Obsah (8)

§ 423§ 177§ 174§ 436§ 175§ 654§ 3141§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 4. oktoober 2017 Tsiviilasja number 2-16-15324 Tsiviilas

) § 197 teise lause ja

§ 423lg 1 p 12 kohaselt kostjate III ja IV osas nende taotlusel läbi vaatamata.

Hageja ei tasunud kostjate III ja IV eeldatavate menetluskulude katteks tagatist. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohus rahuldas kostja III avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ja mõistis hagejalt kostja III kasuks välja menetluskulu 450 eurot 40 senti (koos käibemaksuga). Maakohus rahuldas osaliselt kostja IV avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ja mõistis hagejalt kostja IV kasuks välja menetluskulu 454 eurot 80 senti (koos käibemaksuga). Maakohus mõistis kostja III ja IV kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus asus seisukohale, et hageja on seisukohad kostjate III ja IV menetluskulude nimekirjadele esitanud hilinenult.

§ 177

lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks menetlust lõpetavas määruses.

§ 174

lg 9 järgi ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele asjaolu, et tema eest kandis need muu isik. Maakohus leidis, et asjaolu, et menetlusosalisel on õigusteadmised, ei võta temalt võimalust kasutada menetluses osalemiseks lepingulist esindajat. Tsiviilkohtumenetluse seadustik sellist piirangut ei sätesta (vt nt Riigikohtu

1. oktoobri 2016 määrus nr 3-2-1-86-16, p 11;
2. veebruari 2016 määrus 3-2-1-177-15, p 14).
3. Kostjale III osutatud õigusabi eest on tasunud kostja III tööandja AS DNB Pank summas 450 eurot 40 senti. Riigikohus on selgitanud, et menetluskulud tuleb õigustatud poole kasuks välja mõista, kui ta on kohustatud vastavad kulud kolmandale isikule hüvitama (Riigikohtu
4. novembri 2016 määrus nr 3-2-1-102-16, p 16). Kostja III on kinnitanud, et vastavalt AS-iga DNB Pank sõlmitud kokkuleppele on ta kohustatud tema eest tasutud õigusabikulud AS-ile DNB Pank hüvitama koos käibemaksuga. Füüsilise isikuna ei ole kostja III käibemaksukohustuslane ega saa käibemaksu tagasi arvestada. Maakohus leidis, et kostja III lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot ja kulu 450 eurot 40 senti on põhjendatud ja vajalik ning tuleb hagejalt kostja III kasuks välja mõista.
5. Kostjale IV osutatud õigusabi eest on tasunud kostja IV tööandja Swedbank AS. Kostja IV menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt on kostja IV menetluskuluks lepingulise 3 esindaja kulu 8587 eurot 20 senti ja registriväljavõtte kulu 4 eurot 80 senti. Kostja IV ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Maakohtu hinnangul on kostja IV lepingulise esindaja tunnihind 140-160 eurot ilma käibemaksuta kooskõlas kohtupraktikaga ning sellist määra saab lugeda põhjendatuks. Maakohus leidis, et kostja IV menetluskulu 8592 eurot on ülepaisutatud. Kostja IV on menetluses esitanud hagi läbivaatamata jätmise või hagejalt kostja menetluskulude katteks tagatise tasumise taotluse ja vastuse määruskaebusele. Menetluskulude ebamõistlikku suurust ilmestab asjaolu, et samade menetlustoimingute tegemise ja menetlusdokumentide esitamise eest on kostja III menetluskulud 450 eurot 40 senti ehk ligi 20 korda väiksemad. Maakohus asus seisukohale, et ka kostja IV menetluskulusid saab põhjendatuks ja vajalikuks pidada summas 454 eurot 80 senti, sh 450 eurot lepingulise esindaja kulu ja muu kulu 4 eurot 80 senti (registriväljavõte). Maakohus selgitas, et selline kostja IV lepingulise esindaja kulu vastab tervikuna tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh menetlustoimingute hulgale. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
6. Kostja IV esitas määruskaebuse, milles palus tühistada Tartu Maakohtu
7. juuni 2017 määruse osaliselt, s.o menetluskulude kindlaksmääramise osas ja teha uus määrus, millega määrata kostja IV menetluskulude suuruseks 8587 eurot 20 senti (koos käibemaksuga). Määruskaebuse rahuldamisel tagastada riigilõiv 50 eurot Swedbank AS-ile. Määruskaebuse kohaselt on maakohus rikkunud kohtulahendi põhjendamise kohustust (

§ 436lg 1) ja ületanud diskretsioonipiire menetluskulude kindlaksmääramisel.

