KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 22. november 2016 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-7507 Kohtukoosseis Mati Kartau, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Vaid

§ 5

alusel saab isik kahju hüvitamist taotleda juhul, kui tema suhtes on jõustunud õigeksmõistev või süüdimõistev kohtuotsus, kriminaalmenetlus on isiku suhtes lõpetatud kriminaalmenetluse aluse puudumise või kuriteo aegumistähtaja möödumise tõttu või samas süüdistuses on isiku suhtes jõustunud kohtulahend või kriminaalmenetluse lõpetamise määrus KrMS § 200 sätestatud alusel. A. Noorlinnu suhtes oli Tartu Ringkonnakohtu 24.08.2012 määrusega kriminaalasjas nr 1-06-2589 menetlus lõpetatud KrMS § 274² lg 1 alusel seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Seega tuvastati kohtulikul arutamisel, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ja süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, kui menetlust lõpetades. Isiku süü või selle puudumise küsimuses kohus nimetatud määruses seisukohta ei võtnud.

1. Ringkonnaprokurör viitas oma arvamuse avaldamisel SKHS eelnõu nr 635 seletuskirjale, millest nähtuvalt ei võimalda ebamõistlik menetlusaeg lõpetamise alusena SKHS kohaselt kahju hüvitamise nõudmist, sest isikul on võimalus sellel alusel menetluse lõpetamisest keelduda ja kohustada riiki menetlust jätkama ning esitada kahju hüvitamise nõue pärast seda, kui ta on saanud endale soodsa lõpplahendi. Kui isik annab nõusoleku menetluse lõpetamiseks, siis see lõpetamine ongi talle juba kompensatsioon liigpika menetlusega tekitatud kahju eest ja ei ole põhjendatud anda isikule õigust nõuda veel lisaks kahju hüvitamist, kui riik on isiku karistamisest loobunud.
2. Ringkonnaprokurör märkis, et KrMS § 274² kohaselt peab mõistliku menetlusaja möödumise alusel lõpetamiseks olema süüdistatava nõusolek. A. Noorlind oli oma taotluses märkinud, et tema ei ole vastavasisulist nõusolekut andnud. Ringkonnaprokurör tuvastas, et kriminaalasja materjalidest ei nähtu Tartu Ringkonnakohtus vastava nõusoleku otsesõnu küsimist A. Noorlinnu käest, kuid samas viitas tema nõusolekule Tartu Ringkonnakohtus kriminaalasja arutelu aluseks olnud A. Noorlinnu kaitsja Kaido Kooga apellatsioon, kus väideti, et kriminaalmenetlus asjas nr 1-06-2589 on veninud ebamõistlikult pikale ja tuleks lõpetada seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. 30.04.2012 kohtuistungi protokollist nähtus, et A. Noorlind on oma kaitsja apellatsiooniga tutvunud ja soovib, et see läbi vaadataks. Samuti kinnitas A. Noorlinnu kaitsja, et jääb apellatsioonis esitatud väidete juurde.
3. Seega järeldas ringkonnaprokurör, et A. Noorlind pidi olema teadlik, mida tähendab kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274² alusel või vähemasti oli tal võimalus oma kaitsjalt selle tähendust küsida. Asjaolu, et A. Noorlind ei vaidlustanud kohtumäärust, millega kriminaalmenetlus tema suhtes mõistliku menetlusaja möödumisega lõpetati, tuli ringkonnaprokuröri hinnangul tõlgendada sellise otsustusega nõustumisena. Ringkonnaprokurör tugines sellise arvamuse esitamisel Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-53-15 p-s 13 öeldule. Kokkuvõttes leidis ringkonnaprokurör, et A. Noorlinnu taotluses kajastatud asjaoludes ei ole täidetud ükski SKHS § 5 (ega ka SKHS § 7) kohaldamise alustest ning kahju hüvitamine selle seaduse alusel ei ole võimalik.
