← Eesti

2-15-18987/26

Obsah (7)§ 116§ 118§ 217§ 218§ 220§ 77§ 221

printi RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-15-18987 Otsuse kuupäev Tartu, 15. november 2017 Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Ants Kull ja Malle S

) § 114 järgi kostjale piisava ja mõistliku tähtaja mootoriremondi tegemiseks või mootori asendamiseks. Hageja viitas

§-le 116 ning selgitas, et pöördus pärast sõiduki mootoririkke tuvastamist juristi poole, kes võttis kostjaga telefoni teel kohe ühendust, et kohtuda ja läbi rääkida probleemi lahendus. Kostja ei soovinud hagejaga kohtuda ega läbirääkimisi pidada. Sõiduki uus mootor maksaks peaaegu sõiduki müügihinna ning kallis oleks ka mootori remont, sest vahetada oleks vaja kõik põhilised osad.

  1. septembril 2015 saatis hageja esindaja posti teel tähitud kirjaga kostjale sõiduki müügilepingust taganemise teate, kuid kostja keeldus seda vastu võtmast. Seejärel helistas hageja esindaja kostjale, kuid kostja keeldus teate vastuvõtmisest ega olnud müügilepingust taganemisega nõus. Hageja esindaja saatis
  2. detsembril 2015 kostja töökohta kulleriga lepingu ülesütlemise teate, kuid kostja keeldus selle vastuvõtmisest.
  3. augustil 2016 esitas hageja kohtule Peugeot´ ametliku esindaja akti, mille kohaselt ei vastanud sõidukile tehtud remont tootjatehase juhenditele ja võib kaasa tuua mootoriploki purunemise. Ebakvaliteetse remondi tõttu ohustab sõiduk teisi liiklejaid, juhti ja kaasreisijaid.
  4. Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et hageja väited on tõendamata. 2

(9)2-15-18987 Kostja vastuse kohaselt ei teadnud ta, et sõidukil oleks varjatud puudusi. Hageja sai enne sõiduki ostmist teada, et mootorikett lagiseb ja klapikambri kaas lekib. Järelikult ei olnud õlileke varjatud puudus. Sõiduki tehnoülevaatusel ei tuvastatud rikkeid. Hageja ei ole viidanud ega tõendanud, mis oli lepingust taganemiseks aluse andnud kostja oluline lepingurikkumine. Riiklikult tunnustatud ekspert Raul Põdersalu tuvastas, et sõiduki mootoril ei olnud ühtegi ohtlikku ega sõiduki kasutamist takistavat puudust. Kostja müüs hagejale kasutatud sõiduki, mis ei saanud olla uue sõidukiga samaväärne. Kostja ei teinud sõiduki mootorile hageja viidatud keevitustöid. Kostja ei vastuta pärast sõiduki üleandmist tekkinud rikete eest. Asjasse ei puutu väited, nagu võiks ühe detaili võimaliku purunemisega kaasneda liiklusõnnetus.
  1. Harju Maakohus jättis
  2. septembri
  3. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1650 eurot ja viivise. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: kostja avaldas Internetis sõiduki müügikuulutuse, mille kohaselt oli sõiduk heas tehnilises seisundis ja läbipaistva ajalooga; hageja tegi sõidukile enne ostmist tehnilise kontrolli margiesinduses; sõiduk läbis enne müüki korralise tehnoülevaatuse;
  4. aprillil 2015 sõlmisid hageja ja kostja ostu-müügilepingu, millega kostja müüs hagejale kasutatud sõiduki hinnaga 6000 eurot; hageja tasus kostjale sõiduki müügihinna, sai sõiduki valduse ja registreeris sõiduki Maanteeametis enda nimele. Pooled vaidlevad selle üle, kas pärast müügilepingu sõlmimist ilmnes sõidukil varjatud puudus, mille eest kostja vastutas ning mille tõttu oli hageja õigustatud lepingust taganema, nõudma kostjalt lepingu alusel makstud raha tagastamist ning kahju hüvitamist. Maakohus leidis, et hageja ei tõendanud, et kostja rikkus müügilepingut oluliselt

§ 116

lg 2 mõttes ning et esinesid materiaalsed ja formaalsed alused lepingust taganemiseks (

§ 118lg 1, § 188 lg 2).

Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja müüs hagejale kasutatud sõiduki. Maakohus viitas

§ 217

lg-le 1, lg 2 p-le 1, § 77 lg-le 1 ning leidis, et kuna müügilepingus ei lepitud kokku sõiduki kvaliteedis, pidi sõiduk vastama tavapärastele kasutatud sõidukite nõuetele. Hageja ei saanud eeldada, et ükski sõiduki detail ei ole kulunud ning sõiduk ei vaja tulevikus remonti. Hageja võis eeldada, et sõiduk on kasutamiskõlbulik, ei ole ohtlik talle või kaasreisijatele ning et sõidukil ei ole selle kasutamist takistavaid varjatud rikkeid või defekte.

§ 218

lg-te 1 ja 3 kohaselt ei sõltu müüja vastutus sellest, kas või millises osas ta ise teadis sõiduki puudustest. Sõiduki oluliste ja varjatud defektide eest pidi kostja müüjana vastutama ka siis, kui ta ise defektidest ei teadnud ega omanud eriteadmisi sõidukite mootorite või nende tehnilise seisundi kohta.

§ 218

lg 4 järgi ei vastuta müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma. Maakohus viitas

§ 220

lg-le 1, § 222 lg-tele 1 ja 6, § 223 lg-le 1 ja § 116 lg-le 4 ning leidis, et hageja ei tõendanud olulist lepingurikkumist ega sõidukil selle kasutamist välistavat või sõiduki juhile, kaasreisijatele või teistele liiklejatele ohtu põhjustavat defekti. Hageja ei tõendanud, et teatas sõiduki puudusest kostjale mõistliku aja jooksul pärast sellest teada saamist, ega seda, et andis kostjale mõistliku aja puudustega lepingu eseme parandamiseks või asendamiseks või et esitas kostjale nõuetekohase lepingust taganemise avalduse. Maakohus selgitas hagejale 6. juunil 2016 vajadust oma nõuet täiendavalt tõendada ja põhistada. Muu hulgas selgitas maakohus, et hagejal tuleb põhistada ja tõendada lepingust taganemiseks formaalsete ja materiaalsete eelduste olemasolu (mh kostjale enne lepingust taganemist kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmine; millal hageja sai esimest korda teada väidetavatest sõiduki puudustest ja kas või millal ta nõudis kostjalt puuduste kõrvaldamist). Hagiavaldusele ei ole lisatud lepingust taganemise avaldust, vaid on lisatud lepingu ülesütlemise teade Hagejal tuleb tõendada kostja olulist lepingurikkumist ehk seda, milline oli sõidukil esinenud oluline puudus, mille tõttu ei 3

