Obsah (9)

§ 82§ 116§ 120§ 124§ 145§ 137§ 123§ 119§ 118

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Reet Allikvere ja Ele Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 13.09.2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-4576

) § 137 lõikes 1 sätestatud eeldused on täidetud. Kuna ka lapse isa avaldajaga ei suhelnud, seavad need asjaolud kahtluse alla isa võimekuse lähtuda hooldusõiguse teostamisel lapse huvidest ja mitte enda hetkelistest otsustest. Lapse hooldusõiguse üleandmine avaldajale on põhjendatud, et tegelik olukord viia vastavusse õiguslikuga. Lapse huviks on, et temaga seotud küsimusi otsustaks vanem, kes teda tunneb ning oskab otsuste tegemisel tema huvidega arvestada.

1. Eestkosteasutus I toetas avaldust osaliselt, s.o nii, et anda avaldajale ainuotsustusõigus lapse elu- ja viibimiskoha osas. Vaidlus tekkis lapse välisreisiks nõusoleku saamisel, muid hooldusõiguse erinevaid komponente käsitlevaid vaidlusi ei ole esinenud.
2. Eestkosteasutus II toetas avalduse rahuldamist osaliselt, s.o nii, et anda avaldajale ainuhooldusõigus lapse elu- ja viibimiskoha osas. Vestlusest puudutatud isikuga I selgus, et ta on nõus, et lapse igakordne elu- ja viibimiskoha otsustusõigus on emal, mis omakorda lahendab ka reisimise küsimuse.
3. 08.05.2017 kuulas kohus ära avaldaja, puudutatud isikule I määratud esindaja, puudutatud isiku II ning eestkosteasutuste seisukohad. Avaldaja jäi avalduse juurde ning leidis, et ühine hooldusõigus tuleb lõpetada, kuna vanemate vahel puudub suhtlemine. Avaldaja on kõik otsustused võtnud vastu ainuisikuliselt, sh selgitanud kooli- ja vallajuhtkonnale, et lubataks laps registreerida kooli ja uude elukohta isa nõusolekuta (teavitamata). Isa ja lapse suhtlus harvenes lapse kooliminekust, lasteaiaelust võttis isa osa. Puudutatud isik II selgitas, et osales lapse elus suuremas määras ajal, mil laps käis lasteaias, koolielust on distantseerunud. Isa suhtleb lapsega harva, korra-kaks aastas. Ta tasub elatist. Segadus Ameerika Ühendriikidesse sõidu osas tekkis sellest, et ta ei teadnud, mis nõusolekut ja kui kiiresti tuleb tal anda, kuid ta ei ole vastu lapse reisimisele ning annab kõik vajalikud nõusolekud. Puudutatud isikule I määratud esindaja ning eestkosteasutuste esindajad jäid varasemate seisukohtade juurde. Vanemad kokkulepet ei saavutanud.
4. 24.05.2017 kuulas kohus ära puudutatud isiku I, kes selgitas, et õpib XXX kooli
5. klassis ning tegeleb jooga ja iluvõimlemisega. Ta elab koos ema ja kasuisaga. Isaga suhtleb harva, u korra aastas. Isa teab tema huvialadest ja tegemistest, kuid neisse ei sekku. Puudutatud isikule I meeldib praegune elukorraldus. Esimese astme kohtu määrus
6. 30.05.2017 määrusega jättis Harju Maakohus avalduse rahuldamata. Riigi õigusabi tasu ja kulud jäid Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. 10.

§ 82

järgi tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused lapse põlvnemisest, mis on seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud. Samuti on

§ 116lõike 1 järgi vanematel üldjuhul oma lapse suhtes võrdsed õigused ja kohustused.

Vanema ja lapse õigustest olulisima osa moodustab hooldusõigus. Hooldusõigus tähendab

§ 116

lõike 2 mõttes, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, sh hoolitseda lapse isikliku heaolu (isikuhooldus) ja tema vara (varahooldus) eest ning otsustada lapsega seotud asju (otsustusõigus). Samuti on 3 hooldusõiguslik vanem

§ 120lõike 1 järgi üldjuhul lapse seaduslik esindaja (esindusõigus).

Vanema isikuhooldusõigus hõlmab

§ 124

lõike 1 ja § 126 lõike 2 järgi mh kohustust ja õigust last kasvatada, tema järele valvata, määrata tema viibimiskohta ja suhtlusringkonda.

§-de 96 ja 97 kohaselt on vanemal kohustus anda ülalpidamist oma alaealisele lapsele. Ühine hooldusõigus säilib ka siis, kui vanemad asuvad eraldi elama. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus, otsustavad nad üldjuhul lapsega seotud olulisi asju

§ 145lõike 1 järgi endiselt ühiselt.

Lapse igapäevaelu küsimusi otsustab

§ 145lõigetele 2 ja 3 järgi see vanem, kelle juures laps parasjagu viibib.

Muus osas ei mõjuta vanemate lahuselu vanemate ühisest hooldusõigusest tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seega säilivad ühise hooldusõiguse korral mõlemal vanemal lapse suhtes üldjuhul võrdsed õigused ja kohustused, sh õigus määrata üksmeelselt lapse viibimiskoht ning leppida kokku, kumma vanema juures laps peamiselt elab jms.

1. Esitatud avaldusest, ärakuulamisel avaldatust ning tõenditest nähtuvalt elab puudutatud isik I ema juures ning suhtleb isaga (vt nt t lk 68-69, 70). Vanemate vahel ei ole erimeelsust lapse elukoha osas, samuti kooli valikus ega huvialades (vt t lk 68pöördel-70). Avaldaja ei ole teinud takistusi puudutatud isikule II lapsega suhtlemiseks, vaid lapse ja isa suhtlus on aastate jooksul jäänud harvemaks (vt nt t lk 69, 70). Samuti ei ole puudutatud isik II teinud avaldajale takistusi lapsega reisimiseks (t lk 69). Ainuüksi asjaolu, et teabevahetus lapse reisiks vajalike nõusolekute osas sõidul Ameerika Ühendriikidesse oli häiritud, ei anna alust lugeda isa käitumist keelduvaks. Notariaalne nõusolek reisiks väliriiki on olemas. Avaldaja on ise kinnitanud ärakuulamisel, et ei ole puudutatud isikult II nõusolekut küsinud, vaid on otsinud selliseid lahendusi, et isalt ei olekski vaja nõusolekut küsida (nt lapse kooli valik ja elukoha registreering; t lk 68pöördel-69). Selliselt käitudes on avaldaja jätnud puudutatud isiku II ilma õigusest osaleda lapse hoolduses. Oma käitumist avaldaja mõistlikult põhjendada ei osanud. Avaldaja ei ole menetluse kestel toonud esile ületamatuid erimeelsusi lapse kasvatamise küsimustes ning lapse huvides ei ole vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine. Kõigele eelnevale tuginedes ning lähtudes lapse huvidest ei pidanud kohus põhjendatuks vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist.
2. TsMS § 172 lõigete 1 ja 3 koosmõjus jättis kohus alaealise esindaja tasu ja kulu Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Määruskaebus
3. 14.06.2017 esitatud määruskaebuses palub avaldaja tühistada maakohtu määruse ja teha uue määruse, millega avaldus rahuldada. Jättes avalduse rahuldamata on kohus ebaõigesti hinnanud tõendeid, jätnud mitmed tõendid täielikult hindamata ja arvestamata, jätnud kohaldamata

§ 137

ja rikkunud

§ 123lõikes 1 sätestatud põhimõtet.

14. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-45-11 punktis 21 leidnud, et põhjendatud on vanemate lahuselu korral vaadata tervikuna ümber vanemate ühine hooldusõigus ja muuta seda vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse. Maakohus eeltoodud põhimõtteid arvestanud ei ole ning asus põhjendamatult otsima vanemate vaidlusi hooldusõiguse teostamisel, tuvastanud, et aktiivseid vaidlusi ei esine ning jõudnud 4 järeldusele, et seega ei kuulu avaldus rahuldamisele. Vanemate vaheliste vaidluste olemasolu on oluline tuvastada otsustusõiguse üleandmisel

§ 119

alusel, aga mitte hooldusõiguse üleandmisel

§ 137alusel.

Hooldusõiguse üleandmise puhul on oluline välja selgitada lapse tegelik elukorraldus, see, milliseid õigusi ja kohustusi kumbki vanem lapse suhtes teostab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus vanemate vahel tagab lapse huvides parima lahenduse. Antud juhul on vanemate kooselu lõppenud juba enne lapse sündi ning laps ei ole oma isaga kunagi koos elanud. Täna on laps 12-aastane ja elab koos ema ning ema abikaasaga. Peres kasvab veel kaks last. Isa ja lapse suhtlus on minimaalne. Kohtutakse sagedusega ca 1 kord aastas mõne tunni vältel, tavapäraselt kaubanduskeskuses. Kogu lapse kasvatamine on ema kanda, isa selles ei osale ning teostab üksnes harva suhtlusõigust. Olukorras, kus isa hooldusõigust faktiliselt ei teosta ning isa ja lapse kokkupuude on niivõrd napp, on põhjendatud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ainuhooldusõiguse lapse emale üle andmine, viies selliselt õigusliku olukorra kooskõlla lapse faktilise elukorraldusega ning nende õiguste ja kohustustega, mida kumbki vanem lapse suhtes reaalselt teostab ja teostanud on. Selliste olukordade reguleerimine on

§ 137eesmärgiks.

1. Lapse suhtes hooldusõiguse teostamise esmaseks eelduseks on, et vanem on kursis lapse elu ja käekäiguga, tunneb last ning on sellest tulenevalt võimeline võtma vastu lapse huvidest lähtuvaid otsuseid. Olukorras, kus vanem kohtub lapsega kord aastas mõne tunni vältel, see eeldus täidetud ei ole. Isal puudub igasugune ülevaade lapse elust. Isa ei tea lapse vajadusi ja soove ega oma piisavat infot hooldusõiguslike otsustuste vastuvõtmiseks. Nt seisab ees lapse kooli valik. Laps käib hetkel 6klassilise kooli
2. klassis ning järgmisel aastal peab laps kooli vahetama. Isal ei ole koolielu ning sellega kaasnevaga kokkupuudet ning emale jääb arusaamatuks, kuidas isegi teoreetiliselt võiks isa osata kooli valiku küsimuses lapse huvidest lähtuva otsustuse vastuvõtmisel kaasa rääkida.
3. Ühise hooldusõiguse teostamine eeldab vanemate vahelist suhtlust ja koostööd, mis samuti antud juhul puudub. Vanemate suhted on olnud alates lapseootuse algusest äärmiselt negatiivsed ning isa suhtub emasse vaenulikult. Isa kas ignoreerib ema täielikult või on suhtlus ebaviisakas ja solvav ning põhimõtteliselt kõige osas eitav. Ema ignoreerimine ning eitav suhtumine nähtub avalduses tõstatatud reisimise takistamisest. Ema soovis sõita perega puhkusereisile Ameerika Ühendriikidesse ning selleks, et reisimisel probleeme ei tekiks, palus isal teha vastav notariaalne volikiri. Reisi algusaeg oli 07.02.
4. Ema saatis sms-i teel teate reisi kohta ning palve minna notarisse volikirja allkirjastama 08.10.
5. Isa sõnumile ei vastanud ja notarisse ei ilmunud. Järgmise teate saatis ema 09.01.
6. Sellele sõnumile tuli isalt vastus, milles ta teatas, et tema seisukoht on, et lapsega on ohtlik reisida. Sellest võis järeldada, et valmisolekut volikirja andmiseks tal ei ole. Ema üritas mitme päeva vältel isa veenda volikirja mõistlikkuses ja vajalikkuses, kuid sisulist dialoogi ei tekkinud. Kuivõrd reisi aeg lähenes, piletid olid ostetud ja majutus tasutud ning lapse isalt mõistlikku tagasisidet ei tulnud, kaalus lapse ema kohtusse pöördumise ning esialgse õiguskaitse taotlemise vajadust juba enne reisi, kuid viimasel hetkel soostus lapse isa siiski volikirja allkirjastama. See kõik võttis aega enam kui kolm kuud ning põhjustas lapsele ja emale asjatut stressi. Maakohus eelnevat ei arvestanud ning üksnes tuvastas, et reisimist takistanud isa ei ole, kuivõrd soostus volikirja lõpuks tegema. Avaldaja esitas maakohtule näiteid sms-sõnumitest isa varasema suhtlusstiili kohta, mida kohus ei hinnanud ega arvestanud. Sõnumid sisuga „head joulu tropp“, „häbematu mörd“, 5 „idioot“ jms on äärmiselt ebaviisakad ja solvavad ning ilmestavad, et ühiste otsuste vastuvõtmine vanemate koostöös võimalik ei ole.
