Obsah (6)

§ 12§ 8§ 5§ 11§ 3§ 2

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

„Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ (määrus nr 53) § 8 lg 4). Veel märkis PRIA, et taotleja ei kasvata põllumajandusliku majapidamise põllumaal vähemalt 20% liblikõieliste sugukonda kuuluvaid põllumajanduskultuure puhaskultuurina, segus kõrreliste heintaimedega või segus teiste haljasväetiseks kasvatatavate põllumajanduskultuuridega (

§ 12lg 6, § 24, komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 35).

1. PRIA jättis 08.07.
2. a vaideotsusega nr 12-4/16/241-1 rahuldamata FIE Tõnu Kapteini Ranna talu vaide PRIA 05.04.
3. a otsuse nr 12-6/427 peale. PRIA märkis, et kuna T. Kapteini ei ole mahetunnustatud loomapidaja, ei saa ta pidada loomi mahepõllumajanduslikult, mistõttu ei ole ta võimeline täitma

§-s 8 sätestatud nõudeid ega ole seetõttu toetusõiguslik.

1. FIE Tõnu Kapteini Ranna talu esitas 05.08.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 22.12.2016 täiendava seisukoha. Kaebaja palus tühistada PRIA 05.04.
2. a otsus nr 12-6/427 ja 08.07.
3. a vaideotsus nr 12-4/16/241-
4. Kaebaja põhjendused: 1) Õiguslik alus puudub PRIA seisukohal, nagu peaks kaebaja olema loomapidaja. Määruses nr 53 ei ole seda nõutud. Kaebajal olid OÜ-ga Adoranna sõlmitud koostöölepingu alusel toetuse taotluses märgitud rohumaal mahepõllumajanduslikult peetavad loomad. Kaebaja on loomatauditõrje seaduse (LTTS) § 4 mõistes loomapidaja, kuna tegeleb faktiliselt loomade pidamisega. Põllumajandusameti (PMA) 24.08.
5. a protokolli järgi tuvastati, et vaidlusalusel maa-alal karjatati loomi. PRIA-l puudub õiguslik kohustus lähtuda ainult põllumajandusloomade registri andmetest. Täidetud on nõue, et toetust võib taotleda isik, kelle ettevõte on mahepõllumajandusseaduse alusel tunnustatud. Määrusest nr 53 ei tulene, et toetuse saamiseks peab isik olema tunnustatud mahepõllumajandusliku loomakasvatajana, nagu on märgitud vaideotsuses. 2) Otsuse põhjendustes ei ole toodud õiguslikku ega faktilist alust, millest lähtuvalt on PRIA kohaldanud 71,8 ha suhtes põllumaa toetuskõlbulikkuse nõudeid. 71,8 ha suuruse ala puhul on tegemist maaga, mis on senisest erineva kasutamise asemel otsustatud muuta püsirohumaaks. Seda ala ei ole planeeritud kuni 3-aastase heintaimede kasvatamise perioodi järel muuta põllumaaks või puuvilja- või marjakultuurikasvatamise alaks. Seega ei ole tegemist

§ 8lg 1 p-des 2 või 5 nimetatud rohumaaga.

Seda ala tuli käsitleda § 8 lg 1 p-s 6 nimetatud muu rohumaana, mille suhtes

§ 12lg 6 ja § 14 nõuded ei kehti.

Mahe- ja otsetoetuste lisatingimuste erineva liigituse tõttu ei oma see, kas maa on EL määruse nr 1307/2013 kohaselt „püsirohumaa“, kaebaja taotluse osas mingit tähtsust, kuna „püsirohumaa“ ja

§ 8lg 1 p-s 6 nimetatud muu „rohumaa“ ei ole samatähenduslikud mõisted.

7. PRIA esitas 22.09.2016 vastuse kaebusele, milles ta palub jätta kaebaja kaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 2 1) Mahepõllumajanduslikult on võimalik loomi pidada mahetunnustatud loomapidajal ehk kaebaja peaks olema selleks nii mahetunnustatuna kui loomapidajana arvel vastavates registrites. Kaebaja ei ole olnud PMA poolt tunnustatud loomapidaja. Seega ei saa ta loomkoormuse nõudeid täita ja seda ka mitte siis, kui ta kasutab teise mahetunnustatud taotleja loomi. Pelgalt loomade karjatamine vaidlusalusel maal ei tähenda, et

§ 8lg-s 4 sätestatud nõuded oleksid täidetud.

