1-16-6985/30

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31.augustil

1. a Tallinn Kriminaalasja number 1-16-6985 Kohtukoosseis Orvi Koik, Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kriminaalasi Meelis Mäekuusk süüdistuses KarS § 424 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. juuni 2017.a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Rainer Amur Prokurör Rainer Amur Süüdistatav Meelis Mäekuusk, isikukood 38009090290, elukoht: XXX; varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja Aivar Ennok Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 15.juuni 2017.a otsus kriminaalasjas nr 1-16-6985 muutmata. Prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS: 1
3. Meelis Mäekuusele oli süüdistus esitatud selles, et tema 12.03.2014 kella 19.30 ajal juhtis tahtlikult Tallinnas Mustamäe teel mootorsõidukit Ford Transit registreerimismärgiga XXXXXX, olles joobeseisundis (alkoholi sisaldus väljahingatavas õhus 0,86 mg/l) ning põhjustas liiklusõnnetuse. Meelis Mäekuusk rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 ja korrakaitseseaduse § 36 lg 1 /Juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides/ ja liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1/ alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem/ nõudeid. Sellega Meelis Mäekuusk pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo. MAAKOHTU OTSUS:
4. Harju Maakohtu 15.juuni 2017 otsusega üldmenetluses mõisteti Meelis Mäekuusk temale esitatud süüdistuses KarS § 424 järgi õigeks. 2.1 Maakohus asus seisukohale, et kuivõrd on jäänud kõrvaldamata kahtlus, et Mäekuusk sõidukit juhtinud ei ole ning tema süü ümberlükkamatult tõendatud ei ole, tuli KrMS § 7 lg 3 kohaselt Meelis Mäekuusk KarS § 424 järgi õigeks mõista. APELLATSIOON:
5. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör Rainer Amur. 3.1 Prokurör taotleb tühistada Harju Maakohtu 15.06.2017 kohtuotsus Meelis Mäekuuski õigeksmõistmises KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Teha uus otsus, millega mõista Meelis Mäekuusk süüdi KarS § 424 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. Mõista Meelis Mäekuuskile karistuseks vangistus 1 aasta 6 kuud, mis jätta KarS § 73 lg 1, 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata kui Meelis Mäekuusk ei pane 2 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusest maha 2 päeva s.o aeg, mil Meelis Mäekuusk oli kahtlustatavana kinni peetud. Lisakaristusena KarS § 50 lg 1 p 1 alusel Meelis Mäekuusk’ilt võtta ära mootorsõiduki juhtimise õigus 8 kuuks. 3.2 Prokurör maakohtu järeldustega ei nõustu ning leiab, et maakohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt, mistõttu on jõudnud valele järeldusele ning antud asjaolu on käsitletav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena. Kohus jätab aga täielikult arvestamata selle, et AKi versioon juhtunust on kohtus ümber lükatud tunnistajate TS ja K ütlustega. Prokuröri hinnangul on kohtulikul uurimisel tõendeid kõrvutades tuvastatud, et AKi ütlused liiklusõnnetuse toimumise asjaolude kohta on vastuolus teiste tõenditega ning selles osas tuleb hoopis AKi ütlusi mitte arvestada. 3.3 Prokurör ei nõustu kohtu seisukohaga, et tunnistajate TS ja K ütlustes on olulised vasturääkivused. On täiesti eluliselt loogiline, et tunnistajate ütlused ei saa igas pisidetailis 100% kattuda, eriti kui kohtuistungi ajaks on sündmusest möödas 2,5 aastat, kuid kui hinnata nimetatud tunnistajate ütlusi tervikuna, siis on need omavahel tegelikkuses enamuses kattuvad. Seevastu tunnistajate MT’i ja AK’i ütlused on omavahel vastuolus. Samuti tuleb prokuröri hinnangul suhtuda kriitiliselt tunnistaja MT poolt kohtus antud ütlustele, kuna detailsel küsitlemisel tuli välja palju ebaloogilist. Prokurör leiab, et kui hinnata sündmusi ainult ütluste järgi, on tunnistajate TS ja K ütlused enamus osas kokkulangevad aga tunnistajate MT ja AK ütlused vastuolus tunnistajate TS ja K ütlustega ning vastuolus ka omavahel ehk tunnistajate T ja K ütlused tuleb kui ebausaldusväärsed, kõrvale jätta. 