← Eesti

1-17-5976/10

Obsah (5)§ 238§ 45§ 175§ 185§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. september 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-5976 (17230200394) Kohtukoosseis Urmas Reinola, Pavel G

§ 238

lg 2 alusel vähendati mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti tähtajaline vangistus 2 kuud 20 päeva. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud ja ärakandmata karistus, s.o tähtajaline vangistus 2 kuud 20 päeva M. Piiritsa suhtes tingimisi kohaldamata, kui M. Piirits ei pane 1 aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 kohaselt arvestada 1 aastase katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 20.06.

  1. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti M. Piiritsalt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 kuuks. Lisakaristuse kulgemise tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3 kuulise tähtaja möödumisel. LS § 127 kohaselt tuleb M. Piiritsal juhiluba loovutada kohtuotsuse jõustumisest viie tööpäeva jooksul Maanteeametile. Menetluskuludena mõisteti M. Piiritsalt välja ½ sundrahast, s.o 352,50 eurot; ekspertiisikulud 253 eurot; määratud kaitsjale kohtueelses- ja kohtumenetluses makstud tasud, kokku 120 eurot. Menetluskulud kokku 725,50 eurot tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul makseinfos märgitud Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele. Maakohtu otsus
  2. Margus Piirits tunnistati esitatud süüdistuse järgi süüdi selles, et tema 05.05.2017 kella 17:52 ajal juhtis mootorsõidukit Škoda Octavia reg nr XXXXXX Tallinnas E. Vilde tee ja Mustamäe tee ristmiku juures, olles narkojoobeseisundis (EKEI uuringuakti nr 870T kohaselt uuritaval Margus Piirits´l on uuringu läbiviimiseks võetud uriinist tuvastatud ained: kokaiin, GHB> 1000ug/ml), rikkudes LS § 69 lg 1 ja KorS § 36 lg 1 /Juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides / ning LS § 69 lg 2 p 1 / alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem/ nõudeid. Apellatsiooni sisu
  3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist karistuse mõistmise osas ja uue otsuse tegemist, millega jätta M. Piiritsale mõistetud lisakaristus kohaldamata. Kaitsja leiab, et maakohtu otsus M. Piiritsale mõistetud lisakaristuse osas on põhjendamata. Taotlust põhjendab kaitsja asjaoluga, et süüdistatav on kriminaalkorras karistamata, tema varasema käitumise ja kohtuistungil antud selgituste põhjal võib järeldada, et narkootiliste ainete tarvitamine ei ole M. Piiritsale harjumuspärane. Süüdistatav lubab käituda edaspidi õiguskuulekalt. M. Piirits töötab M OÜ-s, ta ei ole asotsiaalsete eluviisidega isik ning tal ei ole selliseid sõltuvusprobleeme, millega ta ei oleks võimeline toime tulema. Kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et juhtimisõigus on talle vajalik töötamiseks ja lapse lasteaeda viimiseks. Lisakaristuse kohaldamine võib süüdistatavale kaasa tuua töökoha kaotuse. Süüdistatava poolt süü tunnistamine ning kahetsuse väljendamine annavad alust järeldada, et M. Piirits on oma teo ohtlikkusest ja selle võimalikest tagajärgedest aru saanud. Süüdistatava suhtumine toimepandusse peaks kindlasti mõjutama mõistetavat karistust, kuna uute süütegude ärahoidmise kui karistuse põhieesmärgi realiseerimine ei ole mõeldav neid asjaolusid arvestamata. 2

