← Eesti

1-15-10119/80

Obsah (9)§ 114§ 121§ 113§ 22§ 63§ 25§ 199§ 58§ 16

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 114lg 1 pde 1, 3 ja 6; § 121 (alates 1.

jaanuarist 2015

§ 121

lg 2 p 3) ja § 199 lg 2 p 9 ning Toomas Sultsi süüdistuses

§ 114lg 1 pde 1, 3 ja 6 ning § 199 lg 2 pde 4 ja 5 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 29.

novembri

  1. a otsus Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Lumiste, kassatsioon Jana Oja kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal, Toomas Sultsi kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennok
  2. september 2017, suuline menetlus Jana Oja kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal, Toomas Sultsi kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennok ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Lumiste RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  4. novembri
  5. a otsus osas, millega 1.
  6. Jana Oja mõisteti süüdi ja teda karistati

§ 113

lg 1 ja

§ 22

lg 3 – § 25 lg 2 – § 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi ning moodustati

§ 63lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liitkaristus; 1.2.

Toomas Sults mõisteti süüdi ja teda karistati

§ 113

lg 1 ja

§ 25

lg 2 – § 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi ning moodustati

§ 63lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liitkaristus.

  1. Tühistatud osas saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
  2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
  3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
  4. Mõista Eesti Vabariigilt Jana Oja kasuks välja 300 (kolmsada) eurot (sh käibemaks 50 eurot) kassatsioonimenetluses valitud kaitsja poolt osutatud õigusabi tasu katteks. 1-15-10119 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Jana Oja ja Toomas Sults anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 114 lg 1 pde 1, 3 ja 6 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises järgmistel asjaoludel.

  1. juunil 2015 ajavahemikul kell 21.00–24.00 lõi J. Oja A elukohas armukadeduse motiivil A-d rusikaga näkku, surus ta diivanile ja kägistas teda. Samal ajal seisis T. Sults vahetult kannatanut kägistava J. Oja kõrval, ulatas talle lämmatamiseks kasutatud esemeid ja nõudis korteris viibinud A. pojalt B-lt abi kutsumise vältimiseks, et see annaks ära oma mobiiltelefoni või võtaks selle lahti. J. Oja kägistas A-d kätega ja kannatanu kaelas olnud ketiga, kasutades seda linguna. Lisaks kägistamisele lämmatas J. Oja A-d riideesemetega ja padjaga, mille ulatas talle T. Sults. Kannatanu surma põhjustas mehaaniline lämbus linguga ja kätega kägistamise tagajärjel. Pärast A. tapmist süütas T. Sults kannatanu surnukeha all oleva riide, mille tagajärjel tekkisid surnukehale surmajärgsed naha põletus-leekkahjustused. Kirjeldatud viisil käitudes väljendasid J. Oja ja T. Sults põhimõttelist ja erilist hoolimatust inimelu ja -keha suhtes. Et varjata A. tapmist, kihutas J. Oja T. Sultsi tapma B-d. Sellest ajendatuna lõi T. Sults B-d põlvega näkku ja jalaga pähe. Seepeale ulatas J. Oja talle noa, millega T. Sults ründas B-d. Kannatanul õnnestus noalöökide eest kõrvale põigelda ning ta sai lüüa T. Sultsi enda tagataskus olnud noaga. Seetõttu jäi T. Sultsil B tapmine lõpule viimata.
  2. Lisaks süüdistati J. Oja

§ 121(alates 1.

jaanuarist 2015

§ 121

lg 2 p 3) ja

§ 199lg 2 p 9 järgi ning T.

Sultsi

§ 199lg 2 pde 4 ja 5 järgi.

Süüdistuse selles osas kassatsioonimenetlust ei toimu.

  1. Harju Maakohtu
  2. juuli
  3. a otsusega tunnistati J. Oja süüdi

§ 113lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega 12 aastat.

J. Oja tunnistati süüdi ka

§ 22

lg 3 – § 25 lg 2 – § 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi ning talle kohaldati karistuseks vangistust 14 aastat. Samuti tunnistati ta süüdi

§ 199lg 2 p 9 järgi, mille eest karistati teda vangistusega 5 kuud.

J. Oja mõisteti õigeks

§ 114

lg 1 p 1 ja

§ 22

lg 2 – § 25 lg 2 – § 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi ning

§ 121(alates 1.

jaanuarist 2015

§ 121

lg 2 p 3) järgi.

§ 63lg 2 alusel suurendati J.

Ojale mõistetavatest karistustest raskeimat üksikkaristust ja kohaldati liitkaristust 15 aastat vangistust. Maakohus tunnistas T. Sultsi süüdi

§ 113lg 1 järgi ja karistas teda vangistusega 10 aastat ja 6 kuud.

Samuti mõisteti T. Sults süüdi

§ 25

lg 2 – § 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi ning talle kohaldati karistuseks vangistust 15 aastat. T. Sults tunnistati süüdi ka

§ 199lg 2 pde 4 ja 5 järgi ning teda karistati vangistusega 9 kuud.

Süüdistuses

§ 114lg 1 p 1 järgi mõisteti T.

Sults õigeks.

§ 63lg 2 alusel luges maakohus T.

Sultsile mõistetud kergemad karistused kaetuks raskemaga ja moodustas liitkaristuseks vangistuse 15 aastat. Kohus oli järgmistel seisukohtadel. 1.

  1. J. Oja ja T. Sults tegutsesid A. tapmisel kaastäideviijatena. Ilma T. Sultsita ei oleks J. Oja kannatanut tapnud. T. Sults andis J. Ojale esemed A. lämmatamiseks, võimendas enda kohaloluga J. Oja ähvardusi A. suunal ja takistas B-l sündmuste käiku sekkumast. 1.
  2. A. tapmine ja B tapmise katse on vaadeldav ühe jätkuva teona, kuid need käitumisaktid tuleb kvalifitseerida eraldi. Ühe isiku tapmist ja teise isiku tapmise katset ei saa kvalifitseerida lõpuleviidud tapmisena kahe isiku suhtes

§ 114lg 1 p 3 järgi.

