehk siis M. Rekkor ei ole kohtutele ära tõestanud, et rahalise kohustuse täitmine on talle võimatu või vähemalt ebamõistlikult koormav. 9.
3. Samuti ei saa ka ringkonnakohus märkimata jätta, et M. Rekkor on süüdi tunnistatud kokkuleppemenetluses tehtud otsusega. See tähendab, et rahaliste nõuete tasumise kohustuse kohtuotsuses nimetatud viisil võttis ta endale olukorras, kus ta teadis vajadusest kanda vanglakaristust. Seega jaatas M. Rekkor oma võimalust maksekohustust täita vaatamata sellele, et ta kannab vanglakaristust.
4. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes

§ 390

ja §-st 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja M. Rekkori määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ Aarne Sarjas /allkiri/ Mati Kartau 3 /allkiri/ Tiit Lõhmus