Ka PMA kontrollaktis on märgitud, et mahepõllumajanduslikult peetavate loomade karjatamisega mahepõllumajanduslikul rohumaal ei tegeleta. 2) PRIA kvalifitseeris lähtuvalt taotlusandmetest ja varasemast maakasutusest vaidlusalused maad „põllumaaks“, kuivõrd neid maid ei ole hoitud heintaimede all kauem kui viis aastat, mistõttu ei ole määruse (EL) nr 1307/2013 art 4 lg 1 p-st h tulenevalt tegemist „püsirohumaadega“. Kuivõrd kaebaja ei kasvatanud 71,8 ha ulatuses põllumajandusliku majapidamise põllumaal vähemalt 20% liblikõieliste sugukonda kuuluvaid põllumajanduskultuure puhaskultuurina, segus kõrreliste heintaimede või segus teiste haljasväetiseks kasutatavate põllumajanduskultuuridega, määrati talle 20% toetuse vähendus otsuses märgitud alustel.

§ 8

lg 1 p-des 2 ja 5 sätestatud põllumaade puhul on sisuliselt tegemist lühiajaliste rohumaadega, mis ei ole püsirohumaad. Kuna põllumajandusmaa, mis ei ole püsirohumaa, püsikarjamaa ega ka püsikultuuride all olev maa, on määruse (EL) nr 1307/2013 kohaselt põllumaa, on põllumaad ka

§ 8lg 1 p-des 2 ja 5 toodud lühiajalised rohumaad.

Kui vaidlusalune maa ei ole püsirohumaa ega püsikarjamaa ega püsikultuuride all olev maa, on tegemist põllumaaga ja see maa on toetusõiguslik üksnes siis, kui seal täidetakse määruses nr 53 kehtestatud asjakohaseid nõudeid põllumaa kohta.

1. Tartu Halduskohus jättis 27.01.
2. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse põhjendused: 1) Määrusest nr 53 tuleneb, et taotleja peab lisaks sellele, et ta on mahepõllumajanduslik tootja, olema ka mahetunnustatud loomapidaja.

§ 8

lg 1 p 5 ja lg 4, § 3 lg 1 p 7 ja § 4 lg 1 p 7 kohaselt peavad taotlejal olema mahepõllumajanduslikult peetavad loomad. Mahetunnustatud loomad peavad kuuluma taotlejale, seega peab taotleja ise olema ka tunnustatud maheloomapidaja.

§ 5

lg-tes 3-5 räägitakse selgelt taotleja poolt loomade mahepõllumajanduslikult pidamisest. Seda järeldust toetab

§ 11lg 2.

Mahepõllumajandusliku loomapidamise nõudeid saab täita ainult mahetunnustatud loomapidaja. Kaebaja ei ole vastavates registrites registreeritud loomapidajana ega loomapidajana mahetunnustatud. Vastavate registrite andmete kasutamine vastustaja poolt on õiguspärane. Vastustaja ei saa lähtuda tõendite vaba hindamise põhimõttest, nagu märgib kaebaja. Teisele isikule kuuluvate mahetunnustatud loomade kasutamise teel, sõltumata lepingust, ei ole täidetud nõuded toetuse saamiseks. Kaebaja ei vastanud toetusõiguslikele tingimustele, mistõttu on vaidlustatud otsus selles osas õiguspärane. 2) Kuna PRIA otsus, millega jäeti kaebajale kogu taotletud maa (302,88 ha) osas toetus määramata, oli õiguspärane, tulenevalt sellest, et kaebajal olid täitmata nn loomkoormuse nõuded, siis see, et kaebaja ei täitnud selle hulgas 71,8 ha osas põllumaa kasutamise nõudeid, kaebaja õigusi eraldi antud juhul ei riku. PRIA vastuse kohaselt on kaebajat kahel korral telefoni teel teavitatud olukorrast ja selgitatud, millised tagajärjed võivad tulla, kui ta andmete osas parandusi ei tee. Kuna tegemist oli põllumaaga, tuli taotlejal täita

§ 12

lg-s 6 sätestatud tingimus - taotleja kasvatab vähemalt 20% põllumaal liblikõieliste sugukonda kuuluvaid põllumajanduskultuure (liblikõielised) puhaskultuurina, segus kõrreliste heintaimedega või segus teiste haljasväetiseks kasvatatavate põllumajanduskultuuridega. Seega oli tegemist lühiajalise rohumaaga. Kaebaja viidatud

§ 8

lg 1 p 6 uus redaktsioon (p-des 2 ja 5 nimetamata rohumaa) anti välja alles 29.10.2015 ja jõustus 01.11.2015. Kaebaja ei saanud taotluse esitamise ajal olla

lg 1 täiendamisest teadlik ega seda sel ajal 3 arvestada. Vastustaja on vastuses kohtule põhjalikult välja toonud seisukohad, miks 71,8 ha maa puhul on tegemist põllumaaga, mitte püsirohumaa või püsirohukultuuride all oleva maaga, millise käsitlusega kohus nõustus. Kui vaidlusalune maa ei ole püsirohumaa ega karjamaa ega püsikultuuride all oleva maa, on tegemist põllumaaga. Sellise põllumaa puhul tuli täita

