) § 128 lg 1 p 2 alusel Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvuri ametikohale alates 01.01.2016. Kirjas selgitati, et üleviimise ettepanekuga mittenõustumise korral on vanglal õigus
lg 1 p 2 ja lg 2 kohaselt viia vanglaametnik teenistuslikust vajadusest tulenevalt üle sama ametiastme piires ühelt ametikohalt teisele ilma nõusolekuta, teatades sellest ette kaks kuud. JJ teatas 30.10.2015 Tallinna Vanglasse üleviimisega mittenõustumisest.
reguleerib vanglaametniku üleviimist ühelt ametikohalt teisele, kuid mitte ühest asutusest teise. Ka
Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 98 lg 1 p 5 võimaldab ametnikku üle viia teise ametiasutusse, kuid üksnes ametniku nõusolekul. ATS § 90 lg 1 p-de 2 ja 3 ning lg 2 kohaselt võib ametniku teenistusest vabastada ja ametnik võib nõuda teenistusest vabastamist koondamise tõttu, kui kaotatakse ametniku ametikoht ametiasutuse koosseisus või muudetakse ametijuhendit ulatuses, milles see eeldab ametniku nõusolekut, ja ametnik ei ole seda andnud. Kaebajale teadaolevalt keeldusid tema kolleegid, Tartu Vangla saatmisosakonna ametnikud UT ja AS üleviimisest teise vanglasse, mistõttu Tartu Vangla vabastas nad teenistusest alates 01.01.2016 koondamise tõttu, vaatamata Tallinna Vangla teenistuslikule vajadusele tööjõu järele. Kuna ka kaebaja ei ole nõus jätkama vanglateenistust teistsuguste ülesannetega ja teises asutuses, siis tuleb kaebajat kohelda võrdselt kolleegidega ning ta vabastada Tartu Vangla teenistusest koondamise tõttu. 5. Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Tallinna Vangla järelevalveosakonnas oli 21.10.2015 seisuga 28 valvuri täitmata ametikohta ning 21.10.2015 valveplaani kohaselt oli puudu 13 saatja funktsiooniga valvurit. Nõutust vähema ametnike arvu tõttu oli Tallinna Vanglas olulisel määral raskendatud seaduses ette nähtud järelevalvetoimingute teostamine, mistõttu oli teenistuslik vajadus kaebaja üle viimiseks Tartu Vangla saatmisosakonna valvuri ametikohalt Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvuri ametikohale. Kuivõrd kaebajal oli läbitud II klassi vanglaametniku ametiastmele vastav ettevalmistusteenistus ning tal olid teadmised, oskused ja pikaaegne töökogemus vanglateenistuses, oli teda võimalik rakendada järelevalveosakonna valvuri ametikohal vanglasiseste saatmiste teostamisel. Seega oli tegemist tavapärase ressursiplaneerimisega, millega kaasnes
alusel üleviimine ning Tallinna ja Tartu Vangla kohaldasid õiguspäraselt
sätteid. Kuivõrd
lg-st 2 tuleneb üheselt volitusnorm vanglaametniku ametisse nimetamiseks igas vanglas vaid vangla direktorile (või tema poolt volitatud ühele ametiisikule), on ilmne, et
reguleerimisalaks on ka vanglaametnike erinevatesse vanglatesse üleviimine, sest vastasel korral oleks
