1-16-10445/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september
2. a, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-10445 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Kohtuasi Danil Hamidžanov üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
3. mai
4. a otsus Apellatsiooni esitaja Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje Merilo Prokurör vanemprokurör Sirje Merilo Süüdistatav Danil Hamidžanov Isikukood: 39804285226; kriminaalkorras karistamata Süüdistatava kaitsja Margus Kurm süüdistuses KarS elukoht: § 318 XXX; järgi varem RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Viru Maakohtu
5. mai 2017 kohtuotsus muutmata ning vanemprokuröri apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord: kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus Viru Maakohus andis Danil Hamidžanovi kohtu alla süüdistatuna KarS § 318 järgi selles, et tema
6. jaanuaril
7. a Viru Maakohtu Rakvere kohtumajas Rakveres Rohuaia tn 8 tunnistajana kriminaalasja nr 14240103914 (kohtu nr 1-15-5319) kohtulikul arutamisel keeldus vastamast prokuröri küsimustele, öeldes, et ta ei mäleta küsimuste sisuks olevaid asjaolusid vaatamata sellele, et kohtuistungil võimaldati tal korduvalt tutvuda oma ütlusega, millised ta oli andnud kohtueelses menetluses. Enne ütluste andmist oli kohus Danil Hamidžanovi hoiatanud, et ütluste andmisest alusetu keeldumise või valeütluste andmise eest on ette nähtud kriminaalvastutus. Maakohtu otsus Viru Maakohus
8. mai
9. a otsusega mõistis Danil Hamidžanovi süüdistuses KarS § 318 järgi õigeks. Sellist positsiooni põhjendas kohus järgmiselt. Nõustuda tuleb karistusseadustiku kommentaarides väljendatud seisukohaga, et ütluste andmisest keeldumine seisneb isiku kategoorilises, tavaliselt suulises avalduses või muul viisil väljendatud otsustuses jätta ütlus andmata. Danil Hamidžanovi tegevust ei saa hinnata ütluste andmisest keeldumisena KarS § 318 mõttes, kuna ta andis ütlusi, ta ei teinud avaldust ütluste andmisest keeldumise kohta, tema ütlused on kajastatud kohtuistungi protokollis ja kohtuotsuses,
10. jaanuari
11. a kohtuistungil ei tõlgendatud tema tegevust ütluste andmisest keeldumisena, kohus ei katkestanud ristküsitlust KrMS § 288 lg 10 alusel, pooled ei taotlenud tema varem antud ütluste tõendina vastu võtmist KrMS § 291 lg 3 alusel. Samuti, kuigi prokurör ei saanud vastuseid kõikidele oma küsimustele, sisaldavad süüdistatava ütlused olulist informatsiooni. KrMS § 66 lg-st 1 ja § 68 lg-st 4 on mõistlik järeldada, et vastutus ütluste andmisest keeldumise eest rakendub juhul, kui keeldutakse vastamast tõendamiseseme asjaoludesse puutuvatele või sellega lähedalt seotud küsimustele. Otsuse