2 3.4 Prokuröri hinnangul pole kohus veenvalt põhistanud, miks tunnistaja K kõneeristuse järgi ei saa hinnata tema ütluste usaldusväärsust ja tema asukohta sündmuse ajal. Samuti ei klapi Meelis Mäekuuski ja MT ütlused nende telefonide kõneeristusega, mis viitab veel sellele, et nende ütlused ei ole usaldusväärsed. 3.5 Maakohtul on õigus selles, et pole ühtegi tunnistajat, kes oleks vahetult näinud, et Meelis Mäekuusk juhtis süüdistuses märgitud kohas ja ajal mootorsõidukit Ford Transit. See aga ei tähenda, et nimetatud asjaolu ei saa tõendada. Süüdistus on tõendatud järgmiste asjaoludega: tõendatud on, et mootorsõiduk Ford Transit põhjustas Mustamäe teel liiklusõnnetuse. Tõendatud on, et Meelis Mäekuusk oli joobeseisundis. On tunnistaja T ütlused, tunnistajate S ja K ütlused, mis kinnitavad esitatud süüdistust. Kokkuvõtlikult leiab prokurör, et viidatud asjaolud tõendavad üheselt, et süüdistatav Meelis Mäekuusk on toime pannud KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo ning õigeksmõistmine oli vale. KAITSJA SEISUKOHT:
6. Kaitsja palub jätta prokuröri apellatsioonkaebus rahuldamata ja Harju Maakohtu 15.juuni 2017.a kohtuotsuse kriminaalasjas nr 1-16-6985 muutmata. Harju Maakohtu otsus süüdistatava õigeksmõistmises talle inkrimineeritud süüdistuses KarS § 424 tunnustel on seaduslik ja põhjendatud. 4.1 Maakohus on põhjendatult viidanud KrMS § 7 lg 3, mille kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Süüdimõistev otsus langetatakse ainult siis, kui süü on ümberlükkamatult tõendatud. Riigikohtu lahendites on korduvalt rõhutatud, et kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus kahtlustatava kasuks, mitte aga teha kahtlustatavale kahjulikku otsust vastuoluliste või puudulike tõendite alusel. Käesoleva asja menetlemisel ei olnud kohtus uuritud tõenditega võimalik kõrvaldada Meelis Mäekuuse süüdiolekus tekkinud kahtlusi. 4.2 Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et KrMS § 61 kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Seadus lubab teha süüdimõistvat kohtuotsust vaid juhul, kui kohtualuse süülisus on tõendatud ja kohtumenetluse käigus kohtul on kujunenud usaldusväärne ja kontrollitav teadmine, et süüdistatava süü on tõendatud. Seega hinnates esitatud tõendeid kogumis asus maakohus põhjendatult seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises ei ole ümberlükkamatult tõendatud ning Meelis Mäekuuse süüdi tunnistamine temale esitatud süüdistuses ei ole võimalik. 4.3 Nõustuda ei saa prokuröri apellatsioonis toodud seisukohaga, mille kohaselt maakohus on otsuses asunud lubamatult liikluseksperdi rolli, kui on asunud mootorsõidukite kahjustuste järgi hindama liiklusõnnetuse tekkemehhanismi. Sellist hinnangut saavat anda vaid ekspert, kuid ekspertiisi antud asjas tehtud ei ole, kuna süüdistus on esitatud KarS § 424 järgi. Õige on maakohtu seisukoht, et toimunud avarii täpsemate asjaolude tuvastamine ei ole käesoleva kriminaalasja seisukohalt esmatähtis, kuid see on tähtis ütluste usaldusväärsuse hindamise 3 seisukohalt. Ütluste usaldusväärsus on aga kaitsja arvates süüdistuse tunnistajate osas kaheldav. Kahtluste osas on maakohus kohtuotsuses teinud põhjaliku analüüsi, millega kaitsja täielikult nõustub ning ei pea vajalikuks käesolevates vastuväidetes korrata. Kohus asus põhjendatult seisukohale, et kui asjas esineb mitu versiooni toimunust, siis mõlemat versiooni tuleb kontrollida ja peab otsima tõendeid, millised kinnitavad ühe või teise poole ütlusi. Kriminaalasjas puuduvad otsesed tõendid, mis kinnitaks sõiduki juhtimist Meelis Mäekuuse