(5)Kuigi karistuse mõistmisel ei ole maakohus viidanud ühelegi karistust raskendavale asjaolule ja karistust kergendava asjaolu esinemine on tuvastatud, asus kohus põhjendamatult seisukohale, et ilma lisakaristust kohaldamata ei ole M. Piiritsa suhtes võimalik karistuse eesmärke saavutada. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud lisakaristuse kohaldamine vältimatult vajalik.
  1. Ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks apellatsioonimenetluse pooled apellatsioonile enda kirjalikke seisukohti ega taotlusi ei esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses kriminaalasja materjalide ja apellatsiooni väidetega leiab, et maakohtu otsus M. Piiritsale karistuse mõistmises osas tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.
  3. Viimasel ajal väljakujunenud liiklussituatsioon, kus päev-päevalt, vaatamata ennetavale teavitustööle, suureneb liikluses osalevate joobeseisundis juhtide arv, sunnib liikluskorda rikkuvate liiklejate tegevust oluliselt tõkestama ja seda eesmärki teenib ka KarS §-s 50 lg 1 alusel määratav lisakaristus mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-186-09 leidnud, et karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Seoses eeltooduga on kohtupraktika jätkuvalt seisukohal, et isiku karistamisel alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest tuleb temalt üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (3-1-1-10-03, 3-4-1-2-05, 3-1-1-20-06, 3-1-1-55-07).
  4. KarS § 50 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest süüdimõistetule kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni kolmeks aastaks. Vaagides M. Piiritsale lisakaristuse kohaldamist või selle kohaldamata jätmist, leidis maakohus põhjendatult, et lisakaristuse kohaldamisel esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd või isikut iseloomustavad asjaolud, mis muudavad korduva õiguserikkumise tõenäolisuse tavapärasest suuremaks. Käesolevas asjas on süüdistatav toime pannud mitte liiklusalase väärteo, vaid kuriteo ja seega pole enam tegemist piirmäära ületamise, vaid joobega. M. Piiritsa ütlustest võib teha järelduse selle kohta, et ta suhtus teo toimepanemise ajal oma teosse hoolimatult. Nimelt tarvitas M. Piirits tund aega enne sõiduki juhtimisele asumist psühhotroopset ainet GHB-d teadmises, et plaanib sõita Haapsallu ja teades, et ta on eelnevalt tarvitanud ka kokaiini, s.t ta oli teadlik tarvitatud ainete mõjust ja ta soovis nende ainete mõju all jätkata juhina liikluses, sõita Tallinnast Haapsallu. Sõiduki juhtimisega mitte toimetulemine näitab mitte ainult M. Piiritsa hoolimatust oma teosse nagu maakohus õigesti leidis, vaid ka tema üleolevat suhtumist nii liiklusnõuetesse kui ka liiklusohutusse üldse, tehes seda teadlikult. Kohtukolleegium nõustub maakohtu tõdemusega, et süüdistatava käitumises tuvastatud nii isiku süüd iseloomustavad asjaolud (narkojoove) kui ka isikut ennast iseloomustavad asjaolud, annavad kohtule küllaldase aluse lisakaristuse kohaldamiseks. Lisakaristuse kohaldamine on vajalik ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt ning võiks olla asjaoluks, mis välistab võimaluse, et isik ei saaks edaspidi liiklusalaseid süütegusid toime panna vähemalt sellel ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Ohtlike juhtide liiklusest kõrvaldamine suurendab samas kordades teiste liiklejate turvalisust. 3
(5)
  1. Kohtukolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga selles, et maakohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on M. Piiritsale lisakaristuse kohaldamine vältimatult vajalik. Maakohus on otsuses veenvalt selgitanud, et juhul, kui juba sõiduki juhtimise eest keelatud seisundis ja seda alkoholipiirmäära ületades, on väärteo eest ette nähtud lisakaristus alates 3 kuust, siis ei saa ohtlikuma süüteo, s.o kuriteo toimepanemine olla süüdlase jaoks soodsam ja kergendada süüdlase olukorda. Just seetõttu ei pidanudki maakohus võimalikuks kohaldada M. Piiritsale lisakaristust väiksemas määras kui seda näeb ette samalaadse väärteo eest kohaldatava lisakaristuse miinimummäär LS § 224 lg 3 p 1 sanktsiooni mõttes. Et M. Piiritsa suhtes ei ole varem lisakaristust kohaldatud, ongi talle kohaldatud lisakaristust suhteliselt lühiajaliselt, kolmeks kuuks. Maakohtu põhjendus M. Piiritsale lisakaristuse kohaldamise vältimatust vajalikkusest on otsuse lugejale piisavalt veenev.
  2. Apellandi peamiseks argumendiks M. Piiritsale lisakaristuse kohaldamata jätmiseks on jätkuvalt asjaolu, et süüdistatavale on juhtimisõigus vajalik töötamiseks ja lapse lasteaeda viimiseks. Samas ei saanud teadmine juhtimisõiguse vajalikkusest süüdistataval tekkida pärast tema kinnipidamist, vaid see oli süüdistatavale teada nii enne süüteo toimepanemist kui ka süüteo toimepanemise ajal, kuid see ei takistanud teda narkojoobes autorooli istumast ja liikluses osalema. Maakohus selgitas arusaadavalt, et süüdistatava põhjendused juhtimisõiguse vajalikkusest on inimlikult arusaadavad, kuid need ei ole lisakaristuse kohaldamist välistavaks asjaoluks. Selgitus, mille kohaselt peaks juhul, kui isikule, kellel väidetavalt on juhtimisõigus töö tegemiseks vajalik, juhtimisõiguse sellel põhjendusel alles jätma, kaotaks juhtimisõiguse äravõtmine kui karistusliik karistusõigusliku mõjutusvahendina ja õiguse piiranguna oma mõtte, on veenev. Kohus on kohtupraktikale viidates selgitanud, et ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu ja seda, et KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. M. Piiritsal liikumispuuet, mis välistaks juhtimisõiguse ära võtmise, tuvastatud ei ole. Süüdistatav asus mootorsõidukit juhtima juhile keelatud seisundis teadlikult, ometi saanuks ta säilitada süüteo toimepanemisele eelnenud olukorra, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemisest. Seega nii tuvastatud süü suurus, kui eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid on küllaldased M. Piiritsale lisakaristuse kohaldamiseks. Maakohus on arusaadavalt põhjendanud sedagi, miks ei saa lapse lasteaeda viimise vajadus olla juhtimisõiguse säilitamise eeltingimuseks. Juhtimisõiguse puudumine ei võta lapsevanemalt lapse eest hoolitsemise kohustust, samas peavad lapse eest igapäevaselt hoolitsema ka need vanemad, kellel mootorsõiduk või selle juhtimisõigus üldse puuduvad. Seega pidanuks süüdistatav liikluses käituma viisil, mis välistab temalt juhtimisõiguse kui pere eest hoolitsemist hõlbustava õiguse äravõtmise, jättes keelatud ained tarvitamata. Kohtukolleegium peab M. Piiritsale KarS § 50 lg 1 p 1 alusel mõistetud lisakaristuse määra põhjendatuks ja alused lisakaristuse kohaldamata jätmiseks puuduvad. Lisakaristuse kohaldamine ja sellega süüdistatava liiklusest kõrvaldamine 3 kuuks on põhjendatud eelkõige süüdistataval tuvastatud narkojoobe suurusega. 10.

§ 45lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

Süüdistatava kaitsja, vandeadvokaat L. Viil, taotles maakohtu otsusega tutvumise ja apellatsiooni koostamise eest kaitsjatasu väljamõistmist koos käibemaksuga, summas 48 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse M. Piiritsa suhtes muutmata, mistõttu jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda. 4

(5)11. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p 1, § 344 - 345 lg 1, 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 20.

juuni 2017 otsuse M. Piiritsa suhtes muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.