Sellest lähtuvalt tuleb J. Oja ja T. Sults mõista A. tapmise eest süüdi

§ 113lg 1 järgi.

Kuna T. Sults tahtis B A. tapmise varjamiseks tappa, kuid see jäi lõpule viimata, sest B suutis end kaitsta, tuleb T. Sultsi kirjeldatud käitumine kvalifitseerida

§ 25lg 2 – § 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi. Ehkki J. Oja 2

(12)2 1-15-10119 soovis, et T. Sults tapaks B, ei olnud ta selle teo kaastäideviija, kuna ta ulatas T. Sultsile üksnes noa teo toimepanemiseks. Seega oli J. Oja kaasaaitaja ja vastutab

§ 22lg 3 – § 25 lg 2 – § 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi.

Kohtu hinnangul ei leidnud tõendamist, et J. Oja kihutas T. Sultsi tapma B-d. 1.3. J. Oja ja T. Sultsi süüdistatakse muu hulgas ka A. tapmises julmal viisil

§ 114lg 1 p 1 järgi.

Maakohtu hinnangul on julmusena kõnealuse sätte mõttes käsitatav tapetud kannatanu surnukeha hävitamine või muul viisil rüvetamine, kuid seda vaid juhul, kui selle teo eesmärgiks ei ole kuriteo varjamine. A. surnukeha süütamise eesmärk ei olnud laiba hävitamine, vaid tema tapmise varjamine. Seega ei vastuta süüdistatavad

§ 114lg 1 p 1 järgi.

1.4. J. Ojale mõistetavat karistust raskendab

§ 58

p 1 alusel süüteo toimepanemine madalal motiivil, milleks kohus luges armukadeduse. 2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Lumiste, J. Oja kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar ning T. Sults ja tema kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennok. Prokurör taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist ja süüdistuses kirjeldatud tegude ümberkvalifitseerimist

§ 114lg 1 pde 1, 3 ja 6 järgi ning uue karistuse mõistmist.

Kaitsja S. Sillar taotles J. Ojale kergema karistuse mõistmist. T. Sults palus mõista end osaliselt õigeks, samuti leidis süüdistatav, et maakohus ei arvestanud õigesti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aega. T. Sultsi kaitsja taotles kaitsealuse osalist õigeksmõistmist ja temale kergema karistuse mõistmist. 1. Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2016. a otsusega tühistati maakohtu otsus J. Ojale

§ 113

lg 1 ja

§ 22

lg 3 – § 25 lg 2 – § 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi mõistetud karistuste ning

§ 63lg 2 alusel moodustatud liitkaristuse ja ärakantava karistuse osas ning T.

Sultsile

§ 113

lg 1 ja

§de 25 lg 2 – § 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi mõistetud karistuste ning

§ 63

lg 2 alusel moodustatud liitkaristuse ja temalt õigusabikulu summas 1 464 euro ja menetluskulude kogusummas 3 073,38 euro väljamõistmise osas. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega mõistis J. Ojale

§ 63

lg 1 alusel

§ 113

lg 1 ja

§ 22

lg 3 – § 25 lg 2 – § 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi karistuseks 14 aastat vangistust.

§ 63lg 2 ja § 64 lg 1 alusel moodustati liitkaristus 14 aastat 5 kuud vangistust.

T. Sultsile mõisteti

§ 113

lg 1 ja

§ 25

lg 2 – § 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi karistuseks 15 aastat vangistust.

§ 63

lg 2 ja § 64 lg 1 alusel loeti

§ 199

lg 2 pde 4 ja 5 järgi mõistetud kergem karistus 9 kuud vangistust kaetuks raskemaga ning liitkaristuseks moodustati 15 aastat vangistust. Prokuröri, T. Sultsi ja tema kaitsja apellatsioonid jäeti rahuldamata, J. Oja kaitsja apellatsioon rahuldati osaliselt. Ringkonnakohtu seisukohad olid järgmised. 1.1. Maakohus on süüaluste käitumisaktid tuvastanud ja kvalifitseerinud õigesti. Ühe isiku tapmist ja teise isiku tapmise katset ei saa kvalifitseerida lõpuleviidud süüteona

§ 114lg 1 p 3 järgi.

Korrektne ei ole ka J. Oja ja T. Sultsi käitumise kvalifitseerimine vaid kahe isiku tapmise katsena, kuna see ei peegelda toimunut adekvaatselt, sest A. tapeti. 1.2. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et A. tapmine julmal viisil ei ole tuvastatud. Kohus möönis, et tapmise julm viis võib väljenduda ka surnukeha süütamises kannatanu lähedase juuresolekul, kuid seda asjaolu ei ole süüdistuses kajastatud ning kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 268 lgte 1 ja 5 kohaselt ei saa see järelikult olla kohtuliku arutelu esemeks. 3

(12)3 1-15-10119 1.3. J. Ojale ja T. Sultsile omistatavad tapmisteod ei moodusta reaalkogumit, vaid ideaalkogumi

§ 63lg 1 järgi.

A. tapmine ja B tapmise katse pandi toime ühise tahtlusega ning mõlema kannatanu vastu suunatud ründed olid ka ajalis-ruumiliselt omavahel seotud. 1.4. J. Oja ei pannud kuritegu toime madalal motiivil. Armukadedus ei ole alati üldinimlikult hukkamõistetav ja seda ei saa käsitada madala motiivina

§ 58p 1 mõttes.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

  1. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kasseeris prokurör, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassaatori seisukohad on järgmised. 2.
  2. Maa- ja ringkonnakohus on J. Oja ja T. Sultsi tegude kvalifitseerimisel kohaldanud valesti materiaalõigust. A. tapmises ja B tapmise katses puudub kogum karistusõiguslikus mõttes. Süüdistatavad tapsid A. kaastäideviijatena ja tegid sealsamas kõik endast oleneva, et tappa ka pealtnägija B.