poolt. Kaubiku juhina peeti kinni isik, kellele osutas S, kuid tema teadmine põhines oletusel, et Meelis Mäekuusk, kes võttis endale vastutuse avarii eest, oligi kaubiku juht. 4.4 Peamiseks tõendiks, mis peaks kummutama Meelsi Mäekuuse versiooni on prokuröri hinnangul sideettevõtjalt saadud andmete protokoll. Sideettevõtjalt saadud andmete protokolli eesmärgiks on näidata, et AK-le kuuluva telefoninumbri kasutati kella 19:30 ajal aadressi Punane 5, Tallinn tugijaama piirkonnas. Kõneeristused kinnitavad, et T avarii toimumise paigas viibis sündmuskohal. Võetud on kõneeristused ka Kaljuranna numbrile XXXXXXXX, milliste kohaselt ei suhelnud K ja Mäekuusk omavahel telefoni teel 12.03.2014, seda ainult kahe telefoni numbri põhjal tehtud eristuse kohaselt. K kinnitas, et tal oli sel ajal kuus telefoni ja ta ei lahkunud kodust vähem kui kolm telefoni taskus. Samuti Mäekuusk seletas, et temal oli kaks telefoni, mis leiab kinnitust ka kõnede eristuses: 12.03.2014 kell 15.00 helistas Mäekuusk ise endale, st teisele tema nimele registreeritud telefonile. Seega ei ole välistatud, et Mäekuusk ja K suhtlesid telefonide teel, mille kohta eristusi koostatud ei ole. Seega kohtuliku menetluse käigus ei olnud võimalik kõrvaldada kahtlusi süüdistatava Meelis Mäekuuse süüdiolekus, millest tulenevalt maakohus seaduslikult ja põhjendatult mõistis Meelis Mäekuuse temale esitatud süüdistuses õigeks. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
7. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni väidete ja kaitsja seisukohaga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning tühistamisele ei kuulu. 5.1 Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Prokurör taotleb maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ning süüdimõistva otsuse tegemist. Asjaolu, et prokurör ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Maakohtu otsuses on põhjalikult analüüsitud süüdistatava Meelis Mäekuuse ja tunnistajate AT, TS, IK, TS, MT ja AK ütlusi ning esitatud dokumentaalseid tõendeid. Seejuures ei ole maakohtu poolt tähelepanuta jäetud prokuröri väited ja esitatud tõendid. Maakohtu otsuses on üheselt käsitletud nii süüdistatava kui tema kaitsja seisukohti ning ka prokuröri seisukohti (lk 154-156 pöördel). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. mai
9. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu 4 tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kolleegium asub seisukohale, et maakohus hindas põhjalikult kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, mille tulemusena jõudis veenva järelduseni, et süüdistatava süü ei ole leidnud tõsikindlate tõenditega tõendamist temale inkrimineeritavas teos. 5.2 Apellant leiab, et süüdistusversioon tuleb lugeda kaitseversioonist usutavamaks. Kohtuotsus saab KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile, mis ei kinnitanud tõsikindlat süüdistatava süüd. Võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kolleegium peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Apellatsioonis toodud põhjendused ei anna ringkonnakohtule alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja süüdimõistva otsuse tegemiseks, kuivõrd kriminaalasjas ei ole kogutud tõsikindlaid tõendeid, mis kinnitaksid just prokuröri versiooni toimunust. Vastavalt süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtetele on süüteoetteheite puhul tõendamiskoormus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. Seega tuleb võistlevas kohtumenetluses prokuratuuril tõendada, et 12.03.2014 juhtis mootorsõidukit Ford Transit reg.nr XXXXXX Meelis Mäekuusk, olles joobeseisundis. 5.3 Maakohtu otsuses toodud põhjendused Meelis Mäekuuse süü tõendamatuse osas on veenvad ja mõttekäik jälgitav. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kõiki võimalikke Meelis Mäekuuse süüd puudutavaid kahtlusi ei ole võimalik kõrvaldada ning kahtluste püsimajäämisel tuleb need tõlgendada KrMS § 7 lg 3 kohaselt süüdistatava kasuks. Prokurör ei ole esitanud apellatsioonis uusi argumente võrreldes maakohtu istungil esitatuga (kohtukõne ja apellatsioon kattuvad sisuliselt, lisatud on vaid maakohtu järeldused ning sellega mittenõustumine). Seega ei pea ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p 1 sättest oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-8-05, p 9 , 3-1-1-108-10, p 9 ja 3-11-23-11 p 18). 5.4 KarS § 424 objektiivsesse külge kuuluva koosseisupärase teo moodustab just nimelt mootorsõiduki juhtimine. Apellant on apellatsioonis märkinud üheselt, et pole ühtegi tunnistajat, kes oleks vahetult näinud, et Meelis Mäekuusk juhtis süüdistuses märgitud kohas ja ajal mootorsõidukit Ford Transit. Apellatsioonist nähtuvalt, taotleb prokurör seega süüdistatava süüditunnistamist kaudsete tõendite põhjal, kuivõrd kriminaalasjas puuduvad otsesed tõendid, mis kinnitaks sõiduki juhtimist Meelis Mäekuuse poolt. 5 Kaudseteks tõenditeks on tunnistajate AT, TS, IK, TS ütlused, et süüdistatav viibis sündmuskohal. Apellatsioonis pole viidatud ühelegi teisele tõendile, mis kinnitaks Meelis Mäekuuse poolt mootorsõiduki juhtimist. Apellant on Meelis Mäekuuse süüd kinnitavate tõenditena viidanud ka tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollile, sündmuskoha vaatlusprotokollile ja selle lisadele. Kolleegiumi hinnangul ei võimalda need tõendid aga järeldada muud, kui et Ford Transitiga põhjustati liiklusõnnetus ning Meelis Mäekuusk oli joobeseisundis, kuid nendes asjaoludes puudub vaidlus, kuivõrd ka süüdistatav ei eita sündmuskohal viibimist ega joobes olekut. 5.5 Kolleegium nõustub maakohtuga, et käesolevas asjas ei ole kaudsetest tõenditest tekkinud sellist tõendite kogumit, mis võimaldaks teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo toimepanemise kohta Meelis Mäekuuse poolt. Prokuratuuri poolt kogutud tõendid ei kinnita tõsikindlalt süüteo toimepanemist. Kolleegiumil ei ole võimalik lugeda kuriteokoosseis tõendatuks põhjusel, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada enda süütust. Selliselt pööraks kohus tõendamiskoormise ümber ja nii toimides läheks kohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikuks ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. 5.6 Kolleegium asub seisukohale, et tunnistajate AT, TS, IK ja TS ütlustega ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada süüdistuses kajastatud tõendamiseseme asjaolu, s.o Meelis Mäekuuse poolt Ford Transiti juhtimist ning nendest ütlustest ei saa teha järeldust, et Ford Transiti juht oli just Meelis Mäekuuse, mitte AK. Kuivõrd tõendid, mis nimetatud asjaolu tõsikindlat kinnitaks, puuduvad, toetub prokurör apellatsioonis selles osas üksnes oletustele. Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-11, p 26). 5.7 Apellant ei nõustu maakohtuga, et tunnistajate AT, TS, IK ütlustes on vasturääkivused ning asub seisukohale, et nimetatud tunnistajate ütlustes olulisi vasturääkivusi ei ole. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tunnistajate AT, TS, IK ütlustes on olulisi vasturääkivusi ning üheks vasturääkivuseks on see, et tunnistaja T on andnud ütlusi, et K autost ei väljunud, kuid K kinnitab autost väljumist ning liikumist kaubiku poole. Apellant asub seisukohale, et nimetatud vastuolu esineb, kuid see on väheoluline. Kolleegium asub seisukohale, et nimetatud vastuolu ei ole vähetähtis, kuivõrd apellant leiab, et just tunnistaja K järgnevate ütlustega on süüdistatava süü tõendamist leidnud ja nimelt annab K ütlusi, et just siis, kui väljus peale avariid autost ja liikus Fordi poole, nägi juhiukse poolt vastu liikuvat meest (äratundmisel tunneb tunnistaja ära selles mehes süüdistatava