KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Agu Timmi ja Tanel Saar 29. juuni 2017, Tartu 3-16-796 Haldusasi O

) § 12 lg 1 p 3 kohaselt tulumaksuga maksustatakse residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu, sealhulgas kasu vara võõrandamisest.

§ 15

lg 1 ls-ga 1 on täpsustatud, et tulumaksuga maksustatakse kasu (

§ 37

) ükskõik millise võõrandatava ja varaliselt hinnatava eseme, sealhulgas kinnisasja müügist või vahetamisest.

§ 37

lg-s 1 kohaselt kasu või kahju vara (

§ 15lg 1) müügist on müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahe.

Maksumaksjal on õigus kasust maha arvata või kahjule juurde liita vara müügi või vahetamisega otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulud. Eeltoodud regulatsioonist tuleneb üheselt, et kasu kinnisasja võõrandamisest on füüsilise isiku tulumaksu objektiks. Kasu arvutamiseks tuleb kinnisasja müügihinnast lahutada kinnisasja soetamismaksumus. Lisaks on maksumaksjal õigus saadud vahest lahutada kinnisasja müümisega 4 vahetult seotud kulud. Selliste kulude arvesse võtmine toimub üksnes maksumaksja initsiatiivil ning tingimusel, et kulud on dokumentaalselt tõendatud. 23. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja omandas Viljandi vallas Pulleritsu külas asuva kinnistu kinke teel, s.o tasuta, 2001. aastal ning võõrandas müügihinnaga 18 000 eurot 2014. aastal. Seega pidi O. Tomson esitama tuludeklaratsiooni 31. märtsiks 2015 (

§ 44

lg 1 ls 1) või kui ta leidis, et ei pea tuludeklaratsiooni esitama põhjusel, et tema 2014. tulult ei pea täiendavat tulumaksu tasuma (

§ 44

lg 6 p 1), siis olema veendunud, et

§ 37

lg-s 1 sätestatud reeglite kohaselt ei ole ta kinnisasja võõrandamisest kasu saanud, m.h, et tal on olemas dokumentaalsed tõendid kinnisasja müügihinnast maha arvatavate kulude kohta. Vastavalt ei ole asjakohane kaebaja väide, et füüsilise isikuna, erinevalt juriidilistest isikutest, ei ole tal raamatupidamisarvestuse pidamise ja dokumentide säilitamise kohustust. Kuigi kaebajal ei ole raamatupidamisarvestuse ja dokumentide säilitamise kohustust juriidiliste isikutega võrreldavas mahus, siis maksukohustuslasena kannab ta kulude tõendamise riisikot vastavalt

§ 37lg 1 ls-le 3.

Selline regulatsioon on ka ainuvõimalik, sest maksukohustuslane valdab infot selle kohta, milliseid kulutusi ta on teinud ja millised dokumendid kulusid tõendavad. Kui mõni tõend ei ole maksukohustuslasele kättesaadav, võib ta taotleda maksuhalduri abi tõendi hankimisel või tõendite esitamise tähtaja pikendamist. Seejuures tuleb siiski silmas pidada, et maksukohustuslane peab juba tuludeklaratsiooni esitamise ajaks olema veendunud deklaratsioonis esitatavate andmete õigsuses. Vara võõrandamise korral tulu tekkimise küsimuses tähendab andmete õigsus muu hulgas seda, et maksukohustuslane suudab nõutavas vormis tõendada tulust mahaarvatavaid kulusid.