Kaebaja üleviimisega ei ole kaasnenud tema ametijuhendi muutumist sellises ulatuses, mis annaks talle õiguse ATS § 90 lg 2 alusel nõuda enese koondamist. Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvuri teenistusülesanded erinevad küll mõningal määral Tartu Vangla saateülesandeid teostava valvuri teenistusülesannetest, kuid on põhieesmärgilt (kinnipeetavate saatmine, järelevalvetoimingute teostamine, läbiotsimiste teostamine, kinnipeetavate põgenemise takistamine) samad. Vaid asjaolu, et kaebaja puutus senini kokku distsiplineeritumate kinnipeetavatega, kasutas liikumiseks transporti ega omanud kinnipeetavatega nii sagedast kontakti, ei tähenda, et kaebaja teenistusülesanded oleksid oluliselt muutunud. Kaebaja üleviimiseks ei olnud takistusi ka tulenevalt
Tartu Vanglale esitatud andmete kohaselt oli kaebaja elukohaks XXX, Tallinn. Kaebaja täitis teenistusülesandeid Harku üksuses aadressil Pikk tn 19, Harku. Järelevalveosakonna valvuri teenistusülesandeid oleks kaebaja hakanud täitma Tallinna Vanglas aadressil Magasini 35. Kaardirakenduse www.google.ee/maps andmetel oleks kaebaja elukohast tööle sõitmise vahemaa seniselt 10 km-lt (Harku Vangla) vähenenud 7 km-le (Tallinna Vangla). Seega oleks teekond lühenenud 3 km võrra. Kaardirakenduse kohaselt oleks tööle jõudmise aeg autoga 3
alusel võimalik tema nõusolekust sõltumata, siis ei ole isik koondamissituatsioonis. Saateülesandeid teostava valvuri tööülesanded on mõneti erinevad järelevalveosakonna valvuri tööülesannetest, kuid peamised tööülesanded (järelevalvetoimingute teostamine, läbiotsimiste teostamine, kinnipeetavate põgenemise takistamine ja kinnipeetavate saatmine) jäävad samaks. Kaebaja on läbinud vanglaametniku väljaõppe, mille raames on ta omandanud kõik vajalikud oskused II klassi vanglaametniku väljaõppele vastavate tööülesannetega toimetulekuks. Pelgalt asjaolu, et seoses ametikoha vahetusega oleks kaebaja oma sõnade kohaselt pidanud pidevalt jalgsi ringi liikuma, lõputuid läbiotsimisi teostama ja ettekandeid kirjutama, ei tähenda, et kaebaja tööülesanded oleks märkimisväärselt muutunud. Täidetud ei ole
Tallinna Vangla 25.11.2015 käskkirjas nr 3-2/894 on välja toodud, et seoses üleviimisega Tallinna Vanglasse väheneb kaebaja tööle sõitmise vahemaa kümnelt kilomeetrilt seitsmele kilomeetrile. Kaardiandmete (www.google.ee/maps) kohaselt tööle jõudmise aeg autoga sõites pikeneb 15-lt minutilt 20-le minutile, aga ühistranspordiga sõites lüheneb 50-lt minutilt 35-le minutile.
Praegusel juhul ei esine ka
lg 2 alusel pole vaja mitte kaebaja nõusolekut, vaid senisele ametikohale nimetamise õigust omava isiku nõusolekut (
Praegusel juhul on selleks Tartu Vangla direktor või tema poolt volitatud isik (
Sellise nõusoleku olemasolu üle vaidlus puudub. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks ei näe kohus vajadust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
lg-te 2 ja 5 sõnastus on ebaselge, ei vasta normitehnika nõuetele ja annab seetõttu võimaluse erinevateks tõlgendusteks. Kaebaja üleviimine ilma tema nõusolekuta ja tähtajatult
Vanglad on erinevad ja iseseisvad riigiasutused, mistõttu neil ei ole seadusest tulenevat õigust ametnikku ilma tema nõusolekuta ühest asutusest teise üle viia.
reguleerib vanglaametniku üleviimist ühelt ametikohalt teisele, kuid mitte ühest asutusest teise. Ka
, mis sätestab nõusolekuta üleviimise tagatised, räägib üleviimisest teisele ametikohale, mitte teise asutusse.