Mäekuuse) ning kaubiku läheduses kedagi teist ei olnud. Tunnistaja AT, kes prokuröri seisukohast on kõige usaldusväärsem ning ainus täielikult objektiivne pealtnägija, ei kinnita seda, et K autost väljus. T andis ütlusi, et tema ei näinud, et naine oleks autost väljunud ja hetkel kui hakkas lahkuma tuli mees välja, aga keegi teine küll välja ei tulnud. Ainult üks isik tuli välja ja see oli juht (lk 62 pöördel-63). Seejuures prokuröri apellatsioonis märgitu, et asjaolu, et T ei näinud kuidas K autost väljus, ei tähenda seda, et seda ei toimunud, vaid tunnistaja ei pruukinud seda lihtsalt tähele panna, on oletuslik. Kuna tunnistaja T ei kinnita tunnistaja K väljumist autost, siis tekib kahtlus tunnistaja ütlustes ning tunnistajate K ja T ütlused on omavahel vastuolus. 5.8 Seejuures on vasturääkivused ka tunnistaja AT ja tunnistaja TS ütlustes. Tunnistaja T andis ütlusi, et tema läks meesterahva juurde, kes oli esimeses autos (S) ja hetkel kui hakkas lahkuma tuli mees välja, aga keegi teine küll välja ei tulnud. Ainult üks isik tuli välja ja see oli juht. Tema sõber avarii vastu huvi ei tundnud, tema läks pakkus kontakti, sõber mingit initsiatiivi ei näidanud (lk 62 pöördel-63, 64). Tunnistaja S andis ütlusi, et väljus koos 6 elukaaslasega (K) autost, elukaaslane liikus Transiti poole, tema viskas pilgu auto vigastustele ja pani kirja ühe tunnistaja telefoninumbri. Kui pani tunnistaja numbrit kirja, siis elukaaslane oli sellel ajal Transiti juhi juures (lk 64 pöördel, 65). Tulenevalt S ütlustest ei oleks saanud tunnistaja T-l jääda ilmselgelt tähelepanuta, et K autost väljus ja liikus Ford Transiti juurde ning oli seal koos Transiti juures olnud mehega. Tunnistaja T kinnitas, et kaubiku juures nägi ainult meesterahvast ja kedagi muud ei näinud (lk 63). Vähetähtis ei ole asjaolu, et tunnistaja IK ütlused erinevad nii tunnistaja AT kui ka TS ütlustest. IK andis ütlusi, et tema väljus peale avariid autost ja hakkas tahapoole liikuma, nende juurde tulid kaks noormeest, kes pakkusid oma telefoninumbrit, tema nendega ei rääkinud, lihtsalt kuulis kui nad tulid ja vestlesid T-ga (lk 66 pöördel). Seega kaudsed tõendid, millega apellant püüab kinnitada süüdistusversiooni ei moodusta usaldusväärset tõendi kogumit. Maakohus on kõrvutades tunnistajate AT, TS, IK ütlusi jõudnud põhjendatud arusaamale, et nimetatud tunnistajate ütlused on omavahel vastuolulised ega ole nii usaldusväärsed, et teha tõsikindel järeldus kuriteo asjaolude suhtes, s.o kuriteo toimepanemine Meelis Mäekuuse poolt. 5.9 Apellant asub seisukohale, et tunnistajatelt AT-lt, TS-lt ja IK-lt ei saa nõuda detailide mäletamist ja täpseid ütlusi, kuna sündmusest on möödas 2, 5 aastat. Kolleegium nõustub apellandiga, et arvestades sündmusest möödunud aega, on ilmselge, et kõiki detaile ei suuda tunnistajad meenutada. Samas on apellant põhjendamatult nõudnud kaitsja tunnistajatelt MT-lt ja AK-alt ja süüdistatavalt Meelis Mäekuuselt sündmuse detailset mäletamist ning leidnud apellatsioonis, et kuna tunnistajad detaile sündmusest ja sellele eelnevast ajast ei mäleta, on nende ütlused ebausaldusväärsed. Seejuures ei saa jätta tähelepanuta, et tunnistaja AK andis ristküsitlusel ütlusi ajal, mil sündmusest oli möödunud juba üle
10. aasta. Ekslik on apellandi arusaam nagu tuleks süüdistuse tunnistajate ütluste lahknevuse hindamisel arvestada ajalist faktorit, kuid kaitse tunnistajate puhul mitte. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kohtu jaoks on tunnistajate ütlused võrdsed ning neid ütlusi tuleb hinnata ja kõrvutada teiste tõenditega samasugustel alustel. Asjaolu, et osad tunnistajad on kaitse tunnistajad, ei tee nende ütlusi aprioorselt ebausaldusväärseks. Taoline apellandi käsitlus on otseses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Süüdistuse ja kaitse tunnistajate ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdselt teiste tõenditega. Teisalt muudaks sellise arusaama jaatamine kaitsja tunnistaja ülekuulamise üldse tarbetuks. 