§st 63 tulenevalt loetakse sama süüteokoosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks (Riigikohtu erikogu

  1. veebruari
  2. a otsus asjas nr 31110612, p 23). Karistusõiguslikust subsidiaarsuse põhimõttest lähtuvalt neeldub katsetegu lõpuleviidud teos. Kui kahe inimese tapmisele suunatud teo puhul jääb üks tapmistest katsestaadiumisse, tuleb tegu tervikuna subsumeerida kahe inimese tapmisena

§ 114lg 1 p 3 järgi.

2.

  1. Kassaator ei nõustu kohtutega selleski, et A. surnukeha süütamine oli toime pandud üksnes kuriteo varjamise eesmärgil ja hõlmatud tapmisteoga. Tapmisele järgnevat surnukeha süütamist tuleb käsitada julmal viisil tapmisena. Samuti avaldus A. tapmise julm viis selles, et tapmine ja seejärel surnukeha süütamine pandi toime tema poja juuresolekul. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et seda asjaolu ei ole süüdistuses kajastatud, mistõttu ei saa sellele tugineda. Kassaatori hinnangul on süüdistuses ära näidatud, et tapmine toimus B juuresolekul. 2.
  2. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult arvestamata karistust raskendava asjaoluna

§ 58

p 1 alusel armukadeduse motiivi ja leidis ekslikult, et see ei ole üldinimlikult hukkamõistetav. Kassaatori hinnangul ei ole ka

§ 58

ps 1 nimetatud omakasu motiiv iseenesest madal motiiv, kuid kõnealusel motiivil kuriteo toimepanemine on seda kahtlemata. Lisaks on kassaator seisukohal, et ringkonnakohus ei mõistnud J. Ojale ja T. Sultsile nende süüle vastavat karistust. 3. Kassatsioonivastuses palub J. Oja kaitsja S. Sillar jätta kassatsioon rahuldamata. Kaitsja ei nõustu kassaatoriga J. Oja tegude kvalifikatsiooni osas. Samuti leiab kaitsja, et J. Ojale ei ole mõistetud leebet karistust ning armukadeduse motiivi ei ole alust lugeda muuks madalaks motiiviks

§ 58p 1 mõttes.

  1. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatas prokuröri kassatsiooni kolmeliikmelises kohtukoosseisus läbi
  2. aprillil
  3. Kriminaalasja läbivaatamisel ilmnes, et vajalikuks võib osutuda kriminaalkolleegiumi varasema kohtupraktika muutmine. Seetõttu anti kriminaalasi
  4. mai
  5. a määrusega KrMS § 354 lg 1 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule. 4

(12)4 1-15-10119
  1. Riigikohtu istungil jäi prokurör kassatsioonis esitatud seisukohtade ja taotluste juurde. J. Oja istungil esindanud kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal ja T. Sultsi kaitsja palusid jätta kassatsiooni rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Riigikohus võtab esmalt seisukoha kassaatori väite kohta, et A. tapmisele järgnenud surnukeha süütamises väljendus tapmise toimepanemise julm viis, mis tuleb kvalifitseerida

§ 114lg 1 p 1 järgi (I).

Seejärel selgitab kriminaalkolleegium, kas A. tapmist tema lähedase B juuresolekul võib olla alust käsitada julmal või piinaval viisil tapmisena

§ 114lg 1 p 1 mõttes (II).

Otsuse III osas annab kolleegium hinnangu J. Ojale ja T. Sultsile etteheidetavate tegude lõppkvalifikatsiooni kohta, selgitades kõigepealt, et A. tapmine ja B tapmise katse on õiguslikus mõttes käsitatavad ühe teona (A), käsitledes seejärel küsimust, kuidas kvalifitseerida süüdistatavate kahe inimese tapmisele suunatud tegu, mille puhul üks tapmistest viidi lõpule, kuid teine jäi katsestaadiumi (B). Edasi peatub kriminaalkolleegium kassaatori etteheitel, et ringkonnakohus jättis J. Oja karistust raskendava asjaoluna põhjendamatult arvestamata armukadeduse kui muu madala motiivi

§ 58p 1 tähenduses (IV).

Viimaks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab menetluskulude hüvitamise taotluse (V). I 7. Kolleegiumi hinnangul on maa- ja ringkonnakohus veatult tuvastanud J. Oja ja T. Sultsi süüdistuse aluseks olevad faktilised asjaolud, mis puudutavad A. tapmist ja sellele vahetult järgnenud B tapmise katset. Muu hulgas näitasid kohtud ära, et pärast A. tapmist otsustasid J. Oja ja T. Sults tapmise varjamiseks panna tema surnukeha põlema, mida T. Sults ka tegi. Kõnealust süütamist on prokurör lugenud süüdistusaktis ja ka kohtumenetluses julmaks viisiks mõrvakoosseisu tunnusena

§ 114lg 1 p 1 alt 2 mõttes.

Maakohus märkis, et julma viisina on küll käsitatav laiba hävitamine vms viisil rüvetamine, kuid seda vaid juhul, kui selle eesmärk ei ole eelnevalt toimepandud tapmisteo varjamine. Kuna A. surnukeha süüdati aga just seepärast, et varjata tema eelnevat tapmist, ei saanud maakohtu hinnangul J. Ojale ja T. Sultsile omistada A. tapmist julmal viisil. Ringkonnakohus jagas neid maakohtu seisukohti, aga leidis muu hulgas, et A. surnukeha süütamises ei väljendunud J. Oja ja T. Sultsi eriline viha või põlgus tema vastu, mis samuti välistab A. tapmisteo lugemise julmal viisil toimepanduks. Kolleegium prokuröri ja kohtute sellise käsitlusega ei nõustu, märkides järgmist. 8.

§ 114

lg 1 p 1 järgi karistatakse tapmise eest, kui see on toime pandud piinaval või julmal viisil. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et julm viis tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena peab väljenduma tapmisteos ja avalduma järelikult enne surma kaasa toonud teo lõpuleviimist. Teisisõnu saab tapmisena julmal viisil olla käsitatav üksnes selline tegu, millel on seos kannatanu surma kui

§s 114 sätestatud koosseisupärase tagajärje põhjustanud teoga. Kolleegium möönab, et tapmisele järgnevas surnukeha põletamises, tükeldamises või muul viisil rüvetamises võib väljenduda küll teo toimepanija eriliselt kalestunud meelelaad vms, kuid neil tegudel puudub vahetu seos kannatanu surma põhjustamisega. Seepärast ei saa julma teoviisi sisustada tegudega, mis järgnevad juba lõpuleviidud tapmisteole ega iseloomusta seda.

