KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 5. juuni 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-15-155

§ 116

lg 1 kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 118

lg 1 järgi teostavad vanemad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu.

§ 120lg 1 kohaselt on hooldusõiguslik vanem lapse seaduslik esindaja.

Ühist hooldusõigust omavatel vanematel on ühine esindusõigus. Asja materjalide kohaselt esineb pooltel laste kasvatamise küsimustes erimeelsusi, seejuures on võimalik hagejast aru saada, et ta alati kostjat isana ei usaldanud (alkoholi tarvitamise jms põhjustel), mistõttu soovis alati ise lapsega seotud otsused vastu võtta. Samas ei olnud kumbki pooltest pöördunud kohtu poole teise vanema otsustusõiguse piiramiseks. Seetõttu pidid vanemad eelduslikult suutma otsustada kõiki laste elukorralduse ja kasvatusega seotud küsimusi koos ja üksmeelel ning seda ka olukorras, kus üks neist (või mõlemad) soovisid kooselu lõpetada. Asja materjalidest nähtuvalt ei suutnud pooled

1. a rahumeelselt laste elu korraldada. Hageja sõnul avaldas ta
2. mail 2015 kostjale soovi kooselu lõpetada. Eelnevalt oli ta
3. a suvel viibinud koos lastega kodust eemal, teatamata kostja väitel kostjale enda ja laste elukohta. Hageja ei saanud eeldada, et kostja kui laste hooldusõiguslik vanem pidanuks lapsega suhtlemisel ja kasvatusõiguste teostamisel arvestama veel ka hageja kui poja ema, samas kinkija, isiklike õigustega, mis tulenesid hageja ja kostja vahel sõlmitud kinkelepingust. Ringkonnakohus leiab, et kostjale etteheidetav käitumine (eelkõige laste kohtlemisega seotud etteheited) ei ole kvalifitseeritav jämedalt tänamatu käitumisena hageja kui kinkija suhtes. Ringkonnakohus arvestab seejuures objektiivsete asjaoludena kinkelepingule eelnenud kostja panust kinnistul asuvate hoonete parendamisse ja ehitamisse, kinkelepingu sõlmimist 4 aastat enne kõnealuse sündmuse toimumist, samuti poolte kui elukaaslaste keeruliseks muutunud suhteid kirjeldatud sündmuste toimumise ajaks. Mõlemad hageja poolt käsitletavad sündmused on toimunud emotsionaalsete sündmuste foonil, mis ei sõltunud üksnes kostjast. Hageja ise heidab kostjale ette poolte erinevat arusaama lastega käitumisel.
4. mai 2015 sündmuse osas puuduvad ka objektiivsed tõendid, mis tõendaksid kohtule usaldusväärselt sündmuste kulgu sel päeval. Poolte vande all antud ütlused lahknevad paljuski. Hageja ema tunnistajana küll tõendab kostja sõnu alaealisele tütrele „ ära siis koju üldse tule“, kuid kohus hindab seda hooldusõiguslike vanemate vahelise vastuoluna, mitte aga jämeda tänamatusena lapse teise vanema kui kinkija suhtes. Kostja valitud viis oma hooldusõiguse maksma panemiseks lapse (laste) suhtes ei pruukinud olla kohane, kuid ei ole käsitatav hagejale kinkelepingu alusel võlgnetava tänulikkuse puudumisena. 9 Ringkonnakohus märgib, et kostjale etteheidetavates situatsioonides käitus hageja ise emotsionaalselt. Olukorras, kus kostja oli koos lapsega turvaliselt hotellis, puudus politseil seaduslik alus kohustada kostjat laps hagejale üle anda. Asjaolu, et politsei soovitusel nõustus kostja lapse andma üle hagejale, ei muutnud tegelikult kostja õigusi lapse suhtes. Politsei õiendist ei nähtu ka põhjus, miks politsei lapse isa juurest ära viis, ei nähtu, et lapse elu ja tervis oleksid olnud ohus. Seega saab sellega kinnitust kostja väide, et ta oli lapse üleandmisega hagejale ise nõus. Maakohus on jätnud põhjendatult hagi rahuldamata.
5. Apellatsioonkaebuses vaidlustab hageja kostja menetluskulude väljamõistmise hagejalt põhjusel, et kostja ei ole andnud kohtule TsMS § 176 lg-le 5 vastavat kinnitust. Nimetatud normi kohaselt peab menetlusosaline kinnitama, et kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult tuvastanud, et kostja on vastava kinnituse andnud (lk 122). Maakohus on seejuures viidanud asjakohasele Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13 p
6. Menetluskulude jaotust ja suurust maakohtus ei ole hageja vaidlustanud, mistõttu ei kontrolli ringkonnakohus selles osas maakohtu otsust.
7. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg1 alusel hageja kui apellatsioonkaebuse esitaja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulu suuruseks ringkonnakohtus 6 h õigusabi eest 1080 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohtu istungil avaldas kostja, et menetluskuludele lisandub õigusabi 2, 5 h eest, millest 1, 5 h on kohtuistungiks ettevalmistumine ja 1 h õigusabi kohtuistungil. Kostjale on osutatud õigusabi hinnaga 180 eurot/h. Hageja esindaja vaidles kohtuistungil vastu hageja esindaja tunnitasumäärale, mis on liiga kõrge. Põhjendatud määr oleks 156 eurot /h (koos käibemaksuga) nagu on hagejal. Hageja märkis ka, et menetluskulu nimekirja kolm esimest toimingut, mis on tehtud
8. detsembril 2016, ei ole seotud apellatsioonimenetlusega, kuna on tehtud enne maakohtu
9. detsembri 2016 otsust. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostjale osutatud õigusabi tunnitasumäär on võrreldes tavapärase määraga liiga kõrge. Põhjendatud on hagejaga võrdne tunnitasumäär 156 eurot/h (koos käibemaksuga). Samale seisukohale jõudis menetluskulude kindlaksmääramisel ka maakohus. Apellatsioonimenetluses ei saa pidada põhjendatuks õigusabi kulu 1 h ja 10 minutit, mis on kantud enne maakohtu otsuse kuulutamist. Põhjendatud ei ole ka ajakulu telefoninõupidamisele kliendiga 30 minutit, mis peab olema hõlmatud apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele kulunud ajaga. Seega on kostja põhjendatud ajakulu õigusabile 6 h ja 50 minutit, tunnihinnaga 156 eurot/h (koos käibemaksuga). Hagejalt tuleb välja mõista kostja kasuks menetluskuluna ringkonnakohtus kostjale osutatud õigusabi eest 6 h 50 minuti ulatuses 1066 eurot (koos käibemaksuga).
10. Ringkonnakohus vabastas hageja apellatsioonkaebuse esitamisel osaliselt riigilõivu tasumisest summas 1000 eurot (lk 166). TsMS § 190 lg 2 kohaselt kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Kuna käesolevas asjas on lahend tehtud hageja kahjuks, siis tuleb hagejalt TsMS § 190 lg 4 alusel välja mõista Eesti Vabariigi kasuks riigilõiv 1000 eurot, mis osas on hageja saanud menetlusabi. Üllar Roostoja Viivi Tomson Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 10