RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2104395 Otsuse kuupäev Tartu, 13. november 2017 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull Koht

) § 113 lgs 1 sätestatud määras iga viivitatud päeva eest põhinõudelt kuni kohustuse täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda.

1. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata.
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. novembri
4. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus jättis apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda.
5. Kostja palus kassatsioonkaebuses ringkonna- ja maakohtu otsuse tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule või alternatiivselt tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
6. Riigikohus tühistas
7. mai
8. a otsusega (tsiviilasi nr 3214912) ringkonna- ja maakohtu otsuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Riigikohtu otsuse põhjendustel leidsid kohtud õigesti, et vaidlusalune garantiileping on olemuselt mitteaktsessoorne nõudegarantii ning kostja ei ole garantiilepingust kehtivalt taganenud. Samas on kohtud jätnud tähelepanuta kostja vastuväite, et kohustus, mida garantiileping pidi tagama, on täidetud. Üksnes nõudegarantii lepingule tuginemine ei ole lubatud juhul, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet. Hea 2

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Maakohus tuvastas, et

1. jaanuaril 2007 sõlmiti kolm lepingut. Hageja ja kostja sõlmisid garantiilepingu lisa
2. Kostja ja Handelsbanken sõlmisid laenulepingu, mille kohaselt on laenu tagatiseks kostja kinnistuid koormav 150 miljoni krooni suurune I järjekoha ühishüpoteek. Samuti tõestati hageja, kostja ja Handelsbankeni vaheline notariaalakt, mille kohaselt hageja andis nõusoleku kostja kinnistuid hageja kasuks koormava 38 miljoni krooni suuruse ühishüpoteegi kustutamiseks. Notariaalakti kohaselt seati kostja kinnistutele esimesele vabale järjekohale Handelsbankeni kasuks 150 miljoni krooni suurune hüpoteek ning esimesele vabale järjekohale pärast Handelsbankeni hüpoteeki seati hageja kasuks 32 miljoni krooni suurune hüpoteek (edaspidi hüpoteekide muutmise leping). Maakohus kohaldas

§ 29ja luges tõendatuks, et garantii oli alates 5.

jaanuarist

1. a mõeldud ainult hüpoteekide järjekoha halvenemisest tingitud riski maandamiseks ning hageja oli teadlik, et just selliselt mõistab garantii sisu ka kostja. Vaidlusaluse garantiiga on hagejale tagatud OÜ-ga BPG sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks väljamakse
2. jaanuari
3. a lepinguga seatud hüpoteekide arvel – 32 miljoni krooni suurune II järgu hüpoteek kostja kinnistutele ja 6 miljoni krooni suurune hüpoteek Oleg Panilofi kinnistule, millega asendati senine kostja kinnistutele seatud I järgu hüpoteek. Pooled ei ole pidanud läbirääkimisi ega kavandanud ühegi kokkuleppe sõlmimist, millega kostja oleks võtnud endale täiendava 56 miljoni krooni suuruse garantiikohustuse ning mis oleks taganud OÜ BPG ja hageja vahelisest laenulepingust tulenevaid kohustusi väljaspool hüpoteekide järjekoha halvenemisega kaasnevat riski. Maakohus tuvastas, et
4. juunil 2008 kinnitati kostja vastu esitatud täiteasjas jaotuskava, mille kohaselt maksti hagejale välja tema II järjekoha nõue 32 miljonit krooni ja IV järjekoha nõue 28 082 051 krooni 51 senti. Tõendite kohaselt on hageja nõuded, mille täitmise tagamisele oli suunatud poolte tahe garantiilepingu sõlmimisel, kinnistute võõrandamisest 3

§ 155lg 4 p 1 alusel.

1. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. veebruari
4. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud hageja kanda, määras need rahaliselt kindlaks ja märkis, et alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hüvitatavatelt menetluskuludelt tasuda viivist

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel on maakohus juhindunud praeguses asjas antud Riigikohtu suunisest ning jõudnud õigele lõppjäreldusele. Ei ole alust anda tõenditele teistsugust hinnangut. Kostja esitatud tõendid on õiguste kuritarvitamise vastuväite esitamiseks sobivad. Pooled ei vaidle selle üle, et tehingute sisu järgi soovis Handelsbanken laenu tagatiseks I järjekoha hüpoteeki kostja kinnistutele ning hageja loobus 38 miljoni krooni suurusest I järjekoha hüpoteegist, asendades selle II järjekoha hüpoteegiga samadele kostja kinnistutele ning täiendavalt 6 miljoni krooni suuruse I järjekoha hüpoteegiga O. Panilofi kinnistule. Garantii andmine hüpoteekide järjekoha muutmise käigus kinnitab garantii eesmärki, milleks oli maandada hüpoteekide järjekoha halvenemisest tulenenud riski. Kõnealuste tehingutega ei pikendatud laenulepingu maksetähtaega ega suurendatud laenusummat ning hageja ei ole tõendanud vajadust

1. jaanuaril
2. a täiendava tagatise andmiseks. See tähendab, et kui Handelsbankenilt ei oleks laenu võetud, ei oleks ka tagatisi ümber vormistatud ega hagejale garantiid antud. Asjaolu, et vaidlusalune garantii tagas
3. jaanuari
4. a garantiilepingu lisa 1 sõlmimise järel üksnes hüpoteegi järjekohas tagasiastumise riski, tõendab alljärgnev. Handelsbankeniga sõlmitud laenuleping, hüpoteekide muutmise leping ning garantiilepingu lisa nr 1 sõlmiti ühel ja samal päeval (
5. jaanuar 2007). Samuti on hageja ja OÜ BPG
6. juunil 2005 sõlmitud laenulepingu lisa nr 6 pst 2 nähtuvalt garantiid suurendatud 32 miljoni krooni võrra ehk samas summas seatud II järjekoha hüpoteegiga. Hageja krediidikomitee
7. detsembri
8. a otsuse järgi asendati tehingutega I järjekoha hüpoteek kolme uue tagatisega, millest üks oli vaidlusalune garantii. Otsuses on märgitud, et krediidikomitee juhindub I järjekoha hüpoteegi vabastamisel sellest, et tekkivat riski maandab kostja antud garantii. Samuti ei ole
9. aprilli
10. a laenuraporti tabelis märget selle kohta, et hageja antud garantii oleks eraldi täiendav tagatis. Hageja enda selline käsitlus välistab selgelt hageja positsiooni, mille järgi oli vaidlusalune garantii seatud sooviga suurendada kostja vastutust lisaks 32 miljoni krooni suurusele II järjekoha hüpoteegile veel dubleerivalt 32 miljoni krooni suuruse garantiiga. Kostja ja Handelsbankeni
11. jaanuari
12. a laenulepingu eritingimuste kohaselt oli kostjal lubatud 4

§ 6lg 1).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtud on eiranud asja läbivaatamisel Riigikohtu seisukohti. Kohtud kohaldasid garantiilepingu juurde
2. jaanuaril 2007 sõlmitud lisakokkuleppe tõlgendamisel valesti

§ 29

, kui asusid tuvastama garantiilepingu ja selle lisa 1 sisu ja tingimusi olukorras, kus need lepingudokumendid olid selged ja üheselt mõistetavad. Rikutud on ka kohtuotsuse põhjendamise kohustust, sest otsustest ei selgu, millistest

§s 29 sätestatud reeglitest on kohtud tõlgendamisel lähtunud. Tõendeid ei ole hinnatud nõuetekohaselt, sest garantiilepingu ja selle lisa 1 tõlgendamisel on jäetud tähelepanuta nendes lepingudokumentides sätestatu, garantiilepingu lisa nr 2, hageja garantiilepingu alusel kostjale esitatud

1. novembri
2. a nõue ja
3. jaanuari 2009 pankrotiavaldus. Samuti ei ole kohtud vastanud hageja väitele, mille kohaselt tähendab kohtute garantiilepingu lisale 1 antud tõlgendus seda, et hageja on ise oma tagatispositsiooni oluliselt halvendanud. Hageja krediidikomitee otsust, laenuraportit ja kostja
4. ja
5. novembri 2008 e-kirju ei ole hinnatud igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kohtud rikkusid ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lgt 1 ja tegid otsuse, mis on vastuolus tsiviilasjas nr 21237827 (kostja hagi hageja vastu garantiilepinguga antud nõudeõiguse tagasisaamiseks) jõustunud kohtuotsusega. Selle kohtuotsusega on tuvastatud, et vaidlusaluse garantiilepinguga tagatav kohustus ei ole ära langenud.
6. Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 pde 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
8. Pooled vaidlevad selle üle, kas kohtud on tõlgendanud lepingut õigesti ja järginud asja uuel läbivaatamisel Riigikohtu
9. mai
10. a otsuse (tsiviilasi nr 3214912) juhiseid. TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. 5

§s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitest on kohtud pooltevahelise garantiisuhte tõlgendamisel lähtunud. Kolleegium on selgitanud

§s 29 sätestatud tõlgendamise reegleid järgmiselt.

