1-15-10119 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29.novembril 2016.a Tallinn Kohtuasja number 1-15-10119 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Tali, liikmed

§ 114

lg 1 p 1, 3, 6; § 121 (alates 01.01.2015.a

§ 121

lg 2 p 3);

§ 199

lg 2 p 9 järgi ja Toomas Sultsi süüdistuses

§ 114

lg 1 p 1, 3, 6;

§ 199lg 2 p 4, 5 järgi.

Kohtuasi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 26.juuli 2016.a otsus üldmenetluses Apellatsioonide esitajad Ringkonnaprokurör Anneli Lumiste Süüdistatava Jana Oja kaitsja Sven Sillar Süüdistatav Toomas Sults ja tema kaitsja Aivar Ennok Prokurör Süüdistatavad Anneli Lumiste Jana Oja isikukood 48012066570, elukoht: XXX (asub Tallinna Vanglas), Eesti Vabariigi kodanik, XXX, XXX, kriminaalkorras karistatud 16.04.2013.a. Harju Maakohtu poolt

§ 121järgi rahalise karistusega 60 päevamäära, so 192 eurot, Kr

MS § 238 lg 2 alusel ärakandmisele kuulub rahaline karistus 40 päevamäära, so 128 eurot

§ 73

sätete kohaldamisega katseajaga 3 aastat, karistus kustumata Toomas Sults isikukood: 38702190314, elukoht: XXX (asub Tallinna Vanglas), Eesti Vabariigi kodanik, XXX, XXX, kriminaalkorras korduvalt karistatud, viimati 06.04.2010.a. Harju Maakohtu poolt

§ 121järgi rahalise karistusega; Harju Maakohtu 12.11.2015.a.

määrusega asendati tasumata rahaline karistus 375,16 eurot vangistusega 1 kuu ja 9 päeva; 2) 20.03.2015.a. Harju Maakohtu poolt

§ 121järgi vangistusega 1 aasta, Kr

MS § 238 lg 2 alusel ärakandmisele 8 kuud vangistust, karistus kustumata Kaitsjad Sven Sillar ja Aivar Ennok RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 26.juuli 2016. a otsus osaliselt: 1. Jana Ojale

§ 113

lg 1 ja

§-de 22 lg 3-25 lg 2- 114 lg 1 p 3, 6 järgi mõistetud karistuste ning

§ 63lg 2 alusel mõistetud liitkaristuse ja ärakandmisele kuuluva karistuse osas; 2.

Toomas Sultsile

§ 113

lg 1 ja

§ 114

lg 1 p 3, 6-§ 25 lg 2 järgi mõistetud karistuste ning

§ 63

lg 2 alusel mõistetud liitkaristuse ja temalt õigusabikulu summas 1 464 eurot ja menetluskulud kogusummas 3 073.38 eurot väljamõistmise osas. Teha uus otsus, millega: 1.

§ 63

lg 1 alusel mõista Jana Ojale

§ 113

lg 1 ja

§-de 22 lg 3-25 lg 2- 114 lg 1 p 3, 6 järgi karistuseks 14 (neliteist) aastat vangistust.

§ 63

lg 2, § 64 lg 1 alusel suurendada raskeimat üksikkaristust ning liitkaristuseks mõista ja ärakandmisele kuulub 14 (neliteist) aastat 5 (viis) kuud vangistust; 2.

§ 63

lg 1 alusel mõista Toomas Sultsile

§ 113

lg 1 ja

§ 114

lg 1 p 3, 6-§ 25 lg 2 järgi karistuseks 15 (viisteist) aastat vangistust.

§ 63

lg 2, § 64 lg 1 alusel lugeda

§ 199

lg 2 p 4, 5 järgi mõistetud kergem karistus, s.o 9 (üheksa) kuud vangistust kaetuks raskeimaga ning liitkaristuseks mõista 15 (viisteist) aastat vangistust. 3. Välja mõista Toomas Sultsilt menetluskuluna õigusabi tasu määratud kaitsjale 1 104 eurot riigituludesse, seega menetluskulud kokku kogusummas 2 713 (kaks tuhat seitsesada kolmteist) eurot 38 senti. Täpsustada maakohtu otsuse põhiosa sundaraha nominaalväärtuse osas, märkides sundraha suuruseks 1 075 eurot. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata. Süüdistatava Toomas Sultsi ja tema kaitsja Aivar Ennoki apellatsioonid jätta rahuldamata. Kaitsja Sven Sillari apellatsioon rahuldada osaliselt. 2

§ 113lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 12 aastat vangistust.

Jana Oja tunnistati süüdi

§ 22

lg 3- 25 lg 2 – 114 lg 1 p 3, 6 järgi ja mõisteti karistuseks 14 aastat vangistust. Samuti tunnistati Jana Oja süüdi

§ 199

lg 2 p 9 järgi ja mõisteti karistuseks 5 kuud vangistust.

§ 63

lg 2 alusel suurendati raskeimat üksikkaristust ning liitkaristuseks kuritegude kogumi eest mõisteti 15 aastat vangistust. Jana Oja mõisteti

§ 114

lg 1 p 1, 22 lg 2 – 25 lg 2 – 114 lg 1 p 3, 6, § 121 järgi õigeks.

§ 65

lg 2, § 73 alusel pöörati täitmisele Harju Maakohtu 16.04.2013.a.otsusega mõistetud rahalise karistuse ärakandmata osa – 34 päevamäära, so 108,80 eurot, mis viiakse täide iseseisvalt. Tõkend - vahistamine – jäeti Jana Oja suhtes muutmata ning karistuse algust arvati alates kinnipidamisest 26.06.2015.a. Toomas Sults tunnistati süüdi

§ 113lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 10 aastat 6 kuud vangistust.

Toomas Sults tunnistati süüdi

§ 25lg 2 – 114 lg 1 p 3, 6 järgi ja mõisteti karistuseks 15 aastat vangistust.

Samuti tunnistati Toomas Sults süüdi

§ 199

lg 2 p 4, 5 järgi ja mõisteti karistuseks 9 kuud vangistust.

§ 63

lg 2 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeimaga ning liitkaristuseks mõisteti 15 aastat vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvati karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 29.06.2015.a.

kuni 06.01.2016.a., so 6 kuud 9 päeva, ärakandmisele kuulub 14 aastat 5 kuud 21 päeva vangistust. Toomas Sults mõisteti

§ 114lg 1 p 1 järgi õigeks.

Tõkend- vahistamine – jäeti Toomas Sultsi suhtes muutmata ning karistuse algust arvati alates tema kinnipidamisest 17.02.2016.a. Sama otsusega lahendati asitõenditega seonduv ja mõisteti välja menetluskulud ning määrati, et kriminaalmenetluse kulud tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest arvates 12 kuu jooksul. Välja mõisteti Toomas Sultsilt ja Jana Ojalt solidaarselt 23 057, 68 eurot GL kasuks. Samuti mõisteti välja Jana Ojalt 360, 29 eurot AK kasuks. 2. Jana Ojale oli süüdistus esitatud selles, et tema, 10.02.2013.a eeluurimisel tuvastamata kellaajal võttis AK valduses oleva SK nimele väljastatud pangakaardi, millega võõra vallasasja omastamise eesmärgil võttis sularahaautomaadist välja sularaha ja kasutas nimetatud pangakaarti maksevahendina järgmiselt: 1) 27.02.2013 kella 19:18 ajal tasus Endla 45, Tallinn R-Kioskis summas 0.30 eurot; 2) 06.03.2013.a kella 19:49 ajal võttis Endla 45, Tallinn SEB sularahaautomaadist välja sularaha summas 200 eurot ja kella 19:59 ajal summas 100 eurot; 3) 06.03.2013.a kella 20:01 ajal tasus Endla 45, Tallinn kaupluses Ideaal Kosmeetika ostude eest kokku summas 59 eurot. Oma sellise tegevusega Jana Oja pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on kvalifitseeritav

§ 199lg 2 p 9 järgi süstemaatilise vargusena.

Samuti oli Jana Ojale esitatud süüdistus selles, et ta 30.03.2013.a kella 19.00-20.00 vahel aadressil Tallinn, XXX haaras 10-aastasel AK-l jopest kinni ja tõukas teda, mille tagajärjel 3

§ 121

järgi kvalifitseeritava kuriteo, so valu ja tervisekahjustusi põhjustanud kehalise väärkohtlemise (alates 01.01.2015 kehtiva seaduse järgi vastab

§ 121lg 2 p 3, s.o.

teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, kui see on toime pandud korduvalt). Jana Ojale oli esitatud süüdistus ka selles, et tema koos Toomas Sultsiga ajavahemikus 24.06.2015.a kell 21.00-24.00 ajal, Tallinnas XXX pani toime EU tahtliku tapmise järgnevalt: Jana Oja, seoses armukadedusega, s o muul madalal motiivil, lõi EU-le rusikaga näkku, surus ta diivanile, istudes talle peale ja seejärel pigistas kätega EU kaelaelundeid. Samal ajal, et tagada tapmise lõpuleviimine ja see, et korteris viibinud kannatanu poeg ei sekkuks või ei kutsuks abi, seisis Toomas Sults vahetult kannatanut kägistava Jana Oja kõrval, ulatas talle kägistamiseks ja lämmatamiseks esemeid ja nõudis korteris viibinud kannatanu pojalt mobiiltelefoni äraandmist või selle lahtivõtmist, et seda ei saaks kasutada abi kutsumiseks. Jana Oja jätkas EU kägistamist ja lämmatamist, pigistades EU kaelaelundeid kätega, samuti kannatanul kaelas olnud ketti linguna kasutades ja riideesemega, mille ulatas talle Toomas Sults ning samuti surus kannatanule lämmatamiseks näkku patja, mille ulatas talle Toomas Sults. EU suri sündmuskohal ja tema surma põhjuseks oli mehaaniline lämbus kägistamisest lingu- ja kätega. Jana Oja pidi sellisel viisil EU-l kestvalt hingamisteid kinni surudes ja EU lämmatamise käigus seadma eesmärgiks tema tapmise ja teadma, et ta surm saabub, või vähemalt pidama seda võimalikuks, pannes seega teo toime kavatsetult. Peale EU surnukslämmatamist, süütas Toomas Sults surnukeha põlema, süüdates surnukeha all oleva riide põlema, nii et selle põlemise käigus tekkisid surnukehale surmajärgsed naha põletus-leekkahjustused. Jana Oja, keeras korteris olnud suitsuanduri lahti, et põleng saaks ilma tähelepanu äratamata jätkuda. Sellise ebainimliku toiminguga surnukeha põlema süüdates, väljendasid Jana Oja ja Toomas Sults põhimõttelist ja erilist hoolimatust inimelu ja inimkeha kui väärtuse suhtes, pannes seega toime tapmise julmal viisil. Samuti, tema, samas, 24.06.2015.a ajavahemikus 21.00-24.00 Tallinnas XXX, vahetult peale EU tapmist, eesmärgiga varjata eelnevalt toimepandud EU tapmist, et sündmusel puuduks kõrvalisest isikust tunnistaja, tahtlikult, sõnadega õhutades, kihutas Toomas Sultsi GL tapma, rääkides mitmel korral Toomas Sultsile, et tema peaks GL’i tapma. Oma sõnadega kallutas Jana Oja tahtlikult Toomas Sultsi GL tapmisele, mille tulemusel lõi Toomas Sults GL põlvega näkku ja jalaga peapiirkonda. Seejärel aitas Jana Oja Toomas Sults´ile tapmise lõpule viimise eesmärgil vajaliku vahendi – so noa ulatamisega kaasa ja Toomas Sults hakkas Jana Ojalt saadud noaga GL lööma, tabades aga GL näo piirkonda, kuna GL-l õnnestus löökide eest kõrvale põigelda ja ennast kaitsta. Kuna GL-l õnnestus haarata nuga ning sellega Toomas Sultsi lüües ennast kaitsta, jäi Toomas Sultsi poolt tapmise toimepanemine tema tahtest olenemata lõpule viimata. Oma tahtliku tegevusega Jana Oja kihutas ja aitas kaasa Toomas Sultsile mõrva toimepanemisele ning osutas teole ainelist ja vaimset kaasabi. Seega, Jana Oja, pannes toime teise inimese tapmise julmal viisil, kahe või enama isiku suhtes ja teise süüteo varjamise eesmärgil, pani toime mõrva, s o

§ 114lg 1 p 1, 3, 6 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2.1 Toomas Sultsile oli esitatud süüdistus selles, et tema, koos Jana Ojaga, ajavahemikus 24.06.2015.a kell 21.00-24.00 ajal, Tallinnas, XXX, pani toime koos EU tahtliku tapmise järgnevalt: Jana Oja lõi EU-le rusikaga näkku, surus ta diivanile, istudes talle peale ja seejärel pigistas kätega EU kaelaelundeid. Samal ajal, et tagada tapmise lõpuleviimine ja see, et korteris viibinud 4

§ 114lg 1 p 1, 3, 6 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti oli Toomas Sultsile esitatud süüdistus selles, et tema, isikuna, kes on varem toime pannud varguse, 24.06.2015.a kell 21.00-24.00 ajal, Tallinnas XXX, peale seda kui oli tapnud EU, võttis avalikult, samas sündmust pealt näinud EU poja nähes ära EU surnukehal olnud kollasest metallist ehted, millele olid graveeritud numbrid 585, mis viitab, et tegemist oli kuldehetega ja mis oma koguse poolest ületavad oma väärtuselt 20 miinimumpäevamäära s o 200 EUR. Nii võttis Toomas Sults EU surnukehalt ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära 49 cm pikkuse keti, südamekujulise ripatsi ja 3 valgete kivikestega sõrmust ning omastas need. Seega, Toomas Sults, isikuna, kes on varem toime pannud varguse, võttes ära vallasasja, selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil avalikult kuid vägivalda kasutamata, pani toime varguse, so

§ 199lg 2 p 4, 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid prokurör, süüdistatav Toomas Sults ja tema kaitsja Aivar Ennok ja süüdistatava Jana Oja kaitsja Sven Sillar. Süüdistatava Jana Oja õigeksmõistmist

§ 121

lg 1 (alates 01.01.2015 kehtiva seaduse järgi vastab

§ 121lg 2 p 3) järgi ei ole kohtumenetluse pooled vaidlustatud.

Süüdistatava Toomas Sultsi süüdimõistmise osas

§ 199lg 2 p 4, 5 järgi ei ole otsust vaidlustanud. 3.1 Prokurör taotleb tühistada osaliselt Harju Maakohtu 26.07.2016.a. kohtuotsus kriminaalasjas nr. 1-15-10119

§ 114

lg 1 p 1, 3, 6 järgi Jana Oja süüdi

§ 113

lg 1 järgi ja karistas teda 12 aastase vangistusega ja

§ 22lg 3 – § 25 lg 2 - § 114 lg 1 p 3, 6 järgi ja karistas teda 5

§ 114lg 1 p 1, 22 lg 2 - § 25 lg 2 - § 114 lg 1 p 3, 6 järgi mõistis Jana Oja õigeks.

Tühistada osaliselt Harju Maakohtu 26.07.2016.a. kohtuotsus kriminaalasjas nr. 1-15-10119

§ 114

lg 1 p 1, 3, 6 järgi Toomas Sults süüdi

§ 113

lg 1 järgi ja karistati teda 10 aastase 6 kuulise vangistusega ja

§ 25

lg 2 - § 114 lg 1 p 3, 6 järgi ja karistati teda 15 aastase vangistusega.

§ 114lg 1 p 1 järgi mõisteti Toomas Sults õigeks. Tühistada osaliselt Harju Maakohtu 26.07.2016.a. kohtuotsus kriminaalasjas nr. 1-15-10119

§ 114lg 1 p 1, 3, 6 järgi, mõistes karistuseks vangistuse tähtajaga 18 aastat.

Mõista Jana Ojale liitkaristuseks

§ 63

lg 2 ja

§ 64

alusel 18 aastat 5 kuud vangistust.

§ 65

lg 2 ja 73 jätta Harju Maakohtu 16.04.2013.a.otsusega mõistetud rahalise karistuse ärakandmata osa – 34 päevamäära, so 108,80 eurot täide viimisele iseseisvalt. Mõista Toomas Sults süüdi

§ 114lg 1 p 1, 3, 6 järgi, mõistes karistuseks vangistuse tähtajaga 16 aastat.

Mõista Toomas Sultsile liitkaristuseks

§ 63

lg 2 ja

§ 64alusel 16 aastat vangistust.

Harju Maakohus leidis, et Jana Oja ja Toomas Sults panid küll kaastäideviijatena toime EU tapmise ja leidis, et samuti on tõendatud, et Toomas Sults pani koheselt toime ka GL tapmise katse ja Jana Oja aitas sellele kaasa ning et neil esines seejuures eelnevalt toimepandud EU tapmise varjamise eesmärk kuid leidis, et selline tegevus tuleb ümber kvalifitseerida ei nõustunud süüdistustega eelkõige kvalifikatsiooni osas ning ka selles, et EU tapmine oli toime pandud julmal viisil ning et Jana Oja kihutas Toomas Sultsi GL tapma (viimast asjaolu – kihutamist – prokurör ei vaidlusta apellatsioonis). Kvalifikatsiooni muutes viitas kohus Riigikohtu lahendile, alljärgnevalt: Riigikohus on asunud seisukohale, et ühe isiku tapmist ja teise isiku tapmiskatset ei saa kvalifitseerida kui lõpuleviidud kuritegu KrK § 101 p 5 järgi (

§ 114p 3 – Harju Maakohtu poolt lisatud täiendus).

Kuivõrd kuritegelik tahtlus jäi lõpule viimata süüdlase tahtest sõltumata põhjustel, ei saa tema poolt toimepandud tegu kvalifitseerida kui lõpuleviidud kuritegu. Riigikohus peab põhjendatuks kvalifitseerida süüdlase tegevus lõpuleviidud ühe isiku tapmisena ja kahe või enama isiku suhtes toimepandud tapmise katsena (RK otsus nr 3-1-1-106-98). Eeltoodule tuginedes leiab kohus, et J. Oja tegevus tuleb kvalifitseerida

§ 22lg 3 – § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3, 6 järgi ning T.

Sultsi tegevus tuleb kvalifitseerida

§ 25lg 2 – § 114 lg 1 p 3, 6 järgi (kannatanu GL kuriteoepisoodis).

Samal põhjendusel mõistis kohus seega Jana Oja ja Toomas Sults kannatanu EU suhtes toimepandud kuriteoepisoodis süüdi

113 lg 1 järgi. Kahe või enama inimese suhtes tapmine, kui üks tapmistest jääb katsestaadiumisse: Kohtualustele on esitatud süüdistus mh

§ 114lg 2 p 3 järgi, et nad panid toime tapmise kahe või enama isiku suhtes.

Objektiivselt, nad ühise tegutsemise käigus kaastäideviijatena tapsid EU ja kohe sealsamas tegid kõik endast oleneva, et tappa samas sündmuskohal sündmust pealt näinud GL. Harju Maakohus viitas Jana Oja ja Toomas Sultsile inkrimineeritavatele tegudele karistusõigusliku hinnangu andmisel 1998.a. Riigikohtu lahendile, kus Riigikohus lahendis nr 3-1-1-106-98 on KrK § 101 p 5 (kahe või enama isiku suhtes toime pandud tapmine) kohta märkinud, et KrK § 101 p 5 järgi ei saa kvalifitseerida lõpuleviidud kuriteona ühe tahtlusega hõlmatud ühe inimese tapmist ja teise isiku tapmiskatset ning sellisel juhul tuleks kvalifitseerida selline tegu KrK § 15 lg 2 - § 101 p5 ja § 100 järgi, sest selline kvalifikatsioon hõlmab kuritegeliku kavatsuse tappa kaks isikut, millest ühe isiku tapmine jääb süüdlasest olenemata lõpule viimata. See lahend on tehtud 13.10.1998.a. Vahepeal on 6

§ 114lg 1 p 3 vastab Kr

K § 101 p 5 sisule. Siin tuleb arvestada, et peale nimetatud Riigikohtu lahendit Justiitsministri 23.08.2002.a. määrusega nr 54 vastu võetud süütegude „Karistusseadustiku“ järgi kvalifitseerimise juhendi § 1 lg 2 p 1-3 kohaselt subsumeeritakse süüteokatse eriosa selle §, lõike ja punkti järgi, milles kirjeldatud süüteo toimepanemisele isiku tahtlus oli suunatud.