12. punktis toodust nähtub, et kriminaalasja vaidluse esemeks olnud asjaolu, kas Paavo Paal oli avarii toimumise ajal autoroolis või mitte, Danil Hamidžanov ei teadnud ega saanudki teada ning seda ütles ta kohtus juba päris küsitlemise alguses. Küsimust alkoholi tarvitamise kohta Paavo Paali poolt ei saa lugeda oluliseks, kuna liiklussüütegude puhul ei saa isiku alkoholijoovet tõendada tunnistaja ütlustega, pealegi oli Paavo Paali alkoholijoove usaldusväärselt tõendatud EKEI uuringuaktiga. Need küsimused, millele prokurör kohtuistungil vastust ei saanud, tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamisel tähtsust ei omanud, tema vastused poleks saanud mõjutada kriminaalasja lahendamist. Kui oletada, et süüdistatav ongi neile asja lahendamise seisukohast ebaolulistele küsimustele vastamisest keeldunud, oleks tema kriminaalvastutusele võtmine ka sellisel juhul selgelt ebaproportsionaalne. Prokuröri hinnangul Danil Hamidžanov pahatahtlikkusest keeldus kohtuistungil ütlusi andmast. Kohus leiab, et keeruline, kui mitte võimatu on tõendada, et inimene valetab, kui väidab, et ta mõnesid asjaolusid ei mäleta, seda ka olukorras, kus talle mälu värskendamiseks tema varasemaid ütlusi tutvustatakse. Eeldades, et tunnistaja mälu värskendamiseks mõeldud sätte eesmärgiks on sundida tunnistajat lihtsalt kordama seda, mida ta varem on öelnud, kaotaks võistlev kohtumenetlus ja selle käigus läbiviidav ristküsitlus oma mõtte. Süüdistaja näeb Danil Hamidžanovi tegevuses üheaegselt kahte süütegu - valeütluste andmine ja ütluste andmisest keeldumine. Selline sisult kahte vastandlikku süüteokoosseisu hõlmav süüdistus on ebaselge ja lisaks ülalmainitule välistab see asjaolu süüdimõistva kohtuotsuse tegemise. Kuna KarS § 318 ja § 320 järgi kvalifitseeritavad süüteod on sisult oluliselt erinevad, siis ei ole kohtul võimalik juhindudes KrMS § 268 lg-st 6 kuritegu ümber kvalifitseerida. Selline süüdistuse muutmine uut süüdistust esitamata oleks süüdistatavale selgelt üllatuslik, tema kaitseõigust rikkuv ja lubamatu. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Vanemprokuröri apellatsioon Vanemprokurör Sirje Merilo taotleb kohtuotsuse tühistamist täielikult ja uue otsuse tegemist, millega mõista Danil Hamidžanov süüdi KarS § 318 järgi ja karistada teda 2-kuulise vangistusega. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jätta karistus tingimisi kohaldamata 2 aastase katseajaga. Prokuröri seisukohad on järgmised. Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes avaldatud kommentaar on vaid kommenteerija seisukoht, millega prokurör ei nõustu. Isiku keeldumine ütluste andmisest võib väljenduda paljuski muus, mitte ainult selgesõnalises väljaütlemises, et ”ma keeldun ütluste andmisest.” Kohtumenetluses 2 on muutunud tavapäraseks, et väidetakse end mitte mäletavat ja seda vaatamata sellele, et isikute mälu on mitmel erineval seaduses sätestatud moel värskendatud. Danil Hamidžanovi tahtmatus prokuröri küsimustele vastata on ilmselge ning tema väited mittemäletamisest mitteusutavad. Asjaolu, et mõnele küsimusele ta siiski vastas, seda ei muuda. Kohtu viide sellele, et
13. jaanuari
14. a istungil ei tõlgendatud Danil Hamidžanovi tegevust ütluste andmisest keeldumisena, ei ole oluline selles kriminaalasjas tema käitumisele hinnangu andmisel. Maakohtu väitega, et kui Danil Hamidžanov ongi ebaolulistele küsimustele vastamisest keeldunud, oleks tema kriminaalvastutusele võtmine ka sel juhul selgelt ebaproportsionaalne, ei saa nõustuda. Prokurör reeglina ei küsi tunnistajatelt ebaolulisi küsimusi ning kui ta seda siiski teeb, siis juhivad kaitsja ja kohus sellele tema tähelepanu.
