← Eesti

2-12-23474/108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 10. juuli 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-12-2347

§ 8lg 2, Ts

ÜS § 34 lg 3 ja § 85); 5) tuvastas kohus vääralt T tänava korteri väärtuse. Õige on lahutada turuväärtusest remondisumma 11 375,90 eurot; 6) tuvastas kohus õigesti K. kinnistu turuväärtuse, kuid jättis kinnistu vääralt hageja omandisse. Kohus on läinud vastuollu nii hageja nõudega (müüa kinnistu avalikul enampakkumisel) kui ka kostja primaarse nõudega jätta kinnistu tema ainuomandisse. Kostja palub jätta K. kinnistu kostja ainuomandisse ja mõista hagejale välja hüvitisena 1350 eurot; 7) tuvastas kohus vääralt poolte võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumise proportsiooni. Kohus oleks pidanud suurendama kostjale jäävat ühisvara minimaalselt 389 434,50 dollari võrra. Kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta asjaolu, et RR. tänava maja kuulus enne kinnistamist vallasasjana kostjale ning vaid kostja välismaal viibimise ja kinnistu hageja nimele kinnistamise tõttu muutus maja poolte ühisvarasse kuuluvaks esemeks. Maakohtu väära otsusega on tekitatud kostjale kahju ligi 562 391 eurot. Praegusel juhul tekiks olukord, kus seaduse toel antakse ühisvara omandamisse selgelt vähem panustanud isikule põhjendamatu eelis ehk sisuliselt on kohaldatud uue perekonnaseaduse ühisvara jagamise regulatsiooni tagasiulatuva jõuga. Kostja sai Eesti elatustasemest oluliselt kõrgemat sissetulekut suurusjärgus 10 000 eurot kuus. Kostja ei pidanud kasutama oma lahusvara perekonna ülalpidamiseks. Kostja kasutas oma lahusvara (kogumispensioni ja kahjuhüvitist) investeerimiseks.

  1. K.P. vaidles E.P. apellatsioonkaebusele vastu. EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
  2. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
  3. veebruari 2016 otsusega apellatsioonkaebused osaliselt. Ringkonnakohus tühistas Tartu Maakohtu
  4. märtsi 2015 otsuse osaliselt resolutsiooni punkti 11 (välja arvatud hüvitise 5000 dollarit osas) ja punktide 12–13 osas ning kostja vastuhagi mittevaralise kahju hüvitise 192 000 dollarit ühisomandisse mittekuuluvuse tuvastamata jätmise osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis ühisvara hulka arvamata rahalise hüvitise laenulepingu alusel tasutud 94 566 dollari osas, E.W. le tehtud makse 7936,29 dollarit osas ja
  5. märtsil 2012 tehtud 10 000 euro suuruse kulutuse osas ning jättis selles osas K.P. hagi rahuldamata; tuvastas mittevaralise kahju hüvitise 192 000 dollarit ühisvarasse mittekuulumise ja rahuldas selles osas kostja vastuhagi; mõistis kostjalt välja hageja kasuks hüvitise enamsaadud ühivara arvelt 49 325,06 eurot; lõpetas poolte ühisomandi Tartus RR. tänava kinnistu ja K. kinnistu suhtes ning otsustas müüa kinnistud avalikul enampakkumisel, jagades müügist saadud raha poolte vahel võrdsetes osades ja 8 määrates kindlaks ka otsuse täitmise korra. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, muutes osaliselt maakohtu põhjendusi.
  6. Riigikohtu tsiviilkolleegium rahuldas
  7. märtsi 2017 otsusega hageja kassatsioonkaebuse ja kostja vastukassatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas Tartu Ringkonnakohtu
  8. veebruari 2016 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus nõustus ringkonnakohtu järeldusega, et mittevaralise kahju hüvitis kuulub PKS

(1995)§ 15 lg 1 alusel kostja lahusvara hulka, samuti on põhjendatult jäetud rahuldamata kostja nõue lugeda tema lahusvaraks USA-st tehtud kogumispensioni maksed. Riigikohus nõustus ka ringkonnakohtu hinnanguga, et
  1. novembri 2012 laenulepingu tagasimakse,
  2. a aprillis tehtud ülekannete ja välja võetud sularaha ning 10 000 euro eest mootorrataste omandamise arvel ei tule hüvitist ühisvara hulka arvata. Samuti ei ole kohtud rikkunud oluliselt menetlusnorme, kui leidsid, et ei ole tõendatud, et kostja oleks tasunud kinnistu 749 Mahogany Lane ostusumma, v.a deposiiti 5000 eurot, mille kohtud on arvanud ühisvarasse. Ringkonnakohtu lahend on ekslik poolte võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumise osas. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest ei ole jälgitav, miks ja millises osas pidas kohus poolte võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumist põhjendatuks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebused tuleb rahuldada osaliselt. Maakohus on otsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnorme, mistõttu tuleb maakohtu otsus tühistada osaliselt, s.o otsuse resolutsiooni punkti 11 (välja arvatud 5000 USD osas) ja punktide 12-13 osas, E.P. vastuhagi mittevaralise kahju hüvitise summas 192 000 USD ühisomandisse mittekuuluvuse tuvastamata jätmise osas ning osas, millega maakohus kaldus poolte osade võrdsusest kostja kasuks kõrvale 8,55% ulatuses. Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega jätab ühisvara hulka arvamata laenulepingu alusel tasutud rahalise hüvitise 94 566 USD, E.W. tehtud makse 7936, 29 USD ning 09.03.2012 tehtud 10 000 euro suuruse kulutuse ning selles osas K.P. hagi rahuldamata; tuvastab mittevaralise kahju hüvise 192 000 USD abikaasade ühisvarasse mittekuulumise ja rahuldab selles osas E.P. vastuhagi; mõistab E.P. lt K.P. kasuks välja hüvitise enamsaadud ühivara arvelt 114 292,96 eurot; lõpetab E.P. ja K.P. ühisomandi Tartus RR. tn 78 asuva kinnistu (registriosa nr XX ) ja K. kinnistu (registriosa nr XX ) suhtes ning otsustab kinnistud müüa avalikul enampakkumisel, jagades müügist saadud raha E.P. ja K.P. vahel võrdsetes osades, määrates kindlaks ka otsuse täitmise korra. Ringkonnakohus jätab rahuldamata E.P. taotluse poolte osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, kuid muudab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tuleb jätta poolte endi kanda.