§ 63

lg 2 kohaselt ei mõisteta liitkaristust (nii nagu seda tehti ülalmainitud riigikohtu lahendis) kui isik tunnistatakse süüdi karistusseaduse mitmes eri koosseisus kirjeldatud kuriteo mitmekordses toimepanemises (nn samaliigiline korduvus ehk üheliigiline kogum).

ei võimalda mõista isikule sama kohtuotsusega eriosa ühes ja samas koosseisus ettenähtud sanktsiooni järgi mitut erinevat üksikkaristust ja neid seejärel liita § 64 alusel. Kui üheliigilist kogumit moodustavaid kuritegusid arutatakse koos, ei mõisteta isikule liitkaristust § 64 sätteid järgides vaid ta tunnistatakse süüdi üksnes eriosa vastava paragrahvi või selle korduvust raskendava asjaoluna ettenägeva kvalifitseeritud koosseisu järgi. Tapmise puhul ongi eripära, et selle kvalifitseerivad tunnused asuvad erinevates paragrahvides kuid on siiski vaadeldavad ühe ja sama kuriteokoosseisuna. Sama seisukohta väljendavad ka Riigikohtu järgnevad lahendid: Kriminaalasjas nr 3-1-1-13-11 on Riigikohus (p 7.1) leidnud, et tahtlik tapmine kvalifitseeritakse mõrvana

§ 114

p 3 järgi (vanas redaktsioonis), kui see on toime pandud kahe või enama inimese suhtes, s t rünne peab olema suunatud vähemalt kahele isikule. Sama kohtulahendi punktis 7 kirjeldatu kohta on Karistusseadustiku kommentaarides § 114 kohta p 4.2 selgitanud, et kahe inimese tapmisena tuleb käsitada ka juhtumit, kus süüdlane tapab ühe isiku tapmise järel vahetult ka teise sündmuskohal viibinud isiku (näiteks ohvri elukaaslase). Subjektiivse külje realiseerimiseks peab tapjal olema tahtlus põhjustada kõigi ohvrite surm. Tapmiste üheaegsel toimepanemisel ei oma tähtsust, kas süüdistataval on kannatanute tapmiseks tahtlus samas vormis või kas tapmistel on sama motiiv (sama on väljendatud juba ka varasemalt Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-106-98. Ka antud juhul saab öelda, et tegemist oli kahe inimese tapmisega, millest üks jäi katsestaadiumisse, kuigi EU tapmine toimus hoopis teisel motiivil. Kuid see toimus ühe konflikti käigus, juba EU tapmise ajal esines ka rünnak GL suhtes, teda ei lastud korterist, kus toimus tapmine välja, tal ei lastud abi kutsuda, teda kaasati surnukehaga teostatavatesse toimingutesse – kästi anda õli, et hõivata surnukehalt kuldesemeid. Enne EU tapmist veel peeti silmas ka, et on vajadus tappa tema poeg GL, kuna Toomas Sults juba siis ütles, et keegi ei lahku siit elusana. Seega toimepanijate käitumine sündmuskohal näitas, et EU tapmise ajal kandus rünne üle ka GL-le ja süüdlased käsitlesid seda ühtse teona. Ka samas Riigikohtu lahendis on kohus leidnud, et kui tapetakse tekkinud konflikti käigus üks inimene ja kohe seejärel sama konflikti käigus teine isik, siis saabki rääkida ühest jätkuvast käitumisaktist ja seega samaaegsest tapmisest, sest ka teise isiku suhtes algas rünnak juba enne esimese ohvri vastu suunatud ründe faktilist lõppemist. Toimunu eripära arvestades – tapmise sooviga süüdlasi oli kaks kahe korteris viibinud ohvri vastu, mistõttu teo asjaolusid arvestades saigi siin tapmine toimuda üksnes mõlema kannatanu suhtes järjekorras üksteise järel. Riigikohus on oma NB erikogu lahendis nr 3-1-1-106-12 22.veebr 2013 punktis 23 leidnud, et

§ 63

tulenevalt loetakse sama süüteokoosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks. Lähtudes subsidiaarsuse põhimõttest, neeldub kihutamistegu täideviimises. Subsidiaarsuspõhimõtte alusel on tegemist materiaalse subsidiaarsusega, kus suurema intensiivsusega süütegu hõlmab sama või lähedase õigushüvega kergema süüteo, samuti lõpuleviimine katse ja täideviimine osavõtu. Sama on väljendatud ka riigikohtu lahendis nr 3-1-1-36-09 punktis 13.3. Pean selle otsetsitaadina ära tooma, kuna sama punkti kohta on ekslikult karistusseadustiku viimases kommentaaris antud ekslikult toimetamise tõttu ekslik kokkuvõte, mis riigikohtu otsuse sisu sisuliselt ja oluliselt moonutab: 13.3 Lahendades DŠ teo lõpliku kvalifitseerimise küsimust, tuleb arvestada seda, et ühe isiku, s.o V. D. surm saabus, mistõttu selles osas oli tegu - 7

§ 25lõigetele 1 ja 2, kuigi T.

O. suhtes jäi tegu katse staadiumisse. Seda põhjusel, et mõrvakatse ei moodusta lõpuleviidud mõrvaga kogumit, vaid neeldub lõpuleviidud mõrvas. Seega on DŠ käitumine õigesti kvalifitseeritud

§ 114p-de 2, 3 ja 5 järgi.

Selle kohta on Karistusseadustiku 2015.a. kommenteeritud väljaandes (4., täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne, koostanud Jaan Sootak ja Priit Pikamäe; kirjastus Juura) kirjutatud

§ 114

kohta punktis 4.2: Kahe inimese tapmise lõpuleviimine eeldab kahe inimese surma saabumist. Kui kahe inimese tapmisele suunatud teo puhul jääb üks tapmistest katsestaadiumisse, tuleb tegu tervikuna subsumeerida kahe või enama inimese tapmise katsena (§ 25 lg 2 ja § 114 lg 1 p 3; RKKK 3-1-1-36-09 p 13.

1. Seega on kommentaarides viidatud Riigikohtu lahendile, mis ütleb risti vastupidist kommentaaris väidetule ja kuna seejuures on kommentaaris viidatud just samale punktile selles Riigikohtu lahendis, siis on selge, et kommentaaris väljaöeldu on ainetu, kuna see ei tugine millelegi. Riigikohtu erikogu otsuses väljendatud nõude tõttu lähtuda subsidiaarsuse põhimõttest, ei saa lähtuda Harju Maakohtu poolt viidatud
2. aasta kohtuotsuses väljendatud nõudest kvalifitseerida kahe inimese tapmise puhul, kellest üks jäi ellu, ühe inimese tapmine tapmisekatsena ja üks lõpuleviiduna. 1998.a. oli tegu KrK sätete kohaselt mõistetav erinevalt kui see on käesoleval väljendatud

§ - s 63, kus räägitakse kuriteokoosseisudest. KrK § 40 seevastu rääkis tol ajal „käesoleva koodeksi eriosa erinevates paragrahvides ettenähtud kuriteo toimepanemisest“. Seega on opereeritavad mõisted, mis määratletud karistusseaduse üldosas, vahepeal täielikult muutunud käesolevaks ajaks ja lähtuda tuleb kuriteo toimepanemise ajal kehtinud seadusest, mitte Riigikohtu varasemates lahendites väljendatust, mis vaatamata koosseisu sisulisele sarnasusele enam üldosa normide suurest erinevusest tingituna, ei kehti. Julm viis- GL selgitas, et surnukeha pani põlema Toomas Sults, süüdates surnukeha all oleva lambanaha. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et suitsuandur oli maha võetud ja GL selgitas, et süüdlased võtsid sellel patareid seest, et see ei annaks häiret. Jana Oja tunnistas, et tema võttis suitsuanduri laest maha. Kohtuarstliku ekspertiisi läbiviimisel tuvastas kohtuarst, et surnukehal olid surmajärgsed põletushaavad leekkahjustusest. Kui Toomas Sults pani surnukeha all oleva lambanaha põlema, siis see näitab, et tahtis ilmselgelt süüdata just surnukeha, väljendades sellega ilmselgelt lugupidamatust inimkeha kui väärtuse suhtes, kuna surnukeha mitte lihtsalt ei süttinud korteri süütamisest põlema vaid ta konkreetselt süüdati põlema. Ei ole kohtu seisukoht, et põlema süütamine oli üksnes kuriteo varjamise eesmärgil ja seega hõlmatud tapmisteoga. Julm viis väljenduski ebainimlikes toimingutes tapmisteo järgselt ning samuti asjaolu, et tapmine ja surnukeha süütamine toimus kannatanu väga lähedase isiku – poja juuresolekul ning seejärel kandus tapmisele suunatud tegevus üle temale endale. Mõistetud karistuse mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetute isikule. Kohtupraktikas on omaks võetud arusaam, et karistuse mõistmisel võetakse esmaseks aluseks konkreetse sanktsiooni keskmine määr (antud juhul raskema kuriteo puhul 14 aastat vangistust), seejärel seatakse seaduses toodud järjekorras süü suurusest lähtuvalt paika karistuse ülemmäär (kas allapoole või ülespoole sanktsiooni keskmisest) ning seejärel võetakse alles arvesse karistust kergendavad ja raskendavad ajaolud ning preventsioonid. Jana Oja: karistust raskendavaks asjaoluks on