§-s 12 põllumaale kehtestatud nõudeid. Kuna kaebajal oli

§ 12

lg-s 6 sätestatud nõue täitmata, määrati otsuses õiguspäraselt 20%-ne toetuse vähendamine. 3) Kuna põhivaidluses jääb kaebus rahuldamata, jääb rahuldamata ka vaideotsuse tühistamise nõue, kuna vaideotsus eraldiseisvalt kaebaja õigusi ei riku. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. FIE Tõnu Kapteini Ranna talu esitas 27.02.2017 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 27.01.
2. a otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus eksis

sätete kohaldamisel.

kohaselt ei ole taotleja poolt mahetunnustatud loomade omamist seatud toetusõiguse eelduseks. Kaebaja peab koos loomade omanikuga (koostöölepingu alusel) mahepõllumajanduslikult peetavaid loomi, täites sellega toetuse saamise nõudeid. Ta on loomapidajaks LTTS § 4 mõistes. Määruses sätestatud loomapidamise nõuete sisuline eesmärk on tagada, et püsirohumaid hooldataks järjepidevalt mahepõllumajanduslikult peetavate loomadega. Kaebaja on täitnud kõik nõuded, mis seonduvad loomapidamise kui PRIA otsuses käsitletud toetuse saamise eeldusega. Kuna puuduvad erisätted, mis kohustaks PRIA-t mahepõllumajandusliku tootmise eest toetuste määramisel lähtuma kindlatest tõenditest, kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte, kui haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 38 sätestatud üldreegel. PMA protokollid on olulist asjaolu tõendavad dokumendid, mille sisu ja järelduste tõele vastavust ei ole kahtluse alla seatud ega ümber lükatud, mistõttu on arusaamatu, kuidas said PRIA ja kohus selle sisuga vaikimisi nõustudes jõuda selles tuvastatud asjaolude suhtes vastupidisele järeldusele. 2) PRIA otsus on oluliste motiveerimispuudustega, kuna selles ei ole viidatud faktilistele asjaoludele ega tõenditele, millele tuginedes PRIA otsuse langetas. Ümber lükkamata on PMA kontrollakt kui oluline tõend ettevõttes peetavate loomade osas. 71,8 ha suuruse ala osas on selle põllumaana käsitlemise osas välja toomata õiguslik alus. Sisulised põhjendused toetuse õigusliku ja faktilise aluse ning tõendite osas on PRIA esitanud alles pärast vaidlusaluse otsuse tegemist. Tuginevalt Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-79-08 toob haldusakti puudulik motiveerimine kaasa otsuse tühistamise. PRIA suuline suhtlus kaebajaga enne haldusakti andmist ei saa asendada haldusakti motiveerimist ega vabasta haldusorganit otsuse kirjalikult motiveerimise kohustusest. Seega ei oma see asjaolu haldusakti motiveerimise seisukohalt mingit tähendust. 3) Kohus jättis õigusvastaselt tähelepanuta maaharimisega seotud asjaolud ja tõendid. Kui vaidlusalust ala käsitleda põllumaana, täitis kaebaja sellisele maale kehtivad nõuded. Muuhulgas täitis kaebaja

§ 12lg-s 6 sätestatud nõuet.

Väljavõte põlluraamatust tõendab, et kõigil vaidlusalustel põllumassiividel kasvatati liblikõieliste ja kõrreliste heintaimede segu. Kui kohus pidas tõendeid mingil põhjusel vastuvõetamatuks, oleks seda halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 1 p 2 kohaselt pidanud otsuses põhjendama, seda aga tehtud ei ole. Tegemist on olulise eksimusega, mistõttu tuleb halduskohtu otsus tühistada.

1. PRIA esitas 04.04.2017 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta FIE Tõnu Kapteini Ranna talu apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.01.
2. a otsus muutmata. Vastuse põhjendused: 1) Kohus on õigesti leidnud, et taotleja peab lisaks sellele, et ta on mahepõllumajanduslik tootja, olema ka mahetunnustatud loomapidaja. Asjaolu, kas kaebaja on mahetunnustatud 4 loomapidaja, tuleneb registriandmetest. Kaebaja ei ole olnud PMA poolt mahetunnustatud loomapidaja ega ole loomapidajana arvel PMA mahepõllumajanduse registris. Ka PRIA põllumajandusloomade registris ei ole kaebaja loomapidajana arvel. Teisele isikule kuuluvate mahetunnustatud loomade kasutamise teel, sõltumata lepingust, ei ole täidetud nõuded toetuse saamiseks. 2) Vaidlusaluse 71,8 ha maa puhul on tegemist põllumaaga, mitte püsirohumaa või püsirohukultuuride all oleva maaga. Põllumaa puhul tuli täita

§-s 12 põllumaale kehtestatud nõudeid. Kuna kaebajal oli

§ 12

lg-s 6 sätestatud nõue täitmata, määrati otsuses õiguspäraselt 20%-ne toetuse vähendamine. 3) PRIA otsus on piisavalt motiveeritud, mh on otsuse lisas (tabelis) toodud toetuse määramise/vähendamise alused. Riigikohtu otsustest nr 3-3-1-77-12 ja 3-3-1-16-14 tulenevalt on PRIA-l piiratud põhjendamiskohustus. PRIA läbiviidavate haldusmenetluste erisuse tõttu on piisav, kui haldusaktis esitatakse üksnes konkreetsed asjaolud, mis on viinud otsuse tegemiseni ning asjakohased kaalutlused tuuakse välja vaideotsuses. Vaideotsuses on PRIA otsuse nr 12-6/427 asjakohased kaalutlused ka välja toodud. Muus osas jääb vastustaja varasemalt esitatud seisukohtade juurde.