  4. Maakohus jagas poolte vara järgmiselt: - jättis K.P. ainuomandisse korteriomandid asukohaga R. Tartus, A. Tartus ja L. kinnistu, sõiduautod Mazda 6 ja Volkswagen Passat, väärtpaberikonto Swedbank AS-s summas 4210.43 eurot, üüritulu 16 124, 87 eurot; - jättis E.P. ainuomandisse korteriomandid asukohaga K. Tallinnas ja T. Tartus, sõiduauto Nissan Patrol, mootorratta Harley Davidson, mündikogu, väärtpaberikonto nr XX väärtusega 187 588, 55 USD, pangakonto J.P: Morgan Chase Bank´is 9082 USD; pangakontod Astoria Federal Savings väärtusega 1005, 06 USD ja 5371, 90 USD; 9 - arvas ühisvara hulka rahalise hüvitise nõude E.P. vastu, mis tuleneb tema poolt
  5. novembril 2012 kirjalikult vormistatud laenulepingu alusel tasutud 94 566 USD suurusest maksest, 749 Mahagony Lane ostu deposiidi finantseerimisest 5000 USD ulatuses, aprillis 2012 E.W. tehtud maksetest 7 936,29 USD ja
  6. märtsil 2012 tehtud 10 000 euro suurusest kulutusest mootorratta ostmiseks ning jättis nimetatud rahasummad E.P. le jääva vara hulka; - määras Tartus RR. 78 ja K. kinnistu osas ühisomandi lõpetamise viisiks kinnistute müügi avalikul enampakkumisel koos müügi tulemusel saadud raha jätmisega K.P. le.
  7. Hageja ei nõustu maakohtuga selles, et maakohus jättis K. korteriomandi E.P. ainuomandisse ja kostja nimetatud eluruumist välja tõstmata; otsustas müüa RR. 78 ja K. kinnistud avalikul enampakkumisel koos raha jätmisega ühele poolele; leidis, et
  8. detsembri 1997 laenulepingu näilikkus ei ole tõendatud ja jättis väidetava laenulepingu alusel tagastatud rahasumma ühisvara arvestusest välja; leidis, et asjas ei ole tõendatud kostja poolt kinnistu 749 Mahagon Lane ostusumma tasumine (v.a deposiit 5000 USD); leidis, et
  9. aprilli 2012 üüritulu üleandmise leping ei ole näiline ja jättis väidetava üüritulu üleandmise lepingu alusel ülekantud rahasumma ühisvara arvestusest välja.
  10. Kostja apellatsioonkaebusest nähtuvalt on vaidluse all järgmised asjaolud: mittevaralise kahju hüvise ja kogumispensioni summade võrra ühisvara jagamise tulemi kõrvalekaldumine kostja kasuks või vastavate rahasummade lugemine kostja lahusvara hulka kuuluvaks (kokku 389 434, 50 USD); 10 000 euro kulutamine kolme mootorratta ostmiseks, T tänava korteriomandi väärtus; K. ja RR. 78 kinnistu kaasaomandi lõpetamise viis; I. W sõlmitud laenulepingu täitmise osaline põhjendamatus, ühisvara jagamisel poolte panuste ühisvara soetamisse arvestamine.
  11. Pooled ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega maakohus otsustas jätta hageja ainuomandisse R. ja A. tänava korteriomandid, kaks sõiduautot, üüritulu, hageja väärtpaberikonto ning hageja arveldusarvetel olnud raha ning kostja ainuomandisse sõiduauto, mootorratta, mündikogu, väärtpaberid väärtpaberikontol ja kostja arveldusarvetel olnud raha ning T tänava korteriomandi (vaidlus on üksnes selle turuväärtuse osas). Ringkonnakohus lähtub maakohtu otsuse läbivaatamisel TsMS § 651 lg 1 järgi kaebuste ulatusest.