§ 58

p 1, 10 alusel muu madal motiiv, süüteo toimepanemine grupi poolt (

§ 114

), Kohtu hinnangul esines kergendava asjaoluna kohtuistungil väljendatud puhtsüdamlik kahetsus; Toomas Sults: karistust kergendavad asjaolud puuduvad; karistust raskendavaks asjaoluks on

§ 58

p 10 alusel süüteo toimepanemine grupi poolt (

§ 114); 8

§ 114

näeb keskmise karistusena ette 14 aastat kuid antud juhul tuleb arvestada, et samad karistusraamid 8-20 aastat on ette nähtud juba ka ühe samas paragrahvis ettenähtud kvalifitseeriva tunnuse esinemisel. Antud juhul realiseerisid mõlemad süüdlased kolm kvalifitseerivat tunnust. Jana Oja puhul tuleb arvestada tema kandvamat rolli ja seda, et EU surmani viis just tema vahetu tegevus kuigi Toomas Sults oma olulise teopanusega osales selle täideviimisel. GL tapmiskatsel seevastu oli Jana Oja üksnes kaasaaitaja. Seega on arvestades seda, et realiseeriti kolm ka eraldivõetuna olulist ja rasket kvalifitseerivat tunnust, nende süü oluliselt suurem, kui seda näeb ette sanktsiooni keskmine. Kuigi tapmistegu oli kiire ja ehk ka suhteliselt valutu ja ka teise kannatanu tapmisele suunatud teod ei olnud niivõrd rängad tervisele kuid tuleb arvestada, et mõlemat kannatanut hoiti niivõrd pika aja vältel seisundis, kus pidid tundma oma pääsemisvõimaluse lootusetust olukorra väljapääsmatuse tõttu. Seega eeltoodust nähtuvalt, kuna Harju Maakohtu otsuses on Jana Oja ja Toomas Sults puhul arvesse võetud oluliselt kergema koosseisu (

§ 113

) karistusraamid, tuleb arvestades süü suurust ja kolme kvalifitseeriva tunnuse esinemise tõttu mõista

§ 114–s sätestatud sanktsiooni keskmist määra ületav karistus.

Seejuures tuleb arvestada karistuse individualiseerimisel Jana Oja olulisemat teopanust EU lõpuleviidud 9

§ 113lg 1 ja § 25 lg 2-114 lg 1 p 3 ja 6 tunnustel ning mõista talle kergem karistus.

Alternatiivselt palub kaitsja tühistada kohtuotsus karistuse mõistmise osas ja mõista süüdistatavale kergem karistus. Apellant on seisukohal, et Toomas Sultsi süü talle inkrimineeritud eluvastaste süütegudes ei ole leidnud tõendamist. Varem on prokurör palunud avaldada kohtueelse menetluse käigus Jana Oja poolt antud ütlused, mis süüstavad nii teda ennast kui kaassüüdistatavat Toomas Sultsi. Kuna süüdistatav Jana Oja andis kohtus ütlusi, et kohtueelse menetluse käigus ta ei andnud adekvaatseid ütlusi, siis Toomas Sultsi kaitsja on seisukohal, et neid avaldatud ütlusi ei saa lugeda tõenditeks Sultsi süü tõendamisel. Apellant ei eita, et kaassüüdistatavate Toomas Sultsi ja Jana Oja kohtus antud ütlustes on teatavad vastuolud, samas pole need aga põhimõttelist laadi. Mõlema ütlustest nähtub, et kannatanu EU elukohta ei mindud tahtlusega teda tappa. Eluohtlik situatsioon U suhtes sai alguse naiste sõnavahetusest, kui EU tunnistas Jana Ojale, et tal on olnud Toomas Sultsiga seksuaalvahekorrad. Vastasel korral oleks kogu õhtu lõppenud kõigi eelduste kohaselt naiste omavahelise sõimlemise ja kraaklemisega. Kuid asjaolu, et EU avalikult tunnistas, et ta petab Jana Ojat tema elukaaslasega, viis vaimselt ebastabiilse Jana Oja endast täielikult välja ja sellele järgnes väga intensiivne jõukasutamine, mis lõppes U surmaga. Kahtlematult ei pidanud Toomas Sults teadma, kuidas võib lõppeda tema elukaaslase ja armukese vaheline tüli. Minnes EU korterisse, ta aimas, et naiste vahel tekkib sõnavahetus ja sõim, kisklemine. Samas polnud tal mingit alust arvata, et EU tunnistab Jana Ojale seksuaalvahekordade olemasolust Toomas Sultsiga ning et see asjaolu Jana Oja endast nii välja viib, et ta soovib EU tappa. Apellant leiab, et kvalifikatsioon on ebaõige ja põhjendamatu. EU tapeti süüdistatava Jana Oja kuritegeliku tegevuse tulemusena. Toomas Sultsi puudus tahtlus EU tapmiseks. Korterisse läks ta koos süüdistatava Jana Ojaga ainult nn arvete klaarimiseks. Kogutud tõenditest ei nähtu, et Toomas Sults oleks aktiivselt osalenud EU suhtes vägivalla toimepanemises (teda kinnihoidnud, löönud). Kuigi apellant leiab, et padja andmine Toomas Sultsi poolt Jana Ojale ei ole tõendatud, poleks ka vastupidisel kvalifikatsiooni osas tähtsust, sest EU ei lämmatatud (padja või muu esemega) vaid kägistati. Kägistamise pani aga sõltumatult Toomas Sultsist toime kaassüüdistatav Jana Oja. Apellant leiab, et puudub alus Toomas Sultsi süüdistada kahe või enama isiku suhtes toimepandud mõrvakatses teise süüteo varjamise eesmärgil. Nagu juba eelpool analüüsitud, ei pannud Toomas Sults toime EU tapmist. Mis puudutab väidetavat rünnet kannatanu GL suhtes, siis väidetava ründe tulemusena nimetatud episoodis jäi kannatanu GL vaieldamatult ellu, saades vaid kergeid kehavigastusi. Vastavalt eksperdiarvamuse p 3 GL-l esinevad tervisekahjustused ei ole eluohtlikud. Apellant on seisukohal, et kuna Toomas Sultsi süü EU tapmises ei ole leidnud tõendamist, kannatanu GL on elus siis, puudub alus süüdistada Toomas Sultsi mõrva katses kahe või enama isiku suhtes teise süüteo varjamise eesmärgil. Teoreetiliselt võib tekkida küsimus kannatanu GL tapmise katses. Nimetatud kvalifikatsioon oleks aga vastuolus asjaoluga, et faktiliselt on hoopis süüdistatavale Toomas Sultsile tekitatud eluohtlikud kehavigastused kaela, kõri, südame ja kopsude piirkonda, kelle suhtes ilma kvalifitseeritud arstiabita oleks vaieldamatult saabunud surm, samas kui kannatanu GL-l on tekitatud elule ja tervisele mitteohtlikud kehavigastused. Nii EU tapmise episoodis kui GL mõrvakatses on apellandi arvates kõrvaldamata kahtlused süüdistatava Toomas Sultsi süüdiolekus, mis vastavalt KrMS § 7 lg 3 tuleb tõlgendada tema kasuks. Süütuse presumptsiooni mittekohaldamist süüdistatava Toomas Sultsi suhtes peab apellant kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et kohtuotsuse motiveerivas osas on Toomas Sultsi süüstamiseks kasutatud ka kaassüüdistatava Jana Oja ütlusi. Toomas Sultsi osas on 11

§ 113lg 1 alusel karistuseks 8 aastat vabadusekaotust.

Kui kohus leiab, et Jana Oja on süüdi

§ 22

lg 3- 25 lg 2 – 114 lg 1 p 3,6 alusel, siis mõista karistuseks 8 aastat vabadusekaotust ning liitkaristuseks 8 aastat vangistust.

§ 199lg 2 p 9 alusel karistada Jana Oja rahalise karistusega.

Mõista Eesti Vabariigilt Jana Oja ema MV kasuks välja eeluurimisel ja Harju Maakohtus osutatud õigusabi summas 1 475,- eurot. Mõista Eesti Vabariigilt Jana Oja ema MV kasuks välja Tallinna Ringkonnakohtus osutatud õigusabi kulud. Kuigi Jana Oja mõisteti osaliselt õigeks, jättis maakohus lahendamata kaitsja taotluse hüvitada Jana Oja emale MV-le, temapoolt kantud õigusabikulud 2 950,- eurot. Tänane kohtupraktika on aga selline, et ka osalise õigeksmõistmise korral hüvitatakse süüdistatava lähedasele kantud õigusabikulud. Apellant leiab, et põhjendatud olnuks õigusabikuludest 50% hüvitamine MV-le. Apellant nõustub kohtu kvalifikatsiooniga, et EU tapmine vastab

§ 113lg 1 tunnustele.

Küll aga vaidlustatakse see, et kuritegu pandi toime grupis ning madalal motiivil. Kaitsja arvates ei vasta kaassüüdistatava Toomas Sultsi tegevus kaastäideviimise tunnustele. Toomas Sults ei kontrollinud ega valitsenud EU tapmist. Kannatanu L on kirjeldanud Toomas Sultsi panust EU tapmisele järgnevalt: Peale seda, kui GL oli oma telefoni välja lülitanud, hakkas J. Oja EU kägistama, algul mõlema käega kõri piirkonnast, siis padjaga, mille haaras T. Sults ja andis selle J. Ojale, öeldes, et võta see. J. Oja istus sel ajal juba EU kõhu peal, sest EU oli nihkunud diivanilt allapoole. J. Oja pani padja EU näo peale ja surus seda talle näkku. EU rabeles vastu, üritas J. Ojat enda pealt ära lükata. Mingil hetkel lõpetas J. Oja padjaga 12

§ 113lg 1 järgi karistust mõistes ekslikult juhindunud kahest raskendavast asjaolust.