§ 114

kaitseb õigushüvena inimese elu, mis tähendab, et kõnealuses sättes nimetatud tunnustel toime pandud tapmisteod peavad olema suunatud just selle õigushüve ründamisele. Mistahes hilisemad käitumisaktid laibaga pärast inimese tapmist ei saa kaitstavat õigushüve enam rünnata. Neil põhjustel on prokurör ja kohtud 5

(12)5 1-15-10119 leidnud ekslikult, et julm teoviis võib muu hulgas väljenduda ka toimepanija käitumises tapmise järel. 9. Eelmises punktis märgitut arvestades on seega ainetu maa- ja ringkonnakohtu arutelu selle üle, kas J. Oja ja T. Sults süütasid A. surnukeha tema tapmise varjamise eesmärgil. Süüdistatavate käitumist ei saaks kvalifitseerida

§ 114

lg 1 p 1 alt 2 järgi ka siis, kui tõdeda, et surnukeha ei süüdatud mitte tapmisteo varjamiseks, vaid näiteks erilise viha või põlguse motiivil, millele on otsuses viidanud ringkonnakohus. Nagu öeldud, peab julm teoviis iseloomustama surma põhjustanud tapmistegu ning juba lõpuleviidud tapmistegu ei saa nii-öelda tagantjärele muutuda julmaks. Kolleegium selgitab, et maa- ja ringkonnakohtu otsuses sisalduv käsitlus ei oleks ühildatav ka kehtiva arusaamaga teokoosseisu objektiivse ja subjektiivse koosseisu samaaegsusest. Nimelt on kohtupraktikas korduvalt sedastatud, et toimepanija tahtlus süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavate faktiliste asjaolude suhtes tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. veebruari
  2. a otsus asjas nr 31111116, p 11). Seega pärast koosseisupärase teo toimepanemist tekkinud psüühiline suhtumine pole vaadeldav tahtlusena selle teo toimepanemiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. aprilli
  4. a otsus asjas nr 3113412, p 12.2). Eelöeldust ei saa siiski järeldada, nagu võiks julmast teoviisist rääkida juhul, kui plaan keha tapmise järel tükeldada, põletada või muul viisil rüvetada oli täideviijal olemas juba enne tapmisteo toimepanemist. Kolleegium kordab, et kui julmus ei iseloomusta surma põhjustanud tapmistegu, on isiku käitumise kvalifitseerimine

§ 114lg 1 p 1 alt 2 järgi välistatud.

II

  1. Maakohtu otsust julma teoviisi puudutavate motiivide osas vaidlustades on prokurör võtnud apellatsioonkaebuses ka seisukoha, et A. tapmise julm teoviis väljendus selle toimepanemises tema poja B juuresolekul, sidudes sel viisil julmuse tapmisteoga. Ringkonnakohus nõustus prokuröriga küll selles, et kannatanu lähedase juuresolekul toime pandud tapmist võib käsitada julmana, kuid leidis samas, et praegusel juhul ei ole seda asjaolu süüdistuses ära toodud. Kassatsioonis on prokurör jätkuvalt seisukohal, et süüdistusest tuleneb A. tapmine B juuresolekul ja ringkonnakohus on jätnud selle asjaolu põhjendamatult hindamata. Kolleegiumi hinnangul väärivad need kassatsiooniväited tähelepanu.
  2. Osutatud väidete hindamiseks vajab kõigepealt lahendamist küsimus, kas tapmist lähedase juuresolekul saab käsitada julmal või hoopis piinaval viisil tapmisena

§ 114lg 1 p 1 mõttes.

Selleks vaeb kolleegium esmalt ühetaolise kohtupraktika kujundamiseks, kuidas sisustada julma ja piinavat teoviisi nimetatud sättes sisalduvate tunnustena.

  1. Julmus on normatiivne koosseisutunnus, mis väljendub tapmisteo välises pildis ehk selle teo objektiivses avaldumises. Kolleegium jääb senises kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha juurde, et julm teoviis avaldub tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha suhtes. Julma viisina on käsitatud näiteks kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. veebruari
  3. a otsus asjas nr 311115, p 8.3 ja
  4. veebruari
  5. a otsus asjas nr 31111406, p 8.3).
  6. Öeldu ei tähenda aga, et julm viis mõrvakoosseisu teomodaliteedina saaks avalduda üksnes vahetult kannatanu suhtes toimepandus (nt kannatanu rohkearvuline löömine kirvega), vaid see võib kolleegiumi hinnangul tapmise teopilti arvestades väljenduda ka muudes välistes asjaoludes (nt ohvri tapmine veebipõhise otseülekande käigus). Tähtis on sel juhul tuvastada, et tapmine on 6