  12. Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et abikaasade vahel kehtis varaühisuse vararežiim ja ühisvara tuleb jagada abielu lahutamise otsuse jõustumise aja seisuga. Poolte abielulahutus jõustus
  13. oktoobril
  14. Maakohus lähtus ühisvara jagamisel õigesti kehtiva perekonnaseaduse rakendussätetest (PKS 2010 § 210 ja § 211) ning asus põhjendatud seisukohale, et enne
  15. juulit 2010 tehtud tehingu alusel omandatud eseme kuulumine abikaasade ühis- või lahusvara hulka tuleb kindlaks teha enne
  16. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-11 p 18). PKS 2010 § 210 lg 2 järgi saab ühisvara jagamisel arvestada ka enne
  17. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduses (PKS 1995 § 19 lg 2) sätestatud abikaasade osade võrsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne
  18. juulit 2010 (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14 p 14).
  19. Kostja on kogu menetluse vältel taotlenud maakohtult poolte võrdsusest kõrvalekaldumist, väites muuhulgas seda, et tema panus ühisvarasse on olnud suurem seetõttu, et ta on enamuse ajast olnud perekonna ainus tuluteenija, tema sissetulekud on olnud märkimisväärsed, lisaks on osa poolte abielu kestel soetatud varast ostetud kostjale makstud mittevaralise kahju hüvitise ja kogumispensioni maksete arvel. Maakohus arvas
  20. a kostjale makstud mittevaralise kahju hüvitise abikaasade ühisvara hulka, samuti ei pidanud maakohus võimalikuks käsitleda õigusliku aluse puudumise tõttu kostja poolt saadud pensioni kostja lahusvarana. Väärtpaberite omandamist kostja lahusvara arvel ei pidanud maakohus tõendatuks. 10
  21. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et abielu ajal kostjale välja makstud mittevaralise kahju hüvitist tuleb käsitleda poolte ühisvarana. Pooltel puudus maakohtus vaidlus, et kostjale on abielu ajal mittevaralise kahju hüvitisena 192 000 USD välja makstud 03.01.
  22. PKS 1995 § 15 lg 1 kui ka PKS 2010 § 27 lg 2 p 2 võimaldavad tõlgendust, et lahusvarasse kuuluvad esemed, mis abikaasa on saanud talle kuuluvaid rahalisi vahendeid kasutamata, sh ka talle kuuluva isikliku õiguse alusel. Lahusvarasse kuuluvad seega varaesemed, mis on abikaasa isikuga lahutamatult seotud ja mis üldjuhul ei ole tehinguga üleantavad, nt õigused ja nõuded, mida ei saa nende olemusest tulenevalt loovutada ega tsiviiltäitemenetluses arestida, näiteks osalus täisühingus, seltsinglaste vastastikused nõuded, isiklikud servituudid (kasutusvaldus, isiklik kasutusõigus), autoriõigus ja ka valurahanõue. Kehavigastuse tekitamise ja tervise kahjustamise põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudeid ei või loovutada (

§ 166

lg 1), milline keeld on tingitud vajadusest kindlustada isikule endale elamiseks ning eksistentsiks vajalikud vahendid, samuti ka vastava avaliku huvi tõttu. Ringkonnakohus leiab, et kostjale

  1. a välja makstud mittevaralise kahju hüvitis 192 000 USD kuulus kostja lahusvara hulka PKS 1995 § 15 lg 1 alusel. Arvestada tuleb siinjuures seda, et kostjale makstud mittevaralise kahju hüvitis oli sihtotstarbeliselt mõeldud üksnes kostjale, et heastada talle tekitatud valu ja kannatused. Samuti toetab mittevaralise kahju hüvitise kuulumist lahusvara hulka kehtiva PKS § 49 lg 1 p 3, mille kohaselt vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhtes kuuluvad tervisekahjustuse ja kehavigastuse tekitamisest tulenevad õigused abikaasa põhivara koosseisu.
  2. Hageja ei ole võtnud omaks asjaolu, et kostjale USA-st makstav pension on käsitletav kogumispensionina KoPS § 45 lg 9 tähenduses. Samas ei ole maakohus ka otsustanud, et kostjale USA-st makstav pension ei ole kogumispension. Vastavad etteheited kaebuses maakohtule ei ole põhjendatud. Maakohus ei ole ise vaidluse eset konstrueerinud, vaid on lähtunud hageja poolt maakohtus avaldatud seisukohast, et ka abielu kestel saadud pension kuulub eelduslikult abikaasade ühisomandisse (II kd lk 178). Seetõttu oli maakohus kohustatud hindama tõendeid, mis kostja selle väite kohta esitas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid USA-s asuva pensionikonto kohta, sh puuduvad tõendid kontole tehtud maksete alg- ja lõppaja kohta, samuti selle kohta, et väidetavalt üksnes pensioni arvel omandas kostja väärtpabereid ja kinnistuid. Asjakohaseid tõendeid ei esitanud kostja ka ringkonnakohtu menetluses, kuigi ringkonnakohus andis talle selleks täiendava võimaluse. Kostja esitas ringkonnakohtule täiendava tõendina üksnes USA sotsiaalkindlustusameti 06.04.2014 kirja, mis tõendab kostja pensionimakse igakuist suurust alates
  3. aasta detsembrist (st pärast poolte abielu lahutamist). Asjas puuduvad igasugused tõendid väidetavate abielueelsete ja ka abieluaegsete sissemaksete kohta USA pensionisüsteemi, mis võimaldaksid nimetatud pensionimakseid kostja poolt väidetud summas 197 434, 50 USD käsitleda kostja lahusvarana. Põhimõtteliselt kuulub kogu abielu kestel omandatud vara (sh töötasu, pension, pangakontol olev raha) eelduslikult abikaasade ühisomandisse (vt Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-152-12).
