Obsah (4)

§ 422§ 73§ 423§ 118

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11.oktoober 2017, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-17-3381 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja,

§ 422lg 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 28.

augusti 2017 otsus Apellatsiooni esitaja Kannatanu VA esindaja adv. Maano Saareväli Süüdistatav Cätlin Pärnala (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kaitsja advokaat Mihkel Gaver Merike Lugna Prokurör RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu otsus 28. augustist 2017 Cätlin Pärnala suhtes tühistada osaliselt. 1. Cätlin Pärnala süüdimõistmises

prg 422 lg 1 järgi. 2. Cätlin Pärnalale

prg 73 lg 3 alusel määratud katseaja pikkuse osas. Teha tühistatud osas uus o t s u s, millega 1. Tunnistada Cätlin Pärnala süüdi

prg 423 lg 1 järgi.

1. Määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui C. Pärnala ei pane 18 kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata.
4. Mõista apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks Eesti Vabariigilt Cätlin 1 Pärnala kasuks välja 330 eurot (sh käibemmaks 55 eurot).
5. Mõista apellatsioonimenetluses kannatanu lepingulise esindaja tasu katteks Eesti Vabariigilt välja VA kasuks 600 eurot (sh käibemaks 100 eurot). Edasikaebamise kord Kohtuotsust on õigus 30 päeva jooksul edasi kaevata. Süüdistatav peab esitama kassatsiooni advokaadist kaitsja vahendusel. Kannatanul on õigus kohtuotsust vaidlustada vaid tsiviilhagi osas ja ta saab seda teha vaid advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Pärnu Maakohtu
6. augusti 2017 otsusega tunnistati Cätlin Pärnala süüdi

§ 422

lg 1 järgi ning karistuseks mõisteti talle 1 aasta ja 6 kuud vangistust.

§ 73lg-te 1, 3 alusel määrati, et karistust ei pöörata täitmisele, kui C.

Pärnala ei pane 2 -aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks loeti kohtuotsuse kuupäev. Kannatanu VA tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes rahuldati osaliselt. C. Pärnalalt mõisteti kannatanu VA kasuks välja 7400 eurot. Välja mõistetud 7400 eurot on apellatsioonimenetluse ajaks vabatahtlikult hüvitatud kannatanule kindlustuse poolt. C. Pärnalalt mõisteti VA kasuks alates hagiavalduse esitamisest 20.01.2017 kuni kahjuhüvitise (7400 eurot) täieliku tasumiseni välja viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (s.o VÕS § 94 lg 1 järgi Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele poolaasta kaupa kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.jaanuari ja 1.juulit, millele lisandub 8% aastas). Otsuse tegemise ajal kehtiv viivisemäär on 8,00% aastas ehk 0,022% päevas. C. Pärnalalt mõisteti välja VA kasuks viimase õigusabikulude katteks 2000 eurot. Riigituludesse mõisteti välja menetluskuludena sundraha summas 705 eurot seoses teise astme kuriteo toimepanemisega ning kohtuarstlike ekspertiiside maksumused 84 eurot ja 97 eurot, kokku 886 eurot. C. Pärnalale esitati süüdistus ja ta oli antud kohtu alla selles, et tema sõidukijuhina liiklusnõuete rikkumisega ettevaatamatusest tekitas inimesele raske tervisekahjustuse ehk pani toime kuriteo

§ 423lg 1 järgi.

Süüdistuse kohaselt tema, juhtides 18.11.2016 kella 20:30 ajal enda kasutuses olevat mootorsõidukit Mercedes Benz registreerimismärgiga xxxxxx Järvamaal Türi vallas Pärnu-Rakvere-Sõmeru maantee

1. kilomeetril suunaga Türile ja olles alustanud eesliikuvast sõidukist 2 möödasõitu, rikkus Liiklusseaduse § 51 lg 3 sellega, et enne möödasõitu ei veendunud, et möödasõit ei ohusta ega takista teisi liiklejaid ning sõidurada, millele juht suundus, on piisavas ulatuses vaba ning Liiklusseaduse § 33 lg 11 p 1 sellega, et tegeles juhtimise ajal toiminguga, mis segasid juhtimist ja liiklusolude tajumist, s.t pööras pilgu helisevale telefonile, mille tagajärjel põrkas vastassuunavööndis kokku Paide suunas liikunud sõiduautoga Opel Astra registreerimismärgiga YYYYYY, mida juhtis kaine VA, kes sai liiklusõnnetuse käigus eluohtlikud vigastused - lülisamba
2. kaelalüli vasakpoolse liigesjätke killunenud murru luukilluga seljaajukanalis ja tundehäiretega vasakus käes, lülisamba
3. ja 7.kaelalüli vasakpoolse fassettliigese nihestuse, nahaaluse verevalumi parema sarna piirkonnas ja nahamarrastused näol ning kaassõitja MI sai parema randme lahtise haava. Maakohus leidis, arvestades uuritud tõendite kogumist kujunenud siseveendumust, et esitatud süüdistus on täies mahus tõendamist leidnud. Samas tuleb süüdistus materiaalõiguslikult ümber kvalifitseerida

§ 422lg 1 järgi.

Maakohtu hinnangul on tõendamist leidnud esitatud süüdistuse järgi asjaolu, et Liiklusseaduse § 33 lg 11 p 1 järgi süüdistatav igati tahtlikult tegeles juhtimise ajal, sh möödasõidul, toimingutega, mis segas juhtimist ja liiklusolude tajumist, s.t pööras pilgu helisevale telefonile.

§ 422

kohaldamine eeldab tahtlikku liiklusnõuete rikkumist,

§ 423järgi piisab Liiklusseaduses toodud nõuete suhtes ettevaatamatusest.

Pimedasse kurvi sõitmine möödasõiduks võib olla ettevaatamatu, kuid põhjusliku seose moodustab sealjuures ka asjaolu, et samal ajal jälgis süüdistatav tahtlikult telefoni. Maakohus leidis, et sellisel viisil tahtlik telefoni kasutamise fakt kogumis teiste ettevaatamatute asjaoludega moodustab ka põhjusliku seose, mis tõi kaasa tagajärjena ettevaatamatusest liiklusõnnetuse ja raske tervise kahjustuse kannatanule. Eeltoodu tõttu on õige kvalifikatsioon

§ 422lg 1.

Lisaks leidis maakohus, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub osaliselt rahuldamisele VÕS § 127, §128 lg 5, § 134 lg 2, 5 ning § 1043 ja 1045 lg 1 p 2 alustel. Maakohus märkis, et eksperdi seisukohtade järgi on tuvastatud, et süüdistatava tegevuse tõttu sai hageja tervisekahjustused, sh eluohtlikud vigastused. Süüd välistavaid asjaolusid maakohus C. Pärnala puhul ei tuvastanud ning samuti seda, et hageja oleks ise olnud õnnetuses osaliselt süüdi. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse arvestamisel märkis maakohus, et see peab vastama ühiskonna üldisele heaolu tasemele ning olema sarnastel asjaoludel võrreldev teiste sarnaste juhtumitega. Maakohtu hinnangul ei ole võimalik leida arutataval juhul piisavalt sarnaseid juhtumeid, kuid kohtupraktika võimaldab teha teatud määral üldistusi, mis mõjutavad kohtu veendumust hüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Maakohus märkis, et arvestada tuleb ka kostja varalist olukorda, s.o tema palk on 600 eurot, millest tuleb arvata maha kulud elamiseks ja transpordile. Maakohtu hinnangul kuulub kannatanu kahjunõue seetõttu vähendamisele. Arvestamisele kuulus ka asjaolu, et liiklusseaduse rikkumine oli toime pandud tahtlikult ning tagajärje suhtes ettevaatamatusest, samas selle kõrgeimas astmes - tsiviilõiguslikult raske hooletus. VÕS § 104 lg lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Arvestades rikkumise raskust, hagejale tekitatud kehavigasuse eluohtlikkust ja võimalikke tagajärgi, tervisekahjustusega kaasnevat valu ja elukvaliteedi langust, samuti kindlusetusetunnet ja elukvaliteedi langust tulevikus, samuti teadmatust vasaku käe sõrmede funktsioonihäirete täieliku paranemise osas, hindas kohus hagejale tekitatud mittevaralise kahju suuruseks 10 000 eurot. Maakohus viitas, et kindlustus on juba osaliselt hüvitanud mittevaralise kahju summas 2600 eurot, mis tuleb VÕS § 127 lg 5 3 alusel maha arvata kahjuhüvitisest. Seetõttu kuulub moraalse kahjuna C. Pärnala poolt hüvitamisele 7400 eurot. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Kannatanu esindaja adv. M.Saareväli taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti kannatanu hagi osaliselt rahuldamata. Apellant palub ringkonnakohtul teha uus otsus, millega hagi rahuldada täielikult ja mõista süüdistatavalt kannatanu kasuks välja täiendav hüvitis 10 000 eurot ja viivis sellest summalt alates hagiavalduse esitamisest. Apellandi hinnangul on maakohus tuvastanud õigesti, et süüdistatava poolt kannatanule tekitatud kehavigastused ja neist johtuvad negatiivsed mõjud on põhjustanud kannatanule mittevaralise kahju. Samas leiab apellant, et maakohus on kannatanu poolt küsitud hüvitise summat 20 000 eurot vähendanud alusetult ning materiaalõigust vääralt kohaldades. Apellant märgib, et kahjuhüvitise olulise vähendamise põhjuseks oli ainult süüdistatava sissetulekute vähesus. Apellandi arvates võib VÕS §-s 127 sätestatud kahju täieliku hüvitamise põhimõttest kõrvale kalduda üksnes erandlikel ning seaduses sätestatud juhtudel. Kahju hüvitamise piirangud sätestab VÕS § 140, mille lg 1 kohaselt võib hüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõetamatu. VÕS § 140 lg 1 teise lause kohaselt tuleb arvestada kõiki asjaolusid, sh kindlustuse olemasolu. Maakohus on jätnud arvestamata, et süüdistatava tsiviilvastutus on kindlustatud, mistõttu ei pea ta oma eelarvest kahjuhüvitist maksma. Tervisekahjustuse tekitamisega põhjustatud mittevaralise kahju olemasolul peab kannatanule makstav hüvitis korvama kahjustatud isiku valu ja kannatused (VÕS § 128). Maakohus on tõendatuks lugenud kannatanul valu, kannatused, tegutsemisvõime languse. Selles osas apellant vastu ei vaidle. Kannatanu on piisavaks hüvitiseks arvestanud 20 000 eurot. Maakohus on kannatanu hinnanguga põhimõtteliselt nõustunud, kuid hüvitise olulise vähendamise põhjusena esile toonud süüdistatava varalise võimekuse säärast hüvitist maksta. Apellant leiab, et kohtu leitud põhjusel ei ole alust hüvitise vähendamiseks. Kuna süüdistatava tsiviilvastutus on kindlustatud, langeb ära põhjus kalduda kõrvale kahju täieliku hüvitamise põhimõttest. Kui ei esine erandlikke asjaolusid, mis tingivad vajaduse kalduda kõrvale kahju täieliku hüvitamise põhimõttest, ei ole põhjust hüvitist vähendada ja kahju tuleb hüvitada täielikult. Kuna maakohus ei ole kahtluse alla seadnud kannatanu poolt küsitud hüvitise vastavust talle tekitatud kahju suurusele, tuleks täiemahulise hüvitise korral kannatanule maksta 20 000 eurot. Nimetatud summa ei ole vastuolus kannatanule tekitatud kahju iseloomu ja kestusega, samuti ei ole nimetatud summa vastuolus mittevaralise kahju hüvitamist käsitleva kohtupraktikaga ega ühiskonna heaolutasemega. LKindlS § 12 kohaselt kaitseb kindlustuskaitse süüdistatava varaseisu ning kannatanu hüvitisnõue ei mõjuta tema majanduslikku olukorda. Sel põhjusel puudus süüdistatava majanduslikust olukorrast tulenevalt põhjus hüvitise vähendamiseks. Et süüdistatava eest maksab ka mittevaralise kahju hüvitise süüdistatava tsiviilvastutuse kindlustanud 4 kindlustusselts, tuleneb Liikluskindlustuse seadusest. 15.09.2017.a tegi Seesam Insurance AS kannatanule mittevaralise kahju hüvitamise otsuse summale 7400 eurot. Eeltoodu kinnitab, et süüdistatav kohtu poolt välja mõistetud hüvitist maksma ei pea, mistõttu puudub põhjus arvestada süüdistatava majandusliku olukorraga kahjuhüvitise suuruse määramisel. Kui apellatsioonikohus peaks leidma, et kannatanule tuleb välja mõista suurem hüvitis, on kindlustusselts kohustatud süüdistatava eest maksma täiendava hüvitise. Apellant on kokkuvõttes seisukohal, et maakohus on kahjuhüvitise suuruse määramisel ebaõigesti jätnud arvestamata VÕS § 140 lg 1

1. lauses märgitud (süüdistataval) kindlustuskaitse olemasoluga ning põhjendamatult vähendanud süüdistatava sissetulekute vähesuse tõttu kannatanu kasuks välja mõistetavat kahjuhüvitist. Apellant on seisukohal, et muude kahjuhüvitise vähendamist tingivate asjaolude puudumisel ning maakohtu poolt tuvastatud asjaolude valguses tuleks kannatanu hüvitisenõue süüdistatava vastu rahuldada täielikult. Apellant esitab täiendavaid tõendeid kannatanu tervisekahjustuse ulatuse ja pikemaajalise mõju kohta: 1) Sotsiaalkindlustusameti 26.07.2017-a otsus kannatanul keskmise puude tuvastamise kohta. See tõendab, et kannatanu igapäeva- või ühiskonnaelus täisväärtuslikus osalemises esineb raskusi. 2) Eesti Töötukassa 25.07.2017.a otsus kannatanul osalise töövõimetuse tuvastamise kohta. Otsuse p 3 kohaselt on kannatanul mõõdukas tegutsemispiirang käelise tegevuse valdkonnas ning kerge tegutsemispiirang teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas, mis on põhjustatud lülisamba kaelaosa kahjustusest. 3) Patsiendiportaali väljatrükk kannatanule „gabapentiin“ toimeainega retseptiravimi määramise kohta seoses kaelapiirkonna murruga. 4) Ravimiinfo väljatrükk ravimi Neurontin (toimeaine gabantiin) kohta. Ravimiinfo punktis 1 märgitu kohaselt kasutatakse ravimit mh närvikahjustustest põhjustatud pikaajalise valu raviks. Samas antud selgituse kohaselt võib valutunnet kirjeldada kui ägedat, põletavat, tuikavat, tulitavat, torkivat, teravat, kramplikku, pakitsevat, kipitavat, tuima, „nõelu täis“ tunne jne. Kaks viimast dokumenti tõendavad, et kannatanu kogeb jätkuvalt füüsilist valu, mille leevendamiseks ja raviks on ta sunnitud kasutama ravimeid. Apellant palub nimetatud dokumendid vastu võtta ja neid hinnata tõenditena kannatanu tervisekahjustuse ja selle mõju iseloomustavatena. Kuivõrd maakohtu istung toimus 28.06.2017.a, kuid esitatud dokumendid on loodud alates 25.07.2017.a, ei olnud neid võimalik kohtuistungil esitada.
2. septembril 2017 registreeriti Tallinna Ringkonnakohtus süüdistatava C. Pärnala valitud kaitsja vandeadvokaat M. Gaveri kirjalikud seisukohad kannatanu esindaja apellatsiooni suhtes. Kaitsja märgib, et maakohus pole märkinud, et 20 000 euro suurune hüvitis oleks süüdistatava hea majandusliku seisundi korral õiglase hüvitise suurus. Samuti ei ole maakohus märkinud, et süüdistatava varaline seisund on ainus asjaolu, mida õiglase hüvitise määramisel arvesse võtta. Maakohus on arvesse võtnud hüvitise suuruse hindamisel erinevaid asjaolusid: võrreldavus teiste sarnaste juhtumitega, rikkumise 5 laadi, raskust, rikkuja süüd, majanduslikku olukorda, kannatanu osa, vigastuste eluohtlikkust, võimalikke tagajärgi, valu, elukvaliteedi langust, tagajärge põhjustamist ettevaatamatusest, asjaolu, et kindlustus on hüvitanud 2600 eurot jm asjaolusid. Maakohus on õigesti hinnanud mittevaralise kahju hüvitise õiglaseks suuruseks 10 000 eurot. Kaitsja nõustub kannatanu esindajaga, et kahjuhüvitise suuruse määramisel on kohane arvestada kindlustuse olemasolu. Samas ei kata kindlustus kogu C. Pärnala vastutust, s.o kannatanu õigusabikulusid, kaitsja kulusid, sõiduki kahjusid, menetluskulusid, viiviseid. Lisaks juhib kaitsja tähelepanu, et välistatud ei ole tagasinõude esitamine kindlustusandja poolt C. Pärnala suhtes LkindlS § 53 lg 1 p 1 alusel. Kaitsja ei vaidle vastu kannatanu esindaja esitatud tõendite vastuvõtmisele ringkonnakohtu poolt. Kaitsja palub jätta seoses seisukohtade esitamisega tekkinud menetluskulu summas 330 eurot hüvitamisele kas kannatanu poolt KrMS § 185 lg 2 alusel või riigi poolt KrMS § 185 lg 1 alusel. Apellatsioonimenetlus oli registreeritud KIS-s kannatanu apellatsiooni alusel 20.09.
3. Maakohus kuulutas otsuse resolutiivosa 28.08.
4. Kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise juures süüdistatav ei viibinud. Tema lepinguline kaitsja viibis kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise juures. Maakohus teatas, et soovi korral on motiveeritud kohtuotsus kättesaadav alates 6.09.2017 (KrMS prg 317). Süüdistatavale on AET-s motiveeritud kohtuotsus tehtud nähtavaks alates 6.09.
5. Seega algas apellatsioonimenetluse tähtaeg 7.09.
6. Tallinna Ringkonnakohtu 29.09.2017 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 6.10.
7. Määratud tähtajaks esitas kirjalikud seisukohad prokurör ja kannatanu esindaja. Prokurör leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Maakohus on arvestanud hüvitise suuruse kindlaksmääramisel rikkumise raskust, süü suurust, tekitatud kehavigastuse eluohtlikkust ja võimalikke tagajärgi, valu ja elukvaliteedi langust, kindlusetusetunnet ja elukvaliteedi langust tulevikus, teadmatust vasaku käe sõrmede funktsioonihäirete täieliku paranemise osas. C. Pärnala on kahetsust avaldanud, mida on samuti arvestatud. Tähelepanu väärivad süüdistatava kaitsja v.adv. M. Gaveri apellatsioonivastuses väljatoodud asjaolud, et kindlustus ei hüvita süüdimõistetule kannatanu õigusabikulusid, süüdistatava kaitsjakulusid, süüdistatava kasutuses oleva sõiduki remondikulusid jne. Seega on igati põhjendatud maakohtu lähtumine muuhulgas ka C. Pärnala majanduslikust seisust. Kohus on lisaks kahjuhüvitisele välja mõistnud ka viivise, mis peaks tagama C. Pärnala soovi kahjusumma võimalikult kiiresti kannatanule hüvitada. Moraalne kahjuhüvitis ei saagi anda tagasi inimesele tervist, mis avarii tagajärjel kahjustatud sai. Tegemist on eelkõige füüsilise ja hingelise valu osalise kompenseerimisega. Tegelikkuses puuduvad andmed väitmaks, et 20 000 eurot oleks piisav kannatuste leevendamiseks, 10 000 eurot aga mitte. Seetõttu hindab kohus hüvitise suuruse määramisel kõiki asjaolusid ja oma siseveendumusest lähtudes teeb otsuse. Maakohus on arvestanud hüvitise suuruse kindlaksmääramisel kõiki seadusest ja kohtupraktikast lähtuvaid asjaolusid, mistõttu pole hüvitise suurendamiseks alust. Kannatanu esindaja adv. M.Saareväli esitas vastuse prokuröri ja kaitsja vastuväidetele. Apellant nõustub, et maakohus on arvestanud prokuröri ja kaitsja seisukohtades toodud asjaoludega. Vastupidiselt prokuröri ja kaitsja arusaamisele 6 mõistab apellant maakohtu poolt esiletoodut selliselt, et ülalkirjeldatud asjaolud õigustaksid ka 20 000 euro suuruse hüvitisnõude olemasolu. Apellandi selline järeldus tuleneb eelkõige maakohtu poolt kasutatud lausest, mille kohaselt maakohus leidis, et „kannatanu kahjunõue kuulub vähendamisele põhjusel, et kohus peab arvestama ka mõistliku hüvitise määramisel C.Pärnala majanduslikku seisu“. Eeltoodust ei ole võimalik järeldada, et hüvitise vähendamiseks oleks esinenud muid põhjuseid. Ka ei ole maakohus tuvastanud, et kannatanu poolt küsitav hüvitis oleks vastuolus tekkinud kahju suurusega või olemasoleva kohtupraktikaga. Seega on maakohus apellandi arvates nõustunud kannatanu hinnanguga kahju suurusele, kuid leidnud, et seda tuleb vähendada tulenevalt C.Pärnala majanduslikust seisukorrast. Eeltoodust tulenevalt leiab apellant, et kui hüvitise maksab C.Pärnala eest kindlustusselts, siis ei mõjuta hüvitise suurus C.Pärnala majanduslikku toimetulekut ning sel argumendil hüvitise vähendamise vajadus langeb ära. Kuna ei maakohus, prokurör ega kaitsja ei ole esile toonud asjaolusid (peale C.Pärnala majandusliku seisukorra), mis tingiksid hüvitise vähendamise või seaksid kahtluse alla kannatanu hinnatud kahjuhüvitise suuruse vastavuse kahju iseloomule ja suurusele, puudub alus hüvitist vähendada. Kaitsja ega prokurör ei ole kahtluse alla seadnud maakohtu mõttekäiku kahjuhüvitise suuruse otsustamisel ning apellandi arvates tuleks maakohtu poolt hüvitise vähendamise aluse äralangemisel mõista hüvitis välja küsitud mahus. Apellant peab asjakohatuteks kaitsja ja prokuröri seisukohta, et kuna kindlustus ei hüvita süüdimõistetule viivist kahjunõudelt, kannatanu õigusabikulusid, kriminaalmenetluse kulusid, süüdistatava kaitsjatasu ega süüdistatava juhitud sõiduki kahjusid, oleks suurema hüvitise väljamõistmine kannatanult ebaõiglane. Apellant selgitab, et süüdimõistetult välja mõistetava hüvitise suurus ei mõjuta süüdimõistetu muude kulude suurust e. vaatamata väljamõistetud hüvitise suurusele on kannatanu menetluskulud, süüdimõistetu menetluskulud, kahjustatud sõiduki kahju ikka ühesugused. Kui hüvitise maksab süüdimõistetu eest kindlustusselts, siis ei saa hüvitise suurus kannatanu maksekoormust kuidagi suurendada. Muud kulud tuleb süüdimõistetul kanda igal juhul, sõltumata sellest, kas kindlustus maksab kannatanule süüdimõistetu eest 7400 või 17 400 eurot. Hüvitis, mida süüdimõistetu oma arvelt maksma ei pea, ei saa mõjutada tema majanduslikku toimetulekut. Küsimus võib jääda viivise osas e. suuremalt kahjuhüvitiselt on ka viivis suurem, kuid arvestades, kui kiiresti tasus kindlustusselts maakohtu poolt välja mõistetud hüvitiseosa, siis ei ole viivise suurus märkimisväärne. Samuti on kindlustuse otsus kannatanu menetluskulude ja viivise hüvitamisest keeldumise osas vaieldav, kuna liikluskindlustuse seaduse alusel toimub kahju hüvitamine vastavalt VÕS sätetele ning kahjuhüvitise saamiseks tehtud kulud (menetluskulud) on VÕS § 128 lg 3 kohaselt hüvitatava kahju osaks. Apellandi arvates on võimalik saavutada ka kannatanu menetluskulude ja viivise hüvitamine kindlustusseltsi kaudu. Ebareaalne on kaitsja mõttekäik, et kannatanule osaliselt kahju hüvitanud kindlustusselts võib süüdimõistetu vastu esitada LKindlS § 53 lg 1 p-st 1 tuleneva tagasinõude. Asjas ei ole väidetud, et süüdimõistetu oleks kahjujuhtumi põhjustanud tahtlikult. Vastasel korral oleks tulnud tegu kvalifitseerida

§ 118lg 1 p 1 järgi. 7 Isegi, kui kindlustusselts esitaks tagasinõude LKindl

S § 53 lg 1 p 1 alusel, oleks selline nõue ilmselgelt perspektiivitu. Kannatanu menetluskulud apellatsioonimenetluses koosnevad lepingulisele esindajale makstud tasust, kokku summas 714 eurot. Kui ringkonnakohus apellatsiooni täielikult või osaliselt rahuldab, palub apellant eelmärgitud summa KrMS § 185 lg 1 alusel jätta riigi kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooniga ja selle juurde lisatud dokumentidega, esitatud kirjalike seisukohtadega, tuli alljärgnevatele järeldustele. Maakohtu otsuse on vaidlustanud ainult kannatanu ja seda tsiviilhagi osas. KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires, kuid sama paragrahvi 3 lõige annab ringkonnakohtule õiguse laiendada kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. KrMS § 340 lg 1 kohustab ringkonnakohut sõltumata apellatsioonis esitatud taotlusest tegema uue otsuse siis, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Kohtukolleegiumi hinnangul on käesoleval juhul tegemist just sellise olukorraga, kus maakohus on raskendanud oma volitusi ületades süüdistatava olukorda. Nimelt, maakohus on iseseisvalt, ilma sellekohase süüdistuseta mõistnud süüdistatava süüdi tahtlikus kuriteos, kui süüdistus oli temale esitatud ettevaatamatusest liikluseeskirjade rikkumises. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole vaidlust selles, et maakohtu poolt kvalifikatsiooni muutmine raskemaks oleks kaasa toonud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS prg 339 lg 1 p 12 mõttes e, et süüdistatavale ei oleks antud võimalust sellise kvalifikatsiooni vastu vaielda. Vaidlus oli tõstatatud maakohtus, süüdistataval oli võimalus maakohtu otsus selles osas apelleerida, kuid sellekohast apellatsiooni ei ole esitatud ja ka süüdistatava kaitsja ei ole apellatsioonimenetluses esitatud vastuväidetes kordagi sellele rikkumisele viidanud. Seega ei ole rikutud kriminaalmenetlusõigust oluliselt KrMS prg 339 lg 1 p 12 mõttes. Olenemata eelöeldust on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS prg 268 lg 5 mõttes. Nimelt, süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Maakohus on oma otsuses püüdnud mitte tugineda oluliselt erinevatele faktilistele asjaoludele, ühelt poolt justkui tuvastanud erinevalt süüdistusest ka telefoni käes hoidmist (Kohus eeltoodud istungil antud ütluste alusel tuvastab, et siiski tõenäolisem on süüdistatava istungil antud väited selle kohta, et ta siiski möödasõidul pööras pilgu mõneks ajaks telefonile ja seda ilmselt ka käes hoides, kuivõrd see haakub ka tema eeluurimisel antud ütlustega ja seda näitab kogumis ka tema istungil antud ütluste analüüs. k/o lk 8 viimane lõik ja lk 9 algus), kuid on siis leidnud, et pilgu pööramine telefonile pidi olema suunatud mingil põhjusel oluliselt kauem kui mõni hetk või sekund, seega tegemist saab olla üksnes tahtliku tegevusega (Järelikult on tõendamist leidnud esitatud süüdistuse järgi asjaolu, et Liiklusseaduse § 33 lg 11 p 1 8 järgi süüdistatav igati tahtlikult tegeles juhtimise ajal, sh möödasõidul, toimingutega, mis segas juhtimist ja liiklusolude tajumist, s.t pööras pilgu helisevale telefonile. k/o lk 9 alt 2 lõik). Lõpuks teeb maakohus järelduse, et nn pilgu pööramisel ja pilgu pööramisel on suur vahe, iseäranis liikluses, kus kõik muutub kiiresti, pidevalt erinevad objektid lähenevad ja mööduvad. Ka nimetatud arvutuslik ja ajaline võrdlus kinnitab, et vahetult kokkupõrkele eelnenud inkrimineeritud tegevus Liiklusseaduse § 33 lg 11 p 1 järgi sai olla pigem harjumuslik ja kindlasti tahtlik, mis selge järeldusena ilmselt tõigi endaga kaasa autode kokkupõrke vastassuuna vööndis.(k/o lk 9 ülevalt 4.lõik). Kohtukolleegiumi arvates võib eeltoodud maakohtu seisukohtadest välja lugeda, et maakohtul oli kujunenud kahtlus, et tegemist on tahtliku liiklusseaduse sätte rikkumisega, prokurör aga uut süüdistust kohtuliku uurimise käigus ei esitanud. Maakohus on väga kunstlikult ja oletuslikult püüdnud ühest küljest põhjendada oma kujunenud siseveendumust, kuid üritanud seejuures mitte tuvastada uusi ja oluliselt erinevaid faktilisi asjaolusid e püüdnud mitte süüdistada süüdistatavat selles, et ta erinevalt süüdistuses märgitud pilguheitele tegelikult hoidis telefoni ka käes. Maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud hinnang selles, et pilguheit telefonile oli süüdistusest erinevalt sekundite võrra pikem, on esiteks oletuslik. Nimelt ei maini süüdistus mitu sekundit kestis pilguheit ja seetõttu ei saa maakohus väita, et tema tuvastas ajaliselt pikema telefoni silmitsemise. Teiseks, kindlasti ei saa pilguheitmise ajaline pikkus mõjutada rikkumise subjektiivset külge selliselt, et see nö kasvab ettevaatamatusest üle tahtluseks. Tegemist on maakohtu oletusliku järeldusega. Kõik see on viinud kohtukolleegiumi arvates olukorrani, kus mõnedes sekundites mõõdetud pilgu pikkus on toonud kaasa subjektiivse külje olulise erinevuse süüdistusega võrreldes. Kohtuotsuses esitatud pikk arutelu selles küsimuses ei ole veenev. Kohtukolleegiumi arvates ei mõjuta sekundid ega ka mitte küsimus sellest, kas telefonile pilgu heitmine oli juhuslik või harjumuslik, tegelikult rikkumise subjektiivset külge. On tõsi, et süüdistuse kirjeldavas osas ei ole konkreetselt märgitud, et C.Pärnala oleks mõnda liiklusseaduse sätet ettevaatamatusest rikkunud. Karistusseadustikus on kaks kuriteokoosseisu –

prg 422 näeb ette vastutuse sõidukijuhi poolt liiklusnõuete ja sõiduki käitusnõuete rikkumise eest,

prg 423 sõidukijuhi poolt liiklusnõuete ja sõiduki käitusnõuete rikkumise eest ettevaatamatusest. On loogiline ja seda just kahe süüteokoosseisu sõnastuste erinevust arvestades, et eristamaks neid kuriteokoosseise, peaks süüdistusest

prg 423 järgi selle kirjeldavast osast olema väljaloetav liiklusseaduse sätete ettevaatamatusest rikkumine. Käesoleval juhul kinnitab etteheidetava kuriteo subjektiivset külge vaid süüdistuse lõpposa, kuid kohtukolleegiumi arvates on see piisav, et süüdistatav sai aru, et temale esitatud süüdistus on kahest võimalikust kergem e ettevaatamatusest toime pandud liiklusseaduse sätete rikkumine. Kohtukolleegiumi hinnangul on tegemist selles osas küll puuduliku süüdistusega, kuid see ei saa kaasa tuua õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist ja veel enam, süüdi mõistmist raskemas kuriteos, kui seda on süüdistatavale süüdistuses ette heidetud. Riigikohus on oma määruse 3-1-1-37-11 p-s 15 selgitanud, et lähtudes talle pandud kriminaalasja lahendamise ülesandest peab kohus süüdistuse põhjal eeskätt otsustama materiaalõiguse kohaldamise üle. Sellest tulenevalt on ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu märkinud, et süüdistuse puudulikkuse korral tuleb kohtul kaaluda õigeksmõistva otsuse tegemist, kui süüdistuses esinev puudus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus. 9 Süüdistuse oluline muutmine võib seisneda ka selles, et kohus annab faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu (3-1-1-31-10 p 8). Kohtukolleegiumi hinnangul on just selliselt süüdistuse piiridest väljutud – süüdistuses märgitud faktilistele asjaoludele on antud oluliselt erinev õiguslik hinnang. Nagu selgitatakse KrMS 268 kommentaaris 6.2 ei saa kohus tunnistada isikut süüdi tahtlikus kuriteos, kui süüdistuse sisu kirjeldatakse isiku suhtumist oma teosse mittetahtlikuna (vt Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: E. Kergandberg, P. Pikamäe. Tallinn: Juura, 2012, lk 616). Ringkonnakohtu hinnangul väljusid maakohtu järeldused süüdistuse piiridest, kuivõrd süüdistuses ei heideta süüdistatavale ette tahtlikult liikluseeskirjade rikkumist. Süüdistuse piiridest väljumine ja süüdistatava teole oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmine on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob vastavalt KrMS § 338 p-le kaasa maakohtu otsuste tühistamise. KrMS § 341 lg 3 sätestab, et tuvastades käesoleva seadustiku § 339 lõike 1 punktis 12 või lõikes 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Riigikohus on oma määruses 3-1-1-37-11 p.12.2 selgitanud, et isegi menetluslike nõuete rikkumise tunnistamine oluliseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses ei anna ringkonnakohtule alati alust esimese astme kohtulahendi tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 341 lg 2 kohaselt võib apellatsioonikohus sellise otsustuse teha vaid juhul, kui oluliseks tunnistatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Taoline regulatsioon lähtub muu hulgas arusaamast, et väljaspool KrMS § 339 lg-s 1 nimetatud ja juba seadusandja poolt kriminaalmenetlusõiguse olulisteks rikkumisteks loetud minetusi, peab läbi viidud kohtuliku arutamise kordamiseks esinema vältimatu vajadus. Arvestades, et ringkonnakohtu volitused kriminaalasja apellatsioonikorras arutamisel hõlmavad menetluslikult esimese astme kohtu vastavat pädevust, saab ringkonnakohus otsustada maakohtu lahendi tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise kasuks vaid siis, kui ta jälgitavalt põhjendab, miks tuvastatud menetluslike nõuete rikkumise kõrvaldamine ringkonnakohtu enda poolt pole võimalik. Arutataval juhul on kohtukolleegiumi arvates ainuke võimalus kõrvaldada kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine selliselt, et pärast kohtuotsuse tühistamist süüdistatava süüdimõistmises

prg 422 lg 1 järgi, tuleb mõista ta süüdi

prg 423 lg 1 järgi ning seda saab teha ringkonnakohus käesoleva otsusega. Kriminaalasja tagastamine maakohtule tuleks kõne alla, kui uuel arutamisel esitab prokurör uue süüdistuse. Prokurör ei esitanud uut süüdistust vaid jäi ka maakohtus kohtuvaidlustes oma varasema seisukoha juurde, et süüdistatav tuleb süüdi mõista

prg 423 lg 1 järgi. Arvestades seda, et kohtul – ei apellatsioonikohtul kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks tagastamise määruses ega maakohtul kriminaalasja uuel arutamisel - ei ole õigust nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist, puudub ka mõistlik põhjus kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtus. Ka Riigikohtu praktikas on korduvalt rõhutatud, et kohus ei või nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist (31-1-37-11 ;3-1-1-18-07; 3-1-1-139-05 ja 3-1-1-149-05). 10 Olenemata sellest, et apellatsioonikohtu otsusega mõistetakse C.Pärnala süüdi kergemas kuriteos, kui seda tegi maakohus, ei pea kohtukolleegium põhjendatuks kergendada maakohtu poolt mõistetud vangistusmäära. Mõistetud vangistusmäär vastab ka

prg 423 järgi ettenähtud karistusele. Nagu kohtukolleegium eelnevalt selgitas, ei ole maakohus tuvastanud oluliselt erinevaid faktilisi asjaolusid e erinevusi süüdistatava käitumises võrreldes süüdistuses kirjeldatuga. Rõhutada tuleb sedagi, et kohtuvaidlustes, kus prokurör taotles süüdistatava süüdimõistmist just selles kuriteos, millises ta mõistetakse süüdi käesoleva otsusega, palus ta süüdistatavat karistada vangistumääraga, millisega maakohus vaidlustatud kohtuotsusega ka karistas, kuid seda siis raskemas kuriteos. Süüdistatav ei ole seda karistust vaidlustanud. Samas, arvestades süüdimõistmist kergemas kuriteos, peab kohtukolleegium põhjendatuks vähendada käesoleva kohtuotsusega katseaja pikkust 6 kuu võrra. 18-kuulise katseaja määramist taotles maakohtus ka prokurör. Kannatanu esindaja apellatsiooni osas. Vaidlust ei ole selles, et süüdistatava tegevuse läbi sai hageja liiklusõnnetuse käigus vigastused, sh eluohtlikud vigastused - lülisamba

1. kaelalüli vasakpoolse liigesjätke killunenud murru luukilluga seljaajukanalis ja tundehäiretega vasakus käes, lülisamba
2. ja 7.kaelalüli vasakpoolse fassettliigese nihestuse, nahaaluse verevalumi parema sarna piirkonnas ja nahamarrastused näol. Ei vaielda ka selle üle, et kannatanu füüsilise tervise kahjustamisega kaasnesid füüsiline valu, kannatused ja hingeline valu. Füüsiline valutunne on füüsilise traumaga kaasnev aisting ja tundeelamus. Iga operatsioon toob kaasa kannatusi – inimene tunneb end operatsioonijärgselt abituna, häiritud on igapäevaste ja loomulikuks muutunud tegevustega hakkamasaamine. Iga füüsilise traumaga kaasneb ka paratamatult vaimne trauma e emotsionaalne trauma. Isegi, kui näiliselt inimene paraneb saadud vigastustest, jäävad need teda häirima elukestvalt. Ilmastikutingimused, füüsilised pingutused, stressiseisundid, need faktorid mõjutavad ka tulevikus terviseseisundit, ka vanad traumad annavad sellistel juhtudel tunda, tuletavad meelde traumeerivat sündmust, toovad kaasa selle sündmuse uuesti läbi elamist ja mõjuvad ka emotsionaalsele seisundile. Emotsionaalse trauma mõju vaimsele tervisele oleneb paljuski konkreetse inimese emotsionaalsest taustast, kuid sellega kaasnevad tavaliselt stress, unehäired, hirmutunne, ärevus, kestev ohvri tunne jne. Selline seisund võib püsida aastaid ja aastakümneid, muuta sügavalt kogu isiksust ning teha elu õnnetuks või väljakannatamatuks nii enda kui ümbritsevate jaoks. Kõik need seisundid ja tervisekahjustuse nähud on füüsilise trauma iseloomulikud tagajärjed ja seda olenemata, kas trauma on põhjustatud kellegi süülise käitumisega või on tegemist õnnetusjuhtumiga sh kukkumine, libisemine, komistamine jne. Kui selline tundekahju on tekitatud kellegi süülise käitumisega on seda kindlasti kergem taluda olukorras, kus süüdlane on saanud õiglase karistuse e riik on väljendanud oma suhtumist toimunusse, kui süüdlane võtab süü omaks, ta ei süüdista toimunus kannatanut jne. Käesoleval juhul on süüdistatav võtnud vastutuse, ta ei ole vaidlustanud karistust ega ka mittevaralise kahju hüvitise suurust. Täielikult taastada füüsilist ja vaimset seisukorda, mis oli enne traumat ja sellega kaasnevaid emotsionaalseid üleelamisi, ei ole kahtlemata võimalik ja tegelik ja kogu moraalne kahju ei ole rahaliselt mõõdetav. Seega ei ole üldise arusaama kohaselt mittevaralise kahju hüvitamise puhul võimalik restitutsioon ega naturaalrestitutsioon, vaid kahju hüvitamise eesmärgina tuleb kõne alla eelkõige kompensatsioon. See tähendab, et kahjuhüvitisega on võimalik kahjustatud isikul tekkinud kahju heastamine 11 kannatuste leevendamise ja kompenseerimise kaudu. Seega, kohtu poolt määratud õiglane kahjuhüvitis ei väljenda kogu mittevaralise kahju suurust, vaid on osa sellest. Kohtud juhinduvad kriminaalasjades tervisekahjustusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise suuruse hindamisel samamoodi suures osas tsiviilõiguslikest põhimõtetest ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi vastavast praktikast. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes (RKTKo 3-2-1-19-08, p 13 ). Vaidluse esemeks saab seega olla vaid küsimus, kas maakohus on arvestanud kõiki asjaolusid, millega arvestamata jätmine võis kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel tuleb kolleegiumi arvates järgida põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, kehavigastuse või tervisekahjustuse raskust, kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist, poolte majanduslikke jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ka ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Arutataval juhul arvestades kõiki seaduses loetletud asjaolusid pidas maakohus õiglaseks hüvitiseks 10000 eurot. Siinjuures rõhutab kohtukolleegium, et maakohtu poolt seaduses loetletud asjaoludega arvestamine ei tähenda seaduse mõttes õiglase hüvitise vähendamist vaid need asjaolud on olulised, et jõuda lõppkokkuvõttes mittevaralise kahju leevendamiseks määratava õiglase kompensatsioonisummani. Vähendatud on hüvitist vaid osas, millises summas oli kannatanule juba kindlustuse poolt eeldatav kahju heastatud. Apellant leiab, et maakohus on põhjendamatult arvestanud süüdistatava majanduslikku olukorda, kui süüdistatav tegelikult ise ei pea kahjuhüvitist kannatanule heastama vaid seda teeb tema eest kindlustus. Apellant on seisukohal, et maakohus on kahjuhüvitise suuruse määramisel ebaõigesti jätnud arvestamata VÕS § 140 lg 1
3. lauses märgitud (süüdistataval) kindlustuskaitse olemasoluga ning põhjendamatult vähendanud süüdistatava sissetulekute vähesuse tõttu kannatanu kasuks välja mõistetavat kahjuhüvitist. Kohtukolleegium apellandiga ei nõustu ja peab asjakohaseks viidata Riigikohtu seisukohale. Riigikohus oma
4. oktoobri
5. a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08 VÕS § 140 kohaldatavuse kohta mittevaralise kahju hüvitamise korral märkinud, et see säte reguleerib üksnes varalise kahju eest mõistetava hüvitise vähendamist kuna mittevaralise kahju hüvitise kindlaksmääramisel peab kohus nagunii algusest peale arvesse võtma kõiki kahju tekitamisega seonduvaid asjaolusid (Vt ka VÕS komm § 140 p 3, lk 740). Kohtukolleegiumi arvates ei mõjuta mittevaralise kahju hüvitise suurust asjaolu, et selle hüvitab kannatanule kindlustus. Arusaam, et hüvitis võiks või peaks olema suurem kui selle hüvitab kannatanule kindlustus, mis liiklussüütegudes on pigem tavapärane, ei võimalda arvestada kohtupraktikaga ja seaduse ühetaolise kohaldamise nõudega ning 12 toob paratamatult kaasa ebavõrdset kohtlemist ja ei ole õige ka õiguskindluse eesmärke arvestades. Mittevaralise kahju hüvitamine peab olema süstemaatiline, järjepidev ning sarnastel asjaoludel tekkinud mittevaralise kahju hüvitised peavad olema võrreldavad. See tähendab, et kohtul tuleb iga sarnase kaasuse lahendamisel mittevaralise kahju hüvitise suuruse hindamisel tugineda samadele kriteeriumitele ning lähenemisviisile. Mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Riigikohus on koostanud kohtupraktika analüüsi teemal „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviil- ja kriminaalasjades esimese ja teise astme kohtutes
