RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-15-16664 Otsuse kuupäev Tartu, 22. november 2017 Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Malle Seppik K

) § 14 alusel hagi kostjate ühisomandisse kuuluva Meeta kinnistu jagamiseks, et kohtutäitur saaks pöörata sissenõude kinnisasjas kostjale I kuuluvale osale. Hageja nõue ei ole aegunud, sest

ei sätesta, mille alusel tuvastatakse, et nõude rahuldamine võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus.

§ 14lg 2 kohase hagi esitamiseks antud tähtaeg ei saanud hakata kulgema enne 14.

augustit 2015, kui Meeta kinnistu tagasi võideti ja kostja I kinnistusraamatusse kanti. 2. Kostja I vaidles hagile vastu, leides, et hageja nõue on aegunud. Hageja esitas tsiviilasjas nr 2-10-37416 hagi

§-de 187 ja 190 järgi, mille eelduseks oli asjaolu, et sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Ebaõige on hageja seisukoht, et täitemenetlust ei saa lugeda ebaõnnestunuks seni, kuni sissenõudja ei ole kasutanud kõiki seadusest tulenevaid võimalusi, sh vara tagasivõitmist. Kohtutäitur ei pidanud hagejat spetsiaalselt täitemenetluse ebaõnnestumisest teavitama. 3. Kostja II vaidles hagile vastu, leides, et nõue on aegunud, ja taotles aegumise kohta vaheotsuse tegemist. 4. Maakohus jättis 5. aprillil 2016 tehtud vaheotsusega kostjate aegumise kohaldamise taotluse rahuldamata ja jätkas menetlust. Maakohus tõi otsuse põhjendustes välja, et ühisvara jagamise nõude aegumistähtaeg on

§ 14

lg 2 kohaselt üks aasta alates ajast, kui täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus. Maakohus leidis, et

§ 14

lg-s 2 sätestatud hagi esitamise tähtaeg ei saanud hakata kulgema enne kinnistu tagasivõitmist ja kostja I kinnistusraamatusse kandmist

1. augustil 2015, sest enne ei kuulunud abikaasadele vara, millele hageja soovis sissenõuet pöörata. Ühisvara jagamise nõude aegumine ei saanud alata seega varem kui
2. augustil 2015 tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 135 lg-st 1 lähtudes. Asjaolu, et hageja teadis, et Meeta kinnistu hakkab pärast tagasivõitmist kuuluma poolte ühisvarasse, ei toonud kõiki asjaolusid arvestades kaasa hageja kohustust esitada
3. aastal ka ühisvara jagamise hagi. 2

§-d 187 ja 190) kui ka ühisvara jagamise hagi eeldus on täitemenetluse ebaõnnestumine. Ühisvara jagamise hagi esitamine eeldab, et täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel on ebaõnnestunud ja abikaasadel on ühisvara. Tagasivõitmise hagi esitamise eeldus ei ole aga täitemenetluse ebaõnnestumine ,vaid see, et nõuet ei ole täielikult rahuldatud või sissenõude pööramine ei vii nõude täieliku rahuldamiseni (

§ 187lg 1).

Asjaolu, et tagasivõitmise hagi esitamise ajaks oli hagejale teada, et kostjal I ei ole registervara ja kostja I pensionist saab kinni pidada iga kuu 32 eurot, ei saa lugeda piisavaks, et leida, et täitemenetlus oli ebaõnnestunud. Täitemenetlust ei saa lugeda ebaõnnestunuks senikaua, kuni sissenõudja ei ole veel kasutanud kõiki seadusega talle ettenähtud õigusi, milleks võib muu hulgas olla ka võlgniku vara tagasivõitmine. Täitemenetluse saab lugeda ebaõnnestunuks ühisvara jagamise hagi esitamise seisuga

1. novembril
2. Hageja võla jääk oli
3. septembri
4. a seisuga 19 455 eurot 3 senti, ta sai kostjalt I iga kuu 99 eurot 26 senti, kostja I majandusliku seisu paranemine ei olnud tõenäoline. Hageja nõue oleks
5. märtsist 2011 kulgema hakanud kümneaastase tähtaja lõpuks rahuldamata ligi 10 000 euro ehk 50% ulatuses. Arvestades täitemenetluse kestust ja nõude jääki, saab
6. novembriks 2015 lugeda täitemenetluse ebaõnnestunuks ja hagejal oli alus esitada ühisvara jagamise nõue.
7. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse maakohtu vaheotsuse peale, millega maakohus jättis aegumise kohaldamata ja jätkas menetlust.
8. Kostja II esitas kirjalikud seisukohad (II kd, tl 16–20).
9. Hageja vaidles kostja I apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja I kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10. Tartu Ringkonnakohus jättis
11. märtsi
12. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu vaheotsuse muutmata, kuid muutis õiguslikke põhjendusi. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole asjakohased kostjate väited selle kohta, et tagasivõitmise hagiga koos oleks pidanud hageja esitama ka ühisvara jagamise nõude kostjate vastu (vt Riigikohtu
13. detsembri
14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15), sest tagasivõitmise hagi rahuldamise kohtuotsus on jõustunud ning tagasivõitmise hagi esitamiseks õigusliku huvi tuvastamise küsimust seega ei kerki. Üldjuhul on mõistlik esitada tagasivõitmise hagi koos ühisvara jagamise nõudega, kuid kohus ei selgitanud tagasivõitmise hagi lahendamisel hagi esitamise eesmärki ja selle rahuldamise tagajärgi. Ainuüksi varasema hagi esitamine ei saa olla alus, et lugeda vara jagamise nõue aegunuks. Vara jagamise nõude esitamine ei ole samas aga tagasivõitmise nõude esitamise eeldus. Kostjatel on õigus ja võimalus teha pärast vara tagasivõitmise hagi rahuldamist toimingud, mis lubavad ühisvaraks loetud vara osale sissenõude pöörata. Tagasivõitmise nõude üks eeldus on, et sissenõude 3