5. juulil 2016 esitas A. Noorlind kaebuse
6. juuni 2016 Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör R. Hlebnikova poolt koostatud kahju hüvitamise taotluse lahendamise määruse peale Riigiprokuratuuri. Kaebuses taotletakse määruse tühistamist ja süüteomenetlusega tekitatud kahjuhüvitise taotluse rahuldamist. A. Noorlind leiab, et ta ei ole andnud nõusolekut kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 274² alusel, kuna vastavat nõusolekut ei ole tema käest küsitud. Seetõttu ta ei ole teadlik ka kriminaalmenetluse lõpetamisega kaasnevatest võimalikest tagajärgedest. Samuti leiab kaebaja, et tõele ei vasta seisukoht, et ringkonnakohtu määruse mittevaidlustamine on tõlgendatav nõustumisena. Asjaolu, et A. Noorlind ei vaidlustanud Tartu Ringkonnakohtu määrust, ei tähenda seda, et ta oleks andnud nõusoleku kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Kaebaja leiab, et Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-53-15 arutas kohus menetluse lõpetamise võimalikkust ja lõpetas menetluse esimese astme kohtu lahendiga, kuna edasine võimalik menetlus võis olla liiga pikk. A. Noorlinnu kriminaalasjas tehti menetluse lõpetamise määrus teise astme kohtus ilma igasuguse aruteluta.
8. augusti 2016 määrusega jättis Riigiprokuratuuri riigiprokurör Kadri Väling A. Noorlinnu kaebuse rahuldamata. Riigiprokurör jõudis seisukohale, et Viru Ringkonnaprokuratuuri poolt taotluse rahuldamata jätmise otsus on olnud seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks või muutmiseks puudub alus. Riigiprokurör K. Väling leiab, et ringkonnaprokuratuur on oma määruses õigesti avanud SKHS § 5 lg 1 sisu ning seadusandja eesmärgi. Samuti on ringkonnaprokuratuur korrektselt viidanud SKHS seletuskirjale, mille kohaselt minetab süüdistatav õiguse liiga pika menetlusega tekitatud kahju hüvitamisele, andes KrMS § 274² alusel kriminaalmenetluse lõpetamiseks vajaliku nõusoleku.
9. Riigiprokurör ei nõustu A. Noorlinnu väitega, et temalt ei ole küsitud kriminaalmenetluse lõpetamiseks vajalikku nõusolekut, kuna see on otseselt vastuolus A. Noorlinnu esindaja 29.02.2012 kriminaalasjas nr 1-06-2589 koostatud apellatsioonkaebuses taotletu, 30.04.2012 Tartu Ringkonnakohtu kohtuistungi protokollis kajastatu kui ka Tartu Ringkonnakohtu 24.08.2012 määruses väljendatuga. Nõusolek kriminaalmenetluse lõpetamiseks ei pea olema väljendatud süüdistatavalt vastuse saamisega, vaid ka tema enda või tema esindaja poolt asjas kajastatud menetlusdokumentides avaldatus, millega nõustumist kohtuistungil kinnitatakse. Tartu Ringkonnakohus on 24.08.2012 määruses A. Noorlinnu suhtes kajastatud menetluse lõpetamise seisukoha aluseks võtnud talle A. Noorlinnu esindaja apellatsioonkaebuses esitatud taotluse, millega on nõustunud ka A. Noorlind.