(12)6 1-15-10119 toime pandud olustikus, milles avaldub selle teo eriline jõhkrus ja äärmine hoolimatus kannatanu elu suhtes. Teoviisi julmusel peab ka niisugustel juhtudel olema vahetu seos tapmisteoga.
  1. Ka piinav teoviis on normatiivne koosseisutunnus, mis iseloomustab tapmistegu, kuid erinevalt julmast viisist on piinav viis seostatav üksnes ja vahetult tapetuga ning tema surmaeelsete üleelamistega. Piinav teoviis väljendub tapetule (kannatanule) elupuhuselt suurte või kauakestvate füüsiliste või ka vaimsete kannatuste tekitamises (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. aprilli
  3. a otsus asjas nr 3113197). Tapmine on piinaval viisil toime pandud ennekõike siis, kui kannatanule on tapmisteoga põhjustatud enne tema surma suurt valu (nt ohvri elusalt põletamine) või muid vaevusi, mis võivad väljenduda nii füüsilistes üleelamistes (nt näljutamine) kui ka psüühilistes kannatustes (nt isiku silmitsi seadmine vääramatult saabuva surmaga ning tapmisteoga meelega viivitamine lootusetustunde võimendamiseks jne). Seega tuleb tapmisteo piinava viisi puhul iga kord tuvastada, kas see tekitas kannatanule suuri või kauakestvaid surmaeelseid kannatusi (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 31111406, p 8.1).
  4. Tapmistegu võib olla ühtaegu nii piinav kui ka julm, kuna see võib põhjustada kannatanule suurt füüsilist või psüühilist valu ja samal ajal välist teopilti arvestades olla eriliselt jõhker. Ka varasemas kohtupraktikas on mõnedel juhtudel loetud tapmistegu samaaegselt nii piinaval kui ka julmal viisil toimepanduks, näiteks ohvri elusast peast põletamine (vt otsus asjas nr 3113197), mitmekümnekordsete noahaavade tekitamine elupuhuselt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. novembri
  6. a otsus asjas nr 31112596), mitmekordsed rusika- ja jalalöögid elutähtsatesse kehapiirkondadesse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. oktoobri
  8. a otsus asjas nr 31110697) ning korduvad kirvelöögid (vt otsus asjas nr 311115). Seega võivad piinav ja julm viis väljenduda ühes ja samas tapmisteos, kuid neid tapmise teoviise ei saa samastada ja tuleb igal üksikjuhtumil eraldi tuvastada ning põhjendada.
  9. Eeltoodu alusel ei ole kolleegiumi hinnangul välistatud, et piinaval ja/või julmal viisil toime pandud tapmisena võivad olla muu hulgas käsitatavad ka juhtumid, kus vanem näeb vahetult pealt enda lapse tapmist või vastupidi ja ka teo toimepanijal on tahtlus panna tapmine toime lähedase juuresolekul. Kolleegium märgib aga, et see sõltub igal üksikjuhul kuriteo toimepanemise asjaoludest ja tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal kindlaks teha. Et tapmist lähedase juuresolekul käsitada piinaval viisil toimepanduna, peab kohus muu hulgas tuvastama, kas lähedase juuresolek põhjustas tapetule märkimisväärseid surmaeelseid üleelamisi ja kannatusi. Samuti ei piisa tapmisteo käsitamiseks julmal viisil toime pandud tapmisena pelgalt sellest, et tapmine pandi toime lähedase juuresolekul. Nii ei ole põhjust rääkida julmast tapmisteost näiteks juhul, kui selle tunnistajaks olev lähedane on ohvriga vaenulikes suhetes või suhtub mõnel muul põhjusel tapmisteo toimepanekusse ükskõikselt. Seega taandub küsimus paljuski sellele, kas tapetu ja tapmisteo tunnistajaks oleva isiku vahel eksisteerib emotsionaalne lähedussuhe, mis teo toimepanemise välist jõhkrust arusaadavalt võimendab ja mida teo toimepanija seejuures teadlikult ära kasutab.
  10. Eelnevast tulenevalt võib arutatavas kriminaalasjas olla alust rääkida julmal viisil toimepandud tapmisest. Järgnevalt hindab kolleegium aga seda, kas ringkonnakohus oleks väljunud süüdistuse piiridest, kui ta oleks omistanud J. Ojale ja T. Sultsile A. tapmise julmal viisil seepärast, et tapmine pandi toime A. poja B juuresolekul. Ringkonnakohus leidis, et süüdistusest ei nähtu asjaolusid, mille alusel hinnata, kas A. tapmist B juuresolekul võib lugeda tapmiseks julmal viisil. Kolleegium seda seisukohta ei jaga. 7
(12)7 1-15-10119
  1. KrMS § 268 lg 1 sätestab, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. oktoobri
  3. a otsus asjas nr 3115916, p 21.) Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole aga prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. märtsi
  5. a otsus asjas nr 3111216, p 10.)
  6. Prokuratuur ei ole J. Ojale ja T. Sultsile selgesõnaliselt esitanud süüdistust selles, et A. tapmises tema poja B juuresolekul väljendus tapmisteo piinav või julm viis. Samuti ei ole süüdistust selles osas täiendatud. Kolleegiumi hinnangul tuleneb süüdistusest aga üheselt, et sündmuskohal viibinud B nägi oma ema tapmist pealt. Nimelt on süüdistusaktis kirjas, et „[s]amal ajal, et tagada tapmise lõpuleviimine ja see, et korteris viibinud kannatanu poeg B ei sekkuks või ei kutsuks abi, seisis T. Sults vahetult kannatanut kägistava J. Oja kõrval, ulatas talle kägistamiseks ja lämmatamiseks esemeid ja nõudis korteris viibinud kannatanu pojalt mobiiltelefoni äraandmist või selle lahtivõtmist, et seda ei saaks kasutada abi kutsumiseks [---]“ (kd 3, tl 8 jj). Eelnevast nähtuvalt kajastub süüdistuse tekstis faktiline asjaolu, et B viibis A. tapmise juures, ühtlasi on kohtud selle asjaolu kohtulikul uurimisel ka tuvastanud. Seepärast saab kõnealusele asjaolule KrMS § 268 lg 6 alusel anda õigusliku hinnangu, ilma et kohus väljuks kohtuliku arutamise piiridest.
  7. Olgugi et süüdistuses ei ole A. tapmist B juuresolekul loetud piinaval või julmal viisil toime pandud tapmiseks, on prokurör siiski apellatsioonis käsitanud A. tapmist julmana muu hulgas ka selle asjaolu tõttu. Kolleegium märgib, et süüdistuses sisalduva teokirjelduse põhjal kuriteo kvalifikatsiooni muutmine on võimalik ka apellatsioonimenetluses (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. detsembri
  9. a otsus asjas nr 3114608, p 36), kui seda on taotletud. Kuna kuriteo kvalifikatsiooni muutmist taotles prokurör apellatsioonis, oli süüdistatavatel ja kaitsjatel võimalus kooskõlas KrMS § 268 lõikega 6 esitada apellatsioonile vastuväiteid seal väljapakutud õiguskäsitluse ning sellest johtuva kuriteo kvalifikatsiooni kohta. Sellises situatsioonis ei ole tegemist nn üllatusliku olukorraga, mille keelatusele on senises kohtupraktikas korduvalt viidatud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  10. mai
  11. a otsus asjas nr 3115313, p 10). Järelikult võis ringkonnakohus arutataval juhul prokuröri apellatsiooni alusel muuta (sh täiendada) kuriteo kvalifikatsiooni ja seeläbi ka raskendada süüdistatavate olukorda.
  12. Eeltoodud põhjustel on ringkonnakohus leidnud ekslikult, et süüdistuses pole ära toodud asjaolu, mille alusel hinnata, kas A. tapmist B juuresolekul saab lugeda tapmise toimepanemiseks julmal viisil. Jättes kõnealusele asjaolule materiaalõigusliku hinnangu andmata, rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob KrMS § 362 p 2 alusel kaasa kasseeritud kohtuotsuse tühistamise. Kassatsioonimenetluses ei ole seda viga KrMS § 341 lg 3 mõttes võimalik kõrvaldada, kuna otsustamaks, kas A. tapmist tema poja B juuresolekul saab lugeda julmal viisil toime pandud tapmiseks, on vaja hinnata faktilisi asjaolusid, mida Riigikohus KrMS § 363 lg 5 kohaselt teha ei või. Seepärast saadab kolleegium kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks. 8
(12)8 1-15-10119 III (A)
  1. Prokuratuur on lähtunud J. Ojale ja T. Sultsile süüks arvatavate tegude kvalifitseerimisel sellest, et A. tapmist ja sellele järgnenud B tapmise katset tuleb õiguslikus mõttes käsitada ühe teona. Samuti on ka maa- ja ringkonnakohus asunud seisukohale, et need käitumisaktid on teo toimepanemise asjaolusid arvestades vaadeldavad ühe teona. Viidates kohtupraktikale, on kohtuotsustes seejuures märgitud, et kui kaks inimest tapetakse sama konflikti käigus, saab rääkida ühest jätkuvast käitumisaktist ja seega samaaegsest tapmisest. Sel juhul ei ole oluline, kas süüdistatava(te)l on kannatanute tapmiseks tahtlus samas vormis või kas tapmistel on sama motiiv. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. märtsi
  3. a otsus asjas nr 3111311, pd 7.1 ja 7.4.)
  4. Riigikohtu praktikas on järjekindlalt väljendatud seisukohta, et ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. märtsi
  6. a otsus asjas nr 311616, p 31.) Ehkki A. tapmistegu (kägistamine) ja B tapmisele suunatud tegu (noaga löömine), mis jäi katsestaadiumi, olid faktiliselt eristatud, tuvastasid kohtud, et J. Oja ja T. Sults tapsid esmalt A. ning mõni hetk hiljem ründas T. Sults J. Ojalt saadud noaga A. tapmist pealt näinud B-d, et ka tema tappa. Juba A. tapmise ajal takistas T. Sults B-l korterist lahkumast ja abi kutsumast. Seejuures arutasid J. Oja ja T. Sults B tapmist kohe pärast A. tapmist. Kolleegium nõustub kohtute ja prokuröriga, et kirjeldatud käitumine on õiguslikus mõttes vaadeldav ühe teona, mille puhul A. tapmine kasvas üle B tapmisele suunatud teoks. Seega moodustavad süüdistuses nimetatud käitumisaktid õiguslikus mõttes terviku.
  7. A. kägistamine ja B noaga löömine olid suunatud kannatanute tapmisele. Kuigi seadusandja on otsustanud mõrva (