  4. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga otsuse p-s 11, et
  5. märtsil 2012 tehtud ülekanne 10 000 eurot, mis selgituse kohaselt kulutati mootorratta ostmiseks, ei ole tehtud perekonna huvides ja tuleb arvata jagatava ühisvara hulka. Kaebuses (p 2.4) väidab kostja, et ta ei soetanud abielu ajal kahte mootorratast, vaid ainult ühe ja see on kantud ka jagatava ühisvara nimekirja hinnaga 5200 eurot. Ringkonnakohtu istungil avaldas kostja, et ta ostis vaidlusaluse raha eest mitte ühe vaid kolm pruugitud mootorratast Saksamaalt ja kaks neist ratastest on alles ja asuvad kostja sugulase juures Külitsel. Kolme mootorratta eest tasumine nähtub ka pangakonto väljavõttest (I kd lk 86). Hageja nõustus ringkonnakohtu istungil, et vaidlusaluse 10 000 euro eest osteti kolm võidusõidu mootorratast Ventura, milliste asjade jagamist ei taotle ta seetõttu, 11 et neid ei ole alles/hageja ei tea, kus need asuvad (IV kd lk 87 pöördel). Seega nähtub poolte endi seletustest, et kostja kulutas 10 000 eurot kolme mootorratta ostmisele. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et vaidlusaluse 10 000 euroga on kostja vähendanud ühisvara koosseisu ja tekitanud hagejale kahju. Vaidlusaluse rahaga tasuti mootorrataste eest ja see toimus ajal, mil poolte abielu oli lahutamata. Tegemist oli poolte majanduslikku olukorda arvestades tavapärase käibetehinguga, mis ei vajanud abikaasa nõusolekut. Mootorrataste arvamist jagatava ühisvara kooseisu ei ole pooled taotlenud. 10 000 eurot tuleb hüvitisena jätta ühisvara hulka PKS § 34 lg 3 alusel arvamata.
  6. Hageja leiab, et ühisvara hulka tuleb arvata hüvitisenõue kostja vastu I. S. W sõlmitud laenulepingu alusel tehtud tagasimakse summas 190 686 eurot ulatuses. Tagasimakse on tehtud aprillis 2012 ja makset tõendab pangakonto väljavõte (I kd lk 95). Kostja heidab kaebuse punktis 2.6 maakohtule ette, et maakohus asus hindama I. S. W sõlmitud laenulepingu sisu olukorras, kus poolte vahel oli vaidlus üksnes selles, kas leping on näilik või mitte. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. Hageja nõuab laenumakse arvamist hüvisena poolte jagatavasse ühisvarasse PKS 2010 § 34 lg 3 alusel, mistõttu pidi maakohus hindama selle nõude eeldusi. Maakohus on asunud põhjendatud seisukohale, et asjas ei ole tõendatud tehingu näilikkus. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega otsuse p-s 9 ja ei pea vajalikuks kõiki neid põhjendusi korrata. Kostja seletuse kohaselt sõlmis ta lepingu suuliselt
  7. aastal USA-s ja sellise lepingu kehtivuse kontrollimisel ei saa kohus lähtuda Eesti õigusest, nagu taotleb hageja. REÕS § 33 lg 1 kohaselt kui lepingule kohaldatavat õigust ei ole REÕS § 32 kohaselt valitud, kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, millega leping on kõige tugevamalt seotud. Antud juhul on leping seotud kõige rohkem USA-ga. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtule alust tehingu tühisuse tuvastamiseks. Kuna tehing on kehtiv, on hagejal võimalik tehingu täitmiseks tasutu arvata hüvitisena ühisvarasse PKS 2010 § 34 lg 3 alusel juhul, kui hageja tõendab, et poolte ühisvara on vähenenud abikaasa süülise käitumise tõttu või tehingu tõttu, mis ta on teinud teise abikaasa tahteavalduseta. Laenu andmise ajal kehtinud PKS 1995 ei keelanud ühel abikaasal laenu võtmist, teise abikaasa nõusolekut sai eeldada, v.a PKS 1995 § 17 lg 4 sätestatud tehingud. Kostja on avaldanud, et laenu kasutati perekonna huvides, sh poolte ühise elukoha RR. 78 renoveerimiseks ja kinnisvarasse investeerimiseks ning maakohus on neid kostja väiteid usutavaks pidanud. Laenu tagastamist kui lanusaaja tehingust tulenevate kohustuste täitmist ei saa käsitleda ühisvara süülise vähendamisena või tehinguna, mis vajanuks teise abikaasa nõusolekut. Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et kostja on vähendanud süüliselt ühisvara sellega, et tagastas laenu hilinenult (rohkem kui 10 aasta pärast lepingus kokku lepitud täitmise tähtaega) ja tasus seetõttu 94 566 USD rohkem intressi. Asjas ei ole esitatud väiteid, et kokkulepitud intressi suurus ei olnud kooskõlas heade kommetega. Intress on tasu raha kasutamise eest. Hageja ei ole esitanud asjaolusid ega tõendeid põhistamaks oma väidet, et