Maakohtu seisukoht on rajatud eelkõige teiste menetlusosaliste kuludele ning kostja IV esitatud menetluskulude osas ei ole maakohus sisuliselt nende põhjendatust ja vajalikkust analüüsinud. Kostja IV esindaja esitas menetluses kaks dokumenti, kokku 12-l leheküljel. Esindajatel on kulunud mõlema menetlusdokumendi koostamiseks ligikaudu 10 tundi, mis on igati põhjendatud ja mõistlik aeg. Lisaks tuleb arvestada ka muude menetluses tekkinud vajalike kuludega (sh analüüsile ja suhtlusele kulunud aega). Õigusabile kulunud aeg ei tähenda ainult menetlusdokumentide koostamise aega. Vaidlus on olnud tavapärasest keerukam ja arvestama peab mh hageja nõuete paljusust. Maakohus leidis

1. oktoobri 2016 määruses, et hageja ei ole toimkonna liikmete vastu esitatud nõude õiguslikku alust välja toonud. Seega tuli kostja IV esindajatel iseseisvalt analüüsida, mis võiks olla hagi õiguslik alus ja milline on hageja esitatud hagi õiguslik perspektiiv. Seda tuli selgitada ka kliendile. Maakohus ei ole järginud diskretsioonipiire ja on määranud kostja IV menetluskulud lähtudes teiste esindajate kuludest. Selline järeldus ei saa olla õige, sest menetlusosaliste kulud erinevad lisaks mahule ka tunnihinna osas. Maakohus on pidanud kostja IV esindajate tunnihinda mõistlikuks, mistõttu on maakohtu määrus vastuoluline. Kostjatel II ja III oli menetluses ühine lepinguline esindaja ning nad esitasid dokumendid ühiselt, mistõttu on nende kantud menetluskulud (900 eurot 80 senti koos käibemaksuga) jagatud kostjate II ja III vahel võrdsetes osades. Kohus ei ole sellega arvestanud kostja IV menetluskulude hindamisel. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole kostja IV kulud olnud vajalikud või mis põhjusel tuleks neid vähendada.
2. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada Tartu Maakohtu
3. juuni 2017 määruse ja teha uus määrus, millega jätta kostja III menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata ja menetluskulud kostja III kasuks välja mõistmata ning rahuldada kostja IV 4 menetluskulude kindlaksmääramise avaldus osaliselt ja mõista välja kostja IV menetluskulude katteks 4 eurot 80 senti (registriväljavõtete kulu). Alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule asja uueks läbi vaatamiseks, kuivõrd kohus on jätnud hindamata mitmed hageja poolt välja toodud asjaolud ja ei ole hagejal võimaldanud tutvuda kostja IV menetluskulude aluseks olevate arvete ja kuluaruannetega. Hageja on seisukohal, et kohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Maakohus ei ole hinnanud ega põhjendanud, kas pangajuristidel (kostjatel III ja IV) oli tegelik vajadus kasutada vandeadvokaadi teenust. Hageja on seisukohal, et kostja III ja IV esindajakulud ei ole tervikuna põhjendatud ja need on kantud eesmärgist hagejale kulusid tekitada. Maakohus on eksinud ka osas, mis puudutab kulude väljamõistmist käibemaksuga. Riigikohus on oma lahendi nr 3-2-1-102-16, p-s 16 selgitanud, et kolleegium ei nõustu hagejaga, et menetluskulud tuleb hüvitada koos käibemaksuga. Kuigi hageja on

