Obsah (7)

§ 65§ 68§ 118§ 4§ 76§ 75§ 871

1-16-8604 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus (Valga kohtumaja) Määruse tegemise aeg ja koht 17. oktoober 2017, Valga Täitmiskohtunik Erkki Hirsnik Kohtuistungisekretär Reelika Käis Prokurör Lõuna Ringko

) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning teda karistati 1-aastase vangistusega.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 1.

oktoobri 2012. a otsusega (nr 1-11-14205) mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 4 kuu ja 24 päeva pikkuse vangistuse võrra; liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 4 kuud ja 24 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel hakati karistuse kandmise aega arvestama alates isiku kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates

1. augustist
2. S. Hamidžanovi vangistus lõpeb
3. jaanuaril
6. juulil 2017 saabusid Tartu Maakohtu Valga kohtumajale Tartu Vangla dokumendid S. Hamidžanovi tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks. Vangla hinnangul on S. Hamidžanovi puhul uue üldise kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise 2 aasta jooksul 20% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 51%. Vangla ei toeta kinnipeetava tingimisi ennetähtaega vabastamist.
7. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on S. Hamidžanovit kriminaalkorras karistatud neljal korral (millest üks kustunud) ning reaalset vanglakaristust kannab ta kolmandat korda. Tema viimane kuritegu oli kehaline väärkohtlemine. Varasemalt on ta aga pannud toime raske kehavigastuse tahtliku tekitamise, tapmise, kehalise väärkohtlemise, raske tervisekahjustuse tekitamise ja surma põhjustamise ettevaatamatusest. Oma kuriteod on S. Hamidžanov sooritanud üldjuhul alkoholijoobes.
8. Kinnipeetav on vangistuses osalenud majandustöödel. S. Hamidžanov läbis programmi „Õige hetk“, kus ta oli motiveeritud osalema. Programmi lõpus suutis ta endale seada reaalsed ja täidetavad eesmärgid. Lisaks tunnistas mees, et alkoholist tuleb tal loobuda.
9. Kinnipeetaval sai
10. juunil 2017 distsiplinaarkaristuse (noomitus), kuna võttis jalutuskäigul teise kinnipeetava sigareti.
11. S. Hamidžanovile tagab vabanemise korral elukoha oodatav tööandja R. P. aadressile XXX. Karistatu juurde tuleb elama tema elukaaslane E. R., kes oli S. Hamidžanovi viimases kuriteos kannatanu. S. Hamidžanovil on
12. klassi haridus. Töötamise käigus on ta omandanud erinevad oskused. Isik on 80% ulatuses töövõimetu. Vabaduses oli ta arvel Töötukassas ja tegi juhutöid. Peale vabanemist saab S. Hamidžanov minna tööle XXX (miinimumpalk), kus ta on töötanud varemgi. Mehe päritoluperekonda kuuluvad vennad, kes on samuti kriminaalkorras karistatud ja kellega S. Hamidžanov enda sõnul ka suhtleb. S. Hamidžanovil on tütar, aga viimasega kinnipeetav ei suhtle. Lähivõrgustiku moodustavadki hetkel elukaaslane E. R., tööandja R. P. ning tuttav H. U. Karistatul on olnud tõsised probleemid alkoholi kuritarvitamisega. S. Hamidžanov on ka pöördunud vastavale ravile, ent jätkanud alkoholi tarbimist ka pärast seda. Kinnipeetav leiab, et alkoholi tarvitamine tema jaoks probleem ei ole: ta on viimasel ajal joonud aeg-ajalt üksnes džinni. Varasema vangistuse kestel läbis S. Hamidžanov sotsiaalprogrammi „12 sammu“ ja ka viha juhtimisega tegeleva programmi. Süüdimõistetu kuriteod viitavad agressiivsele käitumisele, kuid S. Hamidžanov ise end vägivaldseks ei pea. S. Hamidžanovi eesmärk on peale asuda tööle, teenida raha ja osta maale odav korter.