§ 114

) sätestada kvalifitseeritud tapmisena eriosa eraldi paragrahvis (vt ka käesoleva otsuse p 32), on eelkirjeldatud teod toime pandud sama süüteokoosseisu (tapmine) raames.

§st 63 tulenevalt loetakse sama süüteokoosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks (vt nt Riigikohtu erikogu

  1. veebruari
  2. a otsus asjas nr 31110612, p 23). Mitme süüteo toimepanemisena käsitatakse üksnes olukordi, kus isik on toime pannud ühe või mitu tegu, mis vastavad eri süüteokoosseisudele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. oktoobri
  4. a otsus asjas nr 3118011, p 11 koos viitega). Seega tuleb ka neil põhjustel käsitada J. Oja ja T. Sultsi käitumist A. tapmisel ja B tapmise katsel ühe (kuri)teo toimepanemisena.
  5. Ühtlasi märgib kolleegium, et süüdistuse kohaselt ei olnud J. Oja B tapmisele suunatud teo toimepanemisel täideviija, vaid T. Sultsi kihutaja. Maakohus leidis aga, et J. Oja pani toime kaasaaitamisteo

§ 22lg 3 mõttes, mitte kihutamise.

Seepärast kvalifitseeris kohus J. Oja kõnealuse teo

§ 22lg 3 – § 25 lg 2 – § 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi.

Niisuguse kvalifikatsiooniga nõustus ka ringkonnakohus. Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt neeldub aga osavõtutegu karistusõiguslikust subsidiaarsuse põhimõttest lähtudes täideviimisteos (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. aprilli
  2. a otsus asjas nr 3112211, p 14). See tähendab, et J. Oja teo kvalifitseerimisel neelab temale omistatav A. tapmine kui täideviimistegu B 9

(12)9 1-15-10119 tapmisele suunatud kaasaaitamisteo. Seetõttu ei ole korrektne J. Oja puhul nende käitumisaktide eraldi kvalifitseerimine. (B) 26. Kriminaalasja keskne vaidlusküsimus on see, kuidas kvalifitseerida J. Oja ja T. Sultsi kahe inimese tapmisele suunatud tegu, mille puhul üks osategu viidi lõpule, kuid teine jäi katsestaadiumi. Maakohus kvalifitseeris J. Oja käitumise

§ 113

lg 1 ja

§ 22lg 3 – § 25 lg 2 – § 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi ning T.

Sultsi käitumise

§ 113

lg 1 ja

§ 25lg 2 – § 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi.