1. FIE Tõnu Kapteini Ranna talu esitas 25.04.2017 täiendava seisukoha, milles ta leiab, et PRIA vastus apellatsioonkaebusele on esitatud hilinenult, mistõttu menetlustähtaja põhjendamatu ületamise tõttu tuleks vastustaja vastus lugeda esitamata jäetuks. Kaebaja hinnangul puudub osapoolte vahel vaidlus selles, et nõude sisuline eesmärk on täidetud, s.t kaebaja karjatab koostöölepingu alusel mahepõllumajanduslikult peetavaid loomi ja toodab neile mahesööta, mis on leidnud tõendamist nii PMA protokolliga kui ka OÜ-ga Adoranna sõlmitud koostöölepinguga. Kaebaja leiab, et PRIA viited EL määrusele nr 1307/2013 on asjassepuutumatud, kuna sealne liigitus ei ole seotud määruses nr 53 toodud liigitusega ning kaebaja vastavad seisukohad jättis kohus tähelepanuta, mistõttu on kohus rikkunud põhjendamiskohustust. Kaebaja arvates on vastustaja vastuses toodud kohtupraktika asjassepuutumatu ning vaid Riigikohtu lahend nr 3-3-1-16-14 puudutab PRIA praktikat, kuid selles vaidluses käsitleti olemuslikult teistsugust toetuse liiki, mistõttu ei ole Riigikohtu järeldused antud vaidlusele üle kantavad. Käesoleva vaidluse esemeks on toetusliik, mille puhul määratakse toetus kõigile isikutele, kes toetuse saamise tingimustele vastavad, millist laadi toetuse maksmisest keeldumise otsuse põhjendamise vajalikkust on rõhutanud Riigikohus asjas nr 3-3-1-79-08 (p 24-28).
2. PRIA esitas 05.05.2017 täiendava seisukoha, milles ta märgib, et ringkonnakohus edastas koos apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määrusega apellatsioonkaebuse PRIA-le 14.03.2017, millest tuleb apellatsioonkaebusele vastamise 21-päevalist tähtaega hakata lugema. Vastamise tähtpäev saabus 04.04.
3. Seega on vastus apellatsioonkaebusele esitatud tähtaegselt. PRIA jääb varasemalt esitatud seisukohtade ja taotluste juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.
5. Ringkonnakohus lahendab esmalt PRIA vastuse tähtaegsuse küsimuse (I); selgitab seejärel, millises redaktsioonis tuli halduskohtul maaeluministri 30.04.
6. a määrust nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ (määrus nr 53) kohaldada (II); uurib, kas kaebaja vastas

§ 8

lg 4 tingimustele (III); selgitab, kas kaebaja pidi täitma ning täitis

§ 12

lõike 6 nõude (IV); selgitab, kas PRIA vaidlustatud otsuses esinesid motiveerimispuudused (V) ning lahendab viimaks apellatsioonkaebuse taotlused (VI). 5 I

1. Ringkonnakohus on seisukohal, et PRIA vastus apellatsioonkaebusele ei ole esitatud hilinenult. Ringkonnakohus kohustas 28.02.
2. a määrusega PRIA-t kohtule vastama 21 päeva jooksul alates apellatsioonkaebuse kätte toimetamisest. Määrus toimetati PRIA-le kätte 14.03.2017 (tl 151), millest tulenevalt oli kohtunõude täitmise tähtpäev 04.04.
3. PRIA esitas vastuse apellatsioonkaebusele 04.04.2017 (tl 153), seega tähtaegselt. II
4. Apellatsiooniastmes on poolte vahel jätkuvalt vaidlus selle üle, kas kaebaja vastab mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks vajalikele tingimustele, mis tulenevad maaeluministri 30.04.
5. a määrusest nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“. Halduskohus on kaebuse lahendamisel lähtunud

redaktsioonist, mis kehtis kaebaja poolt 19.06.2015 toetuse taotlemise ajal. Ringkonnakohus leiab, et PRIA 05.04.2016. a otsuse seaduslikkuse kontrollimisel tuleb lähtuda

redaktsioonist, mis kehtis otsuse tegemise ajal. Nimelt tuleneb HKMS § 158 lg-st 2, et haldusakti õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise aja seisuga. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 5 sätestab, et kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Käesolevas haldusasjas on poolte vahel vaidlus peaasjalikult

§ 8lg 4 ning § 12 lg 6 kohaldamise üle.