15. jaanuari
16. a istungiprotokollist nähtuvalt küsis prokurör Danil Hamidžanovilt ainult asjakohaseid ja olulisi küsimusi ning sai rohkem kui
17. korral vastuseks, et „ei mäleta.“ Hindamaks Danil Hamidžanovi käitumist istungil polegi tähtis, millistele küsimustele ta vastas, vaid see, kas ta üldse vastas ja kas neid vastuseid saab ütluseks pidada. Kohtu jaoks oli keeruline (kui mitte võimatu) tõendada, et inimene valetab, kui väidab, et ta mõnesid asjaolusid ei mäleta, seda ka olukorras, kus talle mälu värskendamiseks tema varasemaid ütlusi tutvustatakse. Prokurör leiab, et mingitel juhtudel võibki see keeruline olla ja iga isikut, kes väidab, et ta mõnd asjaolu ei mäleta, et saagi süüdistada pahatahtlikus ütluste andmisest keeldumises. Danil Hamidžanovi väited mittemäletamisest ei ole usutavad ja soov neid mitte anda on ilmselge. Maakohtu hinnangul on probleemiks ka see, et süüdistaja näeb Danil Hamidžanovi tegevuses üheaegselt kahte vastandlikku süüteokoosseisu – valeütluste andmist ja ütluste andmisest keeldumist, mistõttu süüdistus on ebaselge ja välistab süüdimõistva kohtuotsuse tegemise kohtu poolt. Kohus väljendab küll rahulolematust süüdistuse sõnastuse osas, kuid jätab oma seisukoha võimaliku õige kvalifikatsiooni osas väljendamata (et kas siis, kui oleks leidnud D. Hamidžanovi puhul tõendamist tema valetamine mittemäletamise kohta, tulnuks tema tegu kvalifitseerida KarS § 320 järgi valeütluste andmisena?). Kohus leidis endal puuduma võimaluse muuta KrMS § 268 lg 6 alusel kuriteo kvalifikatsiooni KarS § 318 ja § 320 olulise erinevuse tõttu. Ometigi just sellest sättest lähtuvalt on kohtule taoline võimalus antud. Kitsendusteks on vaid, et lähtuda tuleb kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest ja et süüdistataval oleks küllaldane võimalus end sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vajaduse korral teeb kohus pooltele ettepaneku avaldada oma seisukoht kvalifikatsiooni kohta, mida süüdistusaktis ei käsitleta ning süüdistatava või kaitsja taotlusel kuulutab kohus kaitseõiguse tagamiseks välja vaheaja). Seda kohtu kohustust ja aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel on Riigikohus rõhutanud paljudes lahendites (nt 3-1-1-55-16, 3-1-1-12-16, 3-1-1-33-14, 3-1-1-95-12, 31-1-13-12). Käesolevalt on teokirjeldus süüdistuses väga täpselt antud ning kohtul oli võimalus anda sellele materiaalõiguslik hinnang (vajadusel kasvõi kohtuliku arutamise uuendamisel). Süüdistatava kaitsja vastus apellatsioonile Kaitsja Margus Kurm leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, palub ringkonnakohtul jätta see rahuldamata ja Viru Maakohtu õigeksmõistev otsus muutmata. Ta toonitab järgmist. Karistusseadustiku kommentaarides toodud seletus mõiste „ütluste andmisest keeldumine“ kohta on igati põhjendatud ja seda kahel põhjusel. Esiteks, juba formaalloogiliselt ei saa rääkimine olla samaaegselt mitterääkimine või küsimustele vastamine samaaegselt mittevastamine. Kui inimene midagi väidab, siis see väide võib olla tõene või väär, kuid see ei saa olla väite puudumine. Ehk, kui inimene ütleb, et ta ei mäleta, siis seda võib uskuda või mitte uskuda, aga ei saa ei öelda, et inimene pole midagi öelnud. Seega, kui prokuratuuri arvates tunnistaja jutt, et ta midagi ei mäleta, ei vasta tõele, siis võib ta inimest süüdistada valeütluste andmises KarS § 320 alusel, mitte aga ütluste andmisest keeldumises § 318 alusel. Nimetatud kahe kuriteo objektiivse koosseisu asjaolud on 3 erinevad, ja seetõttu on erinevad ka uurimise põhiküsimused. Esimesel juhul uuritakse seda, kas ütlused vastavad tõele, teisel juhul aga seda, kas esines alus vaikimiseks. Teine põhjus, miks keeldumine peab olema selgesõnaliselt väljendatud, seondub põhiseaduse §-st 23 tuleneva määratletuse põhimõttega. Karistusnorm peab olema selge, sest keelatut ja lubatut peab igal inimesel olema võimalik lihtsalt eristada. Mittemäletamise puhul tekib aga paratamatult küsimus, mitu korda peab fraas „ei mäleta“ kohtuistungil kõlama, et inimest võiks Kars § 318 alusel süüdistada. Apellant väidab, nagu võinuks maakohus prokuratuuri kvalifikatsiooniga mittenõustumise korral ise