10. Riigiprokuratuur nõustub ringkonnaprokuratuuriga, et kriminaalasjas nr 1-06-2589 asusid nii vandeadvokaat K. Kooga kui ka A. Noorlind 29.02.2012 apellatsioonkaebuse p-s 5 seisukohale, et kriminaalmenetlus antud asjas, sealhulgas tema kaitsealuse A. Noorlinnu suhtes, kuulub lõpetamisele seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Jaatades K. Kooga esindusõigust, nõustus A. Noorlind kaitsja K. Kooga koostatud ja esitatud apellatsioonkaebuses toodud seisukohtadega. 30.04.2012 Tartu Ringkonnakohtu istungi protokollist nähtub üheselt, et ringkonnakohus kandis istungi alguses ette kõikide apellatsioonkaebuste motiivid ja taotlused ning selgitas apellantidele nende õigust neist loobuda. Süüdistatav A. Noorlind kinnitas protokolli kohaselt, et on oma kaitsja apellatsiooniga tutvunud ja soovib, et see läbi vaadatakse. Protokollist nähtub ka, et A. Noorlinnu kaitsja K. Kooga jäi samuti esitatud apellatsiooni juurde. Asjaolu, et A. Noorlinnu kaitsja hinnangul kuulus kriminaalmenetlus lõpetamisele seoses menetluse mõistliku aja möödumisega, on fikseeritud ka Tartu Ringkonnakohtu 24.08.2012 määruses.
11. Riigiprokuratuur leiab, et kuivõrd A. Noorlind ja tema kaitsja ei kasutanud Tartu Ringkonnakohtu 24.08.2012 määruse peale edasikaebeõigust, siis on põhjendatud ringkonnaprokuröri seisukoht, et A. Noorlind ja tema kaitsja nõustusid kohtumääruses vastu võetud otsustusega. Ringkonnaprokurör on sellist arvamust avaldades tuginenud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-53-15 p 13, kus leiti, et olukorras, kus süüdistatava nõusolekut menetluse lõpetamiseks sellel alusel otsesõnu ei küsitud, kuid arvestades, et süüdistatav asjasse puutuvas osas kohtumäärust ei vaidlustanud, saab lugeda ta kõnealuse otsustusega nõustunuks. Kriminaalasjas nr 1-06-2589 on Tartu Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebustes, sealhulgas ka süüdistatav A. Noorlinnu esindaja omas, selgelt sõnastatud taotlus menetlus lõpetada mõistliku menetlusaja möödumisega, millest lähtuvalt on ka ringkonnakohus oma seisukoha kujundanud.
12. Riigiprokuratuur leidis, et kaebuses esitatud asjaolusid kajastavad materjalid kogumis näitavad, et A. Noorlind ise kui ka tema kaitsja on olnud kriminaalasjas nr 1-06-2589 menetluse lõpetamisega seoses menetluse mõistliku aja möödumisega nõus. Sellest seisukohast ei ole nad omal initsiatiivil ega kohtu selgesõnalisel küsimisel taganenud. Samuti ei ole A. Noorlind ega tema kaitsja vastu võetud otsust menetlus KrMS § 274² alusel lõpetada vaidlustanud. Riigiprokurör leiab kokkuvõttes, et A. Noorlinnu kaebuses ei ole esitatud ühtki argumenti, mis võimaldaks Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör R. Hlebnikova poolt 15.06.2016 koostatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise määruses esitatud seisukohti ümber hinnata, mistõttu jääb tema kaebuse rahuldamata.
14. septembril 2016 esitas A. Noorlind Viru Maakohtule kaebuse
15. augusti 2016 Riigiprokuratuuri määruse peale. A. Noorlind taotleb riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja talle tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja leiab, et Riigiprokuratuuri määrus on ühekülgne ja puudulik. A. Noorlind ei mõista, kuidas puudutab tema poolt antav nõusolek kriminaalmenetluse lõpetamiseks kaitsja poolt antavat nõusolekut. Kaebaja leiab, et apellatsioonis esitatud põhinõudeks oli tema õigeksmõistmine. Kriminaalmenetluse lõpetamine oli alternatiivne nõue. A. Noorlind leiab, et tema oma süüd ringkonnakohtu istungil ei tunnistanud. Ta ei andnud kriminaalmenetluse lõpetamiseks oma nõusolekut. Tema soovi, et apellatsioon läbi vaadatakse, ei saa pidada nõusolekuks kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Ringkonnakohtu istungil ei arutatud kriminaalmenetluse lõpetamise võimalust ja selle tagajärgi. A. Noorlind leiab, et kriminaalmenetlus lõpetati ilma tema nõusolekuta ja sellega rikuti KrMS § 274² lg 1 nõudeid.
16. A. Noorlind leiab, et Riigiprokuratuur on tähelepanuta jätnud kolm tema väidet. Kaebaja ei saanud 2012 aastal teadlik olla, missuguste seaduste ja põhimõtete järgi lahendatakse 2016 aastal kahju hüvitamise taotluseid. Kaebaja leiab, et tegelikkuses peaks kohaldamisele kuuluvaks materiaalõiguseks olema 2012 aastal kehtinud Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus. Samuti on tähelepanuta jäetud kaebaja väide, et Tallinna Halduskohtu lahenditega on hüvitatud kahju A. Noorlinnu kaassüüdistatavatele S. Zahharovile ja J. Pärnmetsale. Kaebaja suhtes on rikutud võrdsuse põhimõtet, sest sarnastel asjaoludel on riik kahele isikule kahju hüvitanud. Samuti ei ole vastatud kaebuses toodud väitele, mida menetles ringkonnaprokuratuur 4,5 kuud, kui lõpuks leiti, et puuduvad kahju hüvitamise alused.
17. Viru Maakohtu
18. septembri 2016 määrusega jäeti A. Noorlinnu kaebus Riigiprokuratuuri riigiprokurör K. Välingu 03.08.2016 määruse peale rahuldamata. Maakohtu hinnangul on Riigiprokuratuur oma määruses piisava põhjalikkusega selgitanud A. Noorlinnu poolt esitatud kaebuse rahuldamata jätmist. Lisaks selgitab maakohus,

§ 7

lg 1 alusel peab kahjunõude tekkimiseks olema tuvastatud menetlusõiguse süüline rikkumine menetleja poolt. Ei piisa vaid objektiivsest menetlusõiguse rikkumisest. Rikkumine peab olema süüline, mis väljendub teo etteheidetavuses prokuratuurile või uurimisorganile. A. Noorlinnu suhtes on jõustunud kohtumäärus, millega on kriminaalasi lõpetatud KrMS § 274² alusel menetluse mõistliku aja möödumisega. Maakohus rõhutab, et kuna menetlusõiguse rikkumist menetleja poolt ei ole käesoleval juhul tuvastatud, ei saa tekkida isikul ka kahju hüvitamise nõuet SKHS § 7 lg 1 alusel.

1. Samuti on nii Viru Ringkonnaprokuratuuri kui ka Riigiprokuratuuri prokurörid õigesti leidnud, et A. Noorlinnul puudub alus taotleda kahju hüvitamist ka SKHS § 5 alusel, kuna kriminaalmenetlus on Tartu Ringkonnakohtu 24.08.2012 määrusega lõpetatud KrMS § 274² alusel seoses kriminaalmenetluse mõistliku aja möödumisega, mitte KrMS § 199 lg 1 p 1,2,5 alusel, mil tal oleks olnud võimalik taotleda kahju hüvitamist SKHS alusel. Prokuratuur on ka õigesti tuvastanud, et A. Noorlinnu nõusolek menetluse lõpetamiseks KrMS § 274² alusel oli faktiliselt olemas ning A. Noorlind nõustus menetluse lõpetamisega KrMS § 274² alusel.
2. Ülejäänud A. Noorlinnu väited (et 2012 ei saanud ta teada, millise seaduse alusel lahendatakse 2016 kahju hüvitamise taotlust; miks on tema suhtes rikutud võrdsuse põhimõtet, hüvitades kahju kaassüüdistatavatele) jätab kohus tähelepanuta, kuna antud asja menetlus algas 02.02.2016 A. Noorlinnu poolt Viru Ringkonnaprokuratuurile esitatud taotlusega hüvitada süüteomenetlusega tekitatud kahju. Määruskaebus
3. A. Noorlind esitas Viru Maakohtu
4. septembri 2016 määrusele määruskaebuse ning taotleb selles Viru Maakohtu määruse tühistamist ja varalise ning mittevaralise kahju hüvitamist.
5. Maakohtu määrus on ühekülgne ja puudulik. Kaebaja leiab, et maakohus ei ole selgitanud, milles seisnes faktiline nõusolek kriminaalmenetluse lõpetamiseks. A. Noorlind ei mõista, kuidas puudutab tema poolt antav nõusolek kriminaalmenetluse lõpetamiseks kaitsja poolt antavat nõusolekut. Kaebaja leiab, et apellatsioonis esitatud põhinõudeks oli tema õigeksmõistmine. Kriminaalmenetluse lõpetamine oli alternatiivne nõue. A. Noorlind leiab, et tema oma süüd ringkonnakohtu istungil ei tunnistanud. Ta ei andnud kriminaalmenetluse lõpetamiseks oma nõusolekut. Tema soovi, et apellatsioon läbi vaadatakse, ei saa pidada nõusolekuks kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Ringkonnakohtu istungil ei arutatud kriminaalmenetluse lõpetamise võimalust ja selle tagajärgi. A. Noorlind leiab, et kriminaalmenetlus lõpetati ilma tema nõusolekuta ja sellega rikuti KrMS § 274² lg 1 nõudeid.
6. Kuna maakohtu määruses puudub sisuline põhjendus, siis kordab A. Noorlind Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud vastuväiteid. A. Noorlind ei saanud 2012 aastal teadlik olla, millise seaduse alusel lahendatakse 2016 aastal kahju hüvitamise taotlust, tema suhtes on rikutud võrdsuse põhimõtete, hüvitades kaassüüdistatavatele kahju ning mida menetles ringkonnaprokuratuur 4,5 kuud, kui lõpuks leiti, et puuduvad kahju hüvitamise alused. Ringkonnakohtu järeldused
7. Ringkonnakohus, hinnanud määruskaebuses esitatud seisukohti, jätab Viru Maakohtu
8. septembri 2016 määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus peab vajalikuks lisada Viru Maakohtu määrusele järgmiseid selgitusi.
9. Kahju hüvitamine SKHS § 5 alusel nähakse ette olukorras, kus isiku suhtes on kohaldatud süüteomenetluses meedet, mis intensiivselt riivas isiku põhiõigust (vahistamine, kinnipidamine, ametikohalt kõrvaldamine, elukohast lahkumise keeld, vara arestimine), kuid mille talumise kohustus ei ole menetluse lõpptulemust arvestades proportsionaalne – eelkõige kui isik on õigeks mõistetud või lõpetatakse tema suhtes menetlus kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Hüvitamise õigust andva põhiõiguse riivena käsitletakse selle juhtumite grupi all ka ebamõistlikku menetlusaega, kuid ebamõistlik menetlusaeg on oluline mitte olukorras, kus menetlus lõpetatakse ebamõistliku menetlusaja tõttu, vaid ikkagi üksnes siis, kui „isik mõistetakse õigeks või tema suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 p 1, 2 või 5 alusel“.
10. SKHS eelnõu nr 635 seletuskirja kohaselt ebamõistlik menetlusaeg kahju hüvitamise nõudmist ei võimalda. Kui isik annab nõusoleku menetluse lõpetamiseks liigpika menetlusaja tõttu, ongi see lõpetamine iseenesest talle kompensatsioon, mis kompenseerib ka eelnevalt tekitatud kahju. Kahju hüvitamise nõude võimaldamine KrMS §-de 205² ja § 274² kohaldamise korral oleks ebaloogiline ka seetõttu, et isikud, kes mõistetakse pärast liigpikka menetlust süüdi, saavad üksnes selle kompensatsiooni, et nende karistust vähendatakse. Kui aga riik karistamisest üleüldse loobub, ei ole mõistetav, miks peaks isik saama peale karistusest täieliku „pääsemise“ lisaks veel ka õiguse nõuda kahju hüvitamist.
11. Käesoleval juhul lõpetati A. Noorlinnu suhtes Tartu Ringkonnakohtu 24.08.2012 määrusega kriminaalasjas nr 1-06-2589 kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja möödumisega KrMS § 274² lg 1 tähenduses. Seega on käesolevas määruskaebemenetluses keskseks küsimuseks kriminaalmenetluse lõpetamiseks antav nõusolek KrMS § 274² lg 1 tähenduses, kuna SKHS alusel ei ole võimalik kahju hüvitamist nõuda, kui isik on andnud nõusoleku kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Kaebaja on seisukohal, et ta ei ole andnud kriminaalasjas nr 1-06-2589 nõusolekut kriminaalmenetluse lõpetamiseks.
12. Ringkonnakohus sellise väitega ei nõustu. Ringkonnakohus märgib, et tegemist on jõustunud kohtumäärusega, kuid materjalide pinnalt saab selgitada määruskaebuses esitatud väidet kriminaalmenetluse lõpetamisega mittenõustumise osas.
13. Ringkonnakohus, tutvudes kriminaalasjas nr 1-06-2589 A. Noorlinnu kaitsja K. Kooga poolt 29.04.2012 esitatud apellatsioonkaebuse, Tartu Ringkonnakohtu 30.04.2012 kohtuistungi protokolli ja Tartu Ringkonnakohtu 24.08.2012 määrusega, leiab, et kuigi Tartu Ringkonnakohtu istungil kriminaalmenetluse lõpetamine seoses mõistliku menetlusaja möödumisega sisuliselt arutusele ei tulnud, on A. Noorlind andnud teadliku nõusoleku kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 274² lg 1 tähenduses, mistõttu tal ei ole võimalik SKHS alusel kahju hüvitamist nõuda. Nimelt taotles A. Noorlinnu kaitsja K. Kooga apellatsioonkaebuse p-s 5 kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Tartu Ringkonnakohus on küsinud 30.04.2012 toimunud kohtuistungil A. Noorlinnult, kas viimane on tutvunud enda kaitsja, A. Kooga, poolt koostatud apellatsioonkaebusega ning soovib, et see läbi vaadataks, mille peale A. Noorlind vastab jaatavalt (Tartu Ringkonnakohtu kohtuistungi protokoll lk 2). Apellatsioonkaebuse läbivaatamise soovi saab ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul käsitleda muuhulgas ka kui nõusolekut kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses mõistliku menetlusaja möödumisega, kuna seda on taotletud A. Noorlinnu kaitsja poolt koostatud apellatsioonkaebuses ning Tartu Ringkonnakohus on kohtumääruse tegemisel juhindunud kaitsja poolt taotletust. Juhul kui A. Noorlind ei oleks olnud kriminaalmenetluse lõpetamisega nõus ning oleks soovinud menetluse jätkamist ja enda õigeks mõistmist, siis tal oleks olnud võimalik esitada Tartu Ringkonnakohtu 24.08.2012 määruse peale määruskaebus Riigikohtule. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et taolist määruskaebust esitatud ei ole, millest omakorda saab järeldada, et A. Noorlind oli kriminaalmenetluse lõpetamisega KrMS § 274² lg 1 tähenduses nõus. Siinkohal on nii Viru ringkonnaprokuratuur kui ka Riigiprokuratuur õigustatult viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-53-15 p 13, kus Riigikohus selgitab, et kui isik asjasse puutuvas osas maakohtu määrust vaidlustanud ei ole, saab ta lugeda kõnealuse otsustusega nõustunuks. Juhindudes eeltoodust leiab ringkonnakohus, et on alusetu tugineda aastaid hiljem kriminaalmenetluse lõpetamiseks vajaliku nõusoleku väidetavale puudumisele, kui A. Noorlinnu poolt vastavat otsustust edasi kaevatud ei ole ning Tartu Ringkonnakohtu määrus jõustus esialgsel kujul.
14. Samuti peab ringkonnakohus vajalikuks peatuda määruskaebuses toodud väitel, et kuidas puutub A. Noorlinnu poolt antavasse nõusolekusse tema kaitsja poolt antav nõusolek. Advokatuuri eetikakoodeks § 8 sätestab, et advokaat peab õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvidest, eelistades kliendi huve enda omadele. Teisisõnu kaitsja on seotud oma kaitsealuse õiguspositsioonidega. Ringkonnakohus on seisukohal, et A. Noorlinnu kaitsja ei oleks kriminaalmenetluse lõpetamist seoses mõistliku aja möödumisega taotlenud, kui see ei oleks olnud A. Noorlinnu huvides ning A. Noorlind sellega nõustunud ei oleks. Kaitsja ei saa kriminaalmenetluses lähtuda oma isiklikest huvidest, vaid ta juhindub oma töös enda kaitsealuse positsioonist, mis on omavahel kooskõlastatud. Sellest tulenevalt koostas A. Noorlinnu kaitsja apellatsioonkaebuse, milles taotles kriminaalmenetluse lõpetamist, mis oli A. Noorlinnu huvidega kooskõlas ja millega viimane oli nõus.
15. Ühtlasi väidab A. Noorlind, et ta ei olnud teadlik, missuguseid tagajärgi toob tema jaoks kaasa kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku aja möödumise tõttu. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna A. Noorlinnul, nagu eespool mainitud, oli sel ajal kaitsja, kes taotles apellatsioonkaebuses kriminaalmenetluse lõpetamist, millest A. Noorlind pidi olema teadlik, siis oleks pidanud A. Noorlind ise oma huvide eest seisma ja välja selgitama, missuguseid tagajärgi toob tema jaoks kaasa kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku aja möödumise tõttu. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et on alusetu tugineda väitele, et A. Noorlind ei olnud teadlik kriminaalmenetluse lõpetamisega kaasnevatest õiguslikest tagajärgedest. Eriti veel olukorras, kus vastavat otsustust vaidlustatud ei ole, millest saab järeldada, et A. Noorlind oli nõus Tartu Ringkonnakohtu 24.08.2012 määrusega kaasnevate tagajärgedega.
16. Lisaks juhib ringkonnakohus tähelepanu,

§ 5

lg 4 sätestab, et süüdimõistva otsuse korral on süüdistataval või menetlusalusel isikul õigus nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud meetmega tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui tema suhtes kohaldatud meede on oluliselt koormavam võrreldes talle mõistetud või määratud karistusega. Ka on isikul süüdimõistva otsuse korral õigus nõuda ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui tema karistust mõistliku menetlusaja ületamisest hoolimata ei kergendata. Käesolev säte räägib olukordadest, kus isikule on juba karistus mõistetud. Nagu korduvalt mainitud, ei ole A. Noorlindu kohtumenetluse käigus õigeks mõistetud ja tema suhtes ei ole menetlust KrMS § 199 lg 1 p-s 1, 2 või 5 toodud alustel lõpetatud, vaid A. Noorlinnu suhtes lõpetati tema nõusolekul kriminaalmenetlus ebamõistliku menetlusaja möödumise tõttu KrMS § 274² lg 1 tähenduses, mistõttu ei ole A. Noorlinnul võimalik nõuda kahju hüvitamist süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel. 30. Kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja möödumise tõttu ei ole võrdsustatav ei isiku õigeks- ega süüdimõistmisega. Sisuliselt loobub riik kriminaalasja menetlemisest seoses mõistliku aja möödumisega, misläbi heastatakse isikule tema õiguste rikkumine, kuna mõistliku aja jooksul ei ole jõutud kriminaalasjas lahendini. Tegemist on riigipoolse lahendusega reageerimaks ebamõistliku menetluse kestusele. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus,

alusel ei ole võimalik kahju hüvitamist nõuda, kui kriminaalmenetlus on lõpetatud mõistliku aja möödumise tõttu, kuna riik on juba kord heastanud isiku õiguste rikkumise.

1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu
2. septembri 2016 määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Mati Kartau Aarne Sarjas Tiit Lõhmus