6. aastal“ ja edaspidise kohtupraktika kujundamiseks avalikustanud kokkuvõttetabeli mittevaralise kahju hüvitiste kohta esimese ja teise astme kohtutes aastatel 2014–
7. Viidatud tabelist nähtuvalt määrati liiklusõnnetuse põhjustamisega ülekäigurajal teed ületavale jalakäijale (kannatanule) tekitatud eluohtlike kehavigastuste puhul, mille tõttu määrati kannatanule (jalakäijale) raske puue – hüvitis 9500 eurot (Harju MK 1-16-128), liiklusõnnetuse põhjustamisega ülekäigurajal teed ületavale jalakäijale eluohtlike kehavigastuste tekitamise eest – 10200 eurot (TlnRK 1-15-7843). Kohtupraktika analüüside eesmärk on kohtupraktika ühtlustamine ning viidatud Riigikohtu kohtupraktika analüüsis vaidlusaluses küsimuses on üheselt avaldatud tunnustust kohtutele, kes on hüvitise suuruse määramisel lähtunud sarnastel asjaoludel varem tehtud kohtulahenditest. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu poolt määratud õiglane hüvitis 10000 eurot vastav ka kohtupraktikale samalaadsetes e liiklussüütegudes ja sama raskusastmega tervisekahjustuse tekitamise eest kohtute poolt määratud mittevaralise kahju katteks määratud õiglasele hüvitisele. Seega ei saa ka väita, et maakohus oleks oluliselt arvestanud süüdistatava majandusliku olukorraga, mis on ka seaduses toodud loetelus viimaste hulgas ja et selle faktoriga arvestamine oleks oluliselt mõjutanud õiglase kahjuhüvitise suurust. Kohtukolleegium nõustub ka kaitsja seisukohaga, et ainuüksi fakt, et süüdistatav ei hüvita ise kannatanule määratud hüvitist, ei tähenda seda, et ei võiks arvestada kahju tekitaja majanduslikku seisu. Nimetatud faktori hindamisel ei ole oluline mitte üksnes kohustatud isiku sissetulek ja vara olemasolu vaid ka temal lasuvad kohustused e väljaminekute suurus. Kaitsja poolt kirjalikus vastuväites esitatud regressinõude aluse osas märgib kohtukolleegium, et võimalik tagasinõue on kindlustusandja ja kindlustusvõtja lepingust tulenev ja ei ole käesoleva kriminaalmenetluse esemeks. Samas, LKindlS eelnõu seletuskirja kohaselt on tahtlikult liiklusõnnetus tekitatud siis, kui sõidukijuht oli teadlik, et kahju põhjustamine on õigusvastane, kuid sellele vaatamata ta soovis saavutada kahjulikku tagajärge e sisuliselt kindlustuspettus. Lähtudes eeltoodust ning arvestades ka senist kohtupraktikat, võib ringkonnakohtu hinnangul pidada mõistlikuks mittevaralise kahju suuruseks arutataval juhul maakohtu määratud 10000 eurot. 13 Apellatsioonimenetluse kulud. Süüdistatava lepinguline kaitsja adv. M.Gaver esitas taotluse hüvitada süüdistataval ringkonnakohtu menetluses tekkinud menetluskulu 330 eurot, mis tulenes vajadusest analüüsida maakohtu otsust ning koostada kannatanu apellatsiooni osas seisukoht. Taotlusele on lisatud ka spetsifikatsioon. Kohtukolleegiumi hinnangul on selles loetletud kaitsetoimingud vajalikud, nendele kulunud aeg ja töötunni hind mõistlikud. Seega tuleb hüvitada süüdistatavale tema õigusabi kulud apellatsioonimenetluses (275 eurot koos käibemaksuga e kokku 330 eurot). Kuna kohtukolleegium tühistab osaliselt maakohtu otsuse jäävad süüdistatava menetluskulud riigi kanda. Kannatanu lepinguline esindaja adv. M.Saareväli on esitanud taotluse hüvitada kannatanul ringkonnakohtu menetluses tekkinud menetluskulu summas 714 eurot. Vastavalt taotlusele esitatud spetsifikatsioonidele on seal loetletud toimingud – maakohtu otsuse analüüs, nõupidamine kliendiga mis koosneb maakohtu otsuse analüüsist, kliendiga nõupidamisest, apellatsiooni koostamisest ja esitamisest ning kaitsja ja prokuröri seisukohtadega tutvumisest ja vastuseisukohtadega tutvumisele kulunud ajast. Kokku on kulunud kannatanu esindajal kannatanule õigusabi andmiseks apellatsioonimenetluses 4 tundi ja 55 minutit e sisuliselt 5 tundi ja vastuste koostamisele 1 tund ehk kokku 6 tundi. Riigikohus on mitmes oma lahendis selgitanud, et valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (3-1-1-6-16; 3-1-1-93-15). Kohtukolleegiumi arvates kohalduvad samad seisukohad ka apellatsioonimenetluses apellatsiooni argumentatsioonile ja ka kannatanu lepingulise esindajale makstud tasu mõistlikkuse hindamisele. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole apellatsioonis esitatud argumente, mis kohtuotsuse seaduslikkuse hindamise seisukohast vääriksid tähelepanu ja sellest on väljaloetav vaid arusaam, et olukorras, kus kindlustus tasub süüdistatava eest mittevaralise kahju, peaks olema see suurem. Arve nr 171003 järgi on taotletav tasu summas 100 eurot, millele lisandub 20 eurot käibemaksu. Arve nr 170921 järgi on taotletav tasu summas 495 eurot, millele lisandub 99 eurot käibemaksu. Advokaadi ühe töötunni hind on 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et arvestades, et apellatsioonis ei ole käsitletud põhjendatud argumente, selles püsitatud õiguslik küsimus ei olnud keerukas, nende seisukohtade esitamine ei eeldanud ajamahukat analüüsi, tuleb mõistliku suurusega esindaja tasu suuruseks lugeda viiele töötunnile vastav summa ehk 5 x 120, s.o 600 eurot (sh käibemaks 100 eurot). Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, kannab kannatanu esindaja menetluskulud KrMS § 185 lg 1 alusel riik. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg 331 lg3; 337 lg 1 p 4; 338 p 2,3,4; 339 lg 2; 340 lg 1; lg 2 p 3,4 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse. /allkirjastatud digitaalselt/ 14