§ 29

lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis

§ 29

lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel

§ 29

lgle 3, tõendama, et tema mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada

§ 29

lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut

§ 29

lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled võivad tõendada

§ 29

lgs 5 nimetatud asjaolusid, millest tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda (vt nt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 32116712, p 12; Riigikohtu
3. mai
4. a otsus tsiviilasjas nr 3214409, p 11). Maakohus asus seisukohale, et kostja on tõendanud, et garantii oli alates
5. jaanaurist 2007 mõeldud ainult hüpoteekide järjekoha halvenemisest tingitud riski maandamiseks ning hageja oli teadlik, et just selliselt mõistab garantii sisu ka kostja. Kuigi maakohtu eelnev käsitlus kasutatavatest tõlgendusreeglitest on ebaselge, järeldub eeltoodust, et maakohus ei pidanud võimalikuks tuvastada poolte ühist tahet ning on tuginenud

§ 29

lgle 3 ja leidnud, et kostja on tõendanud, et hageja pidi garantii tähendusest aru saama nii, nagu mõistis seda kostja. Maakohus toob esile poolte seisukohad ja loetleb tõendeid, kuid otsusest ei ole jälgitav, kuidas ja milliste tõendite alusel maakohus eeltoodud seisukohani jõudis. Selliselt on rikutud ka kohtuotsuse põhjendamise kohustust 6

§ 29

lg 5 p 4 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada lepingu olemust ja eesmärki. Ringkonnakohus ei ole oma järelduse tegemisel hageja esitatud garantiilepingu olemust ja eesmärki tervikuna analüüsinud ning on jätnud hindamata garantiilepingu lisa 1 sõnastuse (I kd, tl 6–9). Samuti tuleneb

§ 29

lg 5 pst 3, et lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Ringkonnakohus on jätnud pooltevahelise garantiisuhte tõlgendamisel tähelepanuta garantiilepingu lisa 2 (I kd, tl 10) ning hageja

1. novembril 2008 garantiilepingu alusel kostjale esitatud nõude ja pankrotihoiatuse (III kd, tl 45). Ringkonnakohtul tuleb uuesti hinnata ka asjas esitatud laenuraportit, kuivõrd ringkonnakohus on kõnealuse tõendi analüüsimisel lähtunud sellest, et dokument koostati
2. aprillil 2007 (s.o pärast
3. jaanuari 2007 tehingute tegemist). Ringkonnakohus ei ole võtnud seisukohta hageja väite kohta, et laenuraport ei ole
4. aprillil 2007 koostatud korralise ülevaatuse tulemuse kajastus, vaid see on tehtud
5. a detsembris, nagu nähtub lehekülgede päisest (VII kd, tl 30). Ringkonnakohtul on jäänud hindamata ka hageja väide, et kostja pooltevahelisele garantiisuhtele antud tõlgendus tähendab sisuliselt hageja tagatispositsiooni halvendamist. Kassatsioonkaebuse väide selle kohta, et kohtud on teinud lahendi vastuolus tsiviilasjas nr 21237827 jõustunud kohtuotsusega, jääb tähelepanuta. Riigikohus tegi viidatud asjas lahendi
6. juunil
7. Hageja on esitanud praeguses asjas apellatsioonkaebuse
8. novembril
9. Kõnealuse väite esitas hageja aga esimest korda alles kassatsioonkaebuses. TsMS § 688 lgtest 3–5 tulenevalt ei saa kassatsioonimenetluses üldjuhul uusi faktilisi asjaolusid ja tõendeid esitada.
10. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel

§s 29 sätestatud tõlgendamisreegleid arvestades tuvastada, millise sisuga garantiis pooled garantiilepingu lisas 1 kokku leppisid, ning hinnata sellest tulenevalt, kas kostja kohustused hageja vastu on täitmisega lõppenud või mitte.

1. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.
2. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. Malle Seppik 7