13. Kriminaalhooldusametnik on esitanud sellise arvamuse. Kinnipeetava elukaaslane E. R. on oma sõnul elanud „vahelduva eduga“ karistatuga koos 35 aastat. E. R. on oma sõnutsi süüdimõistetule andestanud, kuna tüli oli olnud mõlemapoolne. Naine ootab S. Hamidžanovit 2 1-16-8604 koju, kuna vajab seoses oma kehva tervisliku seisundiga majapidamises abilist. S. Hamidžanovi tuttav H. U. ütles, et kinnipeetava suhtlusringkond on väike ning sinna kuuluvad temaga sarnase eluviisiga ehk alkoholilembesed isikud. R. P. kinnitas, et karistatu saab tema ostetud ja tema poja nimele R. P. korteris elada: korter vajab küll remonti, kuid on elamiskõlbulik ja kõik vajalik olemas. R. P. kinnitas, et ta võtab S. Hamidžanovi tööle. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
14. KrMS § 432 lg-st 33 lähtudes edastas prokurör kohtule oma seisukoha elektrooniliselt ning teatas, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta. Prokurör leiab, et süüdimõistetut ei peaks tingimisi ennetähtaegselt vabastama. S. Hamidžanovit on kriminaalkorras karistatud korduvalt. Kuritegude soodusteguriks on olnud alkohol. Süüdimõistetu poolt sooritatud kuriteod viitavad agressiivsele käitumisele, kuid isik ise seda ei tunnista. On positiivne, et S. Hamidžanov osaleb vangla tööhõives ning vabanemise korral on tal olemas kindel elu- ja töökoht. Negatiivne on aga see, et viimase kuriteo sooritas S. Hamidžanov katseajal, samuti alkoholi kuritarvitamise eitamine, kehtiv distsiplinaarkaristus ning süüdlase isik ja tema varasem elukäik. Ka kriminaalasjas riiklikku süüdistust esindanud prokurör ei toeta isiku vabastamist.
15. Kinnipeetav avaldas kohtuistungil järgmist. Ta soovib vanglast välja pääseda. Tal on olemas töökoht. E. R. teeb ka ise tempe ega esitanud kaebust. Nüüdseks on E. R. talle andestanud. Nad hakkaksid E. R. elama n-ö visiitabielu: tema XXX ja E. R. XXX. Tema loodetava tulevase elukoha omaniku R. P. ei ole küll vist tema sinna elama minekust räägitud, aga ilmselt on R. P. sellega nõus. Küsimuse peale džinni tarvitamise kohta vastas S. Hamidžanov kõigepealt, et õige mees midagi ikka võtab, ent vastas täpsustava küsimuse peale, et katsub edaspidi ka džinni tarvitamisest hoiduda. Džinni oli ta tarvitanud ka enne E. R. kallale minemist. Programmi „Õige hetk“ jättis ta pooleli, sest selle raames kaevati 30 aasta vanune „jama“ üles.
16. Kinnipeetava kaitsja leidis, et S. Hamidžanovi peaks vabastama. E. R. on tunnistanud oma rolli S. Hamidžanovi kuriteos. Kinnipeetava kuriteod on muutunud ajapikku leebemaks. S. Hamidžanov on nõus alkoholi tarvitamisest loobuma. Ilmselt on R. P. S. Hamidžanovi tema korterisse tulekuga päri. S. Hamidžanovile tuleks seada alkoholi tarvitamise keeld ja psühhiaatriline ravi. S. Hamidžanov on vanemaks saanud. KOHTU SEISUKOHT
17. Kohus S. Hamidžanovi vangistusest tingimisi enne tähtaega ei vabasta ja seda järgmistel kaalutlustel.
18. S. Hamidžanov kannab muuhulgas karistust esimese astme kuriteo eest. Viimase kohtuotsusega liideti S. Hamidžanovi vangistusele Tartu Maakohtu
19. oktoobri
20. a otsusega