  8. aastal ei olnud vaja laenu võtta ning, et intressi maksmine kahjustas ühisvara olukorras, kus laen oli tagasi maksmata. Pooltel ei ole olnud kohtumenetluses erimeelsust selles, et kõik rahalised vahendid perekonna ülalpidamiseks ja investeeringuteks tagas kostja, mistõttu oli kostjal õigus võtta ka laenu. Arvestades laenusummat 89000 USD, moodustab tasutud 190 686 USD-st intress 101 686 USD, mis on intressimäära 8% aastas arvestades kokkulepitud tasu raha kasutamise eest 14,28 aasta eest (7120 USD aastas). Raha kasutamine toimus perioodil
  9. detsember 1997 –
  10. aprill
  11. Trahviintressi kokkulepitud määras ei ole kostja tasunud. Hageja nõue arvata 190 686 USD hüvisena ühisvara koosseisu tuleb jätta rahuldamata.
  12. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse osas, milles maakohus ei nõustunud hageja taotlusega arvata ühisvara koosseisu 145 000 USD, mis kostja on hageja väitel kulutanud kinnistu 749 Mahagony Lane ostu finantseerimiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et 12 kinnistu ostusumma tasumine kostja poolt ei ole tõendatud, v.a
  13. oktoobril 2014 kostjale tagastatud deposiit 5000 eurot (III kd lk 192), mis tuleb arvata ühisvarasse. Tasumist nimetatud kinnistu eest ühisvara arvel on väitnud hageja, kes peab ka oma väiteid tõendama. Põhjendamatu on hageja väide, et kinnistu eest tasumata jätmist või tasumist kolmanda isiku poolt oleks pidanud tõendama kostja. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kinnitust selle kohta, et kogu müügihind on tasutud, lepingust ei nähtu. Ka ei ole asjas tõendeid, millisel viisil on kostja kinnistu eest tasunud. Lepingust nähtub, et kostja sõlmis lepingu oma tütre K.P. nimel, kes peaks ka kohustuse müüja ees täitma.
  14. Hageja väidab, et kostja on ühisvara vähendanud sellega, et kasutas Astoria Federal Savings pangakontodel olnud raha järgmiselt: 13.04.2012 tasus maksetseki alusel oma pangakontolt 5000 USD; 17.04.2012 võttis pangakontolt välja sularaha 20 500 USD; 03.04.2012 tegi ülekande oma pangakontolt 10 986, 29 USD, 12.04.2012 tegi ülekande pangakontolt 1450 USD, kokku 37 936, 29 USD. Kostja väitel on ta nimetatud viisil täitnud üürilepingu järgseid kohustusi üüri tasumisel. Maakohus tuvastas, et lepingu järgi oli võlgnetavaks summaks 30 000 USD, kuid ülekannete kogusumma kostja õele E.W. oli 37 936, 29 USD, seega 7936, 29 USD võrra suurem kostja poolt väidetavalt tasutud üürist. Maakohus arvas 7936, 29 eurot PKS § 29 lg 1 alusel poolte ühisvarasse kui põhjendamatult kulutatud rahalised vahendid, sest tegemist ei ole perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks tehtud tehingutega. Kostja selgituste kohaselt sõlmisid nad õega suulise üürilepingu USA-s asuva maja kasutamiseks. Asjas puuduvad väited selles, et lepingule saaks kohaldada Eesti õigust, mistõttu on maakohtu viited Riigikohtu praktikale Eesti õiguse kohaldamisel asjasse puutumatud. Maakohus jättis täielikult tähelepanuta hageja väite, et isegi kui ülekanded tehti üüri maksmise eesmärgil, siis tulenevalt 17.04.2012 üürilepingu punktist 0 (II kd lk 220) on kostja kogu makstud üürisumma enda valdusesse tagasi saanud. Maakohus jättis nimetatud väite osas seisukoha võtmata. Ringkonnakohtu istungil avaldas kostja, et üürileandja ei ole kostjale raha tagastanud, tegemist on dokumendi koostamisel juhtunud eksitusega, kus terminid „raha saaja“ ja „raha üleandja“ on läinud vahetusse. Lepingu hindamisel ei ole kohtule takistuseks apostilli puudumine lepingul. Välisriigi apostillita ja legaliseerimata lepingut hindab kohus siseveendumuse kohaselt (TsMS § 276 lg 2). Ringkonnakohut kostja selgitus poolte