5.10 Apellatsioonis toodud etteheidetele, et kohus ei ole võtnud tunnistajate MT ja AK ning süüdistatava Meelis Mäekuuse ütlustel hindamisel arvesse, et need on omavahel vastuolus sündmustele eelneva osas, märgib kohtukolleegium järgmist. Apellant ei ole maakohtu istungil ei tunnistajate ega süüdistatava kohtuistungil antud ütlusi kahtluse alla seadnud osas, mis puudutab tõendamiseseme asjaolusid, vaid on teinud seda osas, mis ei oma tähtsust isiku süü küsimusel lahendamisel. Tunnistajate ja süüdistatava ütluste erinevus ebaoluliste asjaolude suhtes (kuidas hommikul kohtuti, kes kellele helistas, mis teed sõideti jne) ei muuda nende ütluste sisu vastuoluliseks ega ole ütluste usaldusväärsuse hindamisel asjakohane. Tunnistaja MT ütluste hindamisel, tuleb arvestada seda, et tunnistaja ise kaubiku roolis ei olnud, mistõttu ei ole oluline, et tunnistaja ei osanud täpselt kirjeldada, mis suunas autoga täpselt liiguti, samuti ei ole saa nõuda tunnistajalt täpse teekonna mäletamist enne sündmuse toimumist, kuivõrd see ei ole mingilgi määral erakordne, mis peaks jääma meelde ja millele keskenduda. Seda enam, et tunnistaja T tajus toimunut kõrvaltvaatajana. Ka ei ole tunnistaja T andnud ütlusi, et avarii ei toimunud ülekäiguraja ja valgusfooride piirkonnas, vaid andis ütlusi, et tema teada ei olnud, ei oska öelda, ülekäigurada 7 ja foorid on, aga tema teada trollipeatusest natukene kaugemal (lk 80). Kohtukolleegium leiab, et tunnistajate MT ja AK ning süüdistatava Meelis Mäekuuse ütlustes ei esine kardinaalseid vastuolusid, neis sisalduv informatsiooni maht ja täpsus on erinev, mis aga ei sea kahtluse alla nende ütluste usaldusväärsust. Pigem seaks nende ütlused kahtluse alla asjaolu kui need oleks antud peale kolme aasta möödumist väga detailselt ja kokkulangevalt, kuna just see paneks kahtlema nende ütluste õigsuses. 5.11 Apellandi versioon, et MT, AK ning süüdistatav Meelis Mäekuuse on leppinud kokku ütluste andmises, ei ole ustutav, kuivõrd AK oli alates 2015 aastast tagaotsitav ja käesoleval hetkel kannab karistust Inglismaal. Eluliselt ei ole ustutav, et isikud suudavad anda kokkulangevaid ütlusi kuriteo asjaolude kohta ajal, kui juhtunust on möödunud 3 aastat ja seda olukorras, kui väidetavalt on ütluste andmine lepitud kokku 3 aastat tagasi. Arvestades asjaolu, et K on olnud tagaotsitav ja viibib kinnipidamise kohas, on ilmselge, et ütluste nn meelde tuletamist ja uuesti kokkuleppimist ei ole saanud vahepeal toimuda. Samas ei ole kohtumenetluse pooled taotlenud tunnistaja K ütluste avaldamist seoses usaldusväärsuse kontrollimisega, mistõttu võib teha järelduse, et tunnistaja on andnud kohtueelsel uurimisel samaseid ütlusi selle kohta mida ta on ise vahetult tajunud, st näinud või kuulnud, mitte 3 aastat tagasi kellegagi kokku leppinud. Lisaks tuleb arvestada asjaolu, et ka küsimusi saab esitada erineva detailsus astmega ja ka hinnata vastuseid erineva detailsusega. Maakohus on põhjendanud tunnistajate ütluste usaldusväärsust ning kolleegium nõustub põhjendustega. Ka ei saa lugeda tunnistajate MT ja AK kohtuistungil antud ütlusi ebausaldusväärseteks põhjusel, et on andnud ütlusi, et täpselt ei mäleta, võis olla, tema arust jne. Maakohtus ei ole leidnud tuvastamist, et tunnistajad MT ja AK oleks oma ütluste sisu korduvalt muutnud nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtumenetluses. 