§ 118

p 1 järgi mõistetud karistus.

§ 118

on oma sanktsioonist ja

§ 4

lg-st tulenevalt esimese astme kuritegu.

§ 76

lg 2 p 2 kohaselt võib kohus tahtlikus esimese astme kuriteos süüdlase tingimisi katseajaga enne tähtaega vangistusest vabastada, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud. S. Hamidžanov on temale mõistetud 1 aasta 4 kuu ja 24 päeva pikkusest vangistusest kandnud ära enam kui 1 aasta ja 1 kuu. Seega on kinnipeetav ära kandnud enam kui kaks kolmandikku temale mõistetud karistusajast ja see ületab 4 kuud. Seega on

§-s 76 nimetatud formaalsed alused kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks täidetud. 3 1-16-8604 13. See aga ei tähenda, et täidetud on kõik formaalsed eeldused. Tulenevalt

§ 76

lg 5 lsst 2 ja § 75 lg 1 p-st 1 peab ennetähtaegselt vanglast vabastataval inimesel olema elukoht. S. Hamidžanov soovib minna elama R. P. kuuluvasse korterisse. R. P. aga selleks luba küsitud ei ole. See aga võib selle korteri muuta S. Hamidžanovi elukohana

§ 75lg 1 p 1 mõttes sobimatuks.

13.

1. Nimelt võib väita, et ilma omaniku nõusolekuta ei ole võimalik vangi kuhugi elama määrata: kui riik seda teeks, piiraks ta tugevasti elukoha omaniku omandiõigust. Nt elektroonilise valvega vabanemise puhul nii leitud ongi: tulenevalt Justiitsministri
2. veebruari 2007 määruse nr 15 „Elektroonilise valve täitmise ja järelevalve kord“ § 51 lg 2 p-st 1 eeldab elektroonilise valve seade paigaldamine kuhugi selle koha omaniku nõusolekut. Võib leida, et sama peaks kehtima ka n-ö tavalise vabastamise puhul: selliselgi juhul kujutab süüdimõistetu kuhugi elama minek tugevat omandiõiguse riivet. Siiski on omaniku nõusoleku vajadus küsitav: on võimalik väita, et see ei puuduta riiki. Kui nt üürikorteri elanik (üürnik) võtab enda juurde elama vangist vabastatud inimese (nt oma pikaaegse elukaaslase), võib see minna vastuollu üürilepinguga. Samas ta seda ei pruugi – see sõltub üürilepingu tingimustest. Kui ta aga vastuollu lähebki, kahjustab see üksnes üürileandja omandit ja fiskaalseid huvisid. Nende tagamine aga ei ole kohtu hinnangul ennetähtaegse vabastamise menetluses primaarne: kurjategija ja ühiskonna huvid, mis on suunatud kurjategija resotsialiseerumisele, võivad korteri omanikuks oleva isiku (üürileandja) huvid (nt fiskaalsed või üksnes omandiõigusest tulenevad) üles kaaluda. Soovi korral võib omanik (nt üürileandja) elaniku (üürniku) vastu tsiviilnõude esitada. Küll aga on oluline elukoha elaniku (nt üürniku) nõusolek: kui kohus saadaks mõne vangis olnud inimese kellegi juurde tema tahte vastaselt elama, rikuks see elupaiga elaniku õigusi väga tugevalt. Tegemist poleks (ainult) varaliste õiguste või omandiõiguse rikkumisega, vaid elaniku ülimalt isiklike õiguste riivega: keegi võõras inimene tuleks tema koju. Niisuguseid huve kurjategija ja ühiskonna resotsialiseerumist puudutavad huvid üles ei kaalu. 13.
3. Eeltoodud põhjustel ei pruugi R. P. nõusoleku puudumine S. Hamidžanovi vabastamist välistada. Seda veel eriti pidades silmas tõsiasja, et R. P. korterit paistab kriminaalhooldaja arvamuse ja vangla iseloomustuse kohaselt majandavat just R. P.
4. Sõltumata sellest, kas elukohaprobleemi tõttu on S. Hamidžanovi vabastamise formaalsed eeldused täidetud või mitte, tuleb kinnipeetav aga ikkagi vabastamata jätta. Seda seetõttu, et täidetud ei ole S. Hamidžanovi vabastamise sisulised eeldused.
5. Nimelt ei tingi ainuüksi formaalsete aluste täidetus inimese vanglast vabastamist, sest seaduses märgitud tähtaja saabumine ei anna süüdlasele subjektiivset õigust enne tähtaega vabaneda (RKKKm 3-1-1-59-14, p 8). Nii eeldab kinnipeetava vabastamine ka materiaalsete aluste täidetust:

§ 76

lg 4 kohaselt arvestab kohus inimese katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Tõsi, viidatud sätte teksti lugedes pole võimalik aru saada, mida kohus normis loeteletud asjaolude alusel silmas pidama peab. Sellele küsimusele tuleb vastata seadust süstemaatiliselt ja teleoloogiliselt tõlgendades. Tulenevalt vangistusseaduse § 6 lg-st 1 on vangistuse eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Seega on vangistus oma sihi saavutanud siis, kui süüdlasest lähtuv retsidiivsusoht on väike. See aga tähendab, et ennetähtaegse vabastamise menetluses tuleb prognoosida just uute kuritegude aset leidmise tõenäosust. Kaudselt viitab sellele ka karistusjärgset 4 1-16-8604 käitumiskontrolli reguleeriv

§ 871

lg 1 p 3, mille kohaselt tuleb prognoosida, kas süüdlane võib toime panna uusi kuritegusid. Ka õiguskirjanduses on leitud, et

§ 76

lg-s 4 nimetatud asjaolusid hinnates on peamine see, kui suur on tõenäosus, et süüdimõistetu paneb vabadusse laskmise korral toime uue kuriteo (Pikamäe –

. Kommentaar.

1. trükk, § 76/4.2.1). Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus: RKKKm 3-1-1-12-17, p
2. Olgu viimaks viidatud, et ka nt Saksamaal leitakse ennetähtaegse menetluse raames, et oluline on üksnes uute kuritegude oht. Üldpreventiivsed kaalutlused (nt nn ühiskonna õiglustunne) olulised ei ole, sest need saavad arvestatud juba seeläbi, et inimene veetis vanglas pika aja. Võimalikku nn kättetasumishuvi (Genugtuungsbedürfnis) saab ennetähtaegse vabastamise menetluses arvestada üksnes käitumiskontrolli nõuete kehtestamisel. (Stree/Kinzig – Schönke/Schröder zum StGB.
3. Auflage, § 57/10–13).
4. Mida raskemaid kuritegusid on kinnipeetavalt karta, sest väiksem peab tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema nende aset leidmise tõenäosus – ja vastupidi (Stree/Kinzig – Schönke/Schörder zum Strafgesetzbuch,
5. Auflage, § 57/15; Fischer zum Strafgesetzbuch,
6. Auflage, § 57/12). Tulevaste kuritegude laadi saab prognoosida eeskätt juba toime pandud kuritegude põhjal. S. Hamidžanov on sooritanud vägivallakuritegusid. Tema viimane kuritegu oli küll „üksnes“ kehaline väärkohtlemine, aga enne seda on ta sooritanud märksa raskemaid kuritegusid, nagu raske tervisekahjustuse tekitamine ja suisa tapmine. Seega tuleb temalt ka tulevikus karta sarnaseid vägivallategusid, mistõttu tuleb tema ennetähtaegne vabastamine kõne alla vaid juhul, kui nende uute kuritegude oht on väike. Nii see aga pole: on igati tõenäoline, et S. Hamidžanov hakkab tulevikuski kuritegusid toime panema.
7. Positiivse retsidiivsusprognoosi poolt räägib vaid paar mitte kuigi kaalukat asjaolu. Esiteks on positiivne see, et S. Hamidžanovil on olemas töökoht: seetõttu saab süüdimõistetu jõudeaeg olema piiratud, mis vähendab aega, mida saab kulutada alkoholi tarvitamise peale, mis omakorda vähendab alkoholi kuritarvitamise tõenäosust ja mis omakorda vähendab uute kuritegude aset leidmise võimalikkust (vt alkoholi ja S. Hamidžanovi kuritegude vahelise seose kohta käesoleva määruse p 19). Samas on S. Hamidžanov ennegi tööd teinud, ent see ei ole tema kuritegusid ära hoidnud: pole alust arvata, et tulevikus peaks selles suhtes midagi muutuma. S. Hamidžanov on end vanglas küllaltki hästi ülal pidanud (tõsi, tal on üks distsiplinaarkaristus). Seegi aga uute kuritegude ohtu silmas pidades kuigi oluline ei ole: S. Hamidžanovi probleem on alkohol ja vanglas ei ole alkohol kättesaadav.
8. Ülejäänud asjaolud räägivad selgelt S. Hamidžanovi vabastamise vastu.
