← Eesti

1-16-6652/40

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Määruskaebuse esitaja Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise viis Tartu Ringkonnakohus

  1. oktoober 2017 1-16-6652 Juhan Sarv, Mati Kartau ja Maarika Kuusk Aleksandr Tšistovi (isikukood 38308010282) vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine elektroonilise järelevalve alla Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
  2. septembri
  3. a määrus Aleksandr Tšistov Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Enn Pustak Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Jätta Viru Maakohtu
  5. septembri
  6. a määrus muutmata, kuid muuta kohtumääruse põhiosa vastavalt käesoleva määruse põhiosale.
  7. Määruskaebus rahuldada osaliselt. EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Varasem menetlus
  8. Harju Maakohtu
  9. augusti
  10. a otsusega tunnistati Aleksandr Tšistov süüdi ja teda karistati karistusseadustiku (KarS) § 213 lg 1, § 209 lg 2 p-de 1 ja 4, § 255 lg 1, § 213 lg 2 p-de 1 ja 4, § 344 lg 1 ning § 345 lg 1 järgi. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks mõisteti vangistus 4 aastat ja 9 kuud. Kohus luges karistuse kandmise alguseks
  11. märtsi
  12. Vangistuse lõpptähtpäev on
  13. detsember
  14. Vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine
  16. juulil 2017 saatis Viru Vangla Viru Maakohtule materjalid A. Tšistovi tingimisi enne tähtaega vangistusest elektroonilise järelevalve alla vabastamise otsustamiseks. Vangla ei toetanud kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist. Prokuratuur ei toetanud samuti A. Tšistovi ennetähtaegset vabastamist.
  17. Viru Maakohtu
  18. septembri
  19. a määrusega jäeti A. Tšistov vangistusest elektroonilise järelevalve alla vabastamata.
  20. Kohus märkis, et A. Tšistovi on kriminaalkorras karistatud seitsmel korral, millest karistusregistri andmetel on kehtiv üks karistus. Reaalset vangistust kannab ta kolmandat korda. Käesolev karistus on määratud arvukate kelmuste ja kuritegelikku ühendusse kuulumise eest. Grupis toimepandud kuriteod viitavad sellele, et isik on mõjutatav. A. Tšistov ei ole alates
  21. aastast töötanud, vaid on elatunud peamiselt kriminaalsest tulust. Tasumata kohustusi on A. Tšistovil vangla materjalidest nähtuvalt ca 74 000 eurot. Maakohtul puudus veendumus, et A. Tšistov ei jätka vabanemisel oma majandusliku olukorra parandamiseks kuritegeliku tulu teenimisega. A. Tšistov on olnud kriminaalhooldusel, kuid pannud katseajal toime uue kuriteo. Arvestades, et A. Tšistovi karistusaja lõpuni on jäänud veel enam kui 2 aastat ja 2 kuud, ei vastaks tema tingimisi ennetähtaegne vabastamine ühiskonna õiglustundele, samuti karistuse mõistmise eesmärkidele ning oleks ilmselgelt ennatlik. Positiivne on, et vangistuse jooksul on A. Tšistov olnud hõivatud majandusabitöödel ning käitunud õiguskuulekalt, tal on olemas kindel elu- ja töökoht pärast vangistusest vabanemist. Positiivsed asjaolud ei kaalu aga negatiivseid üles. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  22. Viru Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A. Tšistov, kes palub maakohtu määruse tühistada ja vabastada ta ennetähtaegselt vangistusest elektroonilise valve kohaldamisega. Määruskaebuse esitaja põhiväited on järgmised.
  23. Kohtumääruses on näidatud, et A. Tšistovi on kriminaalkorras karistatud seitse korda. Selle alusel enne tähtaega vangistusest vabastamata jätmine on õigusvastane. Riigikohtu määrusest asjas nr 3-1-1-12-17 punktist 29 tuleneb, et kohus ei tohi keelduda vabastamisest, kui on tegemist kustunud karistustega.