Kohus moodustas kummagi süüdistatava teo lõppkvalifitseerimisel reaalkogumi ja mõistis sellest lähtuvalt karistused. Ringkonnakohus ei muutnud kõnealuseid kvalifikatsioone, ent moodustas erinevalt maakohtust süütegude ideaalkogumi. Kassaator on seevastu seisukohal, et kui kahe inimese tapmisele suunatud teo puhul jääb üks tapmistest katsestaadiumisse, tuleb selline tegu tervikuna subsumeerida kahe inimese tapmisena

§ 114lg 1 p 3 järgi kui lõpuleviidud tegu.

Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga, et maa- ja ringkonnakohus on J. Oja ja T. Sultsi käitumise kvalifitseerimisel kohaldanud valesti materiaalõigust, kuid leiab samas, et kassatsioonis süüdistatavate teo lõppkvalifikatsioonile antud hinnang on põhjendatud üksnes osaliselt.

  1. Kohtud tuginesid J. Oja ja T. Sultsi teo kvalifitseerimisel Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. oktoobri
  3. a otsusele asjas nr 31110698, järgides seal väljendatud seisukohta, et sama teo raames ühe inimese lõpuleviidud tapmise ja teise tapmise katse puhul peegeldab süüdistatavate toimepandut õiguslikult adekvaatselt nende käitumise kvalifitseerimine eraldivõetult ühe inimese tapmisena (

§ 113

lg 1 järgi) ja samal ajal ka kahe inimese tapmise katsena (

§ 25lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi).

Kolleegium peab alljärgnevatel põhjustel vajalikuks varasemat praktikat muuta. 28.

§ 114

lg 1 pd 1–8, mille realiseerituse korral on alust rääkida mitte enam tapmisest, vaid juba mõrvast, on jaotatavad kahel alusel:

  1. a)lähtuvalt teoobjektist, mille puhul on tegemist sisuliselt rünnatava õigushüve kvantitatiivse küljega, siia alla kuuluvad p 3 (kahe või enama isiku suhtes) ja p 4 (vähemalt teist korda);
  2. b)lähtuvalt konkreetselt vaatluse all oleva tapmisteo toimepanemise viisist või motiivist, siia alla kuuluvad kõik ülejäänud punktid: julm või piinav viis (p 1), üldohtlik viis (p 2), seoses röövimisega või omakasu motiivil (p 5), teise süüteo varjamise või selle toimepanemise hõlbustamise eesmärgil (p 6), kättemaksuks ametialase tegevuse eest (p 7) ning lõhkeseadeldise või lõhkeaine kasutamisega (p 8). 29. Kolleegium leiab, et juhtudel, mil vastupidiselt teo toimepanija(
  3. te)soovile saabub kahe või enama inimese surma asemel üksnes ühe kannatanu surm, tuleb selline tegu kvalifitseerida kahe või enama inimese tapmise, s.o mõrva katsena

§ 25lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi.

Teisisõnu saab

§ 114

lg 1 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse külje lõpuleviimisest rääkida alles siis, kui ka tegelikkuses on saabunud kahe inimese surm, ning sellise tagajärje puudumise korral saab rääkida vaid mõrvakatsest kõnealuse punkti tähenduses. Seega hõlmab kahe või enama inimese tapmise katse

§ 25

lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi enda alla ebaõigussisult mitte üksnes kahe või enama inimese tapmisele suunatud tegu, mis ei vii kummagi kannatanu surmani, vaid ka sellist käitumist, millega kaasneb ühe kannatanu surm. 30. Eelnevast järeldub muu hulgas, et kahe inimese tapmisele suunatud teo korral, mille puhul saabub üksnes ühe kannatanu surm, neeldub lõpule viidud tapmine (

§ 113lg 1) kui realiseerunud osategu katsestaadiumi jäänud põhiteos, s.o kahe inimese tapmise katses 10

(12)10 1-15-10119 (

§ 25lg 2 – § 114 lg 1 p 3).

Vaatluse all oleva teo kvalifitseerimine eraldivõetult ühe inimese tapmisena (

§ 113

lg 1 järgi) ja samal ajal ka kahe inimese tapmise katsena (

§ 25

lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi) ei ole korrektne, kuna lõpule viidud tapmine (selle ebaõigussisu) oleks sel juhul hõlmatud üheaegselt nii

§ 113

lgga 1 kui ka

§ 25lg 2 – § 114 lg 1 pga 3.

31. Eelnev puudutab kuriteo õiguslikku kvalifikatsiooni juhul, kui tegemist on mõrvaga seetõttu, et tapmistegu on suunatud vähemalt kahe inimese vastu ning puuduvad muud mõrvale viitavad tunnused. Erinev on olukord aga siis, kui kahe inimese tapmisele suunatud teo puhul saabub üksnes ühe kannatanu surm, kuid lõpule viidud tapmine vastab eraldivõetuna lisaks ka mõnele

§ 114lg 1 pdes 1, 2 ja 5–8 nimetatud tapmise kvalifitseerivale tunnusele.

Sellisel juhul tuleb kõnealune tegu kvalifitseerida lõpule viidud mõrvana

§ 114lg 1 p 3 ja vastava tapmisteo viisi või motiivi iseloomustava muu punkti järgi.

Kolleegium jääb siinkohal varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukoha juurde, et sellises olukorras ei moodusta mõrvakatse lõpule viidud mõrvaga kogumit, vaid see neeldub lõpule viidud mõrvas, ja puudub vajadus viidata täiendavalt

§ 25

lgle 2, kuigi üks tapmistest jäi katsestaadiumi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3113609, p 13.3).
  3. Seega on maa- ja ringkonnakohus kohaldanud J. Oja ja T. Sultsi teo kvalifitseerimisel valesti materiaalõigust. Riigikohus tühistab kõnealuses osas KrMS § 362 p 1 alusel üksnes ringkonnakohtu otsuse, arvestades käesolevas otsuses nimetatud muid vigu, mis toovad kaasa selle kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise apellatsioonikohtule uueks arutamiseks. Süüdistatavate käitumise lõppkvalifikatsioon sõltub sellest, kas A. tapmist saab käsitada julmal viisil toime pandud tapmisena

§ 114lg 1 p 1 alt 2 järgi.