ei reguleeri ametniku tähtajatut üleviimist teise asutusse ja seetõttu tuleb juhinduda ATS § 98 lg 1 p-st 5 ja § 98 lg-st 3. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks ta loeb ametikoha ja asutuse samatähenduslikeks mõisteteks ning miks ta tõlgendas
§-s 128 esineva ebaselguse vastustajate kasuks. Antud juhul puuduvad mõlemas vaidlustatud käskkirjas sellised põhjendused, millest apellant võiks aru saada, mis põhjusel jäeti tema koondamisnõue koondamissituatsioonis rahuldamata ja ta viidi tahtevastaselt üle teise asutusse teisele ametikohale tegema 43 euro ja 86 sendi võrra 5
lg-s 2 on määratlemata õigusmõiste, mis tuleb vastavalt olukorrale sisustada, kuid seda vastustajad teinud ei ole. Tallinna Vangla on esitanud täitmata ametikohtade kohta erinevaid andmeid, mistõttu ei saa pidada neid usaldusväärseteks tõenditeks, mille põhjal hinnata, kas esines ka tegelik vajadus lisatööjõu järele. Ometi on halduskohus pidanud neid tõendeid piisavaks. Seda, et nende ametikohtade täitmiseks puudus tegelik teenistuslik vajadus, tõendab üldtuntud asjaolu, et Tallinna Vanglas on juba aastaid regulaarselt 20-30 valvuri ametikohta täitmata ja fakt, et Tallinna Vangla koosseisust on regulaarselt ametikohti vähendatud. Teenistusliku vajaduse puudumist tõendab ka see, et samaaegselt apellandiga viidi Tallinna Vanglasse üle kolleeg IP, kuid mõlemad vabastati teenistusest samal päeval, kui nad teenistusest lahkumise avalduse esitasid, kuigi seadus kohustab teenistujat oma lahkumisest ette teatama vähemalt 30 päeva. Teenistusliku vajaduse puudumise tõendiks on ka kaebaja kolleegi AS koondamisnõude rahuldamine. AS oli II klassi vanglainspektori ametiastmel ja Tallinna Vanglas oli tema ametiastmele vastav ametikoht täitmata. Kui Tallinna Vangla töö oli pädevate ametnike puudumise tõttu sedavõrd häiritud, siis oleks jäetud ka AS koondamisnõue rahuldamata ja ta nõusolekuta sinna üle viidud, seda enam, et erinevalt kaebajast oli AS pikaajaliste teenistuskogemustega vanglaametnik. Halduskohus ei ole selgitanud, millest ta järeldab, et
lg 5 sõnastus tähendab automaatselt õigust viia ametnikku tema nõusolekuta üle tähtajatult teise asutusse. Kohus on jätnud tähelepanuta kaebaja selgituse, et
lg-st 2 tulenevalt võib direktor volitada ametisse nimetama ka teisi ametnikke, näiteks erinevate struktuuriüksuste juhte. Vangla struktuuri ülesehituse valguses on direktoril õigus anda igale juhile volitused oma meeskonna komplekteerimiseks. Juhul, kui struktuuriüksuse juht soovib ametnikku teisest üksusest oma üksusesse üle tuua, peab tal selleks olema loovutava üksuse juhi nõusolek. Sellises olukorras ei tegutse isik, kellele direktor on andnud vastavad volitused, mitte direktori ülesannetes olevana, vaid volituse alusel ametisse nimetamise õigust omava isikuna. Halduskohtu otsusest ei selgu, miks jättis kohus läbi vaatamata kaebaja taotluse algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus, hindamaks
§-i 128 võib tõlgendada selliselt, et vanglateenistuse ametnikku võib tema tahtest sõltumata tähtajatult üle viia ükskõik millisesse vanglasse ükskõik milliseid ülesandeid täitma ja vähendada seejuures ka töötasu, on see vastuolus PS §-ga 29, mis näeb ette igaühe õiguse vabalt valida töökohta ja keelab sundida isikut teenistusse tema tahte vastaselt. Seejuures ei oma tähtsust isiku seadusest tulenev võimalus teenistusest lahkuda. Halduskohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et Tartu Vangla vabastas kaebaja teenistusest
lg 1 p 1 ja lg 5 alusel ehk justkui kaebaja enda ettepanekul, mida kaebaja teinud ei ole. Vastupidi ‒ kaebaja andis kirjalikult teada, et ta ei soovi enda üleviimist Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvuri ametikohale. Samuti ei ole halduskohus pööranud tähelepanu sellele, et vastustajad on enne vaidlustatud haldusaktide väljaandmist jätnud läbi viimata ärakuulamismenetluse. Ärakuulamismenetluse nõuetekohaseks läbiviimiseks ei saa pidada Tartu Vangla 21.10.2015 kirja nr 3-1/990-1 „Teatis saatmisosakonna töö ümberkorraldamise kohta ja ettepanek teisele ametikohale üleviimiseks“, kuna selles antakse kaebajale teada, et temalt oodatakse juba 28.10.2015 nõusolekut üleviimiseks ja mittenõustumise korral viiakse ta ühelt ametikohalt teisele
Sellisest sõnastusest on ilmselge, et apellandil ei olnud peale nõustumise selles küsimuses mingisugust sõnaõigust. Kohtuotsusest ei nähtu, miks jättis kohus arvestamata kaebaja väited selle kohta, et Tallinna Vanglasse tööle sõitmiseks tuleb tal läbida liiklustihedaid piirkondi, mis pikendavad töölejõudmise aega oluliselt. Google Maps kaardiandmed ei ole piisav allikas, hindamaks objektiivselt kaebaja töölejõudmise aja pikenemist ja selle olulisust –
Google Maps kaardiandmed on mõeldud üksnes teekonna planeerimiseks ega arvesta liiklustakistusi, ilmaolusid jms. Käskkirjast ega kohtuotsusest ei nähtu, mille alusel hinnati töölejõudmise aja pikenemine ebaoluliseks. Halduskohus on jätnud andmata hinnangu kaebaja väitele, et teda koheldi ebavõrdselt endiste Tartu Vangla saatmisosakonna II klassi vanglainspektorite AS-ga ja UT-ga, kelle koondamisnõuded rahuldati ja kes koondati vaatamata nende ametiastmetele vastavate täitmata ametikohtade olemasolule nii Tartu kui Tallinna Vanglas. 9. Tallinna Vangla palub 06.03.2017 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Õige ei ole kaebaja arusaam, et vanglaametniku üleviimise otsustusõigust omavaid isikuid võib vanglas olla rohkem kui üks.
lg-st 2 tulenevalt on vastav õigus vaid direktoril või tema poolt volitatud ametiisikul. Seejuures ühegi vangla põhimäärus ei anna vangla direktorile edasivolitamise õigust. Tagamaks süsteemi toimimine igal ajal ja igas olukorras, ei välista
vanglaametniku sama ametiastme piires ühelt ametikohalt teisele üleviimist vangalaametniku üleviimise õigust omava isiku algatusel ka ilma vanglaametniku nõusolekuta (
Kaebaja puhul
Kaebaja väidetud asjaolu (töölejõudmise aja pikenemine liiklustakistuste, ilmaolude jms tõttu) esines ka Harku ja Murru Vanglas asuvale teenistuskohale sõitmisel.
lg 2 sätestab nõusolekuta üleviidud vanglaametnikule tema senise palga säilitamise kolme kuu jooksu, arvates uuele ametikohale asumisest. Asjaolust, et Tallinna Vanglal oli suur hulk täitmist vajavaid vakantseid järelevalveosakonna valvurite ametikohti, järeldub üheselt, et Tallinna Vanglal oli vajadus tööjõu järele. Kuna õigusaktides ettenähtud nõudeid järgides oli võimalik kaebaja teenistuses jätkamine teisele ametikohale üleviimise korras, puudub kaebajal õigus nõuda enda koondamist. 7
on PS-ga kooskõlas ning on kehtestatud teadlikult põhjusega, et vanglateenistujat oleks võimalik teenistuslikust vajadusest lähtuvalt sama ametiastme piires viia ühelt ametikohalt üle teisele ilma tema nõusolekuta ja ka ühest asutusest teise.
normid ei ole eksitavad ega mitmeti mõistetavad. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et tema üleviimisel teise vanglasse pidi ta hakkama tegema täiesti teistsugust tööd. Vastustaja on 08.02.2016 halduskohtule saadetud vastuses selgitanud, et kaebaja teenistusest vabastamise käskkirjas märgitud
lg 1 p 1 oli ebakorrektne viide, õige oleks olnud märkida
Kaebaja etteheited ärakuulamiskohustuse rikkumise kohta ei ole põhjendatud. Kaebajale 21.10.2015 saadetud teatises selgitati põhjalikult, miks ja milline ettepanek talle tehakse, samuti teavitati, et õigus on kaebaja nõusolekuta üleviimiseks. Kaebaja ise oma arvamust kirjalikult ei esitanud, mistõttu on põhjendamatu teha vastustajale etteheiteid ärakuulamata jätmise kohta. Pelgalt asjaolust, et Tallinna Vanglasse ei ole suudetud leida ettenähtud hulgal valvureid, ei saa järeldada, et teenistuslik vajadus puudus. Kaebajal ei olnud õigust nõuda enda teenistusest vabastamist koondamise tõttu põhjusel, et tema kahele kolleegile ümberkorralduste käigus temaga sarnast rakendust ei leitud. Pealegi ei olnud AS ja UT koondamise aluseks nende taotlused, vaid asjaolu, et nõusolekuta üleviimise eeldused ei olnud täidetud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks. Halduskohus ei ole kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme, tuvastanud asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis saaks tuua kaasa kohtuotsuse tühistamise. 12. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et
annab võimaluse vanglaametniku üleviimiseks ka teise vanglasse, mitte üksnes sama vangla piires, nagu leiab kaebaja. Ringkonnakohus lahendas 30.03.2017 otsusega nr 3-15-3207 ja 19.06.2017 otsusega nr 3-15-3218 vaidlusi sarnastes asjades, milles kaebaja endised kolleegid, Tartu Vangla saatmismeeskonna valvurid RE ja IP vaidlustasid vastavalt Tallinna Vangla 25.11.2015 ja 30.11.2015 käskkirjadega nende seniselt ametikohalt alates 01.01.2016 üleviimise II klassi valvuri ametiastmele vastavale Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvuri ametikohale ning Tartu Vangla 01.12.2015 käskkirjadega nende Tartu Vangla teenistusest ja saatmismeeskonna valvuri ametikohalt vabastamise seoses üleviimisega Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvuri ametikohale. Ringkonnakohtu otsused neis asjades on jõustunud vastavalt 03.05.2017 ja 20.07.2017. Ringkonnakohus jääb viidatud asjades võetud seisukoha juurde, et seadusandja eesmärk on olnud võimaldada vanglaametnike üleviimist vanglate vahel. Vanglateenistust tuleb vaadelda ühtse süsteemina, mis võimaldab vanglaametniku üleviimist ühest vanglast teise tingimusel, et eeldused selleks on täidetud. Seadusandja vastav eesmärk nähtub vangistusseaduse algredaktsioonist ja selle eelnõu seletuskirjast (Riigikogu IX koosseisu vangistusseaduse eelnõu 103 SE). 01.12.2000 jõustunud
lg 4 nägi algselt (01.12.2000 kehtima hakanud redaktsioonis) ette, et vanglaametniku üleviimine vanglaametniku nõusolekuta vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 ei ole võimalik, kui ametikoht, millele vanglaametnik üle viiakse, asub teise kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil asuva vangla koosseisus (p 2) või vanglaametnik teenib vangla direktori ametikohal (p 3). Seega võis üleviimine toimuda ka teise vanglasse, kuid seda tingimusel, et teine vangla asub sama kohaliku omavalitsuse territooriumil. Ametniku nõusolekuta ümberpaigutamise võimaluse sätestamise vajadust põhjendati eelnõu 8
lg 4 p 2 sõnastust ja tunnistati kehtetuks p 3.
lg 4 p 2 uue sõnastuse kohaselt ei olnud vanglaametniku üleviimine võimalik, kui ametikohavahetus toob kaasa ametniku elukohavahetuse või töölejõudmise aja olulise suurenemise. Eelnõu seletuskirja kohaselt toob muudatus kaasa isiku jaoks võrreldes kehtiva regulatsiooniga positiivsema olukorra, s.o lähtutakse isiku tegelikust elukoha vahetusest ja mitte omavalitsusüksuse territooriumi piiridest; vanglaametniku üleviimise mõte on selles, et teenistus oleks paindlik ja oleks võimalik vajaliku ametniku üleviimine konkreetsele ametikohale (sh vangla direktori üleviimine); kehtivas seaduses sisalduv piirang vangla direktori üleviimiseks ei ole põhjendatud ning vajalik direktorite roteerumiseks. Seetõttu tunnistatakse kehtetuks
Alates 01.04.2013 kehtivas sõnastuses näeb
lg 4 ette, et vanglaametnikku ei tohi tema nõusolekuta üle viia vastavalt sama paragrahvi lõikele 2, kui ametikoha vahetuse tõttu muutub ametniku elukoht või pikeneb oluliselt töölejõudmise aeg. Avaliku teenistuse seadusega toimunud
lg 4 sõnastuse muutmine ei olnud varasema regulatsiooniga võrreldes sisuline ning oli eelnõu seletuskirjast nähtuvalt tingitud vajadusest jätta välja viide atesteerimisaja pikendamisele. Seega, ehkki
lg 4 sõnastust on pärast
kehtima hakkamist muudetud, pole põhjust tõlgendada kehtivat regulatsiooni kaebaja tõstatatud küsimuses (ühest vanglast teise üleviimise võimalikkus) algse regulatsiooniga võrreldes teisiti. 13. Alusetu on kaebaja poolt apellatsioonkaebuses väljendatud kahtlus, justkui puudunuks kaebaja üleviimiseks Tartu Vangla direktori nõusolek
lg 5 alusel, ning sama asjakohatud on kaebaja arutlused sellest, kelle initsiatiivil kaebaja üleviimine toimus või kes võivad teoreetiliselt olla ametikohale nimetamise õigust omavateks isikuteks
Tartu Vangla 21.10.2015 teatisest (tl 12, allkirjastatud vangla direktori poolt) nähtub üheselt nii Tallinna kui Tartu Vangla direktorite nõusolek kaebaja üleviimiseks ning puudub igasugune loogiline alus seostada vangla direktorite nõusolekut Tallinna Vangla teenistusliku vajaduse näilikkusega. 14. Nii nagu haldusasjades nr 3-15-3207 ja 3-15-3218, ei jaga ringkonnakohus ka praeguses asjas kaebaja seisukohta
PS §-s 29 sätestatud põhiõigus valida omale vabalt tegevusala ja elukutset kaitseb isikuid ennekõike sunniviisilise töö eest. Kaebaja võimalus töötada vanglaametnikuna ei sõltunud tema seniselt ametikohalt teisele üleviimisest. Üleviimine võimaldas kaebajal jätkata oma valitud kutsealal töötamist. Vanglasüsteemi olemust ja eesmärke ning vanglateenistuse spetsiifikat arvestades ei saa pidada regulatsiooni PS-ga vastuolus olevaks ja üleviimine ei rikkunud kaebaja PS §-ga 29 tagatud põhiõigust. Vanglasüsteemile peab olema tagatud paindlikkus viia teenistusliku vajaduse korral väljaõppe saanud vanglaametnik teisele ametikohale üle ka tema nõusolekuta, järgides seejuures seadusest tulenevaid piiranguid, st keeldu viia vanglaametnik tema nõusolekuta üle juhul, kui muutuks vanglaametniku elukoht või pikeneks oluliselt töölejõudmise aeg. Nõusolekuta üleviimisest tuleb seejuures teavitada ette vähemalt kaks kuud, mis võimaldab isikul uue olukorraga kohaneda, ning säilitada kolmeks kuuks senine palk (
15. Ringkonnakohus möönab kaebaja varasemate ja uute teenistusülesannete mõningast erinevust, kuid kaebaja väited teenistusülesannete kardinaalsest erinevusest on liialdatud. Kaebajal tuli Tartu Vangla direktori poolt 09.08.2013 käskkirjaga nr 1-1/125 kinnitatud Tartu Vangla saatmisosakonna valvuri ametijuhendi (tl 10-11) kohaselt teostada ka Tartu Vanglas töötades katkematult järelevalvet saadetavate üle; võtta tarvitusele abinõud, takistamaks kinni 9
Käskkirja sõnalises osas on märgitud selgelt, et kaebaja vabastati seoses Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvuri ametikohale üleviimisega. 17. Vanglaametniku tema nõusolekuta üleviimine eeldab teenistusliku vajaduse olemasolu (
lg 1 p 2 ja lg 2) ning lg-s 4 sätestatud piirangute (muutub ametniku elukoht või pikeneb oluliselt tööle jõudmise aeg) puudumist. Nõusolekuta üleviimise eeldus oli kaebaja puhul täidetud ning üleviimist välistavad asjaolud puudusid. Asjaolu, et Tallinna Vanglas oli hulgaliselt täitmata valvuri ametikohti, näitab selgelt, et kaebaja üleviimiseks esines teenistuslik vajadus. Kaebaja väited, et Tallinna Vanglas on regulaarselt hulgaliselt valvuri ametikohti täitmata, piisava hulga valvurite värbamise võimaluse puudumine pole tõenäoline, kõiki ametikohti polegi vaja täita ja vangla saab ülesanded täidetud ka vähema personaliga, ei veena kohut vastupidises. Teenistusliku vajaduse puudumist ei saa järeldada ka kaebaja väidetest, et kaebaja ja temaga samaaegselt üle viidud IP vabastati teenistusest kohe, kui nad avaldasid selleks soovi. Vastustajad on usutavalt selgitanud, et vajalike oskuste ja teadmistega tööjõu värbamine on keeruline ning olemasolevate ametnike poolt ka puuduolevate ametnike ülesannete täitmine toob kaasa ametnike ülekoormatuse ning töö kvaliteedi langemise. Vaidlust ei ole selles, et Tallinnas elava kaebaja Tartu Vangla Harku üksusest Tallinna Vanglasse üleviimisel ei oleks muutunud kaebaja elukoht. Ringkonnakohus leidis 31.12.2015 määrusega praeguses asjas kaebaja esialgse õiguskaitse taotlust lahendades, et 25.11.2015 käskkirjas ja kaebuses välja toodud asjaoludel ei ole põhjust asuda seisukohale, et
Ringkonnakohtu hinnangul ei ole
lg 4 kontekstis põhjust pidada kaebaja töölejõudmise aega üleviimise tagajärjel oluliselt pikenenuks. Teekonna ja selle läbimiseks kuluva aja mõningane pikenemine võis olla kaebaja jaoks ebamugav, kuid mitte sel määral, et tooks kaasa üleviimise keelu. 18. Kaebaja väited võrdsuspõhiõiguse rikkumisest ei ole põhjendatud. Kõiki Tartu Vangla saatmisosakonna Harku üksuses teenistuses olnud II klassi valvureid (kaebaja, IP ja RE) koheldi samamoodi – nad viidi nõusolekuta üle Tallinna Vangla teenistusse. Vaidlus puudub selles, et nimetatud isikute üleviimise tingis Tartu Vangla saatmisosakonna töö ümberkorraldamine. Apellatsioonkaebuse p-s 2.12 esitatud väide kinnitab eeltoodut ja Tartu Vangla 21.10.2015 teatises sedastatut, kuid ei tähenda, et kaebaja oleks olnud koondamissituatsioonis. Kaebaja seisukoht AS ja UT meelevaldselt erinevast kohtlemisest ei ole põhjendatud. Tartu Vangla on asjakohaselt vastuses apellatsioonkaebusele põhjendanud, et AS ja UT koondamise aluseks ei olnud mitte nende taotlused, vaid asjaolu, et nende 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.