§ 174

lg 10 kohaselt kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning ei saa seega menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada, tuleb silmas pidada seda, et arve on esitatud kolmandale isikule. Vaidlust ei ole, et DNB pank ja Swedbank on käibemaksukohustuslased ja pankade töötajad kostja III ja kostja IV kasutasid õigusabi seoses oma tegevusega pangatöötajana, ehk Swedbank ja DNB pank on teinud kulusid seoses oma ettevõtlusega, mistõttu ei ole usutav, et pangad küsiks oma töötajatelt summa tagasi koos käibemaksuga olukorras, kus nad on käibemaksu tagasi saanud. Maakohus viitas, et hagejal tuli esitada omapoolne seisukoht kostja III ja IV menetluskuludele hiljemalt

1. maiks 2017 ja maakohus andis tähtaja
2. mail
3. Hageja ei ole saanud kohtult tähtaja andmisega seonduvat menetlusdokumenti, e-kirja vms. Hageja sai kostja III ja kostja IV menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kätte
4. mail 2017 ning esitas esimesel võimalusel omapoolse seisukoha teadmata, et kohus on andnud tähtaja. Kostja IV ei ole esitanud ega e-toimikusse laadinud menetluskulude avalduse lisaks olevaid õigusabi arveid ja kuluaruannet. Maakohus on ekslikult viidanud, et hageja ei ole järginud tähtaega.
5. Kostja IV ei nõustu hageja määruskaebusega ning palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja IV ei tööta Swedbank AS-s juristina ja käesolevas menetluses puuduvad ka igasugused tõendid sellise asjaolu tuvastamiseks. Ebaõige on hageja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-177-
6. Sealses menetluses oli menetlusosaliseks avalik-õiguslik isik (Eesti Vabariik). Hagi esitati kostja IV kui füüsilise isiku vastu, mitte Swedbank AS-i vastu. Toimkonna liikme vastu esitatud hagi puhul ei ole lepingulise esindaja kasutamine ja menetluskulude väljamõistmine seadusega piiratud. Ebaõige on hageja seisukoht, et maakohus on eksinud käibemaksu väljamõistmisel. Kostja IV ei ole käibemaksukohustuslane ning Swedbank AS-il ei ole õigus kostja IV eest tasutud õigusabi teenuselt käibemaksu tagasi saada.
7. Kostja I arvates ei saa hagejal olla õigustatud ootust selles, et mõtlematu hagi esitamine ei põhjusta talle kohustust kompenseerida kostjatel tekkivaid kulutusi. Kui isikutel on õigus kasutada lepingulist esindajat, ei saa selle kasutamist neile ette heita.
8. Kostja III palus jätta hageja määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Kostja III hinnangul on hageja määruskaebuse väited põhjendamatud. Meelevaldne on hageja väide, mille kohaselt on kostja III võtnud endale advokaadist lepingulise esindaja eesmärgiga tekitada hagejale täiendavaid kulusid. Hageja ei saa haginõude esitamisel eeldada, et kostja ei 5 kasuta menetluses advokaadi abi ning hagejale põhjendamatu hagi esitamisest mingeid täiendavaid kulusid ei teki. Maakohus on õigesti lugenud kostja III menetluskuluks ja mõistnud hagejalt välja ka kostja III lepingulise esindaja arvetel kajastatud käibemaksu. Hageja eeldab meelevaldselt, et AS DNB Pank saab tema poolt kostja III eest tasutud lepingulise esindaja kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kostja III ei tööta enam AS-is DNB Pank. Kostjale III on arusaamatud hageja väited, mille kohaselt ei andnud maakohus temale võimalust seisukoha esitamiseks kostjate III ja IV menetluskulude osas. Kostja IV menetluskulude osas esitas hageja oma seisukoha maakohtule
9. juuni 2017 menetlusdokumendiga. Kuna nimetatud menetlusdokumendis (lk 2) on viidatud ka kostja III menetluskulude suurusele, oli hageja järelikult nendest teadlik, kuid ei pidanud vajalikuks nendele vastuväiteid esitada. Maakohus kontrollis kostja III (nagu ka kostja IV) menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust vaatamata sellele, et hageja ei olnud esitanud nendele vastuväiteid. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10. Ringkonnakohus leiab, et hageja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja kostja IV määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu
11. juuni 2017 määruse osas, milles maakohus määras kindlaks kostja IV menetluskulud summas 454 eurot 80 senti (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega määrab kindlaks kostja IV menetluskulud summas 1008 eurot (koos käibemaksuga). Muus osas jääb maakohtu määrus muutmata. Määruskaebuste menetlemisega kaasnenud kulud jätab ringkonnakohus poolte endi kanda.
12. Hageja on vaidlustanud maakohtu määruse menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas, millega maakohus mõistis hagejalt kostja III kasuks välja menetluskuludena 450 eurot 40 senti (koos käibemaksuga) ja kostja IV kasuks 450 eurot (koos käibemaksuga). Hageja ei ole vaidlustanud kostja IV kasuks välja mõistetud menetluskulu 4 eurot 80 senti ega kostjate III ja IV osas hagi läbi vaatamata jätmist. Hageja hinnangul ei andnud maakohus hagejale võimalust seisukoha esitamiseks kostja III ja kostja IV menetluskulude kindlaksmääramise avalduste kohta. Maakohus ei andnud hinnangut, kas kostjatel III ja IV oli vajadust lepingulise esindaja kasutamiseks. Kostja IV on vaidlustanud maakohtu määruse menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas, millega maakohus rahuldas kostja IV menetluskulude taotluse osaliselt. Muus osas ei ole kostja IV maakohtu määrust vaidlustanud.
13. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 175

lg 1 järgi mõistab kohus juhul, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja

§-s 218 sätestatu kohaselt. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kostjatele III ja IV ette heita lepingulise esindaja kasutamist. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 10. detsembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-14 p 19, 11. novembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14 p 12, 18. detsembri 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-12 p 13). Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse kontrollimisel tuleb

§ 175

lg-ga 1 kooskõlas hinnata, kas õigusabi osutamise kulud ja töömaht on mõistlikud ja põhjendatud eraldiseisvalt, mitte võrrelduna samas asjas teise poole esindaja kulude või töömahuga.

§ 175

lg 1 6 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu ka selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (Riigikohtu 18. mai 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10 p 14). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on vaidlustatud määruse tegemisel kostja III menetluskulude kindlaksmääramisel järginud diskretsioonipiire ning ringkonnakohtul ei ole alust maakohtu määruse põhjendustesse ega järeldustesse selles osas sekkuda. Tulenevalt

§ 654lg-st 6 ja §-st 659 ei korda ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendusi.

Asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, nagu ei oleks maakohus hinnanud ja analüüsinud menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning rahalise suuruse kindlaksmääramist põhjalikult ja igakülgselt.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja IV menetluskulu suurus ei ole mõistlik. Kostja IV on leidnud menetluskulude tagatise taotluses, et tema eeldatav menetluskulu on 6000 eurot (kd II, tl 5, p 20) ning märkinud määruskaebuses, et kahe dokumendi koostamiseks kulus esindajatel 10 tundi (kd II, tl 155, p 2.6). Seega ei ole kahe menetlusdokumendi koostamise kulu 8592 eurot kooskõlas ka kostja IV enda eelneva hinnanguga ega seisukohaga. Ringkonnakohus selgitab, et kohtul ei ole kohustus hinnata minutilise täpsusega menetluskulude nimekirjas näidatud õigusabiteenuse mahtu ja kestvust, vaid tervikuna tuleb anda hinnang õigusabikulu vajalikkusele ja põhjendatusele. Maakohus on vähendanud kostja IV põhjendatud ja vajalikku kulu 454 euro 80 sendini, millest 450 eurot on kulu õigusabile ja 4 eurot 80 senti kulu registripäringule. Kostja IV esindaja Kedli Anvelt on osutanud õigusabi tunnihinnaga 168 eurot (koos käibemaksuga), mis on vandeadvokaadi puhul mõistlik tunnitasu (vt nt Riigikohtu
2. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kostja IV menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramisel ületanud diskretsiooni piire. Maakohus ei ole analüüsinud kostja IV menetluskulu tervikuna vaid on tuletanud kostja IV menetluskulude ülepaisutatuse asjaolust, et kostja III menetluskulud on samadel asjaoludel peaaegu 20 korda väiksemad. Ringkonnakohus nõustub kostjaga IV, et maakohus ei ole arvestanud, et kostjad II ja III kandsid ühiselt menetluskulusid ning kostja III taotles ühistest kuludest 50% menetluskuludena kindlaks määramist. Kostja IV kandis menetluskulusid eraldi. Kostja IV on menetluses esitanud kaks dokumenti, kumbki 6 lehekülge pikk. Tagatise taotlus ning vastus hageja määruskaebusele sisaldavad analoogseid seisukohti ja põhjendusi, miks menetluskulude katteks tagatise määramine on põhjendatud. Seega ei pidanud vandeadvokaadist esindaja kahe erineva menetlusdokumendi koostamisel analüüsima täiendavaid materjale ning vaidluse asjaolud olid esindajale juba tuttavad. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja IV esindaja põhjendatud ajakulu 6 tundi, mis sisaldab materjalidega tutvumist ning menetlusdokumentide koostamist ning kohtule esitamist. Ringkonnakohus ei sea kahtluse alla erinevaid nõupidamisi, suhtlust kliendiga ja analüüse, kuid põhjendatud ei ole selliste kulude väljamõistmine hagejalt. Ringkonnakohus mõistab hagejalt kostja IV kasuks välja menetluskulude katteks 1008 (6×168) eurot (koos käibemaksuga). Kostja IV menetluskuludele lisandub viivis alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kostjate III ja IV kasuks väljamõistetud menetluskuludele ei lisandu käibemaks. Hageja esitas nõude kostjate III ja IV kui füüsiliste isikute vastu. Puudub vaidlus, et füüsilised isikud ei ole käibemaksukohustuslased ning kostjad osalesid pankrotitoimkonna töös füüsiliste isikutena. Asjaolu, et kostjate III ja IV eest tasusid 7 nende eest menetluskulusid nende tööandjad, ei tähenda, et tasumisele kuuluvad õigusabi kulud väheneksid käibemaksu võrra.

§ 174

lg 9 järgi ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele asjaolu, et tema eest kandis need muu isik.

§ 174

lg 10 kohaselt peab menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Nii kostja III kui IV on kinnitanud, et nad ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Tõele vastab, et kostjate kulud on kandnud nende tööandjad, kes on käibemaksukohustuslased. Kostja III on kinnitanud, et tal on kohustus hüvitada tekkinud õigusabi kulu koos käibemaksuga. Käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lg 4 kohaselt kui maksukohustuslane kasutab kaupa või teenust nii KMS § 29 lg-s 1 nimetatud tehingute tarbeks kui ka ettevõtlusega mitteseotud eesmärkidel, arvatakse maha ainult KMS § 29 lg-s 1 nimetatud tehingute tarbeks kasutatava kauba või teenuse sisendkäibemaks. Seega kuulub menetluskulu väljamõistmisele koos käibemaksuga.

1. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus ei edastanud hagejale kostjate III ja IV menetluskulude nimekirju ja ei andnud hagejale tähtaega omapoolse seisukoha esitamiseks. Kohtuinfosüsteemi kohaselt on maakohus teinud kostjate III ja IV menetluskulude nimekirjad koos lisadega, s.h arved ja aruanded hagejale nähtavaks
2. mail 2017 ja samal päeval on need edastatud hagejale e-toimiku vahendusel. Maakohus on edastanud
3. mail 2017 hagejale ka e-kirja koos tähtajaga
4. mai 2017 seisukohtade edastamiseks (kd II, tl 125). Kuna hagejaga on toimunud ka varasemalt e-kirjavahetus, siis

§ 3141kohaselt luges maakohus e-kirja hagejale kättetoimetatuks 3 tööpäeva jooksul.

Vastavasisuline selgitus oli lisatud 17. mai 2017 e-kirjale. Kuigi hageja esitas seisukohad kostjate III ja IV menetluskulude nimekirjadele hilinenult, nähtub maakohtu määrusest, et maakohus on hageja vastuväidete osas seisukoha võtnud. Samuti on hageja saanud esitada veelkord määruskaebuses oma seisukohad, mistõttu ei ole etteheited maakohtule põhjendatud. 18.

§ 178

lg 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid, seega jäävad määruskaebuse menetlemisega kaasnenud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke 8