ühise tahte ja eksituse osas ei veena. Leping on pealkirjastatud kui leping üüritulu üleandmise kohta üürileandja poolt. Kostja väite usutavuse korral on pooled eksinud mitte üksnes pealkirjas, vaid ka lepingu osas pealkirjaga „Põhjendus“. Lepingu punktist 1 e nähtub, et üürivõlg summas 30 000 USD on tasutud, samas nähtub „Põhjendusest“, et üürileandja annab saadud väärtuse eest üürnikule üle kogu üüritulu. Ringkonnakohus leiab lepingut tõlgendades, et suulise üürilepingu alusel üürileandjale tasutu on ka kostjale tagastatud. Kirjalik leping ei tõenda kostja väidet, et pangakontolt väljavõetud või ülekantud raha on kasutatud kostja väidetud viisil üüri tasumiseks. Asjas on tõsikindlalt leidnud tõendamist, et 13.04.2012 maksetšekiga nr 640 5000 USD väärtuses tasus kostja hoopis deposiidi 749 Mahagony Lane ostu finantseerimiseks. Seda tõendab maksetšeki koopia, mille alusel on kostja tasunud kinnisvara tehingute vahendusfirmale Leading Edge Title summa 5000 USD selgitusega 749 Mahagony Lane (III kd lk 33). Vaidlusalune rahasumma 5000 USD on arvatud ühisvara hulka käesoleva otsuse punktis 21 ja seda ei saa teha teistkordselt. Ülejäänud vaidlusalused rahasummade suurused ei ole kooskõlas kostja väidetega üüri tasumise kohta. Vaatamata sellele, et kostja väited aprillis 2012 tehtud ülekannetega üüri tasumise kohta ei ole usutavad ja tõendamist leidnud, ei ole asjas tõendatud ka PKS 2010 § 34 lg 3 kohaldamise 13 eeldused, mis annaks õigusliku aluse rahuldada K.P. nõue arvata vaidlusalused rahasummad hüvisena ühisvara hulka. Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7). Hageja tugineb oma nõudes PKS 2010 § 34 lg 3 kohaldamiseks üksnes asjaolule, et kostja ei ole aprillis 2012 oma õele üüri maksnud, millise seisukohaga ringkonnakohus ka nõustus. PKS 2010 § 34 lg 3 kohaldamiseks peab hageja tõendama aprillis 2012 tehtud maksete tulemusena abikaasa süülise käitumise, sh ühisvara vähenemise ja põhjusliku seose pangamaksete ja ühisvara vähenemise vahel. Hageja ei ole neid asjaolusid tõendanud. Pangakontodel ülekannete tegemine ei too iseenesest kaasa ühisvara süülist vähendamist, sh raiskamist või tasuta loovutamist. Arvestades andmeid kostja sissetulekute ja investeeringute kohta, on aprillis 2012 liikumised kostja pangakontol kooskõlas kostja elustiili ja tehinguaktiivsusega. Kostja on menetluses läbivalt avaldanud, et tema kanda oli abielus vahendite leidmine perekonna vajaduste rahuldamiseks ja investeeringuteks. Hageja ei ole sellele kostja väitele vastuväiteid esitanud. Seega oli pooltel kokkulepe, et kostja võis ise otsustada tehingute tegemise ja kehtis abikaasa nõusoleku eeldus. Asjas puuduvad andmed, et pooled oleksid aprilliks 2012 kokku leppinud teisiti. Arvestades eeltoodut tuleb jätta hageja nõue aprillis 2012 tehtud maksete arvestamiseks jagatava ühisvara hulka, rahuldamata.
  15. Ebaõige on kostja väide, et maakohus on eksinud T tänava korteri väärtuse tuvastamisel. Maakohus hindas otsuse p-s 14 nimetatud korteri väärtuseks 80 000 eurot. Seejuures võttis maakohus põhjendatult aluseks hilisemas, Tõnisson Kinnisvara AS-i 14.03.2013, eksperthinnangus antud arvamuse. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga. Põhjendamatu on kostja seisukoht, et korteri väärtuse hindamisel peab arvestama korteri kaasomandiosa remondivajadusega, mis selgus hiljem, kui pooled enda tõendid korteri turuväärtuse kohta esitasid ja remondiks kuluv raha tuli maha arvata poolte esitatud ekspertarvamustes nähtuvast väärtusest. Maakohus on põhjendatult märkinud, et ekspert on remondivajadusega turuväärtuse hindamisel arvestanud (II kd lk 156, 166). Riigikohus on leidnud, et ühisvara väärtus tuleb määrata kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga, mistõttu oleks kostja saanud esitada ekspertarvamusi korteri turuväärtuse kohta ka ringkonnakohtu menetluses, kuid kostja ei ole seda teinud. Kostja kaebus tuleb kaebuse p-s 2.7 jätta rahuldamata.