Tegelikult tulnuks lähtuda kohtupoolt õigesti tuvastatud kergendavast asjaolust – puhtsüdamlikust kahetsusest – ning mõista karistus alla keskmise määra, ehk siis kaitsjapoolt väljapakutud 8 aastast. Apellant jääb maakohtuga eriarvamusele ka selles, et Jana Ojal oli kaasaaitajana puutumus Toomas Sultsi ja kannatanu L vahelises konfliktis. Apellandi arvates ei ole tõsikindlalt tõendatud, et Jana Oja üldse ulatas Toomas Sultsile noa, et viimane tapaks kannatanu L. Kui aga lugeda Jana Oja teopanuseks siiski Toomas Sultsile noa andmist, siis selle noa andmise eest on Jana Ojale mõistetud ebaproportsionaalselt raske karistus – 14 aastat. Kohus jättis tähelepanuta

§ 60

sätestatu, mille kohaselt on kuriteo katsele kaasaaitamine karistuse kergendamise eelduseks. Apellandi arvates on inimese faktiline tapmine raskem kuritegu, kui mõrva/tapmise katsele kaasaaitamine. Seetõttu peaks GL episoodi eest mõistetav karistus olema väiksem või võrdne 8 aastaga. Karistuste liitmisel peab arvestama, et kõrvalseisja jaoks on GL ja EU episoodid vaadeldavad ühe sündmusena, mis õigustab karistuste liitmisel juhinduda põhimõttest, mille kohaselt kergem karistus loetakse raskeima karistusega kaetuks. Mis puutub aga vargusesse, siis selle kuriteo eest ei ole üldse põhjust vabaduskaotusliku karistuse mõistmiseks. Teo faktilistele asjaoludele ja raskusele vastab täielikult rahaline karistus.

1. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav Toomas Sults ja tema kaitsja toetasid apellatsioone ja jäid apellatsioonides toodu juurde. Prokurör ei toetanud süüdistatava ja kaitsja apellatsiooni. Süüdistatav Jana Ots toetas kaitsja apellatsiooni. Kaitsja jäi apellatsioonis toodu juurde. Prokurör ei toetanud kaitsja apellatsiooni. Prokurör taotles kohtuotsuse tühistamist apellatsioonis toodud motiividel ning jäi apellatsioonis toodu juurde. Kaitsjad ja süüdistatavad ei toetanud prokuröri apellatsiooni ja taotlesid jätta prokuröri apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
2. Kohtukolleegium, tutvunud käesoleva kohtuasja materjalide ja esitatud apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled, asub alljärgnevale seisukohale. 5.1 Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjate ja süüdistatava apellatsioonis toodud järeldustega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on 13

§ 113

lg 1, § 114 lg 1 p 3, 6-§ 25 lg 2 järgi ja Jana Oja õigeksmõistmiseks

§-de 22 lg 3-25 lg 2- 114 lg 1 p 3, 6 järgi. Maakohus on põhistanud miks ta leiab, et käesoleval juhul on Toomas Sultsi ja Jana Oja süü tõendamist leidnud ning ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu argumentidega. Kohtukolleegium viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsuses nr 3-1-119-05 ja
3. septembri
4. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Ekslik on kaitsja Aivar Ennoki arusaam, et kaassüüdistatava Jana Oja ütlused on ebausaldusväärsed põhjusel, et ta on viibinud psühhiaatriakliinikus ja tegemist on inimesega kes on nõrgamõistuslik. Üksnes asjaolu, et kaassüüdistataval esineb kerge vaimne alaareng 14

§ 113lg 1 on õige, kuid ei ole toime pandud grupis ja madalal motiivil.

Apellant ei nõustu, et armukadedus on madal motiiv. Apellant asub seisukohale, et kaassüüdistatava Toomas Sultsi tegevus ei vasta kaastäideviimise tunnustele, kuna Sults ei kontrollinud ega valitsenud EU tapmist. Kaassüüdistatava Toomas Sultsi tegevus võib viidata EU tapmisele kaasaaitamisena, mitte aga kaastäideviimisele. Prokurör asub seisukohale, et süüdistatavate tegevus tuleb kvalifitseerida

§ 114lg 1 p 1, 3, 6 järgi, kuna EU tapmine pandi toime julmal viisil.

7.1 Kolleegium asub seiskohale, et maakohus on õigest kvalifitseerinud süüdistatavate Jana Oja ja Toomas Sultsi käitumise kannatanu EU tapmises

§ 113lg 1 järgi.

Maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud asjaolusid, mis annavad alust jaatada, et süüdistatavad tegutsesid kannatanu EU tapmisel ühiselt ja kooskõlastatult ehk panid teo toime grupis (kd 3 lk 238 pöördel-239) ning ringkonnakohus nõustub maakohtu motiividega. Maakohus on kindlaks teinud kogutud tõendite pinnalt, mil viisil ja millise intensiivsusega keegi kaastäideviijatest teos osales. Riigikohus on oma lahendites nt nr 3-1-1-43-06, 3-1-1-5-08 asunud seisukohale, et kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (

§ 21lg 2 ls 1).

Kuigi

§ 21

lg 2 lause 1 näol on tegemist omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud, ei tähenda see, et kõigi teos osalejate käsitlemine täideviijana võtaks kohtult kohustuse teha selgeks nende individuaalne teopanus tagajärje saavutamisse. Seejuures ei seisne teopanuse olulisus automaatselt mingi objektiivsesse koosseisu kuuluva tunnuse realiseerimises. Individuaalse teopanuse kaalukus võib tuleneda ka süüteo ettevalmistavas staadiumis osutatud teopanustest. Teovalitsemise teooriast lähtuvalt tuleb 16

§ 113

lg 1 järgi kvalifitseeritavat tegu madalal motiivil, kuivõrd armukadedus ei ole alati üldinimlikult hukkamõistev. Ka erialakirjandusest ( vt nt E.Samson. Kriminaalõiguse eriosa, lk 42) ei tulene üheselt, et armukadedus oleks madal motiiv, mistõttu ei esine süüdistatava Jana Oja käitumiseks raskendavat asjaolu

§ 58p 1 mõttes.

7.2 Kannatanu GL suhtes toimepandu osas on maakohus õigesti leidnud, et süüdistatava Toomas Sultsi tegevus tuleb kvalifitseerida

§ 114

lg 1 p 3, 6-§ 25 lg 2 järgi ja süüdistatava Jana Oja tegevus tuleb kvalifitseerida

§-de 22 lg 3-25 lg 2- 114 lg 1 p 3, 6 järgi (kd 3 lk 239- 240) ning ringkonnakohus nõustub maakohtu motiividega. Kolleegium asus p 5.2 seisukohale, et ei ole võimalik leida veenvaid argumente Toomas Sultsi õigeksmõistmiseks

§ 114

lg 1 p 3, 6-§ 25 lg 2 järgi ja Jana Oja õigeksmõistmiseks

§-de 22 lg 3-25 lg 2- 114 lg 1 p 3, 6 järgi. Kannatanu GL ütlustest tuleneb üheselt, et kuulis kuidas süüdistatavad arutasid tema kaasavõtmist või põlevasse korterisse jätmist ning ka tapmist. Peale arutelu mida GL-ga teha, lõi süüdistatav Toomas Sults kannatanut põlvega ja jalaga, mille peale kannatanu roomas magamistuppa, kuhu järgnes ka süüdistatav Toomas Sults, kes jätkas peksmist. Kannatanu nägi kuidas süüdistatav Jana Oja andis Toomas Sultsile noa, millega Toomas Sults teda koheselt näkku lõi. Tema kaitses ennast ja lõi noaga süüdistatavat, et pääseda korterist välja. Peale seda üritas Toomas Sults veelkord kannatanut rünnata, kuid kannatanu lõi süüdistatavat 17

§ 113

lg 1 ja

§ 114

lg 1 p 3, 6-§ 25 lg 2 järgi ning süüdistatava Jana Oja tegevus kvalifitseeritud

§ 113

lg 1 ja

§-de 22 lg 3-25 lg 2- 114 lg 1 p 3, 6 järgi, siis ei kuulu rahuldamisele prokuröri taotlus kvalifitseerida süüdistatavate tegevus

§ 114lg 1 p 1, 3, 6 järgi.

Maakohus on õigustatult viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-106-98, milles üheselt märgitud, et ühe isiku tapmist ja teise isiku tapmiskatset ei saa kvalifitseerida kui lõpuleviidud kuritegu KrK § 101 p 5 järgi (

§ 114p 3).

Kuivõrd kuritegelik tahtlus jäi lõpule viimata süüdlase tahtest sõltumata põhjustel, ei saa tema poolt toimepandud tegu kvalifitseerida kui lõpuleviidud kuritegu. Ka ei ole õige kuriteo kvalifitseerimine kahe isiku tapmiskatsena, kuna see ei peegelda õiguslikult adekvaatselt toimunut, sest üks kannatanu tahtlikult tapeti ja selles osas on tegemist lõpuleviidud kuriteoga. Riigikohtu kriminaalkolleegium pidas põhjendatuks kvalifitseerida süüdlase tegevus lõpuleviidud ühe isiku tapmisena ja kahe või enama isiku suhtes toimepandud tapmise katsena. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi ülaltoodud seisukohta ei lükka ümber ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-36-09 märgitu. Punktis 8.1 on toodud ringkonnakohtu seisukoht, milles leitud, et kahe inimese tapmise lõpuleviimine eeldab kahe inimese surma saabumist. Kuivõrd ühe kvalifitseeriva tunnuse osas (üldohtlik viis) viidi tegu lõpule, siis puudus vajadus viidata

§- le 25 ja süüdistatava tegevus tuli kvalifitseerida

§ 114p 3 järgi.