5.12 Apellandi apellatsioon osas, mis puudutab süüdistatava Meelis Mäekuuse ütlusi on oma sisult vastuoluline. Nii leiab apellant, et kuna süüdistatav oli joobes ning mäletab sündmusest vähe, siis sellest tulenevalt ei saa pidada usaldusväärseks, mida süüdistatav üldse mäletab ja mida mitte ning tema ütluste usaldusväärsuses tuleb kahelda. Samas asub apellant seisukohale, et süüdistatava poolt tunnistajatele S ja K avaldatu, et on süüdi tuleb arvestada tõendina kui enda süü tunnistamist. Seejuures jätab apellant tähelepanuta tunnistaja TS ütlused, millest tuleneb, et süüdistatav Meelis Mäekuusk avaldas peale juhtunut, et tema ei olnud juht ja kes oli, ta ei tea. Seega on apellant taas asunud seisukohale, et süüdistatava ütlused, mis kinnitavad süüdistusversiooni on usaldusväärsed ning mis süüdistusversiooni ei kinnita, ebausaldusväärsed. 5.13 Apellant on süüdistatava osaliste ütluste usaldusväärsuse hindamisel lähtunud elulisest usutavusest ning omapoolsest versioonist ehk oletustest. Ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-72-13, p 14). Pelgalt elulise usutavuse pinnalt ei saa süüdistatava ütlusi osaliselt ebausaldusväärseks tunnistada. Käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohtus toimunud kohtuistungil kohtumenetluse pooled taotlenud süüdistatava kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, et kontrollida nende usaldusväärsust. Kui menetlusosalised ei taotle konkreetselt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, siis pole alust ette heita isiku poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et süüdistatav ei maininud kaubiku juhina AK koheselt sündmuskohal politseile ja hiljem kinnipidamisel. Samas asjaolu, et süüdistatav seda ei teinud, ei sea kahtluse alla tema ütlusi. 8 5.14 Kolleegium nõustub apellandiga, et on tõendatud AK poolt mobiiltelefoni numbriga XXXXXXXX kasutamine märtsis 2014, kui isik andis uurijale nimetatud telefoninumbri. Samas ei saa nõustuda apellandiga, et AK kasutas sama numbriga mobiiltelefoni just 12.03.2014.a. Tunnistaja andis ütlusi, et tal on mitu telefoni, kuid ta ei mäleta kas on andnud oma mobiiltelefoni kellelegi kasutada. Kõige rohkem on kasutanud kuute mobiiltelefoni. Alla kolme telefoni toast välja ei lähe (lk 124 pöördel-125). Seejuures ei küsitletud tunnistajat selle kohta, kas ta on oma mobiiltelefone laenanud teistele kasutamiseks päevaks või pikemaks perioodiks, vaid küsimuse oli esitatud, kas on andnud telefone kasutada kui keegi palub ning tunnistaja vastas, et kui inimene tahab korra helistada, siis on andnud telefoni talle helistada. Inimene helistab korra ära ja annab telefoni tagasi ning tema jalutab edasi. Ka ei ole tunnistaja andnud ütlusi, et kasutas sündmuste perioodil kuute erinevat telefoni nagu apellant väidab, vaid tunnistaja andis ütlusi, et kõige rohkem on kasutanud taskus kuute mobiiltelefoni korraga (lk 124 pöördel). Seega ei saa kõneeristusest teha tõsikindlat järeldust, et kuna mobiiltelefon numbriga XXXXXXXX ei asunud 12.03.2014 sündmuskoha piirkonnas, siis tunnistaja seal ei viibinud. 5.15 Apellant leiab, et kokkuvõtvalt tuleb AK ütlused tõendi kogumist välja jätta, kuna need ei ole usaldusväärsed ja on vastuolus 15.04.2015.a. sideettevõtjalt saadud andmete protokollis tooduga. Kohtuistungi protokollist nähtub, et maakohus avaldas prokuröri taotlusel nimetatud tõendi enne AK ristküsitlemist (lk 70 pöördel). Nimetatud tõendile ei ole prokurör viidanud AK ristküsitluse raames ning AK-le ei ole esitatud selle tõenditega seonduvaid küsimusi (mobiiltelefoni asukoha kohta sündmuse toimumise ajal, enne sündmust jne) ristküsitluse käigus, et kontrollida AK usaldusväärsust. Kolleegium asub seisukohale, et AK ei saa anda ütlusi ega selgitada asjaolusid, mida ei ole küsitud. Apellant viitab apellatsioonis asjaoludele, mida AK-lt ei ole ei esmasküsitluses küsitud ega teisesküsitluses täpsustatud või mille kohta on andnud ütlusi väga üldiselt. Kolleegium asub seisukohale, et sisuliselt ei ole AK usaldusväärsust kontrollitud 15.04.2015.a. sideettevõtjalt saadud andmete protokolli pinnalt, mistõttu apellatsioonis välja toodud asjaolu ei osuta AK ristküsitlusel antud ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 5.16 Apellant asub seisukohale, et tunnistaja MT ütlused ei ole usaldusväärsed ja on vastuolus 15.04.2015.a. sideettevõtjalt saadud andmete protokollis tooduga. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et tunnistaja MT andis ütlusi, et kohtumine süüdistatavaga oli juhuslik ning sel päeval ta Meelisega rääkinud ei ole, mistõttu on ütlused vastuolus kõneeristusega. Tunnistaja MT andis ütlusi, et võib olla kõndis ta juhuslikult mööda UueMaailma tänavat ja nägi süüdistatavat seal, ma tõesti ei mäleta (lk 77). Prokuröri küsimusele kuidas te sel päeva kokku saite, kas leppisite kuidagi kokku, kas telefoni teel, juba varem suuliselt, on tunnistaja vastanud, et suuliselt niimoodi ei olnud, ei mäleta kas rääkis hommikul süüdistatavaga telefoni teel, suhelnud varem süüdistatavaga sel päeval ei olnud (lk 77- 77 pöördel). Seega on tunnistaja andnud ütlusi, et varem suulist kokkulepet kohtumiseks ei olnud, kuid ütlustest ei nähtu, et tunnistaja oleks andnud ütlusi, et nad ei rääkinud enne kohtumist telefoni teel. Apellant viitab asjaolule, et süüdistatav viibis 12.03.2014 kella 11:08 kuni 14.03 Järve 35 masti piirkonnas, mistõttu ei olnud MTl koos Meelis Mäekuusega Uue- Maailma 19 juures. Seejuures märgib apellant, et Meelis Mäekuusk viibis kuni kella 15.23- ni Järve 35 masti piirkonnas, mistõttu võib eeldada, et isikud viibisid küll koos, kuid kusagil mujal. 15.04.2015.a. sideettevõtjalt saadud andmete protokollile ei ole prokurör viidanud MT ristküsitluse raames ning tunnistajale ei ole esitatud selle tõenditega seonduvaid küsimusi 9 ristküsitluse käigus, et kontrollida tunnistaja usaldusväärsust. Kolleegium asub seisukohale, et nimetatud tõendiga ei ole võimalik tõendada isikute kogu päevast tegevust, kuivõrd kõneeristus näitab telefoni asukohta vaid ajal, mil kõned on toimunud. Samas on isikute kõne aegade vahed 45 minutit ja tunde. Samas kinnitab protokoll, et nii tunnistaja kui süüdistatav viibisid koos baaris 12.03.2014 ja tunnistaja MT on ka 12.03.2014 viibinud avarii toimumise ajal Tammsaare tee 110 , Tallinna mastipiirkonnas ja seda ajal mil seal viibis ka süüdistatav. Kolleegium asub seisukohale, et kõneeristusega ei ole võimalik tõsikindlat tõendada, et tunnistaja MT ja süüdistatava Meelis Mäekuuse ütlused on vastuolulised sellisel määral, mis kujutaks endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist.
11. Kolleegium asub kokkuvõtvalt seisukohale, et isegi kui jätta tõendite kogumist kõrvale nii tunnistajate MT, AK ütlused ja süüdistatava Meelis Mäekuuse ütlused, ei moodusta ülejäänud kaudset tõendid sellist usaldusväärset tõendi kogumit, et selle pinnalt jaatada mootorsõiduki juhtimist Meelis Mäekuuse poolt. Jättes kõrvale ka tunnistajate TS ja IK ütlused, mis on omavahel vastuolus ja vastuolus ka tunnistaja T ütlustega, ei näe kolleegium, mil viisil oleks võimalik esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta, vaid ühe kaudse tõendi põhjal (tunnistaja T, kes on apellandi arvates ainus kõige usaldusväärsem ja täielikult objektiivne pealtnägija) ning lugeda Meelis Mäekuuse süü tõendatuks, kuivõrd isiku süü tõendamine kaudsete tõenditega eeldab tõendite paljusust. Riigikohus on oma lahendites korduvalt märkinud, et kui tõendite hindamisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust puudulike tõendite alusel. Kuna täiendavad tõendid puudusid, tuli maakohtul kõrvaldamata kahtlus vastavalt KrMS § 7 lg 3 tõlgendada süüdistatava kasuks ja süüdistatav temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 424 järgi õigeks mõista.
12. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 15.juuni 2017.a otsuse üldmenetluses muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 10