7. Isa kiusliku käitumise näitena on ema esile toonud, et kuivõrd isa ei olnud nõus vabatahtlikult täitma ülalpidamiskohustust, oli ema sunnitud pöörduma elatise väljamõistmiseks kohtu ja seejärel lahendi täitmiseks kohtutäituri poole. Selle tulemusel asus isa tasuma elatist mitte igakuise maksena, vaid igapäevaste maksetena, jagades väljamõistetud elatise kuus olevate päevade arvuga. Ka sellele ei pööranud maakohus tähelepanu. Vastustajate seisukoht
8. Puudutatud isik II vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Puudutatud isikule I määratud esindaja toetas määruskaebust. Eestkosteasutused kaebuse osas seisukohta ei esitanud. Menetluse edasine käik
9. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
10. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 30.05.2017 määrus on õige ja määruskaebuse väited ei anna alust määruse muutmiseks või tühistamiseks. Vastavalt TsMS §-le 659 ja § 657 lõike 1 punktile 1 tuleb vaidlustatud määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lõikest 6 tulenevalt neid oma lahendis ei korda.
11. Esmalt võtab kolleegium seisukoha kaebuse esitaja taotluse suhtes korraldada määruskaebemenetluses kohtuistung. Kolleegium istungi korraldamiseks vajadust ei näe. TsMS § 667 lõike 3 esimesest lausest tulenevalt lahendatakse määruskaebus üldjuhul kirjalikus menetluses. Kaebuses ei ole esile toodud asjaolusid ega põhjendusi, mis tingiks istungi korraldamise vajaduse. Menetlusosalised on isiklikult ära kuulatud maakohtus ning täiendava istungi korraldamine ei ole kolleegiumi hinnangul asja lahendamiseks vajalik ega menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes mõistlik.
12. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium, et maakohus on jätnud avaldaja taotluse lapse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja avaldajale üleandmiseks põhjendatult rahuldamata. Maakohus on esitatud asjaolusid ja kogutud tõendeid hinnates jõudnud asjakohasele järeldusele, et vanemate vahel ei ole ületamatuid erimeelsusi lapse kasvatamise küsimustes ning lapse huvides ei ole vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine. Tallinna Ringkonnakohtu 15.01.2016 määrusest asjas nr 215-12222 (punkt 10) tuleneb samuti, et eelduslikult on lapse huvides, et tema elu korraldaksid ka vanemate lahuselu korral mõlemad vanemad koos. Õige ei ole kaebaja arusaam, et vanemate vaheliste vaidluste olemasolu on oluline tuvastada otsustusõiguse üleandmisel

§ 119

alusel, aga mitte hooldusõiguse üleandmisel

§ 137

alusel.

§ 137

lõike 1 rakendamiseks peab leidma tuvastamist, et vanemad ei suuda lapse suhtes hooldusõigust ühiselt teostada ja et neil puudub tahe teha teise vanemaga igakülgset koostööd lapse elu puudutavate oluliste küsimuste otsustamisel. Vanemate suutmatuse all tuleb mõista mh olukorda, kus vanemad ei suuda lahendada lastega seotud küsimusi alaliste pingete ja erimeelsusteta, kuna see ei 6 ole kooskõlas

§ 118

lõikest 1 tuleneva põhimõttega, et vanemad teostavad laste suhtes ühist hooldusõigust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas laste igakülgset heaolu. Samas peaks kohus vaidlustes hooldusõiguse üle sekkuma ja tegema ühise hooldusõiguse lõpetava lahendi üksnes siis, kui on täiesti selge, et vanemad ei suuda teostada ühist hooldusõigust kokkuleppel.

1. Kaebuses viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-45-11 (punkt 21) on küll leitud, et vanemate lahuselu korral tuleks vaadata vanemate ühine hooldusõigus tervikuna ümber ja muuta seda vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse. Samas on Riigikohus hilisemas lahendis nr 3-2-1-159-15 (punktis 30) asunud seisukohale, et vanemate ühist hooldusõigust lõpetades tuleb piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus. Seega järeldub sisuliselt ka lahendist nr 3-2-1-159-15, s.o et eelduslikult on lapse huvides vanemate ühine hooldusõigus ning ühise hooldusõiguse lõpetamine tuleb kõne alla üksnes erandlikel asjaoludel. Sellisteks erandlikeks asjaoludeks ei saa ringkonnakohtu hinnangul olla üksikjuhtum seoses teabevahetusega isalt nõusoleku saamiseks Ameerika Ühendriikidesse reisimiseks ega lapse isa suhtlusstiil varasematel aastatel (kaebuses viidatud sms-sõnumid aastast 2009 ja 2013), samuti kaebuses toodu seoses elatise tasumisega osade kaupa. Asja materjalidest nähtuvalt puudub praegusel ajal lapsevanemate vahel vaidlus lapse elukorraldusega seotud olulistes küsimustes, kuna isa on avaldanud, et ta on nõus, et ema otsustab lapsesse puutuvaid asju üksi. Vastuses kaebusele on isa esile toonud, et tegemist on ühise hooldusõiguse teostamisega sellisel kokkuleppel, kus isa on usaldanud ema otsuseid ja valikuid. Seega ei ole esile toodud asjaoludel veel alust tuvastada vanemate selget suutmatust teostada ühist hooldusõigust kokkuleppel.
2. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-159-15 (punktis 28) märkinud, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Selliseid rikkumisi antud juhul maakohtule ette heita ei saa.
3. Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lõikest 1 tulenevalt kaebuse esitaja kanda, v.a lapse SÖ riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda.
4. Järgnevalt määrab kolleegium TsMS § 174 lõikest 3 tulenevalt kindlaks puudutatud isiku II kantud ja talle avaldaja poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude põhjendatud ja vajaliku suuruse. 31.08.2017 esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on puudutatud isiku II menetluskuluks ringkonnakohtus õigusabikulud 590.40 eurot (sh käibemaks) 4,1h õigusabi eest, mis seisneb: määruskaebuse analüüs 0,5h, vastuse koostamine kaebusele 3,6h. Esindaja tunnitasuks on 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Avaldaja vaidlustas puudutatud isiku II lepingulise esindaja menetluskulude suuruse, pidades kaebusele vastuse koostamisele kulunud aega ülepaisutatuks.
5. Kolleegium, tutvunud puudutatud isiku II lepingulise esindaja teostatud toimingute nimekirjaga ja toimikuga, leiab, et, arvestades nii kaebuse kui vastuse sisu ja mahtu, on kaebusega tutvumise ja sellele vastuse koostamise ajakulu kokku 4,1h mõistlik ja 7 põhjendatud. Samuti on mõistlikus määras puudutatud isiku II esindaja tunnitasu 120 eurot, millele lisandub käibemaks, seega koos käibemaksuga 144 eurot. Tunnitasule ei ole avaldaja vastuväiteid esitanud. Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus kindlaks puudutatud isiku II menetluskulude rahalise suuruse ja mõistab avaldajalt puudutatud isikule II välja õigusabikulud 4,1 töötunni eest tunnitasuga 120 eurot (+ käibemaks), s.o kokku 590.40 eurot.
6. Kooskõlas TsMS § 177 lõikega 4 tuleb rahuldada puudutatud isiku II taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ 8