Nimetatud normid ei ole haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid, vaid materiaalõiguse normid. Seega puudus halduskohtul alus kontrollida PRIA otsuse seaduslikkust

redaktsiooni alusel, mida oli otsuse tegemise ajaks muudetud ja mida PRIA otsuse tegemisel ei kohaldanud. Siiski ei muuda selline eksimus halduskohtu otsuse lõppjäreldusi ebaõigeteks. III 17. Järgmiseks uurib ringkonnakohus, kas teisele isikule (käesoleval juhul OÜ Adoranna) kuuluvate loomade karjatamine viimasega sõlmitud koostöölepingu (tl 90) alusel kaebajale kuuluvatel rohumaadel muudab kaebaja

§ 8lg 4 järgi toetuskõlblikuks.

Nimelt jättis PRIA kaebajale toetuse 302,88 ha rohumaa osas määramata põhjusel, et kaebaja ei pidanud selle iga hektari kohta põllumajanduslikus majapidamises vähemalt 0,2 loomühikule vastaval hulgal mahepõllumajanduslikult peetavaid karjatatavaid loomi. Määruse § 8 lg-st 4 tuleneb, et toetust antakse lõike 1 punktis 6 nimetatud rohumaa kohta, mille iga hektari kohta on taotlejal sellisel arvul mahepõllumajanduslikult peetavaid veiseid, hobuseid, lambaid või kitsi, et loomkoormus hektari kohta on vähemalt 0,2 loomühikut komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 808/2014 II lisa kohaselt [RT I, 29.10.2015, 16 – jõust 01.11.2015]. 18. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga selles, et sätte grammatilisel tõlgendamisel võib järeldada, et taotleja peab olema nii mahepõllumajanduslik tootja kui ka mahetunnustatud loomapidaja. Mahepõllumajandusliku loomapidamise nõue tuleneb ka

§ 3

lg 1 p-st 7, § 4 lg 1 p-st 7 ning § 5 lõigetest 3 ja 4, samuti määruse üldistest normidest.

§ 2

lg 1 järgi antakse mahepõllumajandusega jätkamise toetust mahepõllumajandusliku tootmise ja sellega seonduvate tegevuste elluviimise eest järjepidevalt viie järjestikuse kalendriaasta jooksul toetusõiguslikul maal, mille kohta toetust taotletakse. Määruse § 7 lg 1 kohaselt võib mahepõllumajandusega jätkamise toetust taotleda põllumajandusega tegelev füüsilisest isikust ettevõtja või juriidiline isik, kes on aktiivne põllumajandustootja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 9 tähenduses.

seletuskirjas selgitatakse, et põllumajanduslikuks tegevuseks loetakse määruse (EL) nr 1307/2013 alusel põllumajandustoodete kasvatamine või tootmine, 6 sealhulgas saagikoristus, lüpsikarja pidamine, põllumajandusloomade aretamine ja pidamine või põllumajandusmaa hoidmine karjatamiseks või harimiseks sobilikus seisukorras. Määruse § 7 lg 3 järgi võib mahepõllumajandusega jätkamise toetust taotleda taotleja, kelle ettevõte on kogu kohustuseperioodi kestel mahepõllumajanduse seaduse alusel tunnustatud. 19. Kuigi loomatauditõrje seaduse (LTTS) §-st 4 nähtub, et loomapidajaks võib olla nii isik, kellele loom kuulub (loomaomanik) kui ka isik, kes tegeleb looma pidamisega rendi- või muu selletaolise suhte alusel loomaomanikuga, millest tulenevalt ei ole LTTS järgi välistatud ka rendi või muu lepingu alusel loomapidajaks olemine, ei saa sellest siiski järeldada, et kaebaja oli

mõistes mahetunnustatud loomapidaja. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja ei ole loomapidajana arvel ei PMA mahepõllumajanduse registris ega PRIA põllumajandusloomade registris. Kuigi kaebaja leiab, et määrus ei näe ette, et nimetatud asjaolu hindamisel tuleks lähtuda registriandmetest, leiab ringkonnakohus teisiti. LTTS § 11 lõikest 1 tuleneb, et loomapidaja on kohustatud pidama peetavate põllumajandusloomade kohta arvestust ning registreerima nad riiklikus registris LTTS-is ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud korras. Vabariigi Valitsuse poolt LTTS § 11 lõike 3 alusel 26.06.2014. a määrusega nr 103 kehtestatud „Põllumajandusloomade registri“ § 7 lõikest 5 tulenevalt on põllumajanduslooma andmed põllumajandusloomade registris seotud teda pidava loomapidaja andmetega.

