TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine 3-16-2618 15. mai 2017 Janar Jäätma R.I. kaeb

) § 20 lg 1). Avavangla on kergema režiimiga ja võimaldab kinnipeetaval õppida ja töötada järelevalveta väljaspool vanglat. Kinnipeetav on süüdi mõistetud seksuaalkuriteos, mis on toime pandud nooremate kui 18aastaste isikute suhtes. Ka kohtu hinnangul on vaide esitaja kuritegude asjaolud äärmiselt 2 3-16-2618 rasked. Vaide esitaja jätkuvalt õigustab oma kuritegelikku käitumist. Seega ei ole karistus täitnud oma eesmärki ning kinnipeetav ei ole aru saanud toimepandud kuritegudest ega nende tagajärgedest. Vangistuses läbitud seksuaalkurjategijatele suunatud sotsiaalprogramm „Uus Suund“ ei ole täitnud oma eesmärki, kuna kinnipeetav ei tunnista kuritegude toimepanemist. Seega ei ole võimalik suunata vaide esitajat analüüsima oma käitumise põhjuseid ja tagajärgi ning nendest vajalikke järeldusi tegema. Vangla ei ole veendunud kinnipeetava ühiskonnaohutuses ja õiguskuulekas käitumises. Asjaolu, et puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused, ei ole määrav. Kinnipeetava käitumist hinnatakse lisaks ka tema varasema karistatuse, vanglas käitumise, tema suhtumisest reeglitesse, sotsiaalprogrammide läbimise tulemuste jm alusel. Piisava usalduse näol on tegemist üldise hinnanguga kinnipeetava suutlikkusele käituda kooskõlas reeglitega. Kuna avavangla režiim on leebem, peab kinnipeetav olema piisavalt usaldusväärne. Eelnevast tulenevalt on haldusakt õiguspärane.

1. R.I. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tartu Vangla
2. oktoobri
3. a otsuse nr 2-3/4642-2 tühistamist ning Tartu Vangla kohustamist paigutada kaebaja ümber avavanglasse. Kaebaja põhjendab enda väiteid järgmiselt: 1) kinnipeetava individuaalse täitmiskava (ITK) kohaselt paigutatakse kaebaja avavanglasse ümber
4. septembril 2016; 2) kaebajal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. Vangla poolt ette nähtud programmid on täidetud. Vanglal pole kaebajale ühtegi pretensiooni; 3) vangla on meelevaldselt jätnud kaebaja avavanglasse paigutamata; 4) kaebaja ei ole vägivaldne. Ta pole alkoholi tarbinud 18 a; 5) kogutud on suurel hulgal materjale, et algatada teistmismenetlust, et tuvastada tegelik süüdlane. Kaebaja pole seadusvastaselt käitunud, mistõttu ta ei pea ennast süüdi tunnistama; 6) tegemist on kaebaja esimese vangla karistusega, millest ära on kantud neli aastat; 7) avavanglas ei ole režiim kergem. Väiksemagi eksimuse korral paigutatakse kinnisesse vanglasse tagasi; 8) avavanglasse paigutamine on vajalik, kuna kaebaja saaks seejärel tööle minna ja tasuda enda korteri eest. Kui kaebaja jätab korteri eest tasumata, ei ole tal vabanemisel kuhugi minna; 9) vastates küsimusele, miks kaebaja ei pane toime uut rikkumist, sellele saab vastata lõplikult vaid aeg. Kui kaebajale antakse võimalus end tõestada, ei peta ta talle pandud lootusi.
5. Tartu Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata. Tartu Vangla põhjendab enda väiteid järgmiselt: 1) kinnipeetaval puudub õigus nõuda enda avavanglasse paigutamist (

§ 20lg 1, Täitmisplaan § 1 lg 2, § 172); 2) ümberpaigutamine toimub otsuse alusel.

Kuna seda otsust pole, ei saa kaebaja enda ümberpaigutamist avavanglasse nõuda. Lubatavaks nõudeks on kohustada vanglat algatama tema ümberpaigutamise menetlus; 3) kaebaja õigusi ei ole rikutud. Kas kinnipeetav suudab toime tulla ilma õigusrikkumisi toime panemata, selle otsustamisel on vanglal lai kaalutlusõigus. Avavanglasse paigutamine peab olema kinnipeetavale vajalik temale mõistetud vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamiseks. Kinnipeetava võimekust käituda õiguskuulekalt hinnatakse nii tema varasema karistatuse, vanglas käitumise, tema reeglitesse ning mõistetud karistusse suhtumise jm alusel. Kaebaja kannab karistust raskete isikuvastaste kuritegude eest. Kohtu hinnangul oli kuritegude asjaolud äärmiselt rasked. Kuna kaebaja ennast süüdi ei tunnista, on võimalik järeldada, et vangistuse täideviimise eesmärk ei ole saavutatud. Seetõttu puudub veendumus, et kergema järelevalvega avavanglasse paigutamisel suudab kaebaja hoiduda uute samalaadsete kuritegude toimepanemisest. Kuna kaebaja ei teadvusta toimepandud kuritegusid, saab temast tulenevat 3 3-16-2618 ohtu alaealiste suhtes pidada jätkuvalt väga kõrgeks. Kaebaja avavanglasse paigutamisel ei saa tagada, et uute õigusrikkumiste toimepanemine oleks viidud miinimumini; 4) kaebaja väide, et avavanglasse paigutamine on vajalik tasuvama töö saamiseks ja seeläbi võlgade vähendamiseks, ei ole asjakohane. Avavanglas ja kinnises vanglas töö saamise tingimused ei erine. KOHTU SEISUKOHT 7. Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas vastustaja on õiguspäraselt jätnud kaebaja avavanglasse paigutamise menetluse algatamata või avavanglasse ümber paigutamata. 8. Vastustaja on seisukohal, et ta ei algatanud kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise menetlust. Kohtu hinnangul on praegusel juhul kunstlik eristada kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise menetluse algatamata jätmist avavanglasse ümber paigutamata jätmisest. Mõlemal juhul on tulemus sama, milleks on see, et kaebaja suhtes järelevalve režiim ei muutu. Küsimus on eeskätt selles, et kui kohus peaks kaebuse rahuldama, kas kohus saab kohustada vastustajat kaebajat ümber paigutama või uuesti nimetatud küsimust otsustama (riigivastutuse seadus (RVastS) § 6 lg-d 1 ja 4). Küll aga nõustub kohus vastustajaga, et kuna avavanglasse ümberpaigutamine on kaalutlusotsus (vt

§ 20

lg 1 „võib“), ei saa kohus reeglina kohustada vanglat kinnipeetavat avavanglasse ümber paigutama. Mõlemal juhul on tegemist ühe ja sama kohustamisnõudega, mille valib kohus tulenevalt seadusest sõltumata kaebaja või vastustaja soovist (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 41 lg 3, RVastS § 6 lg-d 4 ja 5). 9. Kohus jääb enda varasema seisukoha juurde, et

§ 20

lg 1 mõttes saab kinnipeetava avavanglasse paigutamine alata kas vangla initsiatiivil (täitmisplaan § 172 lg 1) või kinnipeetava taotluse alusel (

§ 20lg 1).

Kuigi kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust avavanglasse ümberpaigutamiseks, tuleb jaatada tema õigust kaalutlusvigadeta otsustusele. Kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise menetluse eesmärgiks on mh valmistada kinnipeetav ette vanglajärgseks eluks, nn tema taasühiskonnastamine võimalikult suurel määral (

§ 6, § 20 lg 1).

See regulatsioon on loodud mh ka kinnipeetava huvides. 9.1. Kui kinnipeetava ümberpaigutamine jääb vangla initsiatiivil algatamata, tuleb kinnipeetaval esmalt läbida kohustuslik kohtueelne menetlus nõudega kohustada ümberpaigutamist otsustama (

§ 11lg 5, HMS § 72 lg 1 p 3).

9.

1. Kohtu hinnangul on vastustaja praegusel juhul otsustanud kaebaja avavanglasse ümber paigutamata jätmise kaebaja taotluse alusel. Kaebaja pöördus vangla poole, milles ta nõudis selgitusi, miks teda ümber ei paigutatud. Seejärel esitas ta vaide, milles nõudis enda ümberpaigutamist. Vaideotsuses käsitas vangla enda
2. oktoobri
3. a vastust haldusaktina: „Eelnevast tulenevalt on haldusakt kooskõlas seadusega, õiguspärane ja vastab nõuetele ning vaie ei kuulu rahuldamisele.“ (tl 10 pöördel). Kohtul ei ole põhjust seda seisukohta ümber lükata, kuna haldusakti andmisest keeldumine vormistatakse haldusaktina (HMS § 43 lg 2 esimene lause). 10.