Danil Hamidžanovi teo materiaalõiguslikult ümber hinnata ja ta KarS § 320 alusel süüdi mõista. KrMS § 268 lg 6 annab tõepoolest kohtule ümber kvalifitseerimise õiguse, kuid see õigus, nagu maakohus õigesti märkis, on piiratud süüdistatava kaitseõigusega. KarS §-de 318 ja 320 objektiivsed koosseisud on erinevad. Esimesel juhul tuleb tõendada, et isikul puudus alus ütluste andmisest keeldumiseks, teisel juhul aga näidata, et ütlused ei vasta tõele. Seega, Danil Hamidžanovi süüdimõistmiseks § 320 järgi pidanuks olema tõendatud, et ta tegelikult mäletas neid asjaolusid, mille kohta talle kohtuistungil küsimusi esitati. Seda asjaolu pole aga keegi kunagi uurinud, ei kohtueelses ega kohtumenetluses, rääkimata sellest, et süüdistuses olnuks näidatud, millised Danil Hamidžanovi ütlustest on valed. Selles osas ei ole antud kriminaalasjas ka midagi ilmselget. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, esitatud apellatsiooni ning kaitsja vastuväidetega prokuröri apellatsioonile, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Vastavalt kohtupraktikas omaksvõetud arusaamale ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama kohtuasja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. Riigikohus on leidnud sedagi, et ringkonnakohus ei pea oma otsuses andma vastuseid neile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega ringkonnakohus soostub. Nendest menetlusõiguslikest arusaamadest lähtuvalt märgib ringkonnakohus vastuseks esitatud apellatsioonile esmalt järgmist. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on vaidlustatud kohtuotsus süüdistatava D. Hamidžanovi õigeksmõistmises KarS § 318 järgi esitatud süüdistuses õiguslikult korrektne. Esimene kohtuaste on esitanud põhjendused, miks D. Hamidžanovi käitumine
18. jaanuaril 2016 toimunud Viru Maakohtu istungil ei vasta KarS § 318 ettenähtud kuriteo objektiivse külje tunnustele ning sellest tulenevalt ta õigustatult õigeks mõistnud. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu poolt D. Hamidžanovi õigeksmõistmisel esitatud põhjendustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata. Ülaltoodust tulenevalt piirdub ringkonnakohus vaid omapoolsete vastustega apellatsioonis esitatule. Apellatsioonis väidetu kohaselt ei nõustu prokurör Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes KarS § 318 järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivse teokoosseisu määrava osa, s.o alusetu keeldumise, sisustamisega. Oma mittenõustumist põhistab prokurör väitega, et lisaks isiku kategoorilises, suuliselt või muul viisil väljendatud otsustusele jätta ütlused andmata, võib isiku keeldumine ütluste andmisest väljenduda muuski, näiteks vaikimises. Samuti selles, et vaatamata isiku mälu värskendamisele seaduses sätestatud moel, väidetakse endiselt end kriminaalasja lahendamiseks olulisi asjaolusid mitte mäletatavat. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kahtlemata on prokuröril õigus mitte nõustuda Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes toodud kommenteerija seisukohaga ning tal on õigus omapoolsele tõlgendusele nimetatud mõiste sisustamisel, kuid taoline nõustumine või mittenõustumine ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. 4 Samas märgib ringkonnakohus, et senine kohtupraktika on KarS § 318 objektiivse teokoosseisu sisustamisel lähtunud Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes esitatud alusetu keeldumise määratlusest (vt nt Tartu Maakohtu otsus nr 1-16-1400, Harju Maakohtu otsus nr 1-15-6831). Ringkonnakohus leiab, lähtudes D. Hamidžanovile esitatud süüdistusest, et käesoleva kriminaalasja lahendamisel tuleb vastata küsimusele, kas D. Hamidžanovi vastused kohtuistungil prokurörile, et ta ei mäleta asjaolusid, mille kohta prokurör talle küsimusi esitas, on vaadeldav ütlustest alusetu keeldumisena. D. Hamidžanovile esitatud süüdistusest ja apellatsioonist on võimalik aru saada, et riiklik süüdistus peab D. Hamidžanovi vastuseid, et ta ei mäleta asjaolusid, milliste kohta prokurör talle küsimusi esitas, valeks ehk teisisõnu, prokurör leiab, et tegelikkuses D. Hamidžanov mäletas kohtuistungil asjaolusid, milliste