  16. Maakohus määras RR. 78 ja K. kinnistu osas kaasomandi lõpetamise ja ühisvara jagamise viisiks avaliku enampakkumise, jättes samas müügi tulemusel saadava raha ainult ühele poolele. Mõlemad pooled on maakohtu otsuse selles osas vaidlustanud põhjusel, et kumbki ei taotlenud ühisomandi lõpetamist selliselt, et vara müüakse avalikul enampakkumisel ja raha jäetakse ühele poolele. Kohus sai valida üksnes nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on nõutud hagis või vastuhagis. Kostja vaidlustab ka K. kinnistu (kui selle väärtuseks on tuvastatud 2700 eurot) jätmist hagejale ja taotleb kinnistu jätmist kostja ainuomandisse. Hageja taotleb K. kinnistu müüki avalikul enampakkumisel. Ringkonnakohus märgib, et asja turuväärtus selgub eelkõige asja müümisel, mistõttu on põhjendatud müüa nimetatud kinnistud avalikul enampakkumisel, saadav raha arvata ühisvara hulka ja jagada poolte vahel võrdselt. Avalikul enampakkumisel selgub ka K. kinnistu tegelik turuväärtus, millises osas on pooltel vaidlus. Raha laekumisel saab täita hagejale kuuluva nõude kostja vastu enamsaadud ühisvara arvelt rahalise hüvise saamiseks.
  17. Maakohus tuvastas, et K. tänava korter on poolte ühisvara ja jättis selle kostja ainuomandisse. Kostja ei ole K. tänava korteri arvamist poolte ühisvara hulka apellatsioonakaebuses õigeaegselt vaidlustanud ning seetõttu ei saanud seda teha ka hilisemas apellatsioonimenetluses. 14 Hageja taotleb korteri jätmist hageja ainuomandisse, sest see vähendaks kostja poolt hagejale makstava hüvitise suurust. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jaganud vara viisil, et kummagile poolele jääb kaks korteriomandit. Maakohus on pooli selles osas võrdselt kohelnud. Arvestades kostja poolt enamsaadud ühisvara kompenseerimiseks makstava hüvise suurust (vt selles osas otsuse p 26-27) saab kostja selleks piisavalt vahendeid RR. 78 müügist, mistõttu puudub vajadus jätta K. tänava korter hagejale eesmärgiga vähendada kostja poolt hagejale makstava hüvise suurust. Muul põhjusel ei ole hageja maakohtu otsust K. tänava korteri osas vaidlustanud.
  18. Arvestades neid asjaolusid, milles pooltel vaidlust ei ole ja ringkonnakohtu seisukohti, tuleb poolte ühisvara koosseis ja jagamine määrata järgmiselt: K.P. le jääv vara R. korter Väärtus 55 000 eurot A. korter Sõiduauto Mazda 6 Sõiduauto VW Passat L kinnistu Swedbank väärtpaberikonto XXX AS nr üüritulu pärast abielu lahutamist kuni maakohtu otsuse tegemiseni RR kinnistu K kinnistu Kokku E.P. le jääv vara T korter K tn korter 50 000 eurot Sõiduk Nissan Patrol 5 400 eurot Harley Davidson 2 700 eurot Mündikogu 2 750 eurot J.P.MORGAN CHASE BANK NA pangakonto nr XXX 4 210,43 eurot väärtpaberikonto TD Ameritrade, Division of TD Ameritrade INC väärtpaberikonto nr XXX 16 124,87 eurot Astoria Federal Savings pangakonto Gold Checking nr XXX Astoria Federal Savings pangakonto Statement Savings nr XXX 749 Mahagony Lane ostu finantseerimine Müüa enam RR kinnistu pakkumisel, K. kinnistu müügitulu jagada poolte vahel võrdsetes osades 136 185,3 eurot Väärtus 80 000 eurot 73 400 eurot 6 000 eurot 5 200 eurot 3 900 eurot 9 082 USD 187 588,55USD 1 005,06 USD 5 371,90 USD 5000 USD Müüa enam pakkumisel, müügitulu jagada poolte vahel võrdsetes osades 168 500 eurot + 208047,51 USD
  19. Kostja taotles maakohtus poolte osade võrdsusest kõrvalekaldumist ning põhjendas seda sellega, et mittevaralise kahju hüvitis 192 000 USD on tema lahusvara ja seda on kasutatud ühisvara omandamiseks. Samuti kinnitas kostja, et ühisvara on suures osas omandatud kogumispensioni maksete arvel. Maakohus kaldus kostja kasuks poolte osade võrdsusest kõrvale 8,55% ulatuses. 15 Ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu ja leiab, et kostja poolt esiletoodud asjaolud ei anna alust kalduda kõrvale poolte osade võrdsusest. Hageja apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud. PKS § 210 lg 2 järgi saab määrata enne
  20. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, st PKS

(1995)§ 19 lg-t 2 juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (Riigikohtu 14.05.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 14). Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et kostja poolt esiletoodud asjaolude kohaselt saab poolte osade võrdsusest kõrvalekaldumist hinnata PKS