(9)2-15-18987 vastanud sõiduk lepingule. Vaatamata maakohtu selgitustele ei esitanud hageja kohtule täiendavaid nõude põhistusi ega tõendeid ei kohtu antud tähtaegadeks ega hiljem. Maakohus leidis, et ühestki tõendist ei nähtu vaatamata kohtu selgitustele, millal teatas hageja kostjale sõiduki olulisest puudusest ja millal andis hageja kostjale täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Ülesütlemise teatest ei nähtu, kas hageja soovis lepingut üles öelda või sellest taganeda. Teates ei antud kostjale täiendavat tähtaega ning sealt ei nähtu üheselt sõiduki oluline puudus. Hageja ei toonud välja ega tõendanud kostja lepingurikkumist ega seda, kuidas pidi kostja väidetav rikutud lepinguline kohustus kaitsma hagejat talle tekkinud kahju eest ning milline oli põhjuslik seos kostjale etteheidetava rikkumise ja hagejale tekkinud kahju vahel. Maakohus leidis, et Karla Auto O.K. OÜ tõendis üksnes viidatakse võimalikule tulevikus tekkivale ja mootorit kahjustavale olukorrale, mitte ei tuvastatud olulist mootoririket. Viidatud tõendist ei järeldu, et kirjeldatud veaga sõiduki kasutamine oleks sõidukijuhile või kaasreisijatele ohtlik. Kuna hageja ei pidanud õlileket lepingust taganemise tinginud varjatud puuduseks, ei ole poolte väited õlilekke või selle tuvastamise aja kohta olulised. Lisaks ei saanud tegemist olla puudusega, millest hageja ei teadnud ega pidanudki teadma, sest õlileke tuvastati sõiduki ülevaatusel Peugeot´ esinduses enne lepingu sõlmimist. Maakohus osutas, et Auto Forte Tallinn OÜ
  1. juuni
  2. a akt (
  3. juuni
  4. a akt) on kohtule esitatud ilma allkirjata, mistõttu ei saa kohus veenduda tõendi usaldusväärsuses. Maakohus tuvastas, et
  5. juuni
  6. a akti kohaselt võivad nukkvõlli kulumisjäljed tulevikus kaasa tuua probleeme mootori õlirõhuga tühikäigu pööretel.
  7. juuni
  8. a aktis tuvastati veakood, mis viitas gaasijaotuse liigsele kulumisele.
  9. juuni
  10. a aktis leiti, et tehtud tööd ei vasta tootjatehase ettekirjutusele ning selliselt remonditud nukkvõlli otsapukk võib kaasa tuua gaasijaotuse purunemise. Diagnostika veakoodi P0342 korral nägi tootjatehas ette mootori keti, ketitaldade ja ketipinguti vahetuse. Maakohus leidis, et
  11. juuni
  12. a akti alusel ei saa tuvastada, et sõidukil oleks mõni ohtlik puudus, mis välistaks selle kasutamise. Tõendis viidatud kulumuslikud puudused ei olnud puudusteks, mida hageja ei saanud kasutatud sõiduki ostmisel eeldada. Diagnostika veokoodile P0342 ei ole hageja hagiavalduses ega lepingust taganemise või selle ülesütlemise teates tuginenud.
  13. juuni
  14. a aktist võib järeldada üksnes seda, et nukkvõlli otsapukk oli keevitatud ning selline remontimise viis võib tulevikus kaasa tuua mootori gaasijaoturi purunemise. Hinnates kogumis kõiki tõendeid (mh Karla Auto O.K. OÜ tõendit,
  15. juuni
  16. a akti, hageja esitatud ajaleheartiklit), luges maakohus usaldusväärseks tõendiks pädeva riiklikult tunnustatud eksperdi R. Põdersalu arvamuse. R. Põdersalu on teinud põhjaliku sõiduki ülevaatuse, oma arvamust põhistanud ning lisanud arvamusele selle koostamise aluseks olnud tõendid ja andmed. Viidatud arvamuse kohaselt ei olnud sõidukil olulist ja varjatud puudust, mis oleks välistanud sõiduki kasutamise selle ohtlikkuse tõttu juhile, kaasreisijatele, kaasliiklejatele või sõiduki mootorile. Kuigi nukkvõlli otsapuki keevitamine ei olnud tootjatehase soovitatud remontimise viis, ei olnud see ebatavaline ega ohtlik. Maakohus leidis, et kuna sõidukil ei esinenud ühtegi ohtlikku ja selle kasutamist takistavat puudust (mh mootori kasutamist takistavat puudust), puudusid hagejal materiaalsed alused lepingust taganemiseks, sest kostja ei olnud lepingut oluliselt rikkunud. Kuna lepingu oluline rikkumine ei ole tõendatud, ei saa hageja lepingu rikkumisest tulenevaid kahjunõudeid rahuldada. Lisaks ei ole hageja oma kahjunõuet põhistanud ega tõendanud.
