3-16-336/12

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 16.05.2016, Tallinn Haldusasja number 3-16-336 Haldusasi E.K. kaebus Maksu- ja Tolliameti 12.01.2016 otsuse nr 64/00297-30-1 tühistamiseks ning kinnipeetud tulumaksu tagastamiseks. Menetlusvorm Kirjalik menetlus. Menetlusosalised Kaebuse esitaja E.K., Vastustaja Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Aiki Meister. Resolutsioon

1. Jätta E.K. kaebus rahuldamata.
2. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle avalikult teatavaks tegemisest arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1, § 182 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Harju Maakohtu 15.09.2014 kohtumäärusega lõpetati tsiviilasjas nr 2-08-29561 menetlus ja kinnitati E.K.a ja Eesti Vabariigi (Maksu-ja Tolliameti kaudu) vahel sõlmitud kompromiss. Kinnitatud kompromissi kohaselt hüvitab Maksu- ja Tolliamet (MTA) E.K.le dokumentaalselt tõendatud menetluskulud summas 3514 eurot; MTA maksab E.K.le 27.10.2002 teenistusülesannete täitmise ajal seoses MTA teenistuja poolt põhjustatud liiklusõnnetusega tekitatud tervisekahjustuste eest mittevaralise kahju hüvitise brutosummas 20 000 eurot, mille maksmisel peab MTA nimetatud summast kinni tasumisele kuuluva tulumaksu; MTA maksab E.K.le kahju hüvitise brutosummas 16 595 eurot, mille maksmisel peab MTA nimetatud summast kinni tasumisele kuuluva tulumaksu. 23.09.2014 kandis Rahandusministeerium E.K.le 25.09.2014 üle kompromissilepingus kokku lepitud kogu väljamaksmisele kuulunud summa, so 32 424,05 eurot, sealhulgas hüvitised, millest oli kinni peetud tasumisele kuuluv tulumaks.
3. aasta residendist füüsilise isiku tuludeklaratsioonist nähtuvalt sai E.K.
4. aastal pensioni summas 3359,55 eurot ning muud tulu, so MTA poolt makstud hüvitist, kokku 36595 eurot, millelt peeti kinni tulumaksu summas 7684,95 eurot. Tuludeklaratsioonis on tulust maha arvatud taotleja maksuvaba tulu summas 1728 eurot ning täiendav pensioni maksuvaba tulu summas 2520 eurot. Nimetatud tuludeklaratsiooni alusel on E.K.le kinnipeetud tulumaksust tagastatud 186,57 eurot. 14.12.2015 esitas kaebaja Rahandusministeeriumile taotluse tagastada kompromissilepingu alusel makstud tervise kahju hüvitiselt alusetult kinni peetud tulumaks summas 7684,95 eurot. Rahandusministeerium edastas taotluse MTA-le. MTA jättis 12.01.2016 otsusega nr 6-4/00297-30-1 kaebaja taotluse hüvitistelt kinni peetud tulumaksu tagastamise kohta rahuldamata. 15.02.2016 esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 12.01.2016 otsuse nr 6-4/00297-301 tühistamiseks ning kinnipeetud tulumaksu tagastamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja: Harju Maakohtu menetluses tsiviilasjas nr 2-08-29561 oli kaebaja hagi Eesti Vabariigi vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kaebaja ei nõustu MTA seisukohaga, et Võlaõigusseaduse alusel ühekordselt väljamakstud püsiva tervise kahju hüvitis tuleb maksustada tulumaksuga tulenevalt Tulumaksuseaduse (TuMS) § 12 lg-st
5. Kaebaja on seisukohal, et tervise kahjustamisega tekitatud kahju eest ühekordselt makstav hüvitis ei ole füüsilise isiku maksustatav tulu TuMS § 12 lg 1 tähenduses, vaid kujutab endast nn. valuraha kaotatud hüvede eest. Hüvitis peab kaebajal aitama elu lõpuni toime tulla majanduslikult ilma palgatulu võimaluseta. Selle hüvitise maksustamine tulumaksuga pole õiglane. Hüvitis ei suurenda vara ega ole saadud ka majandus- või kutsetegevuse tulemusena eesmärgiga teenida tulu. Kaebaja leiab, et vastustaja seisukoht, et ainult TuMS § 12 lg 3 sätestab, millised hüvitised ei kuulu residendist füüsilise isiku tulu hulka ning tulumaksu kohustuse sätestab väljamakse käsitlemine tagastamatu sissetulekuna, on eksitav ja põhjendamatu. TuMS § 19 lg 3 p 12 sätestab täiendavalt hüvitised, mida tulumaksuga ei maksustata tulenevalt nende hüvitiste olemusest ja eesmärgist. Võlaõigusseaduse alusel makstud ühekordne püsiva tervise kahju hüvitis on sama olemusega ja sama eesmärgiga. Kehtiv olukord, kus Tulumaksuseadus võimaldab maksuhalduril tulumaksu kohustust määrata tuginedes hüvitise tagastamatusele, arvestamata hüvitise eesmärki ja olemust, on kaebajat otseselt diskrimineeriv. Samasisuliste hüvitiste maksustamise eristamine on ilma mõistliku põhjenduseta ja seetõttu vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dega 12,
6. Kaebaja leiab, et kahju hüvitise maksustamiseks ei ole mõistlik põhjus, et väljamakstud kahju hüvitis on arvutatud kaebaja viimase ametipalga baasil ja seetõttu võrdsustatav kaebaja saamata jäänud palga tuluga, mille pealt oleks tulnud tasuda tulumaksu. Kümne aasta taguse brutopalga kasutamine ekvivalendi aluse ühikuna ei õigusta hüvitise maksustamist tulumaksuga. Kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 196 lg 7, Kaitseliidu seaduse (KaLS) § 61 alusel makstavate hüvitiste arvutamisel võetakse aluseks brutokuupalk ning Politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 75, Päästeteenistuse seaduse (PäästeTS) § 14, Vangistusseaduse (VangS) § 142 alusel makstakse hüvitisi x-kordse aasta palga ulatuses, kuid tulenevalt TuMS § 19 lg 3 p-st 12 on eelmainitud ekvivalendi alusel väljamakstud tagastamatud hüvitised maksuvabad ning makstakse välja võimalikult kiiresti. Võrdsustamise korral 2 oleks Rahandusministeerium enne väljamakse teostamist pidanud kahju (kaotatud palgatulu) pealt tasuma ka sotsiaalmaksu. Vastustaja seisukoht, et kompromisslepingut muuta tulumaksu kohustuse osas saab vaid samas tsiviilasjas, aga mitte halduskohtumenetluses, on arusaamatu ja põhjendamatu. Antud juhul ei toimu kompromisslepingu muutmist, vaid sisemine ümberjaotus. Väljamakse suurus Rahandusministeeriumile ei muutu. Tulumaksu kinnipidamine oli Rahandusministeeriumile kui hüvitise väljamakse tegijale seadusega pandud kohustus, riik ei saa olemuselt maksunõuet esitada hagimenetluses Võlaõigusseaduse alusel kompromisslepingu kaudu, olles ise ka kahju hüvitamiseks kohustatud isik. Maksunõue tuleb esitada haldusmenetluses, täpsemalt maksumenetluses tulenevalt Maksukorralduse seadusest (Riigikohtu lahend 3-2-1-25-06). Kaebaja on seisukohal, et vastustaja väide, et kaebaja ja vastustaja on tsiviilasjas nr 2-08-29561 sõlmitud kompromissilepingus sisuliselt kokku leppinud, et kaebaja ei vaidlusta asjaolu, et talle tehtud väljamaksete näol on tegemist tema maksustatava tuluga, millelt kuulub arvestamisele tulumaks, on ebaõige, meelevadne ja alusetu ning seab kahtluse alla Eesti Vabariigi poolse hea usu põhimõtte kompromissi sõlmimisel. Tulumaksu määramine ja kohustus ei saabunud liiklusõnnetuse tagajärjel ega olnud kahjunõude esemeks, vaid on Maksukorralduse seadusest ja Tulumaksuseadusest tulenev kohustus riigi ees. Antud juhul nähtub MTA vastuväidetest, et Eesti Vabariik käitus kompromisslepingu sõlmimisel hea usu põhimõtet rikkudes, avaldades alles hilisemalt 04.03.2016 kompromisslepingu sisulise tõlgendusena tingimuse, et kaebaja peab loobuma oma õigusvõimest maksumenetluses. Kaebaja on seisukohal, et hinnangulise kahju väljamakse vähendamine põhjusel, et isikul on riigi ees tulumaksu kohustus, ei ole kooskõlas Võlaõigusseaduses ja Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga. Antud juhul tekib ka sisuliselt absurdne olukord - kaebajale tekitati õigusvastaselt kahju Eesti Vabariigi poolt, kuid riik kahju tekitajana teenib tulu kaebajale tekitatud kahju pealt. Kaebaja leiab, et
7. aastal kehtinud Tulumaksuseadus võimaldab maksuhalduri tegevuses tulumaksukohustuse määramisel pahatahtlikku, omavolilist, meelevaldset ja diskrimineerivat tegevust ja rikub kaebaja PS §-des 12, 13, 25, 113 sisalduvaid maksukohustuslase õigusi õigusselgusele, õiguskindlusele, võrdsele kohtlemisele ja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele. Maksukohustuslasel on seaduse alusel õigus teada, millised on tema poolt tasumisele kuuluvad maksud, selleks peab seadus olema piisavalt selge ja ühemõtteline tulenevalt PS §-st
8. Eriti oluline on õiguskindlus tervise kahjustuse saanud isikule. Kaebaja on seisukohal, et
9. aastal kehtinud Tulumaksuseadus ei ole piisavalt selge ja ei määratle selgesõnaliselt Võlaõigusseaduse alusel tervise kahju hüvitise maksustamise korda, olles vastuolus PS §-dega 12, 13,
10. Vastustaja: Vastustaja on seisukohal, et
11. aastal kehtinud TuMS § 12 lg 3, mis kuulus kohaldamisele kaebajale tehtud väljamaksete ajal, sätestas, et füüsilise isiku tulu ei ole teise isiku kasuks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulu hüvitis ega otsese varalise kahju hüvitis, välja arvatud hüvitis, mida makstakse seoses ettevõtlusega. Käesolevat lõiget ei kohaldata hüvitistele, mille maksmisele on kehtestatud eraldi tingimused ja piirmäärad. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale tehtud mittevaralise kahju hüvitise väljamaksmisel oli tegemist kaebaja tagastamatu sissetulekuga, mis tähendab seda, et kaebaja vara suurenes. Seetõttu oli tegemist kaebaja tuluga, mis kuulus maksustamisele TuMS § 12 lg 1 alusel. Erandeid kaebajale tehtud väljamaksete osas ei sätestanud ka TuMS § 19, mis käsitleb pensionite, stipendiumite, toetuste, preemiate, hasartmänguvõitude, hüvitiste ja elatiste tulumaksuga maksustamist. Kaebaja ei ole ka vastavaid väiteid kohtule esitanud, kuna on leidnud, et kehtiv Tulumaksuseadus ei taga talle kui maksukohustuslasele Võlaõigusseaduse alusel tervise kahju hüvitamisel õigusselgust ja õiguskindlust, mille tõttu on Tulumaksuseadus vastuolus PS §-dega 12, 13 ja
12. Kaebaja on nõustunud, et
13. aastal kehtinud Tulumaksuseadus ei võimaldanud talle tehtud 3 väljamakseid maksustada teisiti, kui tsiviilasjas nr 2-08-29561 sõlmitud kompromissilepinguga kokku lepiti. Kaebajale väljamakstud kahju hüvitis kuuluks tulumaksuga maksustamisele juba seetõttu, et see on arvutatud kaebaja viimase ametipalga baasil ja olnuks maksustatav TuMS § 12 lg 1 järgi, kuna see väljamakse oleks võrdsustatav kaebaja saamata jäänud tuluga. Määrav on aga käesoleva vaidluse lahendamisel asjaolu, et kaebajale on tehtud väljamaksed kohtumenetluses sõlmitud kompromissilepingu alusel. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-148-04 on selgitatud, et kohtumenetluses oleva vaieldava kohustise osas kokkuleppe sõlmimine on käsitatav VÕS § 578 sätestatud kompromissilepinguna. Vastustaja rõhutab, et kaebajale
14. aastal tehtud väljamaksed on välja makstud tsiviilasjas nr 2-0829561 sõlmitud kompromissilepingu alusel. Kaebaja on seejuures õigesti viidanud VÕS §-le 578, mille kohaselt kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muuhulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Käesolevas vaidluses käsitletavad küsimused ei välju tsiviilasjas nr 2-08-29561 sõlmitud kompromissilepingu raamidest ega hõlma mingeid muid nõudeid, mida kompromissileping ei käsitlenud, nagu kaebaja on Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-118-10 viidates püüdnud väita. Kaebajale vastustaja poolt makstavate hüvitiste suurus ja nende tulumaksustamise küsimus oli tsiviilasjas nr 2-08-29561 sõlmitud kompromissilepingu vaieldamatuks osaks. Seetõttu ei ole kaebajal käesolevas haldusasjas võimalik kompromissilepinguga kokkulepitud asjaolusid tagantjärele muuta. Vaidlustatud otsuses on vastustaja
15. aastal kehtinud Tulumaksuseaduse kontekstis kaebaja tulumaksukohustust puudutavad sätted ka üle kontrollinud, mistõttu puudub kaebajal alus väideteks tema ebavõrdse kohtlemise kohta. Kompromissileping sõlmitakse vaieldavate ja ebaselgete õigussuhete kohta. Kaebaja on vastustajaga tsiviilasjas nr 2-08-29561 kompromissilepingu sõlminud ja tsiviilasi nr 2-08-29561 on lõpetatud. Kaebajale tehtud väljamaksete tulumaksustamise küsimus oli kompromissilepingu vaieldamatu osa (kompromissilepingu punktid 1.2 ja 1.3). Seega ei ole kaebajal võimalust käesolevas haldusasjas asuda vaidlustama asjaolusid, et temale tehtud väljamaksed ei olnud piisavad selleks, et tema kahju siiski täielikult kompenseerida ning väljamaksete maksustamine tulumaksuga oli tema suhtes ebaõiglane. Seejuures on kaebaja väited, nagu oleks vastustaja asunud piirama tema õigusvõimet halduskohtumenetluses, alusetud ja ainetud. Samuti on ainetud kaebaja väited selle kohta, et tulumaksu kinnipidamine talle väljamakstavatelt hüvitistelt on tekitanud illusoorse efekti kaebajale hüvitatava kahju summa suuruse kohta. Kaebaja ja vastustaja vahel sõlmitud kompromissilepingus on selgelt väljendatud, et vastustaja peab kaebajale väljamakstavatelt summadelt kinni tulumaksu (kompromissilepingu punktid 1.2 ja 1.3). Järelikult ei olnud kaebajat kompromissilepingu sõlmimisel eksitatud talle väljamakstavate summade osas. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kirjalikus menetluses kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. E.K. esitas Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Maksu-ja Tolliameti kaudu) vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (tsiviilasi nr 2-08-29561). Nimetatud tsiviilasjas saavutasid pooled kompromissi, mis kinnitati Harju Maakohtu 15.09.2014 määrusega. 4 Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 206 lg-le 2 pooled võivad asja lõpetada kompromissiga. Kompromissi sõlmimise tingimused on sätestatud TsMS §-s
16. Pooled võivad menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. Kohus kinnitab kompromissi määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kompromissi kinnitamise määruses märgitakse kompromissi tingimused (lg 1). Pooled esitavad kompromissilepingu allkirjastatuna kohtule või avaldavad kompromissi kohtule protokolli kandmiseks (lg 2). Kohus ei kinnita kompromissi, kui see on vastuolus heade kommetega või seadusega või rikub olulist avalikku huvi või kui kompromissi ei ole võimalik täita (lg 3). Kokkuleppe sõlmimine kohtu kinnitatud kompromissina asendab kokkuleppe notariaalset tõestamist (lg 6). Kompromissi saab tühistada ja selle tühisusele saab tugineda Tsiviilseadustiku üldosa (TsÜS) seaduses nimetatud alustel ning kompromissist saab taganeda või selle üles öelda Võlaõigusseaduses (VÕS) nimetatud alustel. Kompromissi saab tühistada või selle tühisusele tugineda ning kompromissist saab taganeda või kompromissi üles öelda üksnes kompromissi kui täitedokumendi alusel toimuva täitemenetluse hagiga lubamatuks tunnistamise menetluses. Kui kohus sellise hagi rahuldab, loetakse, et kompromissil ei ole täielikult või osaliselt õiguslikke tagajärgi ja menetlus asjas, milles kompromiss sõlmiti, jätkub (lg 8). Kompromissi saab pankrotimenetluses või täitemenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada (lg 9). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 578 annab kompromissilepingu mõiste, mille kohaselt kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes (lg 1). Eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused (lg 2). Kohus märgib, et kompromissleppe sõlmimine on poolte vaba tahte avaldus. Kompromissi sõlmima kedagi sundida ei saa. Juhul, kui lepingupool ei ole nõus mingi kompromissist tuleneva tingimusega, siis räägitakse see läbi ning kui kokkuleppele ei jõuta, siis kompromissi sõlmimine nurjub ja kohtumenetlus jätkub. Kaebaja ei ole teavitanud vastustajat (kompromissi osapoolt) ega kompromissi kinnitanud kohut (Harju Maakohut), et ei ole nõus mingi kompromissi tingimusega (nt p-d 1.2, 1.3 tulumaksu tasumise osas). Kohus märgib, et kaebuse esitaja nõustus kompromissleppe tingimustega ning tema lepinguline esindaja vandeadvokaat Kati Raudsepp kaebaja nimel (kompromissleppe pool on E.K., mitte tema esindaja) allkirjastas leppe, millest tulenevalt kompromiss sõlmiti ja kinnitati kohtumäärusega (mis on garantii kompromissleppe tingimuste täitmiseks). Enne kompromissi kinnitamist kohus kontrollib selle vastavust headele kommetele, seadusele, olulisele avalikule huvile, samuti kokkuleppe täidetavust. Kohus kompromissi kinnitades aktsepteeris selle seaduslikkust. Kaebuse esitajal oli võimalik kompromisslepet (konkreetset tingimust) kohtus vaidlustada, mida ta aga ei ole teinud. Kompromissi tingimused olid kaebajale hästi teada ja ta nõustus nendega (teda nõustas vandeadvokaadist esindaja, kes on õigusalaste eriteadmistega isik). Kompromisslepingu kinnitamise ja menetluse lõpetamise 15.09.2014 kohtumääruses, mis edastati lepingupooltele, on toodud edasikaebamise kord, mille kohaselt käesoleva kohtumääruse peale võivad pooled esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja kaudu 2 päeva jooksul (pooled soovisid kaebetähtaega lühendada) alates määruse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul alates määruse tegemisest. Kumbki pool ei ole soovinud kompromisslepet (kompromisslepingu tingimusi) maakohtus vaidlustada. Kompromissleppe punktis 7 on märgitud, et poolte kokkuleppel kompromiss lahendab ammendavalt ja lõplikult tsiviilasjas nr 2-08-29561 esemeks olevad nõuded. Hageja (E.K.) kinnitas tingimusteta ja tagasivõtmatult, et tal ei ole Eesti Vabariigi vastu 27.10.2002 toimunud liiklusõnnetusest tulenevaid olemasolevaid ega tulevikus tekkida võivaid nõudeid ega pretensioone ning hageja loeb nimetatud liiklusõnnetusest tulenevad vaidlused lõplikult lahendatuks. 5 Kohus nõustub vastustajaga, et kaebuse esitajale tehtud väljamaksete tulumaksuga maksustamise küsimus oli kompromissilepingu vaieldamatu osa (kompromissilepingu punktid 1.2 ja 1.3). Eelnimetatud punkt 1.2 sätestab, et MTA maksab E.K.le 27.10.2002 teenistusülesannete täitmise ajal seoses MTA teenistuja poolt põhjustatud liiklusõnnetusega tekitatud tervisekahjustuste eest mittevaralise kahju hüvitist brutosummas 20 000 eurot. Pooled on mittevaralise kahju hüvitise summas kokku leppimisel arvestanud kõiki tuvastatud asjaolusid. Mittevaralise kahju hüvitise maksmisel peab MTA nimetatud summast kinni tasumisele kuuluva tulumaksu. Punkti 1.3 kohaselt MTA maksab E.K.le kahju hüvitist brutosummas 16 595 eurot. Nimetatud kahju summa on arvestatud E.K.l teenistusest vabastamisel olnud ametipalga baasil. Kahju summaks on E.K. nelja aasta ametipalk (5410 Eesti krooni x 48 kuud = 259 680 Eesti krooni ehk 16 595 eurot). Hüvitise maksmisel peab MTA nimetatud summast kinni tasumisele kuuluva tulumaksu. Eelviidatud punktides on selgelt ja arusaadavalt märgitud, et vastustaja peab kaebajale väljamakstavatelt summadelt kinni tulumaksu. Seega ei olnud kaebajat kompromissilepingu sõlmimisel eksitatud talle väljamakstavate summade, sh tulumaksu kinnipidamise, osas. Kaebuse esitaja väidab, et
17. aastal kehtinud Tulumaksuseadus ei olnud piisavalt selge ja ei määratlenud selgesõnaliselt Võlaõigusseaduse alusel tervise kahju hüvitise maksustamise korda, olles vastuolus PS §-dega 12, 13,
18. Kohus ei anna hinnagut kehtivuse kaotanud seadusele ning ei teosta põhiseaduslikku normikontrolli kehtetu seaduse/õigusnormi suhtes. E.K.le tehtud väljamaksete ajal kehtis Tulumaksuseaduse (TuMS) § 12 lg 3 (
19. aastal kehtinud redaktsioonis), mis sätestas, et füüsilise isiku tulu ei ole teise isiku kasuks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulu hüvitis ega otsese varalise kahju hüvitis, välja arvatud hüvitis, mida makstakse seoses ettevõtlusega. Käesolevat lõiget ei kohaldatud hüvitistele, mille maksmisele on kehtestatud eraldi tingimused ja piirmäärad. Vastustaja on õigesti leidnud, et kaebajale tehtud mittevaralise kahju hüvitise väljamaksmisel oli tegemist isiku tagastamatu sissetulekuga, mis tähendab, et isiku vara suurenes ning millest tulenevalt oli tegemist TuMS § 12 lg 1 alusel maksustamisele kuuluva tuluga. Vaidlust ei saa olla selle üle, et
20. aastal kehtinud Tulumaksuseadus ei võimaldanud E.K.le tehtud väljamakseid maksustada teisiti, kui tsiviilasjas nr 2-08-29561 sõlmitud kompromissilepinguga kokku lepiti ning mis ei olnud seadusega vastuolus (kui tsiviilkohtumenetluses oleks kohus tuvastanud, et näit. kompromissleppe p-d 1.2 ja 1.3 on tulumaksu kinnipidamise osas õigusvastased, siis sellisel juhul oleks kohus võimaldanud kompromisslepet muuta või oleks kuulutanud kompromissi nurjunuks ja jätkanud kohtumenetlust). Kohus nõustub vastustajaga, et käesoleva asja lahendamisel on määravaks asjaolu, et kaebuse esitajale on tehtud väljamaksed kohtumenetluses sõlmitud kompromissilepingu alusel ja selle täitmiseks (kompromissleppe tingimuste täitmine on poolte kohustus). Vastustaja kinnitas kohtule, et käesolevas vaidluses käsitletavad küsimused ei välju tsiviilasjas nr 2-08-29561 sõlmitud kompromissilepingu raamidest ega hõlma mingeid muid nõudeid, mida kompromissileping ei käsitlenud. Kaebaja ei ole kohtule vastupidist tõendanud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-le 2 kohaselt kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidetega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kohus märgib, et nõustub vastustaja põhjendustega, mida ei pea üle kordama. Vastustaja on õigesti leidnud, et kaebajale makstavate hüvitiste suurus ja nende tulumaksustamise küsimus oli tsiviilasjas nr 2-08-29561 sõlmitud kompromissilepingu vaieldamatuks osaks, mistõttu ei 6 ole kaebajal käesolevas haldusasjas võimalik kompromissilepingus kokku lepitud asjaolusid tagantjärele muuta (see väljuks ka halduskohtu pädevusest). Lisaks vastustaja kinnitas kohtule, et vaidlustatud otsuses on maksuhaldur
21. aastal kehtinud Tulumaksuseaduse kontekstis E.K.le tulumaksukohustust puudutavad sätted üle kontrollinud. Kohus leiab, et maksuhalduri 12.01.2016 otsus nr 6-4/00297-30-1, millega jäeti kaebaja taotlus hüvitistelt kinni peetud tulumaksu tagastamiseks rahuldamata, on piisavalt põhjendatud ning oma sisult selge, arusaadav ja kontrollitav. Kohus kokkuvõtvalt asub seisukohale, et kaevatav otsus on õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks, sh kinnipeetud tulumaksu tagastamiseks. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus tehti kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik 7