1. Ringkonnakohus peab asja lahendamisel määravaks, et
2. oktoobril 2015 MTA-lt e-kirja saamisel, milles viidatakse kinnisasja võõrandamisel saadud kasule ja võimalikule tulumaksukohustusele, ühes palvega asjakohaste dokumentide esitamiseks, pidi kaebajal olema selge, et täiendava tulumaksu määramise vältimiseks tuleb ta dokumentaalsete tõenditega tõendada, et
3. aastal kinnistu võõrandamisest kasu ei tekkinud. O. Tomsonile e-kirja saatmisega oli vastustaja täitnud kohustuse kaebajat teavitada ning anda võimalus väidete ja tõendite esitamiseks. Sõltumata sellest, et MTA ei vastanud O. Tomsoni
4. oktoobri
5. a e-kirjale, ei saanud kaebaja eeldada, et

§ 15

lg 1 ja § 37 lg 1 regulatsioon tema suhtes ei kohaldu ning maksuhaldurile tõendite esitamata jätmine ei too kaasa täiendava tulumaksu määramist. Juhul, kui dokumentide esitamiseks antud tähtaeg ei olnud kaebaja hinnangul selleks piisav, pidi eelkõige kaebaja ise osutama, millise tähtaja jooksul on tõendite esitamine mõistlikult võimalik ning siis tõendid ka esitama. Seetõttu ei ole põhjendatud lugeda, et

1. jaanuaris, kui selgus, et MTA kavandab kaebajale täiendava tulumaksu määramist, oli kaebajal tõendite kogumiseks ja esitamiseks üksnes seitsmepäevane tähtaeg. Sellele eelnenud kaks ja pool kuud oli O. Tomsonile piisav uuesti hindamaks, kas ja milliseid dokumentaalseid tõendeid on vaja esitada, et kinnitada oma väidet, et kinnistu võõrandamisel tulu ei tekkinud. Maksukohustuslane peab juba tuludeklaratsiooni esitamise (või esitamata jätmise) ajal arvestama, et vajadusel tuleb kulutusi dokumentaalselt tõendada. Seetõttu ei saa O. Tomsoni väiteid maksumenetluses lugeda piisavaks, et maksuamet pidanuks kaaluma maksuotsuse tegemise edasilükkamist ja kaebajale tõendite esitamiseks täiendava tähtaja määramist. Selleks pidanuks O. Tomson osutama konkreetselt millised on kulutused olnud, mida ta on teinud nende kohta dokumentaalsete tõendite saamiseks ja millal on tõendite esitamine võimalik.
2. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et maksumenetluses, vaidemenetluses ja ka kohtumenetluses tõendite ja isegi kulude suuruse kohta konkreetsete väidete esitamata jätmine osutab sellele, et kaebaja tegelikult

§ 37

lg-s 1 nimetatud kulutusi ei teinud või ei ole kulutusi nõutud vormis võimalik tõendada. 5

1. Vastuseks ringkonnakohtu
2. mai
3. a määrusele esitas O. Tomson
4. juunil 2017 menetlusdokumendi, milles selgitas, et on kinnistu võõrandamisega seoses
5. aastal teinud kulutusi autokütusele, kantseleitarvetele, toidule, lilledele, sideteenustele, ravimitele, kingitustele, auto remondile ja isikut tõendavate dokumentide vahetamiseks. Kaebaja on loetlenud 52 kulurida, kokku 469,47 euro väärtuses. Ringkonnakohus osutab, et veel apellatsioonkaebuse esitamisel on kaebaja kinnistu müügiga seotud kulutustena nimetanud hoopis kulutusi hindamisaktidele, müügikuulutustele, turuuuringutele ja maakleritasu. Neid kulutusi, erinevalt
6. juuni
7. a menetlusdokumendis nimetatud kulutustest, saab pidada kinnistu müügiga seotud kulutusteks kulutuste olemusest tulenevalt.
8. juuni
9. a menetlusdokumendis loetletud kulutused on olemuslikult aga olmekulutused ega seondu tavaarusaama järgi otseselt kinnistu müügiga. Seetõttu
10. juuni
11. a menetlusdokumendis kulutuste nimetamisest ja nende tõendamisest ainuüksi ei piisa nende lugemiseks

§ 37lg-s 1 nimetatud kulutusteks.