kohta talle küsimusi esitati, kuid väitis end mitte mäletavat. Väited mittemäletamise kohta aga kujutavad endast alusetut keeldumist ütluste andmisest. Taolisele järeldusele annab ringkonnakohtu arvates aluse prokuröri apellatsioonis esitatud väide, et D. Hamidžanovi väited mittemäletamise kohta on mitteusutavad. Ringkonnakohus leiab, et esitades apellatsioonis väite, nagu oleksid D. Hamidžanovi ütlused mittemäletamise kohta mitteustavad, tulnuks prokuröril esitada ka tõendid, millistele prokuröri taoline väide põhineb. Näiteks võiksid taolisteks tõenditeks olla elektrooniline kirjavahetus või tunnistaja ütlused, millistest nähtuks, et D. Hamidžanov tegelikkuses mäletas asjaolusid, milliste kohta prokurör talle küsimusi esitas, kuid otsustas kohtuistungil väita end mittemäletavat. Taolised tõendid kriminaalasjas aga puuduvad. Kriminaalasjas ei ole esitatud ühtki tõendit, mis kinnitaksid prokuröri väidet, et D. Hamidžanovi väited mittemäletamise kohta ei vasta tõele. Kuivõrd taolisi tõendeid kriminaalasjas esitatud ei ole, siis jääb prokuröri sellekohane väide vaid paljasõnalisteks ja põhineb pelgalt prokuröri subjektiivsel arvamusel. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri apellatsioonis väidetuga, nagu saaks kohtuistungi protokollis kajastatust teha järelduse, et D. Hamidžanovi väited mittemäletamise kohta on mitteusutavad. Ringkonnakohtu arvates saab protokolli kantud D. Hamidžanovi vastustest teha vaid järelduse, et D. Hamidžanov on prokuröri küsimustele vastates tõepoolest väitnud, et ei mäleta asjaolusid, milliste kohta prokurör küsimusi esitas. Samas ei ole kohtuistungi protokolli alusel kuidagi võimalik väita, veel enam tõendada, et tegelikkuses D. Hamidžanov neid asjaolusid mäletas ja vaid soovimatusest ütlusi anda, väitis, et ei mäleta. Asjaolu, et D. Hamidžanovile tutvustati kohtuistungil tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, ei anna ringkonnakohtu arvates ka veel alust tõsikindlaks väiteks, et kohtuistungil mittemäletamist kinnitades, D. Hamidžanov tegelikkuses mäletas asjaolusid, mille kohta prokurör talle küsimusi esitas. Pole võimatu olukord, kus isik mäletab küll ütluste andmist kohtueelsel uurimisel, kuid mäletab sündmusi, mille kohta ta ütlusi andis, vaid üldjoontes. Sündmuse üksikasjad aga ei meenu talle ka pärast seda, kui teda on tutvustatud tema kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. Ringkonnakohtu arvates viitab sarnase olukorra esinemisele ka D. Hamidžanovi ülekuulamine maakohtus. Nii on D. Hamidžanovi kinnitanud, et mäletab sündmuse seotust P. Paaliga, sündmus ei toimunud 2017 aastal, sündmus oli seotud avariiga, kuid tema avariid pealt ei näinud, sest oli sel ajal kodus. Ka on tunnistaja kinnitanud, et ta nägi sellel päeval P. Paali, oli temaga koos Väike- Maarjas ning P. Paaliga oli teisigi isikuid. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on D. Hamidžanov väitnud end mitte mäletavat vaid asjaolusid, mis puudutasid tema enda ja P. Paali poolt alkoholi tarvitamist avariile eelnenud ajal. Ringkonnakohtu arvates ei ole alkoholi tarvitamine taoline erakordne sündmus, mida isik peaks kindlasti mäletama. Seda enam 1,5 aastat pärast selle tarvitamist. Seega on ringkonnakohtu arvates ka eluliselt usutav, et D. Hamidžanov ei mäletanud ei enda ega ka P. Paali poolt sellel päeval alkoholi tarvitamist. 5 Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas puuduvad tõendid mis lubaksid väita, et D. Hamidžanov, väites end mittemäletavat asjaolusid milliste kohta prokurör talle küsimusi esitas, tegelikkuses neid asjaolusid mäletas ning taolisi ütlusi andes keeldus ta sisuliselt ütluste andmisest. Puutuvalt prokuröri etteheitesse, et maakohul oli võimalus KrMS § 268 lg 6 alusel muuta D. Hamidžanovile esitatud süüdistuse kvalifikatsiooni, juhul kui kohus pidas seda vajalikuks, märgib ringkonnakohus, et nõustub täilikult maakohtu sellekohaste põhjendustega ning ei pea vajalikuks nimetatud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Ülaltoodule tuginedes jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja prokuröri apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus 6