Sellise ringkonnakohtu seisukohaga nõustus Riigikohus p 13.3 märkides üheselt, et lahendades süüdlase teo lõpliku kvalifitseerimise küsimust, tuleb arvestada seda, et ühe isiku surm saabus, mistõttu selles osas oli tegu - tapmine üldohtlikul viisil ehk mõrv - lõpule viidud. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu käsitlusega, et sellisel juhul puudub vajadus viidata täiendavalt

§ 25lõigetele 1 ja 2, kuigi teise isiku suhtes jäi tegu katse staadiumisse. Seda põhjusel, et mõrvakatse ei moodusta lõpuleviidud mõrvaga kogumit, vaid 19

§ 114p-de 2, 3 ja 5 järgi.

Prokuröriga saaks nõustuda, et süüdistatavate tegevus tuleks kvalifitseerida

§ 114

lg 1 p 1, 3, 6 järgi, kui maakohus oleks tuvastanud, et kannatanu EU tapmine oli toime pandud julmal viisil. Sellise juhul oleks ühe kvalifitseeriva tunnuse osas (julm viis) tegu lõpule viidud ja puuduks vajadus viidata täiendavalt

§ 25lg- le 2, kuigi kannatanu GL suhtes jäi tegu katse staadiumisse.

Antud juhul maakohus ei nõustunud süüdistuses toodud asjaoluga, et EU tapmine on toime pandud süüdistatavate Jana Oja ja Toomas Sultsi poolt julmal viisil, mistõttu ei saa süüdistatavate tegevust kvalifitseerida selles osas

§ 114

lg 1 p 1 järgi, vaid tuli kvalifitseerida

§ 113lg 1 järgi.

Kuivõrd süüdistatavate tegevus jäi kannatanu GL suhtes katse staadiumisse, siis selles osas ei olnud tegu- tapmine kahe või enama isiku suhtes ja teise süüteo varjamise eesmärgil ehk mõrv lõpule viidud ning süüdlaste käitumine on õigesti kvalifitseeritud

§ 114

lg 1 p 3, 6-§ 25 lg 2 järgi ning

§-de 22 lg 3-25 lg 2114 lg 1 p 3, 6 järgi. Taoline kvalifitseerimine maakohtu poolt peegeldab adekvaatselt toimunut ja annab süüdistatavate tegevusele täpse õigusliku hinnangu. 7.4 Maakohtu seisukohta, et EU tapmine ei olnud pandud toime julmal viisil jagab kolleegium üksmeelselt. Kolleegium leiab, et käesoleval juhul ei ole maakohtu poolt tuvastatud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust hinnata tapmist julmaks. Pelgalt surnukeha süütamine ei anna alust lugeda tapmist julmaks. Puuduvad igasugused tõendid, s.h kannatanu GL ütlused, millest nähtuks, et kannatanu surnukeha süüdati põlema mingist erilisest vihast või põlgusest kannatanu vastu. Kolleegium nõustub maakohtuga, et antud asjas oli surnukeha süütamine kantud süüdistatavate soovist varjata toimepandud kuritegu. Samuti nõustub kolleegium maakohtuga, et julmusena on küll käsitletav ka laiba hävitamine või muul viisil rüvetamine, kuid seda vaid juhul, kui selle eesmärgiks ei ole kuriteo varjamine. Sellist seisukohta on väljendatud Tallinna Ringkonnakohus ka juba oma varasemates lahendites nt kriminaalasjas nr 1-06-5255 ning käesolevas süüdistusasjas tuvastatud tehiolud viitavad kuriteo varjamise eesmärgile ja soovile. Tuleb nõustuda prokuröriga, et julm viis võib väljenduda ka selles, kui tapmine ja surnukeha süütamine toimus kannatanu väga lähedase isiku- poja juuresolekul. Sellist seisukohta jagab prokurör esmakordselt alles apellatsioonis. Kolleegiumil tuleb märkida, et prokurör on täielikult jätnud tähelepanuta KrMS § 268 sätte, milles nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse. Riigikohtu kriminaalkolleegium on KrMS § 268 lg-tele 1 ja 5 tuginevalt korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Viimati käsitles Riigikohtu kriminaalkolleegium seda küsimust oma 6. oktoobri 2015. a otsuses nr 3-1-1-7015. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et prokurör oleks süüdistatavatele esitatud süüdistust täiendanud osas, mis puudutab EU tapmise toime panemist julmal viisil. Olemasolev süüdistuse sisu ei kajasta seda, et süüdistatavate Jana Oja ja Toomas Sultsi poolt EU tapmise julm viis väljendus selles, et tapmine ja surnukeha süütamine toimus kannatanu väga lähedase isiku- poja juuresolekul. Kuivõrd sellist süüdistust süüdistatavatele esitatud ei ole, ei ole 20

§ 113

lg 1 ja

§ 114

lg 1 p 3, 6-§ 25 lg 2 järgi ja

§ 113

lg 1 ja

§-de 22 lg 3-25 lg 2- 114 lg 1 p 3, 6 järgi moodustavad tegelikult kuritegude ideaalkogumi

§ 63lg 1 järgi.

Hinnates, kas tegemist on õiguslikus mõttes ühe või mitme erineva teoga, tuleb esmajoones tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna on õiguslikus mõttes ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprill 2008 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-08). Maakohus on viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nt 3-1-1-13-11, milles märgitud, et kui kaks või enam isikut tapetakse sama konflikti käigus, saab rääkida ühest jätkuvast käitumisaktist ja seega samaaegsest tapmisest. Seejuures kirjeldatud juhul

§ 144

p 3-s sätestatud kuriteo subjektiivse külje realiseerimiseks peab tapjal olema tahtlus põhjustada kõigi ohvrite surm. Tapmiste üheaegsel toimepanemisel ei oma aga tähtsust, kas süüdistataval on kannatanute tapmiseks tahtlus samas vormis või kas tapmistel on sama motiiv. Maakohus on tuvastanud, et süüdistatavad Jana Oja ja Toomas Sults panid toime EU tapmise ning seejärel seal samas sündmuskohal, vaid mõni aeg hiljem ründas Toomas Sults tapmise ja teise süüteo varjamise eesmärgil süüdistatava Jana Oja kaasabil kannatanut GL, kuid kannatanu surm – jäi saabumata seetõttu, et kannatanu asus end aktiivselt kaitsma, vigastades süüdistatavat. Samuti on maakohus üheselt tuvastanud, et kannatanu GL tapmist arutasid süüdistatavad koheselt peale EU tapmist ning juba EU tapmise ajal takistati kannatanut GL korterist lahkumast ning eelnevalt oli Toomas Sults kinnitanud, et korterist ei lahku keegi elusana (kd 3 lk 239). Sisuliselt jagab sama seisukohata ka prokurör oma apellatsioonis. Kolleegium nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, et EU tapmine ja GL tapmise katse on toimepandud ühise tahtlusega ning sisuliselt ühel ajal. Samuti olid mõlema kannatanu ründamised ajalis-ruumiliselt omavahel seotud – ründed erinevate kannatanute vastu järgnesid vahetult teineteisele, mistõttu kõrvaltvaataja jaoks on need käsitatavad ühe teona. Maakohtuga tuleb nõustuda, et antud kriminaalasjas saab rääkida ühest jätkuvast käitumisaktist. Seega tuleb kolleegiumi arvates süüdistatavate tegusid käsitada ideaalkogumina. Maakohus olles kindlaks teinud ideaalkogumi mõistis ekslikult süüdistatavatele karistused reaalkogumis, mistõttu on tegemist materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega. Süüdistatavate Jana Oja ja Toomas Sultsi realiseeritud erinevad süüteokoosseisud on omavahel ideaal-konkurentsis ja karistuse mõistmisel tulnuks maakohtul juhinduda

§ 63lg-st 1.

Tunnistades Jana Oja süüdi

§ 113

lg 1 ja

§-de 22 lg 3-25 lg 2- 114 lg 1 p 3, 6 järgi ja Toomas Sultsi süüdi

§ 113

lg 1 ja

§ 114

lg 1 p 3, 6-§ 25 lg 2, pidanuks maakohus mõistma Jana Ojale ja Toomas Sultsile karistuse üksnes

§ 114

järgi, kuna tegemist on ideaalkogumi moodustanud kuriteokoosseisudest kõige raskemini sanktsioneerituga. 9. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osaliselt –Jana Ojale

§ 113

lg 1 ja

§-de 22 lg 3-25 lg 2- 114 lg 1 p 3, 6 järgi mõistetud karistuste ning

§ 63

lg 2 alusel mõistetud liitkaristuse ja ärakandmisele kuuluva karistuse osas ja Toomas Sultsile

§ 11321

§ 114

lg 1 p 3, 6-§ 25 lg 2 järgi mõistetud karistuste ning

§ 63

lg 2 alusel mõistetud liitkaristuse osas.

§ 63

lg 1 alusel tuleb Jana Ojale mõista

§ 113

lg 1 ja

§-de 22 lg 3-25 lg 2- 114 lg 1 p 3, 6 järgi üks karistus. Samuti tuleb

§ 63

lg 1 alusel tuleb Toomas Sultsile mõista

§ 113

lg 1 ja

§ 114lg 1 p 3, 6-§ 25 lg 2 järgi üks karistus.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-7-11 asunud seisukohale, et kui kriminaalasja menetletakse kaitsja apellatsiooni alusel, on ringkonnakohtu volitused karistuse mõistmisel

§ 63

lg 1 järgi menetluslikult piiratud maakohtu otsusega kogumit moodustavatest kuritegudest raskeima eest mõistetud karistusega, mitte aga maakohtu otsusega mõistetud liitkaristusega (vt ka Riigikohtu

1. märtsi
2. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-24-03). Käesoleval juhul on apellatsiooni esitanud ka prokurör ning KrMS § 331 lg-te 2 ja 3 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. 9.1 Prokurör asub seisukohale, et Jana Ojale tuleb mõista karistuseks 18 aastat vangistust ning liitkaristuseks

§ 63lg 2, § 64 alusel 18 aastat 5 kuud vangistust.