Kaebaja selgitused kulutuste kohta ei veena samuti ringkonnakohut, et kulutused on vahetult kinnistu müügiga seotud. Varasemalt haldus- ega kohtumenetluses ei ole kaebaja seda liiki kulutusi üldse nimetanud ning vastupidi, varasemas menetluses üldsõnaliselt nimetatud kulutusi ei ole kaebaja

1. juuni
2. a menetlusdokumendis üheski positsioonis nimetanud ega tõendanud. Ringkonnakohtu hinnangul viitab see, et O. Tomson tegelikult ei ole kandnud kinnistu müügiga seotud kulutusi ning esitab üksnes otsitud selgitusi igapäevaste kulutuste arvesse võtmiseks. Eeltoodut kinnitab veelgi tõsisasi, et kaebaja loetletud kulutuste summa on väiksem kui kolm protsenti kinnistu müügihinnast, kui kaebaja väitel on müügiga seotud kulutused olnud sedavõrd suured, et kinnistu võõrandamisest ei ole tulu üldse tekkinud.
3. Kulutusi tõendavate dokumentidena on
4. juuni
5. a menetlusdokumendile lisatud Swedbank AS internetipanga maksekorralduse väljatrükid. Arvestades kulutuste iseloomu, nende tegemist kinnitava tõendi allikat ning asjaolu, et kaebaja sai ringkonnakohtu
6. mai
7. a määruse kätte
8. mail 2017, s.o esitas kulude loetelu ja tõendid kolme nädala jooksul, leiab ringkonnakohus, et O. Tomsonil ei saanud olla tegelikke takistusi samade tõendite esitamiseks juba maksumenetluses. Kaebaja ei ole ka ise põhjendanud, miks ta ei saanud tõendeid esitada varem maksumenetluses või halduskohtumenetluses, kuigi selle asjaolu põhjendamise kohustusele juhtis ringkonnakohus kaebaja tähelepanu
9. mai
10. a määruses. Ringkonnakohus rõhutab, et O. Tomsoni selgitused kinnistu müügiks väidetavalt tehtud kulutuste kohta ei muuda ringkonnakohtu seisukohta, et kaebajal oli maksumenetluses nii kohustus kui võimalus kulutuste tõendamiseks. Apellatsioonimenetluses loetletud kulutuste koosseis ei ole selline, et õigustaks andmete varasemat esitamata jätmist. Seetõttu andemete ja tõendite esitamata jätmisega haldusmenetluses minetas O. Tomson õiguse tugineda kinnistu müügiga seotult kulutuste tegemisele tulumaksukohustust vähendava asjaoluna. Vastavalt on MTA maksuotsuses õigustatult tuginenud sellele, et kinnistu müügist tekkinud tulu vähendavaid dokumentaalselt tõendatud kulusid ei ole ja tulumaks määratud üksnes kinnistu müügi- ja soetushinna vahelt.
11. HKMS § 198 lg 2 ls-te 1 ja 2 kohaselt uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab menetlusosaline põhistama. Kui põhjendusi ei esitata või kohus ei pea neid mõjuvaks, jätab kohus asjaolu või tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Käesoleval juhul ei ilmne O. Tomsoni selgitustest, et
12. juuni
13. a menetlusdokumendile lisatud tõendid oleks ilmselt vajalikud asja õigemaks lahendamiseks. Seetõttu tagastab kohus tõendid kaebajale.
14. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et O. Tomsonile täiendava tulumaksu määramine on kooskõlas

§ 15

lg-ga 1 ja § 37 lg-ga 1 ning menetluslikud minetused maksuotsuse andmisel ei saanud mõjutada asja otsustamist. Vastavalt ei ole alust MTA

1. jaanuari
2. a maksuotsuse nr 12.2-5/002382 tühistamiseks. 6 O. Tomsoni apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
3. novembri
4. a otsus muutmata.
5. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Seetõttu MTA kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Madis Ernits allkirjastatud digitaalselt Agu Timmi allkirjastatud digitaalselt 7 Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt