RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik 1-16-7102
- november 2017 Eesistuja Saale Laos, liikmed Hannes Kiris ja Peeter Roosma A-le psühhiaatrilise sundravi kohaldamine Tallinna Ringkonnakohtu
- novembri
- a määrus A kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör pooled Natalja Vester Asja läbivaatamise kuupäev ja
- aprill 2017, kirjalik menetlus viis RESOLUTSIOON
- Tühistada Harju Maakohtu
- oktoobri
- a ja Tallinna Ringkonnakohtu
- novembri
- a määrus.
- Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.
- Määruskaebus rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Harju Maakohtu
- oktoobri
- a määrusega lõpetati kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1 alusel A suhtes kriminaalmenetlus ja talle määrati karistusseadustiku (KarS) § 86 lg 1 alusel psühhiaatriline sundravi. Maakohus luges tõendatuks, et A pani toime KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo:
- mail 2016 lõi ta psühhiaatriakliinikus kaaspatsiendile tooliga pähe, tekitades kannatanule 10 cm pikkuse haava otsmikule. Ekspertiisiaktile tuginevalt leidis kohus, et A oli õigusvastase teo toimepanemise ajal süüdimatusseisundis. Samuti on A ohtlik nii endale kui ka teistele ja vajab sundravi. Kuna A eitab probleemide olemasolu ja tal puudub haiguskriitika, ei pruugi ambulatoorne ravi olla piisav. A kohtuistungil ei osalenud, kuna eksperdi arvamuse kohaselt ei olnud ta oma terviseseisundi tõttu võimeline istungist osa võtma.
- Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson, kes taotles maakohtu määruse tühistamist. A on veendunud, et ta ei vaja sundravi ja tema ohtlikkus on määruskaebuse esitamise ajaks ära langenud. Ta on viibinud haiglas ligi neli kuud ja saanud pidevat ravi, mis on talle hästi mõjunud. Seda tõendab asjaolu, et
- septembril 2016 1-16-7102 kirjutati A haiglast välja. Nüüd elab ta kodus ja võtab iga päev ravimeid. Samuti on A-le tehtud iga kuu depoosüst.
- Tallinna Ringkonnakohtu
- novembri
- a määrusega jäi maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhistustega, lisades järgmist. 3.
- Ringkonnakohtu arvates on A ravivajadust pädev hindama ekspert, mitte isik ise. Ekspert on jõudnud järeldusele, et A vajab ravi. Määruskaebusest ei nähtunud ühtegi asjaolu, mille tõttu olnuks ringkonnakohtul alust eksperdi arvamuses kahelda. Asjaolu, et A suhtes on lõpetatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamine ja et alates sellest on ta võtnud ravimeid iseseisvalt, ei võimalda eeldada sundravi kohaldamise vajaduse puudumist. Määruskaebusele ei ole lisatud tõendeid A tervenemise kohta. Sellele, et isik ei ole vahepeal paranenud, viitab ka see, et ta peab jätkuvalt võtma ravimeid. 3.
- Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et A on ohtlik endale ja ühiskonnale. A lõi kaaspatsienti ootamatult eelneva provokatsioonita. Ekspertiisiaktist nähtuvalt on A aastate jooksul korduvalt avaldanud enesetapukavatsusi ja teinud avaldusi, mis viitavad enda või teiste kahjustamise ohule. MENETLUS RIIGIKOHTUS
- Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A kaitsja, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja asja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. A on veendunud, et ta ei vaja sundravi ja tema ohtlikkus on ära langenud. Ta on haiglast vabanenud, elab kodus ja võtab iga päev arsti ettekirjutuste järgi ravimeid. Samuti tehakse talle iga kuu depoosüst. Määruskaebuse esitamise ajaks on A elanud pärast haiglast vabanemist iseseisvalt ligi kolm kuud.
- a mais tehtud ekspertiisist on möödunud peaaegu pool aastat. Ringkonnakohus A ohtlikkuse äralangemisele tähelepanu ei pööranud.
- Prokuratuur määruskaebusele ei vastanud.
- Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- juuni
- a määrusega peatas kolleegium kriminaalasja läbivaatamise kuni lahendi tegemiseni asjas nr 1-16-7389 (3-1-1-14-17). KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
- Määruskaebemenetluses ei ole vaidlustatud õigusvastase teo toimepanemise tõendatust. Kaitsja väitel ei arvestanud maa- ega ringkonnakohus A ohtlikkuse hindamisel kõiki tähtsaid asjaolusid. Sellele tuginevalt analüüsib Riigikohus esmalt menetlusele allutatud isiku ohtlikkust (I) ja peatub seejärel isiku ärakuulamisõigusel (II). Viimaks käsitleb kolleegium A-le psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajadust ja võtab kokku määruskaebemenetluse tulemuse (III). I
- Maakohus tugines A ohtlikkuse hindamisel toimepandud teole ja ekspertiisiaktile, mille kohaselt puudub A-l haiguskriitika ning ta on käitunud luululistel ajenditel agressiivselt. Ekspertiisiakti järgi on A teinud avaldusi, mis viitavad enda või teiste kahjustamisele. Ringkonnakohus selgitas ohtlikkust puudutavalt täiendavalt, et A pani toime õigusvastase teo, rünnates ootamatult kaaspatsienti. Kannatanuks oli eakas isik ja tekitatud peavigastus võrdlemisi tõsine. Lisaks märkis ringkonnakohus, et
- a ravil viibides kasutati A suhtes ohjeldusmeetmeid.
- Kohtuasja materjalidest ja kohtute infosüsteemi andmetest nähtub, et A allutati tahtest olenematule ravile
- mai
- a ennelõunal ja ta ründas kaaspatsienti sama päeva õhtul. Harju 2
(5)2 1-16-7102 Maakohtu
- mai
- a määrusega paigutati A esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematule ravile psühhiaatriahaiglasse (tsiviilasi nr 2-16-7798).
- mail 2016 tehti A-le kohtupsühhiaatriaekspertiis kriminaalasjas.
- juuni
- a määrusega paigutas Harju Maakohus A tahtest olenematule ravile kolmeks kuuks või paigutamise eelduste äralangemiseni (tsiviilasi nr 216-7798). Määruskaebuse andmetel vabanes A ravilt
- septembril
- Maakohtu istung kriminaalasjas toimus
- oktoobril
- A-d sellele istungile ei kutsutud, kuna ekspertiisiakti kohaselt on ta ohtlik ja ei ole võimeline kohtus esinema (tl 68). Samal päeval määras maakohus A sundravile ja
- novembri
- a määruses leidis ringkonnakohus, et A on jätkuvalt ohtlik.
- Kolleegium leiab kokkuvõtlikult, et kohtud ei ole A ohtlikkust kui sundravi kohaldamise üht alust nõuetekohaselt tuvastanud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- märtsi
- a määrus asjas nr 3-1-1-105-16, p-d 22–24), rikkudes nii oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
- Maa- ja ringkonnakohus on põhjendamatult tuginenud üksnes
- mail 2016 tehtud ekspertiisiaktile, kuigi A seisund võis olla ekspertiisi tegemise ja kohtuistungi vahelisel ajal oluliselt muutunud. Kohtud ei arvestanud, et A viibis
- maist kuni
- septembrini tahtest olenematul ravil tsiviilkorras. Seega oli kriminaalasjas sundravi kohaldamise otsustuste tegemise ajaks tema ohtlikkus psühhiaatrilise abi seaduse § 11 lg 1 p 2 mõttes ära langenud.
- Kolleegium märgib, et kriminaalasja lahendaval kohtul tuleb sundravi üle otsustamisel hinnata kõiki menetlusele allutatud isikuga seotud asjaolusid, mh seda, kas ta on pärast teo toimepanemist viibinud tahtest olenematul ravil tsiviilkorras ja kas ning kuidas on see tema seisundit, sh ohtlikkust, mõjutanud. Nii peab kohus ohtlikkuse kui ühe sundravi kohaldamise aluse tuvastamisel silmas pidama, et isiku ohtlikkus võib olla ära langenud või piisavalt vähenenud, kui ta on õigusvastase teo järel viibinud psühhiaatrilisel ravil (vt määrus asjas nr 3-1-1-105-16, p 23).