Juhul, kui ringkonnakohus tuvastab kriminaalasja uuel arutamisel, et J. Oja ja T. Sults panid A. tapmise toime julmal viisil, tuleb süüdistatavate käitumine A. tapmisel ja B tapmise katsel kvalifitseerida

§ 114lg 1 pde 1, 3 ja 6 järgi ja mõista sellest lähtuvalt neile ka karistus.

Juhul, kui A. tapmises ei sedastata kõnealust mõrvatunnust, on süüdistatavate tegu kvalifitseeritav

§ 25lg 2 – § 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi.

IV 33. Kassatsioonimenetluses ei ole vaidlust selle üle, et J. Oja tappis A. armukadeduse motiivil, kuid lahendamist vajab küsimus, kas see motiiv on käsitatav muu madala motiivina

§ 58p 1 mõttes, mis raskendab süüdistatava karistust.

Maakohus arvestas karistuse mõistmisel armukadeduse motiivi karistust raskendava asjaoluna. Seevastu ringkonnakohus märkis, et J. Oja karistust ei raskenda A. tapmine armukadeduse motiivil, kuna see motiiv ei ole alati üldinimlikult hukkamõistetav. Kassaator ringkonnakohtuga ei nõustu ja leiab, et ka

§ 58

ps 1 nimetatud omakasu motiiv ei ole üldinimlikult hukkamõistetav, kuid sellel motiivil kuriteo toimepanemine on seda kaheldamatult ja seepärast tuleb ka armukadeduse motiivil kuriteo sooritamist käsitada karistust raskendava asjaoluna sama sätte mõttes. 34.

§ 58

punkti 1 kohaselt on karistust raskendavad asjaolud omakasu või muu madal motiiv. Säte sisaldab seega avatud loetelu, mis tuleb kohtupraktikas sisustada. Kolleegium leiab, et karistust raskendava asjaoluna peab kuriteo toimepanemise motiivi käsitamine madalana kätkema endas igal üksikjuhul selle motiivi erilist hukkamõistetavust. Teomotiivi lugemine madalaks ei saa oleneda üksnes sellest, kas see on niiöelda üldinimlikult hukkamõistetav. Kohtu antav hinnang, kas kuritegu on toime pandud madalal motiivil või mitte, sõltub konkreetse teo toimepanemise asjaoludest, arvestades kuriteo eripära. Lisaks tuleb tähele panna, et kuriteo toimepanemine madalal motiivil eeldab

§ 16lg 2 kohaselt tahtluse vormina kavatsetust, 11

(12)11 1-15-10119 mis tähendab süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise eesmärgiks seadmist, s.t mingi taotletav eesmärk ongi isiku liikumapanevaks jõuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. märtsi
  2. a otsus asjas nr 31114104, p 10.2).
  3. Kuigi võib nõustuda ringkonnakohtu tõdemusega, et armukadedus ei ole alati üldinimlikult hukkamõistetav, tuleb samas märkida, et kohus on seejuures jätnud selgitamata, miks praegusel juhul ei saa J. Oja armukadeduse motiivi käsitada teo toimepanemise asjaolusid arvestades madalana

§ 58p 1 mõttes.

Tõdedes üldsõnaliselt, et armukadedus ei ole alati üldinimlikult hukkamõistetav, ei ole ringkonnakohus sisuliselt lahendanud küsimust J. Oja tegu toime panema ajendanud armukadeduse motiivi hukkamõistetavuse kohta. Sellisel viisil toimides rikkus kohus KrMS § 3051 lgs 1 sätestatud põhjendamiskohustust, mida tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes ja mis toob samuti kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise. V 36. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 pst 6 ja § 362 pdest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2016. a otsuse osas, millega J. Oja mõisteti süüdi ja teda karistati

§ 113

lg 1 ja

§ 22lg 3 – § 25 lg 2 – § 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi ning T.

Sults mõisteti süüdi ja teda karistati

§ 113

lg 1 ja

§ 25lg 2 – § 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi.

Samuti tühistab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse J. Ojale ja T. Sultsile mõistetud liitkaristuse osas. Tühistatud osas saadab kolleegium kriminaalasja uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Prokuröri kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

  1. Kuna kolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 ps 6 nimetatud lahendi, jäävad kassatsioonimenetluse kulud KrMS § 186 lg 1 alusel riigi kanda. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. J. Oja kaitsja S. Sillar on Riigikohtule esitanud taotluse kassatsioonivastuse esitamise eest valitud kaitsja õigusabi tasu väljamõistmiseks summas 300 eurot, sh käibemaks. Taotlusele lisatud arve kohaselt kulutas kaitsja õigusabi osutamisele, sh prokuröri kassatsiooniga tutvumisele ja kassatsioonivastuse koostamisele, 2,5 tundi. Õigusteenuse tunnihinnaks oli 100 eurot, millele lisandus käibemaks. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja nimetatud toimingud J. Oja kaitsmiseks vajalikud ja nende tegemise eest taotletav summa põhjendatud.
  2. Kassatsioonivastusele lisatud taotluses palub J. Oja kaitsja S. Sillar mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu välja õigusabi tasu kandnud C kasuks. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et õigustatud subjektiks kassatsioonimenetluse kulude riigi kanda jäämise korral on süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides menetluskulu kanti ja seda sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti tema või mõne muu isiku arvel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. juuni
  4. a otsus asjas nr 3115416, p 36). See tähendab, et süüdistatava valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstav tasu tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava kasuks. Riigikohtule ei ole esitatud J. Oja taotlust täita menetluskulude hüvitamise nõue C pangakontole (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. veebruari
  6. a otsus asjas nr 3116214, p 19). Sellest tulenevalt mõistab Riigikohus kindlaksmääratud kulu välja riigilt J. Oja kasuks. (allkirjastatud digitaalselt) Saale Laos, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Paavo Randma, Peeter Roosma 12

(12)12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.