9. Eeskätt tulebki arvesse võtta S. Hamidžanovi suhteid alkoholiga. Seda meelemürki on süüdimõistetu tarvitanud juba pikka aega ja see on teda korduvalt ajendanud kuritegusid toime panema. Ka enne oma viimast kuritegu oli S. Hamidžanov alkoholi tarvitanud. Seetõttu on äärmiselt tõenäoline, et alkohol tooks tulevikuski endaga kaasa uued kuriteod. Et S. Hamidžanov alkoholi tarvitamisest loobub, kohus ei usu. Esiteks ei saa S. Hamidžanov ise täielikult aru, et sama hästi kui kogu tema energia peab olema suunatud alkoholist hoidumisele: nimelt märkis kinnipeetav nii vanglaametnikele kui ka kohtule, et (lahjat) džinni soovib ta edaspidigi tarvitada. Ka ei saa loota nt alkoholiravile, sest seni pole see edu toonud (viimane kord leidis arst, et S. Hamidžanovi puhul ei olegi ravi näidustatud).
10. Ka ei saa mööda vaadata sellest, et S. Hamidžanov on olnud korduvalt vanglas. Et varasemad vangistused ei ole teda õiguskuulekale teele juhatanud, ei saa seda loota praegusestki – eriti pidades silmas seda, et käesoleva vangistuse kestel S. Hamidžanoviga mingeid rehabiliteerivaid tegevusi läbi ei viidud. 5 1-16-8604
11. Kuigi positiivne ei saaks vabanedes olema ka S. Hamidžanovi elukeskkond. Kinnipeetav on seni lävinud alkohoolikutega ja teeb seda seetõttu ilmselt edaspidigi. See omakorda aga ajendaks teda alkoholi tarvitama. Ka tahab S. Hamidžanov suhelda edaspidigi tihedalt oma viimase ohvriga. Seepärast ei saa sugugi välistada, et ta läheb varem või hiljem uuesti E. R. kallale – seda eriti siis, kui ta on alkoholi tarvitanud.
12. Ka peab pöörama tähelepanu sellele, et oma viimase kuriteo pani S. Hamidžanov toime käitumiskontrolli ajal: seetõttu ei saa eeldada ka seda, et see kontroll suudaks S. Hamidžanovit vaos hoida.
13. Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et S. Hamidžanovist lähtuv retsidiivsusrisk on suur, mistõttu ei saa süüdimõistetut vabastada.
14. S. Hamidžanovi kaitsja Kaja Kiilo esitas kohtule kirjaliku taotluse 102 eurose riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks ja hüvitamiseks. Kohus rahuldab selle taotluse ja arvab nimetatud tasu menetluskulude hulka. Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri otsesõnu seda, kelle kanda see menetluskulu jääb. Sellele küsimusele vastamisel tuleb lähtuda Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
15. veebruari
16. a määrusest nr 3-1-1-1-16, kus on analüüsitud menetluskulude hüvitamist karistusjärgse käitumiskontrolli puhul. Riigikohus leidis, et karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamata jätmise korral jääb kaitsjatasu KrMS § 2 p 4 alusel riigi kanda, sest a) kohtul on selles menetluses suur diskretsiooniõigus, b) menetlus toimub kinnipeetava tahtest sõltumata ja c) menetluse tulemiks võivad olla süüdimõistetud isiku põhiõiguste uued riived, mistõttu ei saa taunida süüdistatava soovi kaasata menetlusse kaitsja (vt p 9). Ennetähtaegse vabastamise korral esinevad samuti käesoleva määruse eelmises lauses viidatud alused a ja b. Küll aga ei esine alust c, sest ennetähtaegse vabastamise menetluses ei saa kohus isiku olukorda senisest halvemaks muuta. Olukord on suisa vastupidine, sest riik võib vangile vastu tulla ja tema situatsiooni paremaks muuta: vabastada ta enne seda, kui ta on lunastanud oma kuriteo, kandes ära kogu tema süüle vastava karistuse. Seetõttu ei saa panna riigile kohustust kanda ennetähtaegse vabastamise menetluses tekkiv kaitsjatasu. Niisiis tuleb kaitsjatasu KrMS § 2 p 4 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
17. veebruari
18. a määruse nr 3-1-1-1-16 p 9.3 ning KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel välja mõista S. Hamidžanovilt. KrMS § 423 ja § 417 lg 2 alusel tuleb menetluskulud tasuda 1 kuu jooksul alates käesoleva määruse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Erkki Hirsnik täitmiskohtunik 6