  17. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja välja mõista kostjalt hageja kasuks sõiduki müügihind ja tekitatud kahju, kokku 6164 eurot 50 senti. Muu hulgas leidis hageja, et keevitusega remont oli vajalik avariilise vigastuse kõrvaldamiseks, mitte mootori pikaajalise tavalise kasutamise tõttu. 4
(9)2-15-18987
  1. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  3. märtsi
  4. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda, rahuldas kostja avalduse ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja ringkonnakohtu menetlusega seotud menetluskulud 180 eurot ja viivise. Ringkonnakohus järgis maakohtu otsuse põhjendusi ega pidanud vajalikuks neid korrata (Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6). Ringkonnakohus viitas TsMS § 652 lg 1 p-le 1 ning leidis, et maakohtu tuvastatud asjaolud on kooskõlas asjas esitatud materjalidega ning tõendite hindamata jätmist või valet hindamist maakohtule ette heita ei saa. Maakohtu otsus vastab TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise nõuetele. Ringkonnakohus leidis, et maakohus hindas kogumis kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ja järeldas õigesti, et tõendatud ei olnud sõiduki lepingutingimustele mittevastavus ega müügilepingu oluline rikkumine. Maakohus ei kohelnud pooli ebavõrdselt, on analüüsinud mõlema poole tõendeid ning põhjendanud eelkõige R. Põdersalu arvamusest lähtumist. Maakohus kvalifitseeris nõuded õiguslikult õigesti ning selgitas hagejale tõendamiskoormust. Hageja väitis esimest korda apellatsioonkaebuses, et R. Põdersalu arvamus ei ole arvestatav tõend sõiduki ekspluatatsioonikõlblikkuse kohta, kuid ei esitanud R. Põdersalu arvamusele ühtki konkreetset vastuväidet. Ringkonnakohus ei kahelnud R. Põdersalu pädevuses ja esitatud arvamuse usaldusväärsuses. R. Põdersalu on arvamust põhjendanud ja lisanud sellele arvamuse aluseks olevad dokumendid (sh hageja esitatud dokumendid, nt Karla Auto O.K. OÜ tõend). Arvamuse kujundamisse kaasati ka sõiduki valdaja, kes sai proovisõidu ajal koos R. Põdersaluga esitada oma selgitusi. R. Põdersalu selgitas, et kuigi valmistajatehase remonditehnoloogia ei näe ette kinnituspuki purunemise korral nukkvõlli kinnituspukkide remonti, vaid mootori plokikaane vahetamise, kasutatakse igapäevases praktikas (eelkõige varuosade kulukuse tõttu) nukkvõlli kinnituspuki taastamist selle remontimise teel, sh keevitusega. Selle kohta on esitatud ka plokikaante remontimisega alates
  5. aastast tegeleva Ellips-K OÜ selgitus. Maakohus on R. Põdersalu arvamust teiste tõenditega kogumis hinnates õigesti järeldanud, et nukkvõlli kinnituspuki taastamine keevitusega on tavapärane ega muuda sõidukit kasutuskõlbmatuks. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et lepingutingimustele mittevastavust tuleb kasutatud asja puhul jaatada, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei ole. Toimiku materjalide järgi on sõiduk läbinud põhjaliku remondi, kasutuskõlbulik ja sellel ei esine puudusi, millest hageja enne lepingu sõlmimist ei teadnud. Mootori nukkvõlli kinnituspukkide remontimine keevitusega kui Ellips-K OÜ arvamuse järgi tavapärane mootori remontimise viis ei ole puudus, mida kasutatud sõidukitel tavaliselt esineda ei võiks. Ringkonnakohus nõustus hagejaga, et kui sõiduk on kasutuskõlbmatu, on ostjal võimalik lepingust taganeda. Seejuures ei ole müüja vastutuse puhul oluline, kas müüja ise sõiduki puudusest teadis. Seetõttu jättis ringkonnakohus maakohtu otsusest välja põhjenduse, et kostja ei teadnud sõiduki mootori remondist keevitusega. Üldreegli järgi vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest põhimõtteliselt alati, kui lepingutingimusele mittevastavus või selle tekkimise põhjus eksisteeris müüdud asja juhusliku hävimise või kahjustumise riisiko ostjale ülemineku hetkel 5
(9)2-15-18987 või tekkis asjale pärast selle ostjale üleandmist müüja kohustuse rikkumise tagajärjel (

§ 218lg 1).

Seega ei ole müüja vastutuse puhul tähendust sellel, kas hageja oleks pidanud eeldama sõiduki varjatud puudust talle esitatud remondiarve põhjal. Praeguses asjas ei jäetud hagi rahuldamata põhjusel, et kostja ei teadnud sõiduki mootori remontimise viisist või et hageja oleks pidanud mootori remonti keevitamisega eeldama. Hagi jäeti rahuldamata, kuna sellisel viisil remontimine on tavapärane ning sõiduk vastab lepingutingimustele (on sõidukõlbulik ega ole ohtlik selle kasutajale). MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

  1. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Alternatiivselt palub hageja maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata asja uueks lahendamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud oluliselt eksinud tõendite hindamisel, ei ole arvestanud materiaalõiguse normidega ning on sattunud vastuollu Euroopa Liidu sõidukite liiklusohutust reguleerivate tehniliste normide ja tüübikinnitust reguleerivate direktiivide ja määrustega, samuti liiklusseaduse § 33 lg 2 p-ga 2 ja § 73 lg-ga 1, majandus- ja kommunikatsiooniministri
  2. juuni
  3. a määrusega nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“. Kohutud pidasid sõiduki mootorisisest nukkvõlli tugilaagri keevitusega remonti sõiduki normaalse kulumise tavapäraseks kõrvaldamiseks. Kohtud hindasid valesti tõendeid ning eelistasid ebakompetentset riikliku eksperdi arvamust. Kohtud hindasid valesti tootjatehase ametliku esindaja teatist (
  4. juuni
  5. a akt), mille kohaselt gaasijaotussüsteemi nukkvõlli tugilaagri keevitusega remonditud mootoriga sõiduki kasutamine on keelatud. Kohtud pidasid usaldusväärseks R. Põdersalu arvamust, et selline remont on lubatud ja tavapärane, kuna katsesõidul mootoriploki keevisõmblus veel ei purunenud. Kui tootjatehase esindaja leiab, et selliselt remonditud mootoriga sõidukit ei tohi ekspluateerida ja see võib olla tarbijale ohtlik, tuleb eelkõige lähtuda tootjatehase esindaja arvamusest. Kohaliku riiklikult tunnustatud eksperdi arvamus ei ole arvestatav kohtulik tõend sõiduki ekspluatatsioonikõlblikkuse kohta, kuna ekspert ei ole pädev ümber lükkama tootjatehase poolt tuvastatud remonditehnoloogiat ega Eesti Vabariigis sõidukile tehase sertifikaadi alusel antud tüübikinnituse tingimusi. Riiklik ekspert ei saa ilma kompleksekspertiisita ümber lükata tootjatehase esindaja seisukohta. Maakohus leidis ekslikult, et
  6. juuni
  7. a akt viitab tulevikus tekkida võivale ohule ning on väheusaldusväärne. Karla Auto O.K. OÜ
  8. juuni
  9. a automootori tehnilise seisukorra akti järelduseks oli, et mootori rikke parandamise korral keevitamisega, ei ole mootori edaspidine kasutamine lubatud. Mootori ekspluatatsioon on tehniliste parameetrite järgi lubamatu ning ohtlik. Sellises seisukorras mootoriga edasine sõitmine võib rikkuda nii mootori kui ka turbo. Hageja leiab, et tõendatud on sõiduki kasutuskõlbmatus ning kostja rikkus oluliselt ostu-müügilepingu tingimusi. Kohtud leidsid ekslikult, et kuna sõiduki ostmise ajal stendil kontrollimisel mitteavaldunud varjatud puudus ei olnud lepingu eritingimuseks, ei ole hagejal õigust esitada kasutuses olnud sõiduki kohta kostjale pretensioone ega sõidukõlbmatu asja ostu-müügilepingust taganeda, sest hageja ei tõendanud lepingurikkumist. Tegemist ei olnud tavapärase remondi tulemustega. Selline keevitusega remont oli vajalik avariilise vigastuse kõrvaldamiseks, oli tehtud lubamatul ning tootjatehase esindaja arvates tehnoloogiat rikkuval viisil, mis võib seada ohtu nii mootori tehnoseisundi kui ka sellisel viisil remonditud mootoriga sõiduki kasutajate elu ja tervise. Hagejal oli õigus taganeda lepingust, kuna kostja viis ta eksitusse sõiduki tarvitamiskõlblikkuse osas, mis on transpordivahendi müügi korral kõige olulisem tingimus. Maakohus leidis ekslikult ja tuvastatud 6

(9)2-15-18987 asjaoludega vastuoluliselt, et hageja oleks pidanud olema müügi hetkel kursis mootori tehnoloogiliselt ohtlikul viisil tehtud remondiga, et hageja ei ole näidanud põhjuslikku seost sõidukõlbmatu sõiduki müügi ning tekkinud kahju vahel ja kostja ei vastuta

§ 218lg 4 alusel.

  1. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ning kohtute otsused muutmata. Kostja palub jätta kassatsioonimenetluse menetluskulud hageja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
  3. Esmalt juhib kolleegium tähelepanu sellele, et ringkonnakohtu otsus on menetluslike järelduste osas vastuoluline. Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 1 järgi jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste (otsuse p 34) kohaselt jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi. Lisaks viitas ringkonnakohus TsMS § 654 lg-le 6 ning märkis, et järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea vajalikuks neid korrata. Samas aga nähtub ringkonnakohtu otsusest (otsuse p 40), et ringkonnakohus jättis maakohtu otsusest välja põhjenduse, et kostja ei teadnud sõiduki mootori remondist keevitusega. Sellisel juhul on tegemist TsMS § 657 lg 1 p-s 21 sätestatud olukorraga, kus ringkonnakohus muudab kohtuotsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. 11.

§ 218

lg 1 esimese lause järgi vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem.

§ 218

lg 3 kohaselt vastutab müüja ka asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tekib pärast juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut ostjale, kui asja lepingutingimustele mittevastavus tekkis müüja kohustuste rikkumisest tulenevalt. 12.

§ 217

lg 1 järgi peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid.

§ 218

lg 2 p 1 järgi ei vasta asi muu hulgas lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi. Maakohus leidis, et sõiduki müügileping ei sisaldanud kokkulepet sõiduki kvaliteedi kohta. Ringkonnakohus nõustus TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu vastava seisukohaga. Kolleegium leiab, et kohtud rikkusid menetlusõiguse norme, kui jõudsid järeldusele, et pooled ei leppinud kokku sõiduki kvaliteedis. Hageja esitas maakohtus väite, et kostja kinnitas müügikuulutuses ja lepingu sõlmimisel, et sõiduk on heas tehnilises seisukorras, ekspluatatsioonikõlbulik, ei vaja remonti ega ole läbi teinud avariid. Nii apellatsioonkaebuses kui ka kassatsioonkaebuses rõhutas hageja, et keevitusega remont oli vajalik avariilise vigastuse kõrvaldamiseks, mitte mootori pikaajalise tavalise kasutamise tõttu. Kohtud rikkusid oluliselt menetlusõiguse norme, kuna jätsid tähelepanuta hageja väite, et kostja kinnitas müügikuulutuses ja lepingu sõlmimisel, et sõiduk on heas tehnilises seisukorras, ekspluatatsioonikõlbulik, ei vaja remonti ega ole läbi teinud avariid. TsMS § 442 lg 8 paneb kohtule kohustuse anda hinnang kõigile poolte esitatud faktilistele väidele ning kui kohus mõne väitega ei 7

(9)2-15-18987 nõustu, peab kohus seda otsuses põhjendama. Kohus ei saa jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes ütlema, millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb, seletades, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähtsust (Riigikohtu
  1. veebruari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 13). TsMS § 654 lg 5 esimese lause järgi peab kohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähtsust. Ringkonnakohus ei ole maakohtu rikkumist kõrvaldanud ja on sellega ka ise oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme.
  3. Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et sõiduki müügileping ei sisaldanud kokkulepet sõiduki kvaliteedi kohta, siis pidi sõiduk

§ 217

lg 1 ja § 77 lg 1 järgi vastama tavapärastele kasutatud sõidukite nõuetele.

§ 77

lg 1 teise lause kohaselt peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga, kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kasutatud asjade puhul tuleb arvestada sellega, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, ei ole veel lepingutingimustele mittevastavusteks. Samas tuleb lepingutingimustele mittevastavust jaatada siis, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine. Kasutatud asjade puhul võib asja puudus olla tekkinud ka mittenõuetekohase hoolduse tagajärjel (Riigikohtu 7. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-10, p 12). Ringkonnakohus on praeguses asjas sõiduki lepingutingimustele vastavuse hindamisel ekslikult hinnanud parandamise keskmist kvaliteeti, st kas nukkvõlli kinnituspuki taastamine keevitusega on tavapärane mootori remontimise viis. Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et sõiduki müügileping ei sisaldanud kokkulepet sõiduki kvaliteedi kohta ja sõiduk pidi

§ 217

lg 1 ja § 77 lg 1 järgi vastama tavapärastele kasutatud sõidukite nõuetele, tuleb hinnata, kas selliselt parandatud sõiduk vastab tavapärastele kasutatud sõidukite nõuetele ehk asja keskmisele kvaliteedile. 14. Kui ringkonnakohus tuvastab sõiduki lepingutingimustele mittevastavuse, tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas hageja on lepingust kehtivalt taganenud ja õigustatud nõudma lepingu alusel makstu tagastamist ja kas täidetud on kahju hüvitamise nõude eeldused. Muu hulgas peab ostja

§ 220

lg 1 esimese lause järgi asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale teatama mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama.

§ 220

lg 3 kohaselt, kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt, ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib ostja siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada ostuhinda või nõuda, et müüja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu. Kuna praeguses asjas leidis maakohus, et tõenditest ei nähtu, millal teatas hageja kostjale sõiduki olulisest puudusest, siis tuleb ringkonnakohtul muu hulgas kontrollida, kas täidetud on

§ 221lg 1 p-s 2 sätestatud eeldused.

Viidatud sätte järgi võib ostja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda sõltumata sellest, et ta asja üle ei vaadanud või selle lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui müüja teadis või pidi teadma asja lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei avaldanud seda ostjale. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja tuginenud asjaolule, et kostja pidi teadma sõiduki puudusest. 8

(9)2-15-18987
  1. Kostja on
  2. augustil 2017 aastal esitatud seisukohale lisanud tõendid (sõiduki fotod, väljavõtte Maanteeameti e-teenindusest). Ka hageja on
  3. augustil 2017 esitatud seisukohale lisanud tõendi („Postimehe“
  4. augusti
  5. a artikli). TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Eeltoodu tõttu ei võta kolleegium viidatud tõendeid toimikusse. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid füüsiliselt tagastada.
  6. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.
  7. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. Jaak Luik Ants Kull Malle Seppik 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.