- Riigikohtu varasemas praktikas on loetud paratamatuks, et ekspertiisiakti ja kohtulahendi tegemise vahele jääb mingi aeg. Mõne kuuni ulatuvat perioodi ekspertiisi tegemise ja kohtu hinnangu vahel on ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) pidanud konkreetses asjas aktsepteeritavaks (EIK
- septembri
- a otsus vastuvõetavuse kohta asjas Juncal vs. Ühendkuningriik, p-d 4 ja 29). Seega ei saa iseenesest heita kohtule ette, et ta tugineb varem tehtud ekspertiisile. Siiski tuleb silmas pidada, et kohus peab KrMS § 61 lg 2 kohaselt tuginema mitte üksnes ekspertiisiaktile, vaid kõigile asjakohastele tõenditele. Välistatud ei ole psühhiaatrilise sundravi kohaldamata jätmine näiteks siis, kui ekspertiisiaktis on isiku ohtlikkust õigusvastasest teost lähtuvalt küll tunnistatud, kuid ekspertiisi tegemisest möödunud pikema ajavahemiku jooksul on isik käitunud õiguskuulekalt ja puuduvad andmed ka selle kohta, et teda oleks varem saanud endale või teistele ohtlikuks pidada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- aprilli
- a määrus asjas nr 3-1-1-108-15, p 19).
- Sundravi menetlusele allutatud isiku seisundit tuleb hinnata määruse tegemise aja seisuga. Arvestada tuleb kõnealuse isiku käitumist, tema seisundi muutust pärast õigusvastase teo toimepanekut ja muid asjaolusid, mis võivad viidata sellele, et sundravi kohaldamise alused võivad määruse tegemise hetkeks olla ära langenud. Seetõttu on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et asja lahendamisel tuli lähtuda üksnes mais 2016 tehtud ekspertiisiaktist. Kohtul oleks pidanud määruskaebuses esitatud väidete põhjal tekkima vähemalt kahtlus, et isiku ohtlikkus võis olla oluliselt vähenenud. Seega tulnuks vajadusel määrata uus ekspertiis või hinnata teisi tõendeid, mh kuulata ära menetlusalune isik, et selgitada välja tema tegelik ajakohane vaimne seisund (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- novembri
- a määrus asjas nr 3-1-1-87-16, p 13). Juhul, kui prokuratuur või kaitsja ei taotle asja lahendamist üldmenetluses, tuleb maakohtul uute oluliste asjaolude ilmnemisel lühimenetlusest keelduda ja tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile (vt ka 3
(5)3 1-16-7102 määrus asjas nr 3-1-1-105-16, p-d 42-43). Kuivõrd KrMS § 390 näeb sundravi asjade läbivaatamise ette kirjalikus määruskaebemenetluses, tuleb ringkonnakohtul juhul, kui menetluses kerkib nt vajadus määrata ekspertiis või kuulata üle menetlusele allutatud isik, hinnata vajadust saata asi maakohtule uueks arutamiseks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- oktoobri
- a määrus nr 1-16-7389, p 21).
- Põhjendamatu on ka ringkonnakohtu väide, et kuna A võtab jätkuvalt ravimeid, ei ole ta tervenenud ja vajab seetõttu sundravi. Asjaolu, et isik jätkuvalt pärast tahtest olenematult ravilt vabanemist iseseisvalt rohtu edasi tarvitab, võib kolleegiumi hinnangul viidata pigem sellele, et sundravi kui isiku nõusolekuta ravi kohaldamine ei pruugi olla vältimatult vajalik. Seda enam, et määruskaebuse kohaselt tehakse A-le ka depoosüste. Ühtlasi ei tähenda varasem tahtest olenematul ravil viibimine vältimatult seda, et kohaldada tuleb sundravi.