Toomas Sultsile taotleb prokurör mõista karistuseks 16 aastat vangistust ning liitkaristuseks

§ 63lg 2, § 64 alusel 16 aastat vangistust.

Süüdistatava Jana Oja kaitsja taotleb karistuse kergendamist ning asub seisukohale, et mõistetud vangistus peaks olema 8 aastat vangistust ning liitkaristus 8 aasta vangistust.

§ 199lg 2 p 9 järgi palub kaitsja Jana Oja karistada rahalise karistusega.

Süüdistatav Toomas Sults ja tema kaitsja taotlevad kergema karistuse mõistmist, arvestades Toomas Sultsi enda vigastusi, lapse olemasolu ja kahetsust. Kõigepealt osundab kohtukolleegium neile põhimõtetele, mille alusel toimub karistuse konkreetne individualiseerimine. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 17. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Lisaks seaduses sätestatud kergendavatele ja raskendavatele asjaoludele (

§-d 57 ja 58) tuleb arvestada ka karistuse üld-ja eripreventiivseid eesmärke – võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-12-06 märkinud, et süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu esmajoones toimepandud kuriteole (otsuse p 14). Tähendust omabki just teo toimepanemise konkreetne viis (nn täideviimis-ebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud oma lahendites ( nt nr 3-1-1-5-11, 31-1-76-12; 3-1-1-58-13), et kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, tuleb hinnata tema süüd reeglina suureks. Samuti võivad süü suurust iseloomustada isiku teopanus grupiviisilise teo puhul, koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus. Lisaks on oluline ka see, et kohus peab kuritegude ideaalkogumi eest karistust mõistes lähtuma eelkõige isiku süü 22

§ 114

näeb ette karistusena kaheksa kuni kahekümneaastase vangistuse või eluaegse vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 14 aastat vangistust. Kolleegium ei nõustunud prokuröri seisukohaga, et süüdistatavate Jana Oja ja Toomas Sultsi poolt EU tapmine pandi toime julmal viisil, mistõttu ei ole süüdistatavad realiseerinud

§ 114

lg 1 kolme kvalifitseerivat tunnust, vaid kaks ( p 3 kahe või enama isiku suhtes ja p 6 teise süüteo varjamise eesmärgil). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega

§-de 22 lg 3-25 lg 2- 114 lg 1 p 3, 6 järgi kvalifitseeritud kuriteole vastava karistuse kohta Jana Oja osas. Arvestades lisaks, et kolleegium nõustus p 7. 1 kaitsja seisukohaga, et Jana Oja ei ole pannud toime

§ 113

lg 1 järgi kvalifitseeritavat tegu madalal motiivil, on süüdistatava Jana Oja karistust raskendavaks asjaoluks

§ 58

p 10 süüteo toimepanemine grupi poolt ning karistust kergendavaks asjaoluks maakohtu poolt tuvastatud

§ 57p 3 puhtsüdamlik kahetsus.

Võttes arvesse isiku teopanust täideviijana ja teise süüteo toimepanemine kaasaitajana, tagajärje raskust, leiab kohtukolleegium, et Jana Oja tuleb

§ 63

lg 1 alusel

§ 113

lg 1 ja

§-de 22 lg 3-25 lg 2- 114 lg 1 p 3, 6 järgi karistada 14- aastase vangistusega.

§-s 60 sätestatu kohaldamiseks kohtukolleegium käesolevas asjas alust ei näe. Jana Oja kaitsja Sven Sillari apellatsioonis toodule mõista Jana Ojale

§ 199

lg 2 p 9 järgi rahaline karistus, märgib kolleegium järgmist.

§ 56

lg 2 kehtestab põhimõtte, et kui eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistamata. Jana Oja on isik, keda varasemalt on karistatud juba rahalise karistusega, mis jäeti tingimisi kohaldamata.

§ 199

lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritav tegu on pandud toime katseajal, mistõttu kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et kui isik paneb katseajal toime uue kuriteo, siis uute kuritegude toimepanemise eest taas kergemaliigilise karistuse mõistmine ei oleks kooskõlas ei

§ 56

mõttega ega ka kohtupraktikas väljakujunenud arusaamadega.

§ 199

sanktsioon näeb ette lisaks vangistusele ka kergemaliigilise karistuse, kuid kolleegium viidates varasemale kuriteo eest mõistetud karistusele, mis eripreventiivset mõju ei avaldanud, on kergemaliigilise karistuse võimalused selgelt ebapiisavad ja varasemate katsete käigus end ammendanud. Tuvastamist leidnud tehiolude taustal on maakohus mõistnud Jana Ojale karistuse, mis vastavad täielikult tema süüle. Kolleegium nõustub, et süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid vangistus. Samuti jääb maakohtu poolt mõistetud vangistuse määr 5 kuud sanktsiooni alammäära lähedale. Kolleegium leiab kokkuvõtvalt, et maakohus on karistusliigi valikul ja karistusmäära mõistmisel kõike olulisi asjaolusid juba arvesse võtnud ning karistusliigi muutmiseks ja ka karistusmäära veelgi lühendamiseks seaduslikud alused puuduvad.

§ 63

lg 2, § 64 lg 1 alusel tuleb suurendada raskeimat üksikkaristust ning liitkaristuseks mõista Jana Ojale ja ärakandmisele kuulub 14 aastat 5 kuud vangistust. Kolleegium kohaldas karistuste täieliku liitmise põhimõtet

§ 64

lg 1 alusel, kuna toimepandud kuritegude arv on kindlasti selleks teguriks, mis mõjutab süüdistatava Jana Oja süü suurust ja põhjendab liitkaristuse moodustamisel kumulatsioonipõhimõtte rakendamist. 9.3 Kolleegium ei nõustu prokuröri taotlusega süüdistatava Toomas Sultsi karistuse raskendamiseks ega ka süüdistatava Toomas Sultsi ja tema kaitsja taotlusega karistuse kergendamiseks. 23

§ 114

näeb ette karistusena kaheksa kuni kahekümneaastase vangistuse või eluaegse vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 14 aastat vangistust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega

§ 114

lg 1 p 3, 6-§ 25 lg 2 järgi kvalifitseeritud kuriteole vastava karistuse kohta Toomas Sultsi osas. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga arvestada karistust kergendavaks asjaoluks see, et süüdistatav Toomas Sults sai temale inkrimineeritud kuriteo (

§ 114

) tegevuse tulemusena eluohtlikke vigastusi, mille tulemusel on süüdistatava tervis halb. Isikuvastase süüteo toimepanemisel kannatanu kaitsetegevuse tõttu viga saamine ei saa eraldivõetult olla karistust kergendavaks asjaoluks ning süüd vähendavaks asjaoluks. Seega ei saa arvestada seda asjaolu karistusmäära mõistmisel. Kolleegium on seejuures seisukohal, et lapse ka olemasolu, ei saa olla karistust kergendavaks asjaoluks. Liiatigi tuleb märkida, et laps oli süüdistataval olemas ka kuritegude toimepanemise ajal ning see asjaolud ei ole Toomas Sultsi takistanud kuigivõrd käitumast kriminaalõiguslikult etteheidetaval viisil. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed kuuluvad tõepoolest karistuse mõistmise temaatikasse, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuritegudega ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega. Võttes arvesse isiku teopanust, süütegude toimepanemist täideviijana, tagajärje raskust, leiab kohtukolleegium, et Toomas Sultsi tuleb

§ 63

lg 1 alusel

§ 113

lg 1 ja

§ 114

lg 1 p 3, 6-§ 25 lg 2 järgi karistada 15- aastase vangistusega.

§-s 60 sätestatu kohaldamiseks kohtukolleegium käesolevas asjas alust ei näe. Käesolevas asjas ei ole maakohus karistust kergendavaid asjaolusid märkinud. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, et Toomas Sultsi käitumises

§ 199

lg 2 p 4, 5 järgi esineb kergendav asjaolu

§ 57lg 1 p 3 mõttes, s.o süü tunnistamine ja kahetsus.

Kolleegium asub seisukohale, et pelgalt süü tunnistamine ei saa olla karistust kergendavaks asjaoluks ning süüdistatava Toomas Sultsi poolt väljendatud kahetsus (kd 3 lk 187 pöördel, 206) ei ole siiras. Siiras kahetsus tähendab seda, et isik on oma teo taunitavust mõistnud ja püüab sarnast käitumist edaspidi vältida. Kuna karistust kergendav asjaolu ei ole mitte kahetsuse avaldamine, vaid just puhtsüdamlik kahetsus, peabki kohus alati hindama, kas avaldatud kahetsus on puhtsüdamlik, s.t, kas on alust uskuda, et isik siiralt kahetseb oma tegu. Kuigi asjaolu, et isik on varem korduvalt samalaadseid kuritegusid toime pannud, ei välista automaatselt kahetsuse puhtsüdamlikkust (vt Riigikohtu 11.09.2007. a otsus väärteoasjas nr 31-1-33-07), sunnib taoline varavastaste kuritegude toimepanemine Toomas Sultsi poolt tõsiselt kaaluma, kas avaldatud kahetsus on ikka siiras. Apellatsioonis on süüdistatav märkinud, et kahetseb, vaatamata asjaolule, kes on süüdi ja milles on süüdi. Ka apellatsioonikohtu istungil märkis süüdistatav Toomas Sults, et kahetseb. Kohtukolleegium leiab, et selliselt apellatsioonis märgitud kahetsus, pole usutav ega siiras. Kolleegiumil ei kujunenud ka kohtuistungil veendumust, et Toomas Sults puhtsüdamlikult oma tegu kahetseb ja et väljendatud kahetsus oleks olnud siiras. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud

§ 57

loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud.