§ 187

lg 2 ja

§ 14lg 2 eeldused ei ole identsed.

Ringkonnakohus leidis, et

§ 14

lg-st 2 tuleneva tähtaja aspektist on vajalik arvestada täitemenetluse eesmärke, täitemenetluse üldiseid tähtaegu, tuvastada, millal täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus ja millal hageja sellest teada sai või pidi saama. Võlausaldajate arusaamad ja arvamuse kujunemise aluseks olev informatsioon on erinev, seetõttu on tähtaja kulgemise alguse määramisel üks olulistest asjaoludest täituri seisukoht. Käesolevas asjas edastas hageja 26. augustil 2015 kohtutäiturile tagasivõitmise nõuet rahuldava otsuse ja samal päeval informeeris kohtutäitur hagejat

§ 14

lg 2 mõttes ühisvara jagamise hagi esitamise vajadusest.

§ 14

lg 2 nõude aegumistähtaja määramine on kohtu diskretsiooniotsus, maakohus põhjendas, miks ta leidis, et hagi ei ole aegunud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ja neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 alusel ei korranud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. Kostja I esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus ja kohaldada aegumist, sest nii

§ 187

lg 2 mõttes tagasivõitmise hagi esitamise kui ka

§ 14

lg 2 mõttes ühisvara jagamise hagi esitamise eeldus on täitemenetluse ebaõnnestumine (vt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15). Täitemenetlus pidi olema seega ebaõnnestunud juba tagasivõitmise hagi esitamisel
3. aastal ning ühisvara jagamise nõue on seetõttu aegunud.
4. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks lahendamiseks.
6. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hageja nõue kostjate vastu ühisvara jagamiseks

§ 14lg 2 alusel on aegunud.

See sõltub asjaolust, millal hakkas kulgema

§ 14lg 2 teises lauses sätestatud ühisvara jagamise nõude aegumistähtaeg.

13. Kolleegium selgitab, et täitemenetluses tagasivõitmise nõude esitamise üldisi eeldusi reguleerib

§ 187

lg 2, mis annab sissenõudjale võimaluse tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument, tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni.

§ 190

reguleerib täitemenetluses abieluvaralepingu tagasivõitmise erikoosseisu ning võimaldab abieluvaralepingu tagasi võita eeldusel, et täidetud on ka

§-s 190 sätestatud eeldused. Täitemenetluses abikaasade ühisvarale sissenõude pööramist reguleerib

§ 14

. Sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale on

§ 14

lg 1 kohaselt lubatav siis, kui võlgnikuks mitteolev abikaasa on sellega nõus, või siis, kui täitedokument kohustab kohustust täitma mõlemat abikaasat. Kui võlgnikuks mitteolev abikaasa ei ole ühisvarale sissenõude pööramisega nõus ning täitedokumendist ei tulene nõuet mõlema abikaasa vastu, peab sissenõudja nõudma võlgniku ja tema 4

§ 14

lg 2 kohaselt on üks aasta alates ajast, mil täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus. Kui sissenõudja on esitanud täitemenetluses ühisvara jagamise nõude

§ 14

lg 2 alusel, on aegumistähtaja kulgemise alguse arvestamiseks vajalik tuvastada, millal sissenõudja nõude rahuldamine võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus.

1. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et sissenõudjal võib puududa õigustatud huvi vara ühisvarasse tagasivõitmise nõude esitamiseks, kui sellega koos ei esitata hagi ühisvara jagamiseks, mis võimaldaks sissenõudja rahalise nõude rahuldamise huvides kohtutäituri käsutusse (tagasi) saada vähemalt osa tehinguga üleantud varast (Riigikohtu
2. detsembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15; vt ka
4. jaanuari
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 59). Samuti on kolleegium varem leidnud, et sissenõudjal võib olla õigustatud huvi ühisvarasse vara tagasivõitmiseks, ilma et ta oleks esitanud ühisvara jagamise hagi, siis, kui tal on täitedokument mõlema abikaasa vastu või kui võlgniku abikaasa on andnud nõusoleku ühisvarasse kuuluvale esemele sissenõude pööramiseks (Riigikohtu
6. aprilli
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-17, p 12). Seega saab sissenõudja õigustatud huvi vara ühisvarasse tagasivõitmise nõude esitamiseks jaatada üldjuhul vaid siis, kui sissenõudja on sellega koos esitanud ka ühisvara jagamise nõude. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus leidis ekslikult, et hageja ei pidanud ühisvarasse tagasivõitmise nõuet ja ühisvara jagamise nõuet koos esitama. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et sissenõudjal oleks olnud täitedokument mõlema abikaasa vastu või et võlgniku abikaasa on andnud nõusoleku ühisvarasse kuuluvale esemele sissenõude pööramiseks. Samuti pole tuvastatud muid asjaolusid, mis annaksid hagejale õiguse nõuda oma nõude täitmist ühisvara arvel.
8. Kolleegium selgitab, et sellest, et sissenõudja peaks üldjuhul ühisvarasse tagasivõitmise ja ühisvara jagamise nõude koos esitama, ei tulene siiski, et

§ 14

lg-s 2 sätestatud ühisvara jagamise nõude aegumistähtaeg algab alati hiljemalt tagasivõitmise hagi esitamise ajast. Kolleegium on varem selgitanud, et

§ 190

on tagasivõitmise erikoosseis, mille puhul

§-s 188 sätestatud eeldused ei kohaldu, sest

§ 190

järgne võlausaldaja huvide kahjustamise eeldus tuleneb sellest, et võlausaldajal on ebaõnnestunud täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel (vt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15.1.2). Kolleegium leiab, et kui tagasivõitmise hagi esitati seetõttu, et täitemenetlus on võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestunud, hakkab ka

§ 14

lg 2 ühisvara jagamise nõude aegumistähtaeg kulgema hiljemalt tagasivõitmise hagi esitamisest. 16. Kolleegium juhib aga tähelepanu sellele, et eespool viidatud lahendis ei käsitletud olukorda, mil abieluvaralepingu tagasivõitmise hagi esitamisel tuginetakse asjaolule, et on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Kolleegium selgitab, et

§ 187

lg-s 2 sätestatud tagasivõitmise üldised eeldused kohalduvad ka ühisvara jagamise lepingu või abieluvaralepingu tagasivõitmise nõude korral. Lisaks

§ 187

lg-s 2 sätestatud eeldusele, et sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist, võimaldab teine alternatiiv esitada tagasivõitmise nõude ka siis, kui on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Kui abieluvaralepingu tagasivõitmise nõude aluseks on asjaolu, et sissenõude pööramine ei vii eelduslikult nõude rahuldamiseni tulevikus, ei hakka sissenõudja ühisvara jagamise nõue aeguma hiljemalt tagasivõitmise hagi esitamise ajast. 5

§ 187

lg 2 teisele alternatiivile ja leidis, et on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii eelduslikult nõude rahuldamiseni tulevikus. Selliselt jättis ringkonnakohus asja lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata. Kui varasemas kohtuasjas tuvastati, et ühisvarasse tagasivõitmise nõude eeldused on täidetud lähtudes sellest, et täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel on ebaõnnestunud, hakkas

§ 14

lg-s 2 sätestatud üheaastane tähtaeg kulgema hiljemalt tagasivõitmise hagi esitamisest. Kui aga sissenõudja tugines abieluvaralepingu tagasivõitmise nõuet esitades

§ 187

lg 2 teises alternatiivis sätestatud võimalusele, et sissenõude pööramine ei vii eelduslikult nõude rahuldamiseni tulevikus, ei pruukinud ühisvara jagamise nõude üheaastane aegumistähtaeg hakata kulgema hiljemalt tagasivõitmise nõude esitamisest. Sellisel juhul tuleb tuvastada, millal täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel tegelikult ebaõnnestus, ja arvestada aegumistähtaja algust alates sellest. 18. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus tuvastama, kas sissenõudja esitas tagasivõitmise hagi, tuginedes

§ 187

lg 2 esimesele või teisele alternatiivile, ehk kas sissenõudja leidis, et täitemenetlus on võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestunud, või leidis sissenõudja, et on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni tulevikus. Sõltuvalt eelnevast tuleb anda hinnang ka hageja nõude aegumisele.

1. Kostja II esitas
2. septembril 2017 taotluse lepingu väljanõudmiseks. TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei kogu ega uuri riigikohus tõendeid ning seetõttu tuleb hageja taotlus jätta rahuldamata.
3. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.
4. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause kohaselt tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Jaak Luik Henn Jõks Malle Seppik 6