- Kolleegium on varem selgitanud, et kohtukoosseis peab võimalusel ka ise hindama enda poolt tajutuna isiku vaimset seisundit ja kohtulahendis seda kirjeldama ning isiku ohtlikkus tuleb tuvastada konkreetseid asjaolusid arvestades ja seostatuna faktiliste asjaoludega (vt määrus asjas nr 31110516, p 47.2). A seisundit kohus aga vahetult hinnanud ei ole. II
- Sundravimenetlusele allutatud isiku ärakuulamisõigust käsitles Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis
- oktoobri
- a määruses asjas nr 1-16-
- Selles leiti kokkuvõtlikult, et vaimse häirega isikule tuleb ärakuulamisõigus tagada võrdselt teiste süüdistatavatega ning sundravimenetlusele allutatud isiku võib erandjuhul kohtuistungile kutsumata jätta üksnes tema vaimsest seisundist lähtuvatel põhjustel. Lähtudes viidatud lahendi p-des 23–27 toodud seisukohtadest, märgib kolleegium A ärakuulamist puudutavalt järgmist.
- Maakohtu istungi protokollist selgub, et „[k]ohtuistungile ilmumata: õigusvastase teo toime pannud isik A, kuivõrd 25.05.2016 teostatud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi kohaselt ei ole A suuteline esinema kohtus ja kandma kohtulikku karistust“ (tl 68). Sellest selgitusest ei nähtu, kuidas istungil osalemine võib isikut ennast kahjustada ja kuidas on maakohus jõudnud järeldusele, et ta ei ole võimeline oma tahet avaldama. Ka ei ole kohus väljendanud enda põhjendatud seisukohti, vaid on lähtunud üksnes ekspertiisiaktist.
- Seega on maakohus lisaks ohtlikkusele antud puudulikule hinnangule ebaõigesti kohaldanud ka KrMS § 400 lg 4 teist lauset. Otsusest jääb selgusetuks, miks leidis maakohus, et A ei ole võimeline kohtuistungil osalema, kuigi tahtest olenematu ravi alused olid ära langenud ja A haiglast vabanenud. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus sisuliselt hinnanud A kohtuistungile kutsumise võimalikkust ja ringkonnakohus ei ole seda viga kõrvaldanud. III
- Maakohus on ekspertiisiaktile tuginevalt leidnud, et ambulatoorset sundravi ei saa kohaldada, kuna A-l puudub haiguskriitika ja ta eitab probleemide olemasolu. Ringkonnakohus ambulatoorse ravi võimalust kaalunud ei ole, kuigi nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tegemise ajaks oli A viibinud pikemat aega tahtest olenematul ravil, kust vabanedes jätkas ravimite tarvitamist kodus. Samuti on määruskaebuse kohaselt A-le tehtud depoosüste.
- Riigikohus on selgitanud, et sundravi kohaldamisel tuleb hinnata, kas piisab üksnes ambulatoorsest sundravist või on vajalik isiku vabaduse võtmine statsionaarse sundraviga. Teisisõnu tuleb kohtul kontrollida, kas konkreetsel juhul on statsionaarne ravi kinnises asutuses – kui 4
(5)4 1-16-7102 võrreldes ambulatoorse sundraviga isiku õigusi enam piirav meede – põhjendatud ja vältimatult vajalik (vt määrus nr 3-1-1-105-16, p-d 30 ja 33). Selleski küsimuses ei ole kohtud arvestanud isiku seisundi võimalikku muutust menetluse kestel, mistõttu loeb kolleegium A psühhiaatrilise sundravi vajadusele kohase hinnangu andmata jätmist kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses (vt ka määrus asjas nr 1-16-7389, p 17).
- Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ja § 341 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
- oktoobri
- a määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu
- novembri
- a määruse ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. Saale Laos, Hannes Kiris, Peeter Roosma (allkirjastatud digitaalselt) 5
(5)5