§ 5

lõikest 6 nähtub, et mahepõllumajanduslikult peetavate veiste, lammaste ja kitsede puhul võetakse ühikumäärade arvutamisel arvesse taotleja poolt kohustuseaastal peetavate loomade keskmine arv, kelle kohta on andmed kantud põllumajandusloomade registrisse. Seega võib järeldada, et

mõistes on (mahe)loomapidajaks siiski isik, kelle andmed kajastuvad asjaomastes registrites. Ringkonnakohus leiab, et registriandmetest lähtumine tagab ka selgema kontrolli nõuete täitmise üle ning välistab taotluse menetleja subjektiivsuse muude tõendite hindamisel. Näiteks ei nähtu kaebaja ja OÜ Adoranna vahel sõlmitud koostöölepingust (tl 90), ainsatki hüve ega loomade pidamisest tulenevat õigust, millise omandamise eesmärgil osutas kaebaja OÜ-le Adoranna sisuliselt endale kuuluval rohumaal loomade karjatamise, toitmise ja transpordi teenust. Kui lepingu ainsaks hüveks oli PRIA-lt mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamine, on suure tõenäosusega tegemist kaebaja poolt kunstlike tingimuste loomisega toetuse saamise eesmärgil. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga selles, et tema seisukohti toetab Põllumajandusameti mahepõllumajandusliku taimekasvatuse kontrolli protokolli nr HI-016-36 p-s 4 tehtud linnuke lahtris, mille kohaselt peetakse ettevõttes põllumajandusloomi, s.h mesilasi. Nimelt on sama protokolli lõpus „tuvastatud asjaolude“ all märgitud, et ettevõtte karjamaadel karjatatakse OÜ Adoranna veiseid ja hobuseid koostöölepingu alusel (tl 89-89p). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga selles, et määruse nõude täitmiseks ei piisa teisele isikule kuuluvate loomade karjatamisest. 20. Viimaks märgib ringkonnakohus ka seda, et Määrus nr 53 on kehtestatud „Eesti maaelu arengukavas 2014-2020“ meetme 11 „Mahepõllumajandus“ tegevuse liikide rakendamiseks.

seletuskirjas selgitatakse, et toetuse eesmärk mahepõllumajandusega alustajatele või sellega jätkajatele on kompenseerida tootmistegevusega kaasnevad lisakulud ja saamata jäänud tulu, mis on tingitud nende poolt vabatahtlikult võetud kohustuse täitmisest põllumajandusmaal. Toetusega kompenseeritakse osaliselt mahepõllumajandusliku tootmisega alustamise ja kohustuse täitmisega kaasnevad täiendavad kulud ja saamatajäänud tulu. Ringkonnakohus märgib, et üheks selliseks kuluks on vaieldamatult ka loomade soetamise ja pidamisega, sh mahepõllumajandusliku loomakasvatuse nõuete täitmisega seotud kulud. Sellise kulu minimeerimisel, võttes koostöölepinguga karjatamiseks teisele isikule kuuluvad loomad, kes lepingu järgi „tagab tingimused“ kaebaja kohustuste täitmiseks (vt koostöölepingu p 2.1, tl 90), ei täidaks toetus oma eesmärki ning looks kaebajale teiste taotlejatega võrreldes 7 konkurentsieelise. Seega ei lugenud PRIA kaebajat õigesti

mõistes loomapidajaks ega § 8 lg 4 alusel toetuskõlblikuks. IV 21. Vaidlustatud otsusega jäeti kaebaja taotlus rahuldamata ka põhjusel, et taotleja ei kasvata põllumajandusliku majapidamise põllumaal vähemalt 20% liblikõieliste sugukonda kuuluvaid põllumajanduskultuure puhaskultuurina, segus kõrreliste heintaimedega või segus teiste haljasväetiseks kasvatavate põllumajanduskultuuridega (

§ 12lg 6).

PRIA seisukohaga nõustus ka halduskohus. Kaebaja leiab, et ka juhul, kui käsitleda vaidlusalust ala põllumaana, täitis ta maale kehtivaid nõudeid, sh eelviidatud nõuet, kuid halduskohus eiras kaebaja poolt esitatud tõendeid (väljavõtteid põlluraamatust). Ringkonnakohus leiab, halduskohus ja vastustaja ei ole

§ 12

lg 6 tõlgendamisel eksinud ning vastustaja seisukoht kaebaja poolt viidatud sättest tuleneva nõude täitmata jätmise kohta on põhjendatud.

1. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17.12.
2. a määrusest (EL) nr 1305/2013 Euroopa maaelu arengufondist antavate toetuste kohta artiklist 29 nähtub, et mahepõllumajanduse toetust antakse põllumajandusmaa hektari kohta põllumajandustootjatele või nende rühmadele, kes vabatahtlikult lähevad üle määruses (EÜ) nr 834/2007 määratletud mahepõllumajandusliku tootmise tavadele ja meetoditele või jätkavad nendega ning kes on aktiivsed põllumajandustootjad määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 9 tähenduses. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17.12.
3. a määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 4 p 1 e) kohaselt on põllumajandusmaa põllumaa, püsirohumaa ja püsikarjamaa või püsikultuuride all olev maa-ala, kusjuures artikli 4 p-dest g ja h järeldub, et nii püsikultuuride all olev maa-ala kui ka püsirohumaa või püsikarjamaa peab olema mõeldud vastavaks otstarbeks vähemalt viieks või enamaks aastaks. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga selles, et eeltoodud liigituse põhjal kuuluvad kõik põllumajandusmaad, mis ei ole püsiva iseloomuga, sh lühiajalised rohumaad, põllumaa liigituse alla ning ka määruses nr 53 toodud mõiste „põllumaa“ tõlgendamisel tuleb lähtuda määrusest nr 1307/2013 tulenevast maade liigitusest.
4. Vaidlust ei ole selle üle, et vastustaja on kaebaja taotlustel näidatud maad maakasutustüübiga „PR“ (püsirohumaad ja pikaajaliseks planeeritud lühiajalised rohumaad) ümber kvalifitseerinud põllumaadeks, kuna vastavaid maid hoiti heintaimede all vähem kui viis aastat. Eelviidatud põhjendustel peab ringkonnakohus kaebaja maade ümberkvalifitseerimist põllumaadeks põhjendatuks.

4. peatükk sätestab toetatava tegevuse nõuded, sh nõuded toetuse saamiseks (§ 11). Paragrahv 11 lõikest 1 tuleneb, et taotleja täidab igal kohustuseaastal selles peatükis sätestatud nõudeid kogu põllumajandusliku majapidamise põllumajandusmaal, kui määruses ei ole sätestatud teisiti. Üheks nõudeks on ka nõue, kasvatada vähemalt 20 protsendil põllumaal liblikõieliste sugukonda kuuluvaid põllumajanduskultuure puhaskultuurina, segus kõrreliste heintaimedega või segus teiste haljasväetisteks kasvatatavate põllumajanduskultuuridega (

§ 12lg 6).

24. Apellatsioonkaebuses märgib kaebaja, et ta on

§ 12

lõikes 6 toodud nõude täitnud, mille kinnituseks esitas halduskohtule väljavõtted põlluraamatust, kuid halduskohus jättis vastavad tõendid otsuses hindamata. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga. Halduskohus on kaebaja 22.12.2016 esitatud täiendava seisukoha koos tõenditega (tl 117-137) toimikusse võtnud, kuid jätnud otsuses tõenditele hinnangu andmata, rikkudes sellega kohustust võtta otsuses seisukoht kaebaja esitatud tõendite, sh nende usaldusväärsuse ja asjassepuutuvuse kohta (HKMS § 165 lg 1 p-d 1,2) ning esitada põhjendused, miks kohus kaebaja väidetega

§ 12lõikes 6 märgitud nõude täitmise kohta ei nõustu.

Ka PRIA ei ole kaebaja täiendava seisukoha ning sellele lisatud tõendite kohta halduskohtus toimunud menetluses ega 8 apellatsioonimenetluses vastuväiteid esitanud. Seetõttu võtab ringkonnakohus järgnevalt seisukoha kaebaja poolt esitatud tõendite usaldusväärsuse ja asjakohasuse kohta. 25. PRIA esitas halduskohtule 22.09.2016 antud seletuses tabeli vaidlusaluse 71,8 ha maa kohta (tl 106p), mille osas toimus maakasutuse ümberkvalifitseerimine põllumaaks ning mille puhul oli vastustaja hinnangul kaebajal

§ 12lõikes 6 toodud nõue täitmata.

Ringkonnakohus pidas vajalikuks arvutada

§ 12

lõikes 6 toodud nõude täitmise kontrollimiseks välja, kui suure pinna (hektarites) moodustab liblikõieliste puhaskultuuride kasvatamiseks ettenähtud 20% taotletud ja arvestatud pinnast ning kõrvutas seejärel vastustaja andmeid kaebaja poolt hiljem esitatud tõenditega (väljavõtted põlluraamatust), mis kajastub all olevas tabelis. Massiivi/katastri nr Põllu nr 43152205640 43152265749 43152265749 42952196355 42952196355 43052436905 137 138 139 106/2 151/2 114/2 KOKKU Taotletud ja arvestatud pind (

1. ha)20,83 23,35 18,39 1,35 0,59 7,29 20% (
2. ha)arvestatud pinnast 4,166 4,67 3,678 0,27 0,118 1,458 71,8 14,36 Põlluraamatust nähtuvad andmed liblikõielistekõrreliste segu kasvatamise kohta põllul (plaanitav saak) 12,2 t/ha 12,2 t/ha 12,2 t/ha 12,2 t/ha (omakäeliselt juurde kirjutatud põld nr 151/2) 12,2 t/ha (esitatud põld 114/1 kohta pindalaga 7,31
3. ha)Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda kaebaja poolt esitatud andmed kontrollida kaebaja poolt

