RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2165564 Otsuse kuupäev Tartu, 13. november 2017 Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

) § 113 lgs 1 sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt sõitis alkoholijoobes kostja kolmandale isikule kuuluva autoga 6. detsembril 2014 Tallinnas Paldiski mnt 48a maja juures vastu trollibussi kontaktliini masti. Hageja kindlustusandjana maksis masti omanikule Tallinna Linnatranspordi Aktsiaseltsile kostja tekitatud kahju eest hüvitisena 6541 eurot 40 senti. Hageja esitas kostja vastu väljamakstud kahjuhüvitise 2-16-5564 tagasinõude. Hageja maksmisotsuse aluseks oli Tallinna Linnatranspordi Aktsiaseltsi maksenõue ja kahju suurust tõendav hinnakalkulatsioon, mis oli koostatud sarnaste kahjustustega masti remondi kohta. Hageja tellis kahjustatud masti kohta täiendava hinnapakkumise, mille kohaselt oli uue masti ja selle püstitamise kulu 9024 eurot. Hageja pidas põhjendatuks lähtuda Tallinna Linnatranspordi Aktsiaseltsi esitatud nõudest. Kuna kostja kahjustatud mast oli kinnisasja oluliseks osaks, siis masti asendamise eelduseks ei olnud kahjustatud asja hävimine

§ 132

lg 1 mõttes, vaid kinnisasja kahjustuste likvideerimine

§ 132lg 3 järgi.

Kui kostja leiab, et masti ei olnud vaja asendada ja kahjustatud isikule väljamakstud hüvitis ületab tegelikult tekitatud kahju, on tõendamiskoormis kostjal. Kostja ei ole tõendanud, et kahjustatud mast vajas juba enne liiklusõnnetust remonti. 2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et hageja oli põhjendamatult hüvitanud Tallinna Linnatranspordi Aktsiaseltsile masti asendamise kulu. Tegelikult võis olla vajalik vaid masti parandamine. Puuduvad tõendid selle kohta, et masti kahjustamine liiklusõnnetuse tagajärjel oli sedavõrd ulatuslik, et vajalik oli mast asendada uue mastiga. Hageja nõue on vastuolus

§ga 132, mistõttu ei saa vastavas ulatuses olla hagejal ka tagasinõuet kostja vastu. Kostja juhitud sõidukilt löögi saanud mast oli

1. a mais endiselt kasutuses ehk mast ei ole hävinud. Hageja saab regressinõude korras nõuda üksnes masti parandamise mõistlike kulude hüvitamist. Kahju kannatanud isiku kalkulatsioon ei olnud objektiivne. Hageja keeldus kostjale vahendamast kahju hüvitamisega seotud infot, samuti ei teinud hageja kindlaks, milline oli masti seisund enne liiklusõnnetust ning kas seda oli vaja juba siis parandada. Mast oli juba enne kindlustusjuhtumit halvas seisukorras. Asjas ei ole tähtsust sellel, kas mast oli kinnisasja oluline osa või mitte. Oluline on tuvastada, millises ulatuses sai mast kahjustada, kas mast loetakse hävinuks või kahjustatuks ning millised olid masti asendamise või parandamise kulud. Masti väljavahetamise kulu suurus oli arvestatud teise kahjustada saanud masti vahetamise kulude alusel, kuid need olukorrad ei olnud sarnased, sest kostja sõidukilt löögi saanud mastil ei olnud tänavavalgustuslampi. Kostja tellitud asjatundja hinnangu kohaselt oli masti taastamismaksumus 704 eurot 88 senti ja masti asendamise maksumus 2605 eurot 14 senti.
2. Harju Maakohus rahuldas
3. oktoobri 2016 otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja kindlustushüvitise 6541 eurot 40 senti, viivise hagi esitamise hetkeks 162 eurot 72 senti ning

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise kuni põhinõude täitmiseni.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 475 eurot. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt, kui lugeda mastile tekitatud kahjustusi ainult esteetilist laadi kahjustusteks, siis tähendab kahju hüvitamine sellise olukorra taastamist, kus mast on sirge. Maaga püsivalt ühendatud masti puhul tähendab ka kõvera masti asendamine sirge mastiga asja taastamist

§ 132

lg 3 mõttes, mitte hävinud asja asendamist

§ 132lg 1 mõttes.

Asja hävimine on üldjuhul võimalik vallasasja puhul. Asendusmasti paigaldamise kulu oli õigustatud. Hageja nõuet ei välista asjaolu, et vaidlusalune mast ei olnud kohtuistungi toimumise ajaks veel vahetatud. Sellise spetsiifilise töö korral nagu trolli kontaktliini masti taastamise materjalide ja montaažitööde maksumuse kindlaksmääramine, võib aluseks võtta analoogiliste juhtumite remondikalkulatsioone. Kostja ei ole usaldusväärselt tõendanud, et masti oleks saanud remontida odavamalt. Samuti ei ole tõendatud, et mast oli kahjustatud juba enne liiklusõnnetust. 4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. 2

§st 132. Kahjuhüvitis pidi katma

§ 132lg 3 järgi asja taastamise kulud.

Kuna mast on kinnisasja oluline osa, siis ei ole võimalik seda asendada nagu vallasasja. Uue posti paigaldamine ei tähenda kahjustatud asja asendamist, vaid endise olukorra taastamist. Hageja peab esile tooma asjaolud, millel tema nõue põhineb, ja neid asjaolusid tõendama. Kui kostja esitab hageja väidetele vastuväite ning vaidleb vastu hageja tõenditele, peab kostja tõendama oma vastuväiteid. Seega pidi kostja tõendama, et kontaktliini masti kahjustused olid sellised, mida oleks saanud kõrvaldada uut masti paigaldamata. Samuti pidi kostja tõendama, et mast oli juba enne avariid deformeerunud. Kahju ulatuse kohta on kostja asjatundja leidnud, et tegemist on esteetilist laadi vigastustega, kuid sellise arvamuseni jõudmine ei ole arvamuse järgi kontrollitav. Puuduvad arvestused posti püsimise ja metalli deformatsioonist tingitud võimaliku posti tugevuse vähenemise kohta. Linnaruumis asuvad esemed, sh trolliliini kontaktmastid, peavad ka esteetilised välja nägema. Paljasõnaliseks on jäänud ka kostja väide, et masti on võimalik parandada. See, et kostja väidetud viisil masti parandamine võib olla tehniliselt võimalik, ei tähenda, et seda oleks kostja osutatud viisil ka põhjendatud ja otstarbekas teha. Ka varem on analoogsete kahjujuhtumite korral mastide vahetamist vajalikuks peetud. Asjaolu, et posti ei ole vahetatud, ei tähenda, et kahju ei ole tekkinud. Kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eelduseks ei ole see, et kahjustused oleksid hüvitamise ajaks kõrvaldatud. Kostja esitatud Hannes Halliku arvamus ei anna alust tuvastada, et hüvitise summa võiks olla väiksem. Asjatundja on hinnangu alguses lahti öelnud igasugusest vastutusest dokumendis esitatud informatsiooni täpsuse ja täielikkuse eest. Arvamusest ei tulene, millest lähtudes on arvamuse andja tuletanud töö mahu ja hinnad. Lisaks ei ole arvamuse andnud isik esile toonud, milline on tema erialane kogemus trolliliinide taristu ehituse ja remondiga. Seega ei anna kostja esitatud tõend alust teha maakohtust erinevat järeldust, et kahju hüvitamiseks tehtavad kulud on väiksemad. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud valesti jaotanud tõendamiskoormise. Kohtute otsustest ei selgu, milliste hageja tõendite alusel tuvastati masti kahjustuste ulatus, st miks

§ 132lg 3 alusel oli õigustatud uue masti paigaldamisega seotud kulu väljamõistmine.

Hageja oleks pidanud esitama tõendid masti tegelike vigastuste kohta ja et need vigastused tekitas kostja. Sellises olukorras ei pidanud kostja esitama enne ühtki tõendit, kuni hageja on oma tõendid esitanud. Kohtud ei ole arvestanud ka sellega, et alates liiklusõnnetuse toimumisest detsembris 2014 kuni hagi esitamiseni aprillis 2016 võis mast kahjustusi juurde saada. Kohus pidi asja lahendamisel kohaldama

§ 132lgt 3 ja kontrollima, kas on täidetud kahju hüvitamise eeldused.

Otsustest ei selgu, millised olid masti vigastused kostja tegevuse tulemusena, ning sellest lähtuvalt, milline kahjusumma on

§ 132lg 3 kohaselt põhjendatud. Kohtud 3

§ 132

lgst 3, et masti vigastuste korral tuleb uus mast paigaldada ainuüksi seetõttu, et see on kinnisasja oluline osa. Kostja arvates on

§ 132

lg 3 kohaselt oluline välja selgitada, millisel määral mast – isegi kui ta oleks kinnistu oluline osa – tegelikult kahjustada sai. Isegi juhul kui mastialune maatükk oli kantud kinnistusraamatusse, oleksid kohtud pidanud lähtuma

§ 132

lg 3 regulatsioonist ja tagama ainult asja parandamise mõistlike kulude väljamõistmise. See tähendab, et kui masti ei olnud vaja liiklusõnnetuse tõttu tegelikult välja vahetada, siis mõistlike kulude hüvitamise piirang peab tagama, et uue masti paigaldamise kulusid ei saa kostjalt välja mõista.

1. Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud kostja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
3. Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida kumbki pool ei ole kassatsioonimenetluses vaidlustanud: •
4. detsembril 2014 sõitis kostja kolmandale isikule kuuluva autoga vastu Tallinnas Paldiski mnt 48a maja juures asuvat trollibussi kontaktliini masti; • kostja oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel joobeseisundis; • kostja juhitud sõidukiga kahju tekitamisest tulenev tsiviilvastutus oli kohustusliku liikluskindlustuse korras kindlustatud hageja juures; • masti omanik Tallinna Linnatranspordi Aktsiaselts esitas hagejale kahju hüvitamise nõude 6541 eurot 40 senti, mille hageja kindlustusandajana välja maksis; • hageja esitas kostjale tagasinõude, mida kostja ei ole tasunud.
5. Pooled ei vaidle selle üle, et esines kindlustusjuhtum liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 8 lg 1 mõttes, kostja vastutab liiklusõnnetuse ning masti omanikule tekitatud kahju eest, hageja on põhjendatult kindlustushüvitise LKindlS § 23 alusel välja maksnud ning hagejal on LKindlS § 53 lg 1 p 4 alusel tagasinõue kostja vastu, kuivõrd kostja juhtis sõidukit joobeseisundis. Pooled vaidlevad üksnes kahjuhüvitise suuruse üle. Hageja on esitanud nõude masti väljavahetamise kulude hüvitamiseks. Kostja leiab, et masti oli võimalik parandada, mistõttu ei ole selle väljavahetamise kulude hüvitamise nõue põhjendatud ning kahju oli oluliselt väiksem. Kostja arvates ei ole masti omanikule tekkinud kahju tõendatud ja hageja on põhjendamatult hüvitanud masti asendamise kulu 6541 eurot 40 senti.
6. Kui kindlustusandja on kannatanud isikule kahju hüvitanud ning kindlustusandjal on LKindlS § 53 lg 1 p 4 alusel tagasinõue sõidukijuhi vastu, on tegemist nõude üleminekuga seaduse alusel (

§ 173lg 3 p 4) kannatanult kindlustusandjale.

Seega on Tallinna Linnatranspordi Aktsiaseltsi kahju hüvitamise nõue läinud seaduse alusel üle hagejale. Seaduse alusel nõude üleminekule kohaldatakse nõude loovutamise kohta sätestatut (

§ 173

lg 2).

§ 171

kohaselt on võlgnikul õigus esitada uue võlausaldaja vastu kõik need vastuväited, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Seega võib kostja esitada hageja vastu kõik vastuväited, 4

§st 127) ega

§st 132 ei tulene, et kahjustatud isik peab kindlustushüvitise saamiseks kindlustusobjekti taastama ning üldjuhul ei saa kahjuhüvitise suurus sõltuda sellest, kuidas kindlustusvõtja hüvitist kasutab. Asja kahjustamise korral saab kannatanu nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist

§ 132lg 3 järgi ka siis, kui ta ei ole asja veel korda teinud (vt Riigikohtu 21.

detsembri

1. a otsus tsiviilasjas nr 32113905, p 12;
2. septembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3217507, p 13;
4. juuni
5. a otsus tsiviilasjas nr 3215511, p 14;
6. detsembri
7. a otsus tsiviilasjas nr 32112411, p 16).
8. Materiaalõiguslikult on vaidluse lahendamiseks keskne küsimus, milliste kulude hüvitamist võimaldab

§ 132nõuda, kui kahjustatud on kontaktliini masti.

Kohtud rahuldasid hagi

§ 132lgle 3 tuginedes.

Maakohus leidis, et maaga püsivalt ühendatud masti puhul tähendab ka kõvera masti asendamine sirge mastiga asja taastamist (parandamist)

§ 132

lg 3 mõttes, mitte hävinud asja asemel uue soetamist

§ 132lg 1 mõttes.

Maakohtu arvates on parandamiskuludena õigustatud asendusmasti paigaldamise kulu, kuna asendusmasti paigaldamisega jääb objekt samaks ja välja vahetatakse vaid selle kahjustatud osa. Asja hävimine on üldjuhul võimalik vallasasja puhul (maakohtu otsuse p 12). Ringkonnakohus nõustus maakohtuga (ringkonnakohtu otsuse p 27). 14.

§ 127

lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

§ 132

lg 3 kohaselt, kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Kui asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist vastavalt

§ 132lgle 1.

Kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis

§ 132

lg 3 esimese lause järgi eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise (vt Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 32112108, p 15).

§ 132mõte on kaitsta kahjustatud isiku vara koosseisu säilimist.

Järelikult lähtutakse asja kahjustamise korral kahjuhüvitise kindlaksmääramisel eelkõige vara senise koosseisu ja olukorra taastamiseks vajalike kulutuste suurusest.

§ 132

lg 3 kohaselt on õigus nõuda kahjuhüvitisena eelkõige asja, nt kinnisasja parandamise mõistlikke kulusid (kinnistu oluliseks osaks oleva ehitise endise olukorra taastamise kulud) ja selle kõrval kinnisasja võimaliku väärtuse vähenemise hüvitamist (Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 32112108, pd 15–16;
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 32111308, p 14). Kohtud on tuvastatud asjaoludel põhjendatult leidnud, et maaga püsivalt ühendatud kontaktliini mast on kinnisasja oluline osa tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 1 mõttes. Maaga püsivalt ühendatud asja (TsÜS § 54 lg 1) kahjustamise korral on kahjustatud kinnisasja (vt ehitise kohta Riigikohtu
5. veebruari
6. a otsus tsiviilasjas nr 32112108, p 15;
7. detsembri
8. a otsus tsiviilasjas nr 32111308, p 14). Seega ei nõustu kolleegium kostja väitega, et masti asendamise puhul on tegemist sisuliselt asendamisega

§ 132lg 1 mõttes. 5

§ 132lg 3 mõttes asja parandamine.

Samas on asja parandamiseks

§ 132lg 3 mõttes ka teisi viise, kui masti tervikuna asendamine.

Sealhulgas on võimalik kahjustatud masti ka remontida või asendada see kasutatud mastiga, kui see on tehniliselt võimalik. Lisaks ei tohi kahju hüvitamise viis

§ 132lg 3 järgi sattuda vastuollu kahju hüvitamise eesmärgiga (vt Riigikohtu 25.

veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 32112108, p 17). 17.

§ 132lg 3 kohaldamisel tuleb arvestada üldisi tõendamiskoormise jagunemise reegleid. Tulenevalt Ts

MS § 230 lg 1 esimesest lausest peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 32112108, p 18). Tulenevalt TsMS § 230 lgst 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (Riigikohtu
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 32113707, p 13). Samas ei ole hagi rahuldamata jätmine põhjendatud olukorras, kus hageja esitab oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostja tugineb vaid üldisele vastuväitele ning ei vaidlusta sõnaselgelt hageja esiletoodud asjaolusid ega esita oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid (Riigikohtu
5. juuni
6. a otsus tsiviilasjas nr 3215511, p 13). Hageja peab tõendama, millised on parandamise mõistlikud kulud

§ 132

lg 3 mõttes ehk millised kulutused on vajalikud vara senise koosseisu ja olukorra taastamiseks. Kolleegiumi arvates võib hageja kulude tõendamiseks muuhulgas esitada ka analoogseid kahjujuhtumeid käsitlevaid hinnapakkumisi. Sealjuures tuleb hagejal siiski tõendada, millised olid kahjustused vaidlusalusel juhul ning et tema viidatud analoogsetel juhtumitel olid asjaolud, eelkõige kahjustuste ulatus, võrreldavad.

1. Kolleegiumi hinnangul ei anna kostja kassatsioonkaebuse väited alust järeldada, et kohtud oleksid tõendamiskoormise jagamisel ja tõendite hindamisel menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Kostja kohustus oli tõendada, et kinnisasja parandamise mõistlikud kulud olid väiksemad. Kohtud ei pidanud võimalikuks lugeda kostja väiteid tõendatuks.
2. Kassatsiooniastme menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Kuna hageja ei ole esitanud andmeid hüvitamisele kuuluvate menetluskulude kohta, siis menetluskulude rahalist suurust kohus kindlaks ei määra.
3. Kuna kolleegium jätab kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. 6