  24. Väär on maakohtu seisukoht, et A. Tšistov ei ole alates
  25. aastast töötanud. A. Tšistov selgitab, et ta võttis end
  26. aastal Eesti Töötukassas arvele,
  27. aastal asutas A. OÜ, kuid vanglasse sattudes ei jõudnud enam makse maksta. Tasumata nõuete suuruse kohta märgib A. Tšistov, et 74 000 eurot, mille maakohus välja tõi, on solidaarne kohustus. A. Tšistovi osa võlast on palju väiksem. Tema maja ja kaks autot lähevad oksjonil müügiks. Positiivsena tuleks arvestada, et ta on igakuiselt tasunud 100–150 eurot hagi katteks.
  28. Kohus on ekslikult märkinud, et A. Tšistov pani kuriteo toime katseajal. Samuti on kohus määruses märkinud ebaõiged protsendid uue kuriteo toimepanemise ohu kohta. Viru Vangla on lähtunud hinnangute andmisel karistusregistrist, milles olid vead.
  29. Kohus ei ole piisavalt tähelepanu pööranud positiivsele iseloomustusele – vanglas hea käitumine, vabanemisjärgse töö- ja elukoha olemasolu. Samuti palus A. Tšistov maakohtult, et küsitaks arvamust prokurör Diana Helilalt, kes oli seotud tema kohtuasjaga. Kohus jättis taotluse tähelepanuta, kuigi asja materjalides peaks sisalduma dokument, kus prokurör ei vaidle ennetähtaegsele vangistusest vabanemisele vastu.
  30. Ebaõige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt peavad ennetähtaegseks vangistusest vabanemiseks olema erandlikud asjaolud.
  31. Prokuratuur määruskaebusele ei vastanud. 2

(5)RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  1. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu määruse tühistamiseks alust ei ole, kuid määruse põhiosa tuleb KrMS § 390 lg 1 ja § 337 lg 1 p 3 alusel muuta.
  2. A. Tšistov on ära kandnud üle poole mõistetud karistusajast (vt käesoleva määruse p 1). Seega on formaalsed eeldused KarS § 76 lg 2 p 1 kohaldamiseks täidetud. Kinnipeetava ennetähtaegne vangistusest vabastamine oleneb järelikult vaid KarS § 76 lg 4 alusel antavast hinnangust ennetähtaegse vabastamise materiaalsete eelduste olemasolu kohta.
  3. Kolleegium märgib esmalt, et maakohus on ebaõigesti järeldanud, et süüdimõistetu ennetähtaegne vangistusest vabastamine on võimalik vaid erandlike asjaolude olemasolul. Riigikohus on taolise tõlgenduse tagasi lükanud, asudes
  4. aprilli
  5. a määruses asjas nr 3-1-1-12-17 seisukohale, et süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine KarS § 76 alusel ei sõltu erandlike asjaolude olemasolust, vaid see küsimus tuleb igal üksikjuhul lahendada vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise formaalsete ja sisuliste eelduste täidetust vaagides (vt lähemalt viidatud määruse punktid 22–24). Seetõttu jätab ringkonnakohus maakohtu määruse põhiosast välja järelduse ennetähtaegseks vabastamiseks erandlike asjaolude nõutavuse kohta.
  6. Maakohus on määruse põhiosas tuginenud muu hulgas ka A. Tšistovi poolt uue kuriteo toimepanemise tõenäosusele, mille vangla on kinnipeetava iseloomustuses protsentidena välja toonud. Määruskaebuse esitaja palub vangla iseloomustuses toodud riskiprotsentidega mitte arvestada, sest nende arvutamisel on tema väitel lähtutud vigastest registriandmetest. Ringkonnakohus nõustub, et vangla kõnealust riskihinnagut ei saa selle ebausaldusväärsuse tõttu A. Tšistovi ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel arvesse võtta. Seda aga olenemata asjaolust, kas vangla lähtus hinnangu andmisel ebaõigetest algandmetest või mitte. Riskihinnangu ebausaldusväärsus on tingitud juba sellest, et vangla materjalidest ei nähtu, millise metoodika ja milliste andmete alusel on kinnipeetava iseloomustuses kajastuv uue kuriteo toimepanemise tõenäosusprotsent leitud. Vangla riskihinnang on täielikult põhistamata ega ole seega kontrollitav: puuduvad andmed, mille pinnalt jälgida tõenäosusarvutuse käiku ja uurida selle teaduslikku põhjendatust. Ühtlasi jagab ringkonnakohus Tartu Maakohtu praktikas korduvalt väljendatud seisukohta, et vangla protsentides väljendatud hinnang uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse kohta on juriidiliselt kasutu. Maakohtule teadaolevalt kasutab vangla vangi retsidiivsuse tõenäosuse arvestamiseks arvutiprogrammi, kuhu sisestatakse erinevad parameetrid (nt inimese sugu, vanus, karistatuse arv, kuriteokooseis jms). Sellised automaatsed lahendused saavad olla maksimaalselt üksnes abivahendid lõpliku läbikaalutud otsuse tegemisel. (Vt Tartu Maakohtu
  7. märtsi
  8. a määrus asjas nr 1-09-2625, p 11;
  9. mai
  10. a määrus asjas nr 1-13-7499, p 14 ja
  11. mai
  12. a määrus asjas nr 1-13-7295, p 14). Ringkonnakohut võiks vastupidises veenda üksnes see, kui vangla tugineks protsentides väljendatud riskihinnangu andmisel põhjendustele, mis rajanevad teaduslikult tõestatud ja empiiriliselt kontrollitud usaldusväärsel metoodikal. Nagu märgitud, ei ole vangla oma hinnangut mingil moel põhistanud. Seetõttu jätab ringkonnakohus maakohtu määruse põhiosast välja põhjenduse, mille kohaselt on A. Tšistovi puhul järgmise kahe aasta jooksul uue mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 52% ja uue vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus samal perioodil 54%.
  13. Kaebaja arvates on maakohus ekslikult leidnud, et A. Tšistov pani kuriteo toime katseajal. Kolleegium märgib, et nähtuvalt vangla esitatud materjalidest on A. Tšistovi karistatud Tallinna Linnakohtu
  14. augusti
  15. a otsusega KarS § 200 lg 1 järgi kolmeaastase vangistusega, mis jäeti kolmeaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata, kohaldades käitumiskontrolli. Selle katseaja jooksul pani A. Tšistov toime uue kuriteo, mis tuvastati Harju Maakohtu
  16. oktoobri
  17. a otsusega, millega A. Tšistov tunnistati süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 4, 5 ja 7 3
(5)ning KarS § 117 järgi. Seega ei ole iseenesest väär, et A. Tšistov on varem rikkunud katseaja nõudeid. Siiski ei ole kolleegiumi hinnangul käesolevas menetluses õige arvestada selle – enam kui 10 aastat tagasi aset leidnud – rikkumisega ja põhjendada sellele tuginedes, et uue kuriteo toimepanemise riski suurust. A. Tšistov võeti kriminaalhooldusosakonnas arvele ka hiljem –
  1. märtsil 2011 (Harju Maakohtu
  2. märtsi
  3. a määrus asjas nr 1-07-397) ning sel korral lõpetati kriminaalhooldus seoses katseaja lõppemisega. Seega ei ole kunagine kriminaalhoolduse nõuete rikkumine asjaolu, mida saaks praegu ennetähtaegse vangistusest vabastamise menetluses arvestada. Kõnealune põhjendus tuleb maakohtu määruse põhiosast välja jätta.
  4. Maakohus märkis A. Tšistovi vabastamata jättes sedagi, et A. Tšistovi vabastamine ei vastaks ühiskonna õiglustundele. Ringkonnakohtu arvates ei saa KarS § 76 lg-st 4 tulenevate ennetähtaegse vabastamise eelduste puudumist põhjendada sellise väga abstraktse ja raskesti hinnatava kriteeriumiga nagu riive ühiskonna õiglustundele (vt ka Tartu Ringkonnakohtu
  5. septembri
  6. a määrus asjas nr 1-16-1189, p 18). Seega tuleb ka põhjendus ühiskonna õiglustunde riivamise kohta maakohtu määruse põhiosast välja jätta.
  7. Vaatamata eeltoodule nõustub ringkonnakohus maakohtu lõppjäreldusega, et A. Tšistovi ennetähtaegse vangistusest vabastamise vastu räägib rohkem kui selle kasuks.
  8. Riigikohus on leidnud, et kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus õigustatud tõdema, et süüdimõistetut, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid ning kelle elutingimused vabaduses on head, ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 21).
  9. Ehkki A. Tšistovi käitumine vanglas on olnud hea, kõneleb kõrge retsidiivsusriski kasuks kinnipeetava karistatus, aga eriti talle viimase kohtuotsusega inkrimineeritud kuritegude iseloom ning arvukus. Nimelt tunnistati A. Tšistov viimati süüdi väga paljudes kelmustes ja arvutikelmustes, lisaks ka kuritegelikku ühendusse kuulumises, dokumendi võltsimises ning võltsitud dokumendi kasutamises. Sedavõrd massiivne – eeskätt varavastaste – kuritegude hulk ja nende organiseerituse aste annavad alust rääkida väljakujunenud kuritegelikust elustiilist, mille puhul on uute kuritegude toimepanemise risk väga kõrge. A. Tšistovi erakordselt suurt kuritegelikku aktiivsust ilmestab kujukalt fakt, et viimase süüdimõistva kohtuotsusega rahuldati kokku 193 sellist tsiviilhagi, mille puhul A. Tšistov oli vähemalt üks solidaarvõlgnikest. A. Tšistovil on praeguseks tasumata kohustusi umbes 74 000 eurot.
  10. Lisaks on vangla iseloomustuse kohaselt A. Tšistovi puhul kuritegude toimepanemise soodusteguriks suhted inimestega, kellel on sarnased väärtushinnangud, samuti kinnipeetava enesekesksus ja keskmisest kõrgema majandusliku elustiili väärtustamine. Kõik kuriteod on A. Tšistov toime pannud grupis, mis näitab grupi suurt mõju kinnipeetavale. Paljud grupi liikmed on varem kriminaalkorras karistatud inimesed, keda A. Tšistov tunneb juba nooruspõlvest. (KoTo, tl 7) Seega on alust arvata, et A. Tšistovi tutvusringkond on endiselt valdavalt kriminaalse taustaga, mis tõstab veelgi tõsta uue kuriteo toimepanemise riski.
  11. On positiivne, et A. Tšistov on olnud vangistuse jooksul tööga hõivatud (teinud majandusabitöid) ja talle on garanteeritud töökoht S. OÜ-s. Samas iseloomustab kinnipeetavat asjaolu, et ta on varem vabaduses viibides elatunud peamiselt kriminaalsest tulust. Aastatel 2010–2014 ei ole A. Tšistovi eest Maksu-ja Tolliameti andmetel sotsiaalmaksu makstud. Kuigi A. Tšistov asutas koos kuriteokaaslase R. Vorotnikuga äriühingu A. OÜ, ei ole see äriühing tegutsenud. Pelgalt äriühingu asutamise fakt ei kinnita süüdimõistetu valmisolekut hankida elatist legaalsel viisil. Pärast
  12. 4
(5)aastat ei ole A. Tšistov seaduslikult (nt tööga) raha teeninud. Ta võttis end
  1. märtsil
  2. a Eesti Töötukassas arvele, kuid sellega tema kokkupuude legaalse tööturuga ka piirdus. (KoTo, tl 9) Sellised asjaolud viitavad kõrgendatud ohule, et A. Tšistov võib vabanedes jätkata sissetuleku hankimist kriminaalsel kombel.
  3. A. Tšistovi tasumata kohustuste summa – ca 74 000 eurot – kergitab veelgi uute varavastaste kuritegude toimepanemise riski. Seejuures pole erilist tähtsust sellel, et osa sellest summast moodustavad kohustused, mille eest A. Tšistov vastutab solidaarselt koos mõne teise isiku või isikutega. Võlaõigusseaduse § 65 lg 1 kohaselt võib solidaarvõla välja nõuda kas kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist, s.o ka ainult A. Tšistovilt. Seetõttu saaks kaebaja väitega, et tema kohustuste tegelik maht on oluliselt väiksem kui 74 000 eurot, mööndustega nõustuda vaid siis, kui kinnipeetav tõendaks, et tal on reaalne võimalus osa kannatanute ees eksisteerivast võlgnevusest regressnõuetena kaassüüdistatavatelt välja nõuda. Sellist asjaolu pole A. Tšistov tõendanud. Samuti ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et A. Tšistov on igakuiselt maksnud tsiviilhagide katteks 100–150 eurot. Kuid isegi, kui see nii oleks, ei mõjutaks see olulisel määral hinnangut A. Tšistovi ennetähtaegse vabastamise põhjendatuse kohta.
  4. Eelneva taustal ei ole A. Tšistovi vabastamise küsimuse lahendamisel määrav, kas maakohus oli õigustatud arvestama A. Tšistovi arhiveeritud karistuste kui teda iseloomustava teabega või mitte. Isegi juhul kui varasemate karistustega mitte arvestada, oleks A. Tšistovi ennetähtaegne vangistusest vabastamine praegu ilmselgelt ennatlik.
  5. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et A. Tšistovi puhul ei ole täidetud KarS § 76 lg-st 4 tulenevad vabastamise eeldused. Kuigi vangla ega prokuratuuri arvamus ei ole kohtu jaoks siduv, märgib kolleegium sedagi, et ei vangla ega prokuratuur pole A. Tšistovi ennetähtaegset vangistusest vabastamist toetanud. Ühtlasi on põhjendamatu A. Tšistovi taotlus, et prokuratuuri arvamuse tema vabastamise kohta esitaks käesolevas kriminaalasjas riiklikku süüdistust esindanud prokurör. KrMS § 17 lg 1 järgi on kohtumenetluse pooleks prokuratuur, mitte prokurör. Tulenevalt KrMS § 30 lg-st 2 teostab prokurör kriminaalmenetluses prokuratuuri volitusi. Seega ei ole prokuratuuri kui kriminaalkohtumenetluse poole menetluslikud õigused ja kohustused seotud konkreetse prokuröri isikuga, vaid kuuluvad prokuratuurile tervikuna. Prokurör üksnes teostab prokuratuuri volitusi (KrMS § 30 lg 2), olles seega sisuliselt vaid prokuratuuri esindaja. N-ö välissuhtes (s.o suhtes teiste kohtumenetluse poolte ja kohtuga) on reeglina iga prokurör pädev esindama prokuratuuri mis tahes kriminaalasjas. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. veebruari
  7. a määrus asjas nr 3-1-1-18-13, p 10) See, kes prokuröridest esitab maakohtule prokuratuuri seisukoha ennetähtaegse vabastamise menetluses, määratakse kindlaks prokuratuurisisese töökorraldusega. Kohtul ega menetlusosalistel ei ole alust prokuratuurilt nõuda, et prokuratuuri arvamuse esitaks mõni teine prokurör. Seetõttu jääb tagajärjetuks ka A. Tšistovi etteheide, et tema vabastamise kohta ei küsitud arvamust sellelt prokurörilt, kes esindas tema süüditunnistamisel riiklikku süüdistust.
  8. Neil põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 3, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu
  9. septembri
  10. a määruse sisuliselt muutmata, kuid muudab maakohtu määruse põhiosa vastavalt käesoleva määruse põhiosale. A. Tšistovi määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Juhan Sarv Mati Kartau Maarika Kuusk 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.