§ 12

lõikes 6 toodud nõude täitmist, kuna põlluraamatu väljavõtetest ei selgu, kui suurel pindalal kaebaja liblikõieliste-kõrreliste segu faktiliselt kasvatas. Kuigi väljavõtted põlluraamatust on esitatud 2016. a detsembris, on põlluraamatus (kajastab hooaega 2015) täitmata jäetud tegelik saak ning välja on toodud vaid plaanitav saak (t/ha). Seega ei ilmne andmetest ka see, kas ja kui palju kaebaja tegelikult põldudelt saaki sai. Esitamata on andmed põllu 114/2 kohta, mille asemel on esitatud andmed põllu 114/1 kohta. Põllu nr 106/2 andmetele on mingil põhjusel omakäeliselt juurde kirjutatud põld nr 151/2, mis ei kajastu aga põllu pindalas, milleks on märgitud 1,39 (pindade kokku liites peaks tulemus olema 1,94) (tl 129). Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja poolt halduskohtule 22.12.2016 esitatud täiendavad väljavõtted põlluraamatust ei ole usaldusväärsed ning neis kajastatud andmed on ebapiisavad selleks, et tõendada kaebaja poolt

§ 12lõikes 6 toodud nõude täitmist.

Eeltoodust tulenevalt ei saa ringkonnakohus ka kaebaja poolt täiendavalt esitatud tõenditele tuginedes järeldada seda, et halduskohus ja vastustaja vaidlusaluses küsimuses eksisid. V

1. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 1 järgi peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg 2). Ringkonnakohus leiab, et PRIA vaidlustatud otsus, millega kaebaja taotlus rahuldamata jäeti, on piisaval määral põhjendatud. Otsusest nähtub kaebaja taotluse rahuldamata jätmise faktiline alus koos viitega asjakohasele määruse sättele. Kuna PRIA-l ei olnud määruses toodud taotluse rahuldamata jätmise aluste puhul võimalik kaaluda kaebajale toetuste osalist maksmist, ei olnud tegemist ka kaalutlusotsusega, mida tulnuks põhjalikumalt põhjendada. 9
2. Kohtupraktikas on haldusakti motiveerimise vajalikkust rõhutatud eelkõige isiku õiguste hilisema kohtuliku kaitse kontekstis. Nimelt peab haldusakti põhjendamine tagama põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse. Kui haldusakti adressaat ei tea, millised olid haldusakti andmise põhjused selle andmise hetkel, siis ei ole tal võimalik efektiivselt ja argumenteeritult vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Ühtlasi ei ole kirjaliku põhjendamise eesmärk ainult tagantjärele otsuse kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine (vt RKHK 05.11.
3. a otsus asjas nr 3-3-1-49-08, p 11, 14.10.
4. a otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 36 ning 22.05.
5. a otsus asjas nr 3-3-1-14-00). Ringkonnakohus leiab, et PRIA otsuse põhjendus kaebaja kohtulikku kaebeõigust ei takistanud. Ringkonnakohus märgib, et PRIA oli kaebajat veel enne vaidlusaluse otsuse teatavaks tegemist taotlusega seotud probleemidest teavitanud. Halduskohus on otsuses asjakohaselt viidanud PRIA seletusele, mille kohaselt teavitati kaebajat kahel korral telefoni teel olukorrast. Kaebajat on teavitatud probleemidest ka 08.06.2015 kirjaga nr 12-1/15/2297 (tl 108) ning vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja on ära kuulatud (vt selle kohta PRIA 21.01.
6. a kiri nr 12-1/16/150, tl 109). Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga ka selles, et arvestades PRIA-le esitatavate taotluste massilisust, on PRIA menetlused formaliseeritud ning PRIA otsuste põhjendamiskohustus piiratud, vastasel juhul muutuks PRIA töö ebamõistlikult keerukaks. Vastavat järeldust toetavad Riigikohtu seisukohad haldusasjades 3-3-1-16-14 (otsuse p 18) ning 3-3-1-77-12 (otsuse p 18). Olukorda leevendab PRIA otsustele järgnev kohustuslik vaidemenetlus (ELÜPS § 110 lg 1), mille käigus saab taotleja otsust puudutavatele kahtlustele ja küsimustele põhjalikumad vastused. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja ei kurda PRIA vaideotsuse põhjenduste ebapiisavuse üle. Kõike eelnevat arvestades puudusid kaebajal igasugused takistused kohtuliku kaebeõiguse teostamiseks, mistõttu ei saa ringkonnakohus kaebajaga nõustuda ka PRIA otsuse ebapiisava motiveerituse osas. VI
7. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 27.01.
8. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab ja täiendab osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks ning puudub alus vastustaja menetluskulude kaebaja kasuks väljamõistmiseks, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene 10 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel