KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 20. oktoober 2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-15-490 Tsiviilasi EE p

) § 172 lg 6 alusel kontrollib kohus, kas võlgnik oma kohustusi täidab, kui võlgnikule usaldusisikut ei määrata.

§ 173

lg 2 alusel peab võlgnik andma kohtu nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Kohus ei määranud võlgnikule usaldusisikut, mistõttu tuli võlgnikul endal esitada kohtule andmed oma vara ja sissetulekute kohta. 8. Maakohus leidis, et võlgnik on rikkunud oluliselt

§ 175

lg-s 4 sätestatud teabe andmise kohustust, sest võlgnik ei märkinud kohtule esitatud aruannetes andmeid enda sissetulekute kohta. Seejuures teatas võlgnik

1. veebruari 2017 kohtuistungil, et ta on saanud tulu. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei ole võlgnik aruandeid parandanud, et selle alusel võlausaldajatele väljamakseid teha ja on alates
2. aprillist 2017 tulu saamist salgama asunud. Võlgnik on tahtlikult kohtu korraldusi eiranud, mistõttu ei täida kohustustest vabastamise menetlus enam oma eesmärki. Võlgniku käitumist võib pidada äärmiselt ebausaldusväärseks, mistõttu ei ole enam võimalik kohustustest vabastamise menetlusega jätkata.
3. Võlgnik rikkus ka

§ 173

lg-s 1 nimetatud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsida. Võlgnik ei ole kohustustest vabastamise menetluse jooksul otsinudki tulutoovamat tegevust, et võlausaldajate nõuded saaksid mingiski ulatuses rahuldatud. 2

§ 175

lg-st 7 määras maakohus avaldada teade kohustustest vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. MÄÄRUSKAEBUS

1. Võlgnik esitas
2. augustil 2017 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja uue määrusega vabastada ta pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Määruskaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:  võlgnik pole rikkunud teabe andmise kohustust, kuna esitas kohtule aruanded;  võlgnik selgitas
3. veebruaril 2017 kohtule, et on otsinud tööd, kuid on leidnud ja mõningal määral teinud üksnes juhutööd. Sissetuleku saamist pole ta kinnitanud, sest juhutöödega seda ei kaasnenud. Seega ei saa väita, et võlgnik pole tulutoovat tegevust otsinud;  istungil selgitas võlgnik ka, et mõistis valesti võimalike sissetulekute jaotust enda ja võlausaldajate suhtes, kuid tööle minekut ei ole ta ebamõistlikuks pidanud. MENETLUSE EDASINE KÄIK
4. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis võlausaldajatele tähtaja sellele vastamiseks. Võlausaldaja Aktsiaselts PlusPlus Capital vaidles määruskaebusele vastu. Teised võlausaldajad määruskaebusele ei vastanud Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle
5. septembri 2017 määrusega lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb tühistada osas, millega lõpetati võlgniku suhtes võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ja keelduti teda kohustustest vabastamast, samuti kohustustest vabastamise menetluse kohta teate avaldamise osas. Maakohtu menetluslikku otsustust määruse saatmise kohta ei ole vaidlustatud. Asi tuleb saata maakohtule võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. 3

§ 175

lg 5 järgi võib kohus omal algatusel ning võlausaldaja või usaldusisiku taotlusel otsustada kohustustest vabastamise keeldumise ja lõpetada kohustustest vabastamise menetluse, kui enne viie aasta möödumist ilmneb

§ 175lg-tes 2 või 4 nimetatud alus.

Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu järeldusega, et

§ 175lg 5 kohaldamise eeldused on täidetud.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et

§ 2

teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest

-s ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks. Kui võlgniku käitumises ei ole

§ 175

lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu

1. mai 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-1916, p 14, ja selles viidatud
2. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11). Muu hulgas pole sellisest võimalusest ilmajätmiseks alust võlgniku puhul, kelle kohustustest vabastamise menetlus on kestnud vähem kui poole seadusega ette nähtud tavapärasest ajast ja kes on asunud tööle. Vaidlustatud määruse järgi tugines maakohus võlgniku kohustustest vabastamata jätmisel nii

§ 175lg-le 2 (järgnevas p 16) kui ka lg-le 4 (järgnevas p 17).

Ringkonnakohus leiab, et kummalgi alusel ei olnud põhjust praegu veel otsustada võlgniku kohustustest vabastamata jätmist, mida põhjendab järgmiselt. 16.

§ 175

lg 2 järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos (p 1); võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve (p 2). Maakohtu põhjenduste järgi on praegu võlgnikule ette heidetav

§-s 173 nimetatud kohustuste rikkumine.

§ 173

järgi on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima (lg 1); samuti ei tohi võlgnik varjata saadud tulusid ja vara ning peab andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta (lg 2); võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule, usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama (lg 3); lõikes 3 nimetatud tulust peab usaldusisik võlgnikule üle andma 25%, kohus võib asjaolusid arvestades määrata sellest erineva määra (lg 4). Maakohus viitas määrust põhjendades lg-tele 1, 2 ja 4. Maakohtu etteheide

§ 173

lg 1 osas ei olnud vaidlustatud määruse tegemise ajal enam põhjendatud, sest võlgnik oli asunud tööle ja esitanud selle kohta kohtule enne määruse tegemist ka aruande, milles kajastas tööst saadud tulu. Sellises olukorras on kohustustest vabastamisest keeldumine ennatlik, sest eeldatavasti on võlgnikul võimalik tööst saadava tasu arvel menetluse käigus võlausaldajata nõudeid vähemalt osaliselt rahuldada.

§ 173lg-s 2 nimetatud kohustuse rikkumist ei ole maakohus asjaoludega sidunud ega ka põhjendanud, sellega rikkus maakohus Ts

MS § 465 lg 2 p-st 8 tulenevat kohtumääruse põhjendamise kohustust. Maakohus ei tuvastanud, millist tulu või vara oleks võlgnik kohtu ees varjanud. Pelgalt võlgniku e-posti aadressi märkimine võlgniku abikaasa äriühingu kontaktides ei anna alust lugeda võlgnikku oma kohustusi oluliselt ja süüliselt rikkunuks. Kui maakohtul on menetluse jätkudes kahtlus, et võlgnik suunab oma aja ja töise ressursi abikaasa ettevõttesse, siis saab kohus selle kohta ise andmeid ja tõendeid koguda (vt nt Riigikohtu 17. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 13 teine lõik). 4

§ 173

lg-s 4 nimetatud kohustuse rikkumiseks peaks kohus tuvastama võlgniku tulu suuruse ja selle põhjal hindama, kas võlgnik jättis endale tulust suurema osa kui seaduse või kohtumäärusega ette nähtud. Neid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. 17.

§ 175

lg 4 järgi peab võlgnik vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. Vaidlustatud määrusest ei nähtu, et maakohus oleks kohustanud võlgnikku andma teavet vande all ja võlgnik oleks sellest keeldunud.

§ 175

lg 4 alusel võlgnikku kohustustest vabastamast keeldumiseks peab kohus eelnevalt selgitama, millise teabe vande all andmata jätmise või tähtajaks andmata jätmise tõttu kohus menetluse lõpetab (Riigikohtu 2. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16, p 19 teine lõik). Käesoleva asja toimikust ei nähtu, millise teabe vande all andmata jätmisega seostas kohus

§ 175lg 4 alusel menetluse lõpetamise.

1. Eelneva põhjal ei tuvastanud maakohus asjaolusid, mis annaksid alust keelduda võlgniku kohustustest vabastamisest. Samas ei saa praegu veel ka otsustada võlgniku kohustustest vabastamist, mida taotleb määruskaebuses võlgnik. Asi tuleb saata menetluse jätkamiseks maakohtule. Seetõttu rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse osaliselt.
2. Asja edasisel läbivaatamisel tuleb maakohtul arvestada menetluses eripäraga, et

§ 172lg 6 järgi on võlgnik ise määratud usaldusisikuks.

Kui kohus määrab võlgniku enda usaldusisikuks, peab ta olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita (vt Riigikohtu 2. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16, p 18). Kohtul tuleb eelkõige kontrollida, kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt hakkama

§-s 172 sätestatud kohustuste täitmisega. Kui maakohus leiab, et võlgnik ei tule usaldusisiku ülesannete täitmisega toime, on tal võimalik vabastada võlgnik usaldusisiku ülesannete täitmisest ja määrata teine usaldusisik (

§ 172lg 5).

Kui aga võlgnik jätkab ise usaldusisiku kohustuste täitmist, siis tuleb maakohtul järelevalve teostamisel selgelt eristada võlgniku kohustusi võlgniku ja usaldusisiku rollis. Kohustustest vabastamisest keeldumise aluseks saavad olla üksnes need rikkumised, mis võlgnik paneb toime võlgniku rollis. 20. Maakohus rikkus TsMS § 173 lg 1 esimest lauset ja § 173 lg 2 ning § 463 lg 2 kaudu kohalduvat § 438 lg 2, kui jättis otsustamata menetluskulude jaotuse. Kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise lahend on menetlust lõpetav lahend eelviidatud sätte tähenduses. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi sisulises osas ja kohustustest vabastamise menetlus jätkub, siis ei ole käesolev määrus menetlust lõpetav lahend. Maakohtul tuleb otsustada menetluskulude jaotus võlgniku kohustustest vabastamise taotluse lahendamisel. 21.

§ 175lg 6 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

/ allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 5