← Eesti

4-16-5811/27

Obsah (4)§ 124§ 26§ 127§ 23

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi 4165811 17. november 2017 Eesistuja Paavo Randma, liikmed Lea Kivi ja Peeter Roos

) § 124 lg 2 järgi rahatrahviga 4000 eurot

  1. ja
  2. aastal patarei- ja akujäätmete kogumise määrade täitmata jätmise eest ning samuti

§ 124

lg 2 järgi rahatrahviga 10 000 eurot samal perioodil patarei- ja akujäätmete ringlussevõtu määrade täitmata jätmise eest. 1.1.

§ 124

lg 1 järgi on väärteona karistatav tootjale ja turustajale pandud kohustuse oma toodetest tekkinud jäätmed kehtestatud korras kokku korjata rikkumine või taaskasutamise nõude mittetäitmine.

§ 26

lg 1 kohaselt on tootja kohustatud tagama tema turule lastud probleemtootest tekkivate jäätmete kogumise ja nende taaskasutamise või kõrvaldamise.

§ 26

lg 9 kohaselt võib tootja need kohustused üle anda tootjate ühendusele või ühineda tootjate ühendusega, mille tulemusena vastutab tootja kohustuste täitmise eest tootjate ühendus. Menetlusalune isik on tootjate ühendusena toodetest tekkinud jäätmete kokkukorjamise ja taaskasutamisega seotud kohustused tootjatelt üle võtnud. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati MTÜ-d Eesti Elektroonikaromu eeltoodud kohustuste täitmata jätmise eest kokku neljas episoodis. Otsuse järgi ei taganud MTÜ Eesti Elektroonikaromu juhatuse liige A. K., et 1) patarei- ja akujäätmete kogumise määr ületab perioodil 1. jaanuarist 2014 kuni 31. detsembrini 2014

§ 26lg 8 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 7.

augusti

  1. a 4-16-5811 määruse nr 124 „Patareidest ja akudest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord ning sihtarvud ja sihtarvude saavutamise tähtajad“ (edaspidi VVm nr 124) § 6 lg 2 ps 1 sätestatud määra (25%); 2) patarei- ja akujäätmete kogumise määr ületab perioodil
  2. jaanuarist 2015 kuni
  3. detsembrini 2015 VVm nr 124 § 6 lg 2 ps 1 sätestatud määra (25%); 3) patarei- ja akujäätmete minimaalne ringlusse võtmise osakaal ületab perioodil
  4. jaanuarist 2014 kuni
  5. detsembrini 2014 VVm nr 124 § 7 lg 1 ps 3 sätestatud sihtarvu (50%); 4) patarei- ja akujäätmete minimaalne ringlusse võtmise osakaal ületab perioodil
  6. jaanuarist 2015 kuni
  7. detsembrini 2015 VVm nr 124 § 7 lg 1 ps 3 sätestatud sihtarvu (50%). 1.
  8. Jättes eeltoodud kohustuste täitmise tagamata, rikkus A. K.

§ 26lgst 1, § 26 lgst 9 ja VVmst nr 124 tulenevaid nõudeid.

Õiguskuuleka käitumise korral oleks A. K. pidanud tagama, et patareija akujäätmeid kogutakse kalendriaasta jooksul vähemalt 25% määral ning võetakse ringlusesse keskmiselt 50 massiprotsendi ulatuses. A. K. pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Seega on A. K. tegu koosseisupärane. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine. 1.3. A. K. oli MTÜ Eesti Elektroonikaromu ainus juhatuse liige, kes organiseeris tootjavastutusorganisatsiooni põhitegevusena patareidest ja akudest tekkinud jäätmete kogumist ja ringlusse võtmist. A. K. pani teo toime juriidilise isiku huvides ning juriidilise isiku õigus- ega süüvõimet välistavaid asjaolusid ei esine. Seega vastutab MTÜ Eesti Elektroonikaromu karistusseadustiku (KarS) § 14 lg 1 kohaselt A. K. toimepandud teo eest

§ 124lg 2 järgi.

  1. Kohtuvälise menetleja
  2. juuli
  3. a otsuse peale esitasid maakohtule kaebuse MTÜ Eesti Elektroonikaromu kaitsjad vandeadvokaat Martin Triipan ja vandeadvokaadi abi Sandra-Kristin Noot. Kaitsjad palusid kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Alternatiivselt palusid kaitsjad kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist isikule mõistetud karistuse osas.
  4. Harju Maakohtu
  5. märtsi
  6. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt. Maakohus lõpetas väärteomenetluse esimese ja kolmanda episoodi osas väärteo aegumise tõttu ning teise episoodi osas teos väärteotunnuste puudumise tõttu. Neljandas episoodis, s.o
  7. a patarei- ja akujäätmete minimaalse ringlussevõtu sihtarvu täitmata jätmises, ja MTÜ Eesti Elektroonikaromu karistamises 10 000 euro suuruse rahatrahviga, jättis maakohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata. Kohus ei rahuldanud kaitsjate taotlust tunnistada

§ 127lg 2 p 1 põhiseadusvastaseks.

Taotletud kaitsjatasust 2918 eurot luges kohus mõistlikuks ja vajalikuks 948 eurot, millele lisandub käibemaks. 3.1. Neljanda episoodi kohta märkis maakohus järgmist. Menetlusalune isik, olles

§ 26

lgte 1, 8, 9 järgi tootjatelt üle võtnud probleemtootest tekkivate jäätmete taaskasutamise kohustuse, oli VVm nr 124 § 7 lg 1 p 3 järgi kohustatud võtma ringlusesse aku- ja patareijäätmeid vähemalt 50% ulatuses. MTÜ Eesti Elektroonikaromu on 2015. aastal jätnud kohustuse täies ulatuses täitmata. A. K. oli menetlusaluse isiku ainus juhatuse liige ning ta võttis ainuisikuliselt vastu patarei- ja akujäätmete kogumise ja taaskasutamise otsuseid, seega kuulus kohustuse täitmine A. K. vastutusalasse. Kuna ringlussevõtu määrad jäeti täitmata menetlusaluse isiku kulude kokkuhoidmiseks, tegutses A. K. juriidilise isiku huvides. Seega KarS § 14 lgst 1 tulenevalt on MTÜ Eesti Elektroonikaromu pannud A. K. kaudu toime

§ 124lg 2 objektiivsele koosseisule vastava teo. Ringlussevõtu määrade täitmata jätmine oli kavatsetud, teos puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. 2

(7)2 4-16-5811 3.2. Kohtuistungil kaitsjate esitatud taotluse tunnistada

§ 127lg 2 p 1 põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks jättis maakohus rahuldamata.

PS § 48 lg 4 puudutab vaid nn vabasektori loodud ühinguid. Kuna MTÜ Eesti Elektroonikaromu võtab ettevõtjatelt raha eest vastutuse üle, s.o osutab ärilist teenust, on tegemist ärisektorisse kuuluva ühendusega. Seega PS § 48 lg 4 praeguses asjas ei kohaldu. 3.

  1. Menetlusaluse isiku kaitsjatasu 2918 eurot ei pidanud maakohus mõistlikuks. Mõistlikuks tuleb lugeda kaitsja tunnitasu, mida oleks tavapärasel juhul makstud ühele kaitsjale. Antud juhul kattuvad vandeadvokaadi osutatud teenused vandeadvokaadi abi osutatud teenustega, kuid n-ö topelttöö ei ole hüvitatav. Võttes arvesse, et menetluses oli kandev roll just vandeadvokaadi abil, tuleb mõistlikuks lugeda tema tunnihind, s.o 120 eurot. Arvestades asja mahtu, pidas kohus taotluses märgitud 21,2 tunnist osutatud õigusabist põhjendatuks ja mõistlikuks 7,9 tundi. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et põhjendatud on kaitsjatasu 948 eurot, millele lisandub käibemaks. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  2. Harju Maakohtu
  3. märtsi
  4. a otsuse peale esitasid kassatsiooni MTÜ Eesti Elektroonikaromu kaitsjad. Kaitsjad taotlevad väärteoasja menetluse lõpetamist ning väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §de 72 ja 83 põhiseadusvastaseks tunnistamist osas, milles need annavad mittetulundusühingu väärteoasja arutamise pädevuse kohtuvälisele menetlejale. Alternatiivselt taotletakse isikule mõistetud karistuse vähendamist. Samuti paluvad kaitsjad hüvitada menetlusalusele isikule valitud kaitsjatele nii maakohtu kui ka Riigikohtu menetluse eest makstud tasu täies ulatuses. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgnevad. 4.
  5. PS § 48 lg 4 näeb ette, et mittetulundusühingut võib trahvida ainult kohus. Maakohtu seisukoht, et see põhimõte kehtib vaid teatud tüüpi mittetulundusühingute puhul, on alusetu. Isegi kui PS § 48 lg 4 kohalduks vaid vabasektori mittetulundusühingute puhul, ongi MTÜ Eesti Elektroonikaromu käsitatav nimetatud ühinguna, kuna tootjate huvides tegutsemise kõrval täidab ta ühiskondlikku ja keskkonnakaitselist eesmärki. 4.
  6. Patarei- ja akujäätmete ringlussevõtu sihtarvude saavutamise kohustus on üksnes MTÜ-l Eesti Elektroonikaromu, mitte selle juhatuse liikmel A. K-l. Sellest tulenevalt ei vasta A. K. tegu väärteokoosseisu tunnustele. Kuna ei ole tuvastatud juhatuse liikme koosseisupärast tegu, mida saaks KarS § 14 lg 1 alusel omistada MTÜ-le Eesti Elektroonikaromu, on menetlusaluse isiku vastutus välistatud. 4.
  7. Menetlusaluse isiku süü on väike ning esinevad karistust kergendavad asjaolud. Ta ei võtnud jäätmeid ringlusesse, kuna ootas, et koostööpartner saaks jäätmeloa. See võimaldanuks koostööpartneril objektide ümbertöötlemist Eestis, mis oleks menetlusalusel isikul võimaldanud vältida jäätmete transporti välismaale. Kuna ohtlike jäätmete transpordiga tekivad täiendavad keskkonnaohud, soovis isik jäätmeid ajutiselt hoiustades käituda võimalikult keskkonnasõbralikult. 4.
  8. Maakohus on ekslikult lugenud menetluskulu osaliselt põhjendamatuks. Kahe kaitsja poolt õigusabi osutamine on põhjendatud tulenevalt asja keerukusest ning vandeadvokaadi ja vandeadvokaadi abi patroonisuhtest: abi tegutseb patrooni juhtimisel. Lisaks pole maakohus arvestanud seda, et kaitsjate vahel oli tööjaotus ning see ei toonud kaasa töö dubleerimist. Maakohtu menetluses kaitsjatele makstud tasu tuleb tervikuna lugeda põhjendatuks ja menetlusalusele isikule hüvitada.
  9. Kohtuvälise menetleja esindaja leiab kassatsioonivastuses, et maakohtu lahend on põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. 3

(7)3 4-16-5811 KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  1. Kolleegium lahendab esmalt kassatsioonis esitatud taotluse tunnistada väärteomenetluse seadustik osaliselt põhiseadusega vastuolus olevaks (I). Seejärel selgitab kolleegium juriidilise isiku tegevusetusdelikti eest vastutusele võtmise eeldusi ja hindab, kas praeguses asjas on menetlusaluse isiku käitumise koosseisupärasus tuvastatud nõuetekohaselt (II). Viimasena lahendab kolleegium menetluskulude hüvitamise küsimuse ja võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemuse (III). I
  2. Kassatsioonis leitakse, et VTMS §d 72 ja 83 on oma koosmõjus vastuolus PS § 48 lgga 4 osas, milles need annavad mittetulundusühingu väärteoasja arutamise pädevuse kohtuvälisele menetlejale. Kuigi tegemist on asjasse puutuvate normidega, ei nõustu kolleegium kaitsjate hinnanguga, et Keskkonnainspektsiooni poolt menetlusalusele isikule rahatrahvi määramine oli põhiseadusvastane.
  3. PS § 146 ls 1 kohaselt mõistab õigust kohus. Senises PS § 146 ls 1 tõlgenduspraktikas ei ole siiski õigusemõistmise funktsiooni viimine kohtusüsteemist väljapoole välistatud, näiteks väärteoasjades on aktsepteeritud kohtuvälise menetleja instituuti. Karistusotsuse tegemist kohtuvälise menetleja poolt saab aga lubatavaks pidada vaid juhul, kui kohtuvälise menetleja otsusega karistatud isikule on tagatud võimalus asja täiemahuliseks lahendamiseks kohtus. Sellest tulenevalt peab ka kohtuvälise menetleja järel väärteoasja arutama asuv maakohus lahendama asja algusest ja täies ulatuses (de novo, ab ovo), kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ja lahendades kõik isiku vastutusele võtmise eelduseks olevad küsimused, sõltumata esitatud kaebuse piiridest (vt VTMS § 123 lg 2, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. septembri
  5. a otsus asjas nr 3115616, p 14 ja
  6. mai
  7. a otsus asjas nr 3113017, p 7). Ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 6 tõlgendamisel on asutud seisukohale, et kuigi väiksemate rikkumiste eest vastutusele võtmise ja karistamise usaldamine täitevvõimu asutustele ei ole konventsiooniga vastuolus, tuleb rõhutada, et asjaomasel isikul peab olema võimalus vaidlustada iga tema suhtes tehtud otsus kohtus, mis pakub artikliga 6 ette nähtud tagatisi (vt nt Euroopa Inimõiguste Kohtu
  8. veebruari
  9. a otsus asjas Öztürk vs. Saksamaa, p 56;
  10. oktoobri
  11. a otsus asjas Schmautzer vs. Austria, p 36;
  12. oktoobri
  13. a otsus asjas Gradinger vs. Austria, p 44;
  14. märtsi
  15. a otsus asjas Grande Stevens jt vs. Itaalia, p 139 ja
  16. juuli
  17. a otsus asjas Tolmachev vs. Eesti, p 43).
  18. Kolleegiumi hinnangul on PS § 48 lgs 4 kirjeldatud põhimõte, mille kohaselt saab mittetulundusühingule trahvi määrata vaid kohus, samamahuline PS § 146 ls-s 1 sätestatud põhimõttega. Seega tuleb ka PS § 48 lgt 4 osas, mis puudutab mittetulundusühingule kohtuvälise menetleja poolt väärteo toimepanemise eest rahatrahvi määramist, sisustada PS § 146 ls 1 senise tõlgenduspraktika kontekstis. Järelikult ei ole PS § 48 lg 4 järgi välistatud kohtuvälise menetleja poolt mittetulundusühingu karistamine väärteo toimepanemise eest rahatrahviga seni, kuni mittetulundusühingul on võimalik taotleda väärteoasja täiemahulist lahendamist kohtus. Käesolevas asjas ei ole menetlusaluse isiku ligipääs kohtuvälise menetleja trahviotsustuse kohtulikule kontrollile olnud takistatud, maakohus on lahendanud väärteoasja täies ulatuses ja isik on saanud efektiivselt oma õigusi kohtulikult kaitsta. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et asjas ei esine menetlusaluse isiku põhiõiguste riivet, mis annaks alust kahelda kehtiva regulatsiooni põhiseaduspärasuses. Lähtudes eeltoodust jätab kolleegium kaitsjate taotluse rahuldamata. II 4
(7)4 4-16-5811
  1. Asjas on tuvastatud, et MTÜ Eesti Elektroonikaromu juhatuse liige A. K. ei taganud, et menetlusalune isik täidab
  2. aastal patarei- ja akujäätmete minimaalse ringlusse võtmise sihtarvu. Sellest tulenevalt süüdistatakse MTÜ-d Eesti Elektroonikaromu

§ 124

lg 2 järgi, mis näeb ette vastutuse jäätmete taaskasutamise nõude täitmata jätmise eest. Seega on tegemist olukorraga, kus juriidilisele isikule heidetakse ette teatud kohustuste täitmata jätmist, s.o tegevusetust. Järgnevalt selgitab kolleegium juriidilise isiku tegevusetusdelikti järgi vastutusele võtmise eeldusi (otsuse p-d 11-12) ja hindab seejärel, kas praeguses asjas on need eeldused täidetud (otsuse p-d 13–16).

  1. KarS § 14 lg 1 sätestab, et juriidiline isik vastutab seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt näeb kõnealune omistamisnorm ette tuletatud (derivatiivse) vastutuse põhimõtte. See tähendab, et juriidilise isiku vastutus tuleb avada tema organi liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja tegevuse või tegevusetuse kaudu, sest juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon saab toimida üksnes füüsilise isiku kaudu. Juriidiline isik vastutab vaid siis, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinevad kõik KarS § 2 lgs 2 sätestatud deliktistruktuuri elemendid ehk kui tegu vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kui mõni deliktistruktuuri elementidest teo toimepannud füüsilise isiku käitumises puudub, on juriidilise isiku karistamine välistatud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. märtsi
  3. a otsus asjas nr 311704, p 10,
  4. novembri
  5. a otsus asjas nr 3116614, p 6 ja
  6. märtsi
  7. a otsus asjas nr 3118416, p 27).
  8. Kuna tegevusetusdeliktide objektiivne koosseis nõuab muu hulgas tegutsemiskohustuse tuvastamist ja isikult nõutava teo konstrueerimist, tuleb ka KarS § 14 lgs 1 sätestatud isiku tegevusetuse koosseisupärasuse hindamisel näidata, et tegutsemiskohustus oli just konkreetsel füüsilisel isikul, ja seda, milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. detsembri
  10. a otsus asjas nr 3118407, p 8;
  11. septembri
  12. a otsus asjas nr 3114308, p 9 ja otsus asjas nr 3118416, p 28). Tuleb aga silmas pidada, et juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme kohustusi ei saa samastada ja üldjuhul juhatuse liige juriidilise isiku kohustuste täitmise eest isiklikult ei vastuta (otsus asjas nr 3118416, p 38 koos edasiste viidetega). Seega juriidilise isiku poolt avalik-õigusliku tegutsemiskohustuse täitmata jätmine ei tähenda üldjuhul seda, et sama kohustust oleksid isiklikult rikkunud ka selle juriidilise isiku juhatuse liikmed. Juhatuse liikme selline vastutus nõuab eraldi õiguslikku alust, mis paneks tegutsemiskohustuse juriidilise isiku kõrval ka juhatuse liikmele isiklikult (otsus asjas nr 3118416, p 39). Nii on avalikus õiguses norme, mis panevad juhatuse liikmele kohustuse tegutseda, tagamaks juriidilise isiku teatud kohustuse täitmine. Näiteks tuleneb selline norm maksukorralduse seaduse (MKS) § 8 lgst 1, mis mh võimaldab karistada MKS § 1531, § 154 või KarS § 3891 järgi juhatuse liiget, kes jätab juriidilise isiku maksudeklaratsiooni esitamata, samuti nõuda juhatuse liikmelt MKS §s 40 või 41 sätestatud alusel vastutusotsusega (MKS § 96) juriidilise isiku maksuvõla tasumist (otsus asjas nr 3118416, p 39).
  13. Seega tuvastamaks, kas MTÜ Eesti Elektroonikaromu vastutab

§ 124lg 2 järgi, tuleb hinnata, kas tema juhatuse liikme A.

K. tegu on koosseisupärane, õigusvastane ja süüline ning kas viimane pani teo toime juriidilise isiku huvides. Kuna isikule heidetakse ette tegevusetust – MTÜ Eesti Elektroonikaromu poolt 2015. aastal patarei- ja akujäätmete minimaalse ringlusse võtmise osakaalu sihtarvude täitmise tagamata jätmine –, tuleb süüteo objektiivse koosseisu raames esmalt tuvastada, kas A. K. oli isiklikult tegutsemiseks kohustatud ning milline oli temalt nõutav tegu. 14.

§ 124

lgd 1 ja 2 näevad ette vastutuse tootjale ja turustajale pandud jäätmete taaskasutamise nõude täitmata jätmise eest. Kohustus tagada patarei- ja akujäätmete ringlussevõtt keskmiselt 50 massiprotsendi ulatuses tuleneb

§ 26lg 8 alusel kehtestatud VVm nr 124 § 7 lg 1 pst 3. Kuigi 5

(7)5 4-16-5811 jäätmete kogumise ja nende taaskasutamise nõuete tagamine lasub üldjuhul tootjal (

§ 26

lg 1 ls 1), võib selle kohustuse kirjaliku lepinguga anda üle tootjate ühendusele või ühineda tootjate ühendusega (

§ 26lg 1 ls 2).

Tootjate ühendus on MTÜ või muu majanduslikku tulu mittetaotlev organisatsioon, mille liikmeteks on üksnes tootjad või tootjate ühendused ning mille üks eesmärk on teatud liiki probleemtoodetest tekkinud jäätmete kogumise ja taaskasutamise korraldamine või finantseerimine (

§ 23lg 3).

Kohustuste üleandmisel tootjate ühendusele vastutab tootjale pandud kohustuste täitmise eest tootjate ühendus, mitte enam tootja (

§ 26lg 9 ls 2).

15. Vaidlust ei ole selle üle, et MTÜ Eesti Elektroonikaromu on tootjate ühendus ja on

§ 26

lg 9 ls 2 mõttes üle võtnud tootjate kohustuse tagada patarei- ja akujäätmete ringlussevõtt keskmiselt 50 massiprotsendi ulatuses. Kuna juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme kohustused ei ole samastatavad, ei saa MTÜ Eesti Elektroonikaromu tegutsemiskohustusest automaatselt järeldada, et ka tema juhatuse liikmel oli vastav isiklik kohustus, vaid see nõuab eraldi õiguslikku alust (vt otsuse p 12).

§ 23

lg 3 ja § 26 lg 9 ls 2 oma koosmõjus panevad vastava kohustuse vaid juriidilisele isikule. Samuti ei ole jäätmeseaduses sätet, mis sarnaselt MKS §ga 8 paneks juriidilise isiku seaduslikule esindajale kohustuse korraldada esindatava kohustuste täitmine. Sellist karistusõiguslikku vastutust loovat tegutsemiskohustust ei saa üldjuhul tuletada ka ettevõtja üldisest hoolsuskohustusest (majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 29). Sellisel viisil tegutsemiskohustuse tuletamine oleks vastuolus karistusõiguse määratletuse põhimõttega. Kui seadusandja on teatud erivaldkondades (nt maksuõigus) otsustanud kehtestada regulatsiooni, mis paneb juriidilise isiku esindajale selgesõnalise kohustuse korraldada juriidilise isiku valdkonnaspetsiifiliste kohustuste täitmine (MKS § 8), ei saa teistes erivaldkondades asuda analoogset kohustust tuletama abstraktsest üleüldisest hoolsuskohustusest. 16. Eeltoodust tulenevalt ei olnud MTÜ Eesti Elektroonikaromu juhatuse liige A. K. kohustatud isiklikult tagama MTÜ Eesti Elektroonikaromu poolt

§ 26

lgst 8, § 26 lg 9 ls-st 2 ja VVm nr 124 § 7 lg 1 pst 3 tuleneva kohustuse täitmist ja tema käitumist ei saa lugeda koosseisupäraseks. Kuna teo toimepannud füüsilise isiku käitumises puudub koosseisupärasus, s.o üks deliktistruktuuri elementidest, on juriidilise isiku karistusõiguslik vastutus välistatud (vt otsuse p 11). Sellest tulenevalt tuleb MTÜ Eesti Elektroonikaromu suhtes väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Sellel põhjusel ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda teisi kassatsioonis esitatud ja isiku vastutust puudutavaid väiteid. III

  1. Kaitsjad esitasid taotluse hüvitada menetlusaluse isiku kaitsekulud nii maakohtu- kui ka kassatsioonimenetluses. Taotluse kohaselt osutasid kaitsjad menetlusalusele isikule maakohtu menetluses õigusabiteenust 21,2 tundi keskmise tunnihinnaga 137,64 eurot, s.o summas 2918 eurot, millele lisandub käibemaks. VTMS § 23 sätestab, et väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 ps 1 nimetatud alusel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Väärteomenetluses kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel kohalduvad VTMS § 38 lgst 1 tulenevalt ka kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS) sätestatud põhimõtted. Kui ühel menetlusosalisel on mitu kaitsjat, arvatakse KrMS § 175 lg 2 alusel menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. juuni
  3. a otsus asjas nr 3113417, p 11 koos edasiste viidetega). Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb 6

(7)6 4-16-5811 muu hulgas arvestada osutatud teenuse vajalikkust, kaebuses esitatud seisukohtade põhjendatust, väärteoasja mahtu ja keerukust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. aprilli
  2. a otsus asjas nr 3113215, p 9 koos edasiste viidetega ja
  3. veebruari
  4. a määrus asjas nr 311914, p 20). Kolleegium peab käesoleva asja mahtu ja keerukust arvestades mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot (mõistliku tunnitasu kohta vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. novembri
  6. a otsus asjas nr 3119816, pd 14–16). Pidades silmas põhimõtet, et ka mitme kaitsja korral saab lugeda mõistlikuks vaid tasu, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks, ning asjaolu, et neljast väärteoetteheitest kahe osas lõpetas maakohus väärteomenetluse aegumise tõttu, mida kaitsjad kaebuses ei käsitlenud, peab kolleegium põhjendatuks õigusabiteenuse osutamist 13 tunni ulatuses. Eelneva valguses loeb kolleegium maakohtu menetluses mõistlikuks õigusabi osutamise 13 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o koos käibemaksuga kokku 1872 (13 × 120 × 1,2) eurot.
  7. Taotluse kohaselt osutasid kaitsjad menetlusalusele isikule kassatsioonimenetluses õigusabiteenust 17,5 tundi keskmise tunnihinnaga 122,63 eurot, s.o summas 2146 eurot, millele lisandub käibemaks. Kolleegiumi hinnangul ei esine praeguse asja kassatsioonimenetluses selliseid õiguslikke küsimusi, mis õigustaksid suuremat kui eelmises punktis mõistlikuks loetud 120 euro suurust tunnihinda. Taotluses märgitud toimingud – 14,5 tundi kassatsiooni koostamine ja kokku kolm tundi kassatsioonimenetluseks ettevalmistumine, sh otsusega tutvumine, suhtlus kaitsealusega – on olnud vajalikud, kuid kassatsiooni koostamisele kulunud aega ei pea kolleegium mõistlikuks. Nimelt ühtib kassatsioonis esitatud asjaolude ülevaade valdavas osas juba varasemas kaebuses esitatuga, samuti kattuvad isikule mõistetud karistuse vaidlustamisel kasutatud argumendid suures osas varasemas menetluses esitatud seisukohtadega ning VTMS §de 72 ja 83 põhiseaduslikkuse küsimust puudutavat argumentatsiooni ei pea kolleegium põhjendatuks. Seevastu on kassatsioonis võrreldes maakohtule esitatud kaebusega täiendatud juriidilise isiku vastutuse eeldusi puudutavat osa, tuginedes maakohtu menetluse ajal avaldatud Riigikohtu otsusele asjas nr
  8. Eelnevat silmas pidades leiab kolleegium, et kassatsiooni koostamise ajast tuleb põhjendatuks pidada kaheksa tundi. Sellest tulenevalt loeb kolleegium kassatsioonimenetluses mõistlikuks õigusabi osutamise 11 (8 + 3) tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o koos käibemaksuga kokku 1584 (11 × 120 × 1,2) eurot. Kokku tuleb seega hüvitada 3456 eurot, mis sisaldab ka käibemaksu.
  9. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 punktist 4, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
  10. märtsi
  11. a otsuse ja lõpetab väärteomenetluse MTÜ Eesti Elektroonikaromu väärteoasjas jäätmeseaduse § 124 lg 2 järgi VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel teos väärteotunnuste puudumise tõttu. Kaitsjate kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt) 7
(7)7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.