§ 199

näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 2 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus on Toomas Sultsile mõistnud

§ 199

lg 2 p 4, 5 järgi vangistuse 9 kuud, seega tunduvalt alla keskmist määra, pigem alammäära lähedase. Samuti on maakohus liitkaristuse mõistmisel kohaldanud absorbtsioonipõhimõtet, lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega. Maakohus on asunud seisukohale, et raskeim karistus on vastav süü suurusele ja karistuse eesmärkidele. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus

§ 199lg 2 p 4, 5 järgi vastab täielikult Toomas Sultsi süüle ning selle vähendamiseks puudub alus. 24

§ 63

lg 2, § 64 lg 1 alusel lugeda

§ 199

lg 2 p 4, 5 järgi mõistetud kergem karistus, s.o 9 kuud vangistust kaetuks raskeimaga ning liitkaristuseks mõista 15 aastat vangistust. 9.4 Kolleegium ei nõustu süüdistatava Toomas Sultsi ja tema kaitsja apellatsioonis tooduga, et maakohus on eksinud

§ 68lg 1 kohaldamise osas ning märgib järgmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-80-14 p 15 üheselt märkinud, et

§ 68lg 1 kohaselt arvatakse eelvangistus karistusaja hulka.

Sõltuvalt sellest, kas isik viibib kohtuotsuse tegemise ajal vahi all või mitte, saab

§ 68lg 1 kohaldamine väljenduda kohtuotsuses kahel viisil.

Juhul, kui isikult on kriminaalmenetluses võetud vabadus pausideta kuni vangistuse mõistmiseni ja teda vangistusest ei vabastata, tuleb

§ 68

lg 1 kohaldamisel lugeda karistuse kandmise algusajaks isiku vahistamise või kahtlustatavana kinnipidamise päeva (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-11, p 9.2). Juhul, kui isik on viibinud aga vaheldumisi eelvangistuses ja vabaduses, tuleb eelvangistuses viibitud ajavahemikud summeerida ning nende arvelt ärakandmisele kuuluvat vangistust vähendada. KrMS § 313 lg 1 p-de 3 ja 6 kohaselt tuleb kohtuotsuse resolutiivosas esitada nii ärakandmiseks ettenähtud karistus kui ka karistuse kandmise algusaeg. Maakohus on eelvangistuse arvestamisel järginud

§ 68lg 1 märgitut ning Riigikohtu lahendis 3-1-1-80-14 p 15 toodut.

Süüdistatav Toomas Sults viibis kahtlustatavana eelvangistuses 29.06.2015 kuni 06.01.2016, s.o 6 kuud 9 päeva. Maakohus on antud eelvangistuses viibitud aja lugenud karistusaja hulka, vähendades sellega ärakandmisele kuuluvad vangistust. Alates 07.01.2016 kuni 16.02.2016 kandis Toomas Sult Harju Maakohtu 12.11.2015 määrusega täitmisele pööratud 1 kuu 9 päeva pikkust vangistust. Järgnevalt oli Toomas Sults peale karistuse kandmist kinnipeetud 17.02.2016 ning alates sellest ajast on talt vabadus võetud pausideta kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o vangistuse mõistmiseni. Seega on maakohus õigesti lugenud karistuse kandmise algusajaks isiku kahtlustatava kinnipidamise päeva, s.o alates 17.02.2016.a. Süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonis toodud seisukohaga saaks nõustuda juhul, kui peale 17.02.2016 ja enne vangistuse mõistmist (kohtuotsuse kuulutamist) oleks Toomas Sults vabastatud ja jälle kinnipeetud ja seda korduvalt, vaid sellisel juhul tuleks eelvangistuses viibitud ajavahemikud summeerida, kuid antud asjas sellist olukorda ei esine. Kolleegium asub seisukohale, et maakohus on järginud KrMS § 313 lg 1 pde 3, 6 sätteid ning selles osas maakohtu otsus tühistamisele ei kuulu. 10. Kolleegiumil tuleb märkida väljaspool apellatsioonide piire järgmist. Maakohtu otsuse põhiosas leiab kohus, et sundraha esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral, mis tuleb välja mõista mõlemalt süüdistatavalt, on 2,5 palga alammäär, s.o 975 eurot. Maakohtu otsuse resolutiivosas on kohus välja mõistnud süüdistatavatelt riigituludesse sundraha 1 075 eurot. Arvestades Riigikohtu seisukohti ei ole kolleegiumi hinnangul tegemist sisulise vastuoluga. Maakohtu poolt on õigesti kajastatud sundraha reaalväärtus ehk 2,5 palga alammäär, kuid eksitud arvutuslikult sundraha nominaalväärtus. Riigikohus on varasemalt käsitlenud otsuse sisulist külge mittepuudutava eksimuse olemust seoses ringkonnakohtu volituste küsimusega kohtuotsust KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel täpsustada. Seda volitust on Riigikohtu praktikas sisustatud selliselt, et olemuslikult tähendab see ringkonnakohtu võimalust parandada maakohtu otsuses esinevaid pisivigu (nt eksitus kuupäevas, nime vale kirjapilt, tehnilised vead vm) juhul, kui puudub sisuline õiguslik etteheide maakohtu otsuse sisule (vt RKKK nr 3-1-1-50-09). Käesolevas asjas ei muuda sundraha nominaalväärtuse täpsustamine otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega too kaasa kohtumenetluse pooltele uusi/üllatuslikke õiguslikke tagajärgi, mistõttu tuleb ringkonnakohtul täpsustada maakohtu otsuse põhiosa sundaraha nominaalväärtuse osas, märkides sundraha suuruseks 1 075 eurot. 25

§ 114

lg 1 p 1 järgi õigeks, tulnuks vähendada ka summat, mille maakohus Toomas Sultsilt kriminaalmenetluse kulude (määratud kaitsja tasu) katteks riigi kasuks välja mõistis. Arvestades Toomas Sultsi süüditunnistamise suhet süüdistuse kogumahtu, leiab kolleegium, et Toomas Sults peab esimese astme kohtus kaitsjale määratud tasust (1464 eurot) riigile KrMS § 180 lg 1 alusel hüvitama 1104 eurot. Ülejäänud osas - summas 360 eurot - tuleb kõnealune menetluskulu jätta KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda. Seega tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada temalt õigusabikulu summas 1 464 eurot ja menetluskulud kogusummas 3 073.38 eurot väljamõistmises ja teha selles osas uus otsus. 11. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu menetluskulu.

§ 185lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse Kr

MS § 337 lõike 1 punktis 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik. Kuna kohtukolleegium teeb KrMS § 337 lõikes 1 punktis 4 nimetatud lahendi, s.o tühistab kohtuotsuse osaliselt ja teeb uue otsuse, siis jäävad menetluskulud riigi kanda. Maakohtu vaidlustatud otsuses on jäetud täielikult lahendamata süüdistatava Jana Oja kaitsja esitatud menetluskuludega seonduv. Kaitsja esitas taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 1 475 eurot Harju Maakohtus valitud kaitsjale maksud tasu ning apellatsioonimenetluses 600 eurot. Kaitsja palub välja mõista õigusabikulud MV kasuks. 11.1 Jana Oja mõisteti õigeks

§ 114lg 1 p 1, § 22 lg 2 - § 25 lg 2 - § 114 lg 1 p 3, 6 ja § 121 järgi.

Kuivõrd Jana Oja mõisteti

§ 121järgi õigeks, vähendas maakohus väljamõistetavat kaitsjatasu 168 euro võrra.

Apellandi etteheited on põhjendatud maakohtus tekkinud kulude hüvitamise taotluse lahendamata jätmise osas. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt esitas Jana Oja kaitsja Sven Sillar

1. mai
2. a istungil maakohtule taotluse hüvitada MV kasuks maakohtu menetluses valitud kaitsjale makstud tasu summas 2 950 (kd 3 lk 171-174). Maakohus jättis selle taotluse suhtes seisukoha võtmata, mistõttu on rikutud KrMS § 306 lg 1 p 14, § 189 lg 2 sätteid. Antud viga on kõrvaldatav apellatsioonimenetluses. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem märkinud, et KrMS § 191 lg 3 kohaselt võib 26

§ 113

lg 1 järgi ning vaielnud vastu tegude kvalifitseerimisele mõrvana, samuti on kaitsja esitanud vastuväited Jana Oja teopanuse osas GL tapmise katses. Osa kaitsja vastuväidetest hõlmab ka süüdistust

§ 199

lg 2 p 9 ja

§ 121järgi.

Mõistes Jana Oja süüdi

§ 113

lg 1, § 22 lg 3 – § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3, 6 ja § 199 lg 2 p 9 järgi ning õigeks

§ 114

lg 1 p 1, § 22 lg 2 – § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3, 6 ja § 121 järgi, pidas maakohus sisuliselt pooli kaitsja argumente põhjendatuks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohtukolleegium, et kaitsja taotlus jätta 50% eeluurimisel ja maakohtu menetluses osutatud õigusabi summast riigi kanda on põhjendatud. Seega nõustub kolleegium kaitsja taotlusega menetluskulude hüvitamiseks summas 1 475 eurot ja riigil tuleb KrMS § 181 lg 1 alusel hüvitada Jana Oja kohtueelses menetluses ja esimese astme kohtu menetluses tekkinud kulud summas 1 475 eurot. 11.2 Riigikohus on varem selgitanud, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 29.) Seejuures on kohtul kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. detsembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-99-11, p-d 9-12). Riigikohtu kriminaalkolleegium on viidanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohale, mille kohaselt on kohtul võimalus hinnata esindaja töö mahtu muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema 27

§ 113

lg 1 ja

§ 22

lg 3 - § 25 lg 2 - § 114 lg 1 p-de 3 ja 6 järgi ning moodustati

§ 63lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liitkaristus; 1.2.

Toomas Sults mõisteti süüdi ja teda karistati

§ 113

lg 1 ja

§ 25

lg 2 § 114 lg 1 p-de 3 ja 6 järgi ning moodustati

§ 63lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liitkaristus.

1. Tühistatud osas saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
4. Mõista Eesti Vabariigilt Jana Oja kasuks välja 300 (kolmsada) eurot (sh käibemaks 50 eurot) kassatsioonimenetluses valitud kaitsja poolt osutatud õigusabi tasu katteks. 29