§ 20

lg 1 sätestab, et kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast (ITK) selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse. 4 3-16-2618 10.1.

§ 20

lg-st 1 järeldub, et kui normis sätestatud eeldused (s.o ITK kohaselt ei ole karistuse kandmine kinnises vanglas otstarbekas; kinnipeetava reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud; on piisav alus oletada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õiguserikkumisi; kinnipeetav on andnud ümberpaigutamiseks nõusoleku) on täidetud, on vanglal õigus kaaluda, kas kinnipeetav paigutada avavanglasse või mitte (vrd RKHKo 3-3-1-50-15, p 21 esimene lõik). 10.

1. Praegusel juhul oli vangla seisukohal, et ta pole veendunud, et kaebaja ei pane toime uut õigusrikkumist. Kohtu hinnangul ei ole selle tingimuse sisustamise näol tegemist kaalumise, s.t õigusliku tagajärje valiku küsimuse, vaid õigusnormi koosseisu ühe elemendi täidetavuse küsimusega. Alljärgnevalt kontrollib kohus, kas vanglal oli alus oletada, et kaebaja ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Kohus märgib, et kuna tegemist on prognoosotsusega, on selle eelduse sisustamine paljuski hinnanguline küsimus.
2. Kaebaja on seisukohal, et ümberpaigutamise õigus tuli ITK-st. Kohus on seisukohal, et ITK-s märgitu „Avavanglasse ümberpaigutamine–täitmiskavast tulenevalt. [---] 13.09.2016“ (tl 23) on avavanglasse paigutamisel informatiivse tähendusega. ITK-s on selgitatud

§ 20lg-s 1 sätestatud ühte eeldust, s.o ärakandmisele kuuluvat karistuse aega.

Sellest ei tule kaebajal subjektiivset õigust saada avavanglasse.

1. Vastustaja tugines oma otsustuse langetamisel Tartu Maakohtu
2. augusti
3. a määruses asjas nr 1-13-7474 leitule, et kaebajat karistati raske kuriteo toimepanemise eest (vt lähemalt käesoleva otsuse p 2 alap 2.1), karistus ei ole täitnud enda eesmärki, kuna ta jätkuvalt õigustab oma kuritegelikku käitumist ja ta pole aru saanud toime pandud teo tagajärjest (vt lähemalt käesoleva otsuse p 2 alap 2.2), ning vangistuses läbitud seksuaalkurjategijatele suunatud sotsiaalprogramm „Uus Suund“ ei ole oma eesmärki täitnud. Kohus nõustub vanglaga, et uute õigusrikkumiste ennetamise sisustamisel on määrav tähendus asjaolul, millist liiki kuriteo on kaebaja toime pannud (praegusel juhul seksuaalkuritegu alaealiste vastu perioodil 2006-2013). Asjakohane on arvestada ka kaebaja enda suhtumist toime pandud kuriteosse, s.t enda jätkuvat õigustamist. Seejuures ei hinda halduskohus kaebaja väidete alusel, et ta pole kuritegusid toime pannud, ümber jõustunud kohtuotsust, millega kaebaja mõisteti süüdi. Kaebaja väited on vastuolulised, kord ta väidab, et ta pole tegu toime pannud, samas märgib, et õigusrikkumisi enam toime ei pane (kaebuse p 5 alap 9, tl 17 pöördel).
4. Kohus nõustub vangla järeldusega, et tuvastatud asjaolud (s.o eeskätt kaebaja toime pandud kuritegude raskus, kaebaja pole enda süüd tunnistanud ega toime pandut kahetsenud) ei võimalda tõsikindlalt oletada, et kaebaja ei paneks toime uusi õigusrikkumisi. Seetõttu on vangla õiguspäraselt jätnud kaalumata, kas kaebaja paigutada avavanglasse või mitte. Eeltoodu tõttu pole asjakohased kaebaja väited, miks tal on vaja avavanglasse saada. Neid asjaolusid tulnuks vanglal arvesse võtta kaalumisel, mitte aga õigusnormi eelduse täidetavuse juures.
5. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad menetlusosaliste kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Janar Jäätma 5