(1995)§ 19 lg-s 2 sätestatud alustel. PKS
(1995)§ 19 lg 2 p 3 järgi võib kohus kõrvale kalduda poolte osade võrdsusest kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvelt. Praegusel juhul tugines poolte osade võrdsusest kõrvalekaldumisele kostja ning seega on kostja kohustus tõendada, milline konkreetne varaese omandati tema lahusvara arvelt. Nimetatud seisukohta on kinnitanud ka Riigikohus samas asjas tehtud 27.03.2017 otsuses. Nimelt on Riigikohus märkinud otsuse p-s 30, et kui kostja leidis, et mittevaralise kahju hüvitise kui lahusvara eest soetati väärtpabereid ja tehti muid investeeringuid, siis tuleb väärtpaberite omandamine ja investeeringute tegemine tuvastada (tõendada). Kostja ei ole tõendanud, kas ja milliseid väärtpabereid ta hüvitise eest omandas või millised investeeringud ta tegi. Maakohus kaldus poolte võrdusest kostja kasuks kõrvale 8,55 % ulatuses ja seda RR. 78 maja osas põhjendusega, et elamu omandati vallasasjana kostja poolt enne abiellumist ning kinnistati abielu ajal hageja nimele. Hageja esitas ringkonnakohtu menetluses tõendina 21.02.2006 kinkelepingu, mille kohaselt kinkis kostja elamu vallasasjana enne kinnistamist hagejale, mistõttu ei saa maakohtu põhjendused kostja kasuks poolte võrdsusest kõrvalekaldumisel aluseks olla. Riigikohus on samas asjas 27.03.2017 tehtud otsuses leidnud, et poolte võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumiseks ei andnud alust ka RR. tänava maja avalikule enampakkumisele määramine. Kostja ringkonnakohtu istungil väljendatud seisukoht, mille kohaselt oleks RR. tänava maja osas poolte osade võrdsusest mittekõrvalekaldumine vastuolus hea usu põhimõttega (

§ 6), ei ole õige.

Maakohus tuvastas (maakohtu otsuse p 7), et kostja ei ole tõendanud K. tänava korteri omandamist hüvitise arvelt ning seda asjaolu ei ole kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Seetõttu ei ole põhjendatud ka kostja väide ringkonnakohtu istungil, et hes usu põhimõttega oleks vastuolus olukord, kus K. tänava korteri osas ei saaks kalduda poolte osade võrdsusest kõrvale. PKS

(1995)lg 1 kohaselt abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse kasvatamisega või muul mõjuval põhjusel. Nimetatud sättest järeldub, et abielulises kooselus lepivad abikaasad omavahel kokku, kes, kui suures ulatuses ja kuidas perekonna ülalpidamisse panustab. Seejuures ei pea abikaasad tingimata võrdselt panustama, vaid see sõltub abikaasade omavahelistest kokkulepetest ja võimalustest. Käesoleval juhul aktsepteeris kostja abielu kestel olukorda, et hageja tööl ei käinud, vaid kasvatas lapsi ja hoolitses kodu eest. Poolte omavahelisi kokkuleppeid ilmestab muuhulgas 08.07.2010 korteriomandi müügileping ja asjaõigusleping (II kd, tl 18-16), millest nähtuvalt soovisid abikaasad, et K. tänava korteriomand hakkab kuuluma nende ühisvara hulka. Lisaks nähtub lepingu p-st 4.14, et notar on selgitanud abikaasade varaühisuse tagajärgi ning võimalust sõlmida abieluvaraleping. Eelnevast tulenevalt on ekslik kostja väide, et kuna kogu ühisvara on omandatud kostja sissetulekute ja vahendite arvelt, siis tuleb ühisvara jagamisel kalduda poolte võrduse põhimõttest kõrvale. 16 Poolte osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks ei anna alust ka kostja pensionäri staatus. Käesolev lahend ei mõjuta kostja poolt saadavat pensioni. Kuivõrd puuduvad alused poolte osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks, tuleb poolte ühisvara väärtus (vt käesoleva otsuse p 26) jagada pooleks. Hagejale jäi ühisvara 136 185,3 euro väärtuses ning kostjale 168 500 euro ja 208 047,51 USD väärtuses. Maakohus lähtus ühisvara jagamisel euro kursist USD suhtes 1,06 ning seda ei ole apellatsioonkaebustes vaidlustatud. Seetõttu lähtub ka ringkonnakohus eelmärgitud euro kursist USD suhtes. 208 047,51 USD võrdub 196 271,23 eurot ning seega jäi kostjale ühisvara 364 771,23 euro (196 271,23+168 500) väärtuses ehk 228 585,93 euro ulatuses hagejast enam. Sellest tulenevalt peab kostja hüvitama hagejale enamsaadud ühisvara arvelt 114 292,96 eurot (228 585,93:2). 28. Kuna mõlemad apellatsioonkaebused kuuluvad rahuldamisele osaliselt, tuleb poolte menetluskulud kõikides kohtuastmetes jätta poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 17 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.