) § 29 lg 1 p 1, § 31 lg-te 1 ja 3 ning § 33 lg 3 p 2 (22.12.2013 - 30.06.2014 kehtinud redaktsioon) alusel sissesõidukeeldu viieks aastaks, piirates sissesõidukeeldu üksnes Eesti territooriumiga, kuna on põhjendatud alus arvata, et tegemist on Venemaa mõjutustegevuses osalevate isikutega, mistõttu nende Eestis viibimine võib ohustada Eesti julgeolekut, avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust /I kd, tl 5-6/.
Põhiseaduse (edaspidi ka PS) § 3 lause 1 kohaselt teostatakse Eesti Vabariigis riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. PS § 14 sätestab, et õiguste ja vabaduste tagamine on seadusliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuse kohustus. Riigikohus on PS §-st 14 tuletanud õiguse heale haldusele. RKPJKo 17.02.2003 asjas nr 3-4-1-1-03 on leitud, et kuigi PS § 14 on sõnastatud objektiivselt, tulenevad sellest sättest ka subjektiivsed õigused, sh üldine põhiõigus korraldusele ja menetlusele. Euroopa õigusruumis tunnustatud põhimõtete analüüs viib järeldusele, et PS §-st 14 tulenev isiku õigus heale haldusele, mis on üks põhiõigustest. Hea halduse põhimõte on n-ö katusmõiste, mis hõlmab mitmeid olulisi alapõhimõtteid, mida kõik haldusorganid on oma igapäevatöös kohustatud järgima - eesmärgipärasus, lihtsus, kiirus, isikute kaasamine ja ärakuulamine, abivalmidus, erapooletus, avaliku võimu tegevuse läbipaistvus jne. Isiku õigusi piirava otsuse põhjal peab isikul olema võimalik hinnata, kas selle tegemisel arvestati kõiki asjas tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid ning milliste õigusnormide alusel otsus on tehtud. Viitega haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 56 lg-tes 1-3 sätestatule märgivad kaebajad, et osundatud põhjendamise nõudel on mitu olulist eesmärki: otsuse läbipaistvuse ja kontrollitavuse eesmärk, isiku õiguste kitsendamise seaduslikkuse hindamise ja kohtuliku kontrolli eesmärk, õiguste efektiivse kaitse eesmärk ning haldusorgani enesekontrolli eesmärk. Haldusakti põhjendamine tagab selle sisulise kontrollitavuse ning võimaldab isikul ja ka vaidlusi lahendavatel organitel mõista, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud ning kas asjas tähtsust omavaid asjaolusid on ratsionaalselt kaalutud. Vastasel juhul ei ole võimalik hinnata, kas haldusaktiga on isiku õigusi seaduslikult kitsendatud ning puudub võimalus enda õigusi reaalselt kaitsta. Haldusorgan mõtleb haldusakti motiveerides paratamatult aktis väljendatava otsuseni viivad asjaolud, selle poolt- ja vastuargumendid, põhjalikumalt läbi ning jõuab ka ise kinnituseni, et asjas tehakse õige lahend. Haldusaktide motiveerimise olulisust on Riigikohus rõhutanud mitmetes oma lahendites, s.h RKHKm 30.05.1997.a, nr 3-3-1-14-97, RKHKm 07.11.1997.a, nr 3-3-1-30-97, RKHKo 22.05.2000.a, nr 3-3-1-14-00, RKHKo 20.06.2002.a, nr 3-3-1-30-02, RKHKo 06.11.2002.a, nr 3-3-1-62-02, RKHKo 14.10.2003.a, nr 3-3-1-54-03, RKHKo 28.10.2003.a, nr 3-3-1-66-03, RKHKo 17.05.2005.a, nr 3-3-1-16-05, RKHKo 12.11.2007 nr. 33-1-57-07, RKHKo 5.11.2008 nr 3-3-1-49-08, RKHKo 03.12.2012 nr 3-3-1-47-12. Siseministeerium põhjendas Otsust (kõigi kaebajate puhul) järgmiselt: A.S.i, S.K. ja V.Z.i puhul on põhjendatud alust arvata, et tegemist on Venemaa mõjutustegevuses osalevate isikutega, mistõttu nende Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku kordaja ühiskondlikku turvalisust. Sissesõidukeelu kohaldamine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille vastuvõtmisel on vaja täita õiguspärasuse eeldusi ning jälgida diskretsiooni 3 piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud HMS §-s 54 ja need nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Vaidlusalune Otsus vastab neile nõuetele vaid osaliselt, sest selles on küll viited õigusaktide asjakohastele sätetele, kuid puuduvad arvestatavad kaalutlused ja olulise tähendusega asjaolud, millega pidi arvestama sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel vastavalt
Viitega
lg 1 p-le 1 leiavad kaebajad, et Otsus sisaldab ainult viiteid seadusele ja siseministeeriumi väidete kirjeldust. Kuid küsimust ei ole sisuliselt käsitletud ja puuduvad vähimadki viited sellele, milliste kaalutluste tulemusel jõuti järeldusele, et isik võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes tuleb märkida, millistest kaalutlustest haldusorgan on akti andmisel lähtunud. Eriliselt tähtis on motivatsioon juhtudel, kui haldusaktiga piiratakse isikute õigusi ja vabadusi ning luuakse isiku jaoks oluliselt koormav tagajärg. Otsuses puuduvad viited sellele, missugused asjaolud oli arvesse võetud Otsuse tegemisel. Viide seaduse paragrahvile, millega sätestatakse sissesõidukeelu määramisel arvesse võetavad asjaolud, ei ole piisav otsuse põhjendamiseks. Tegemist on niisuguse olulise menetlusveaga, mis võis oluliselt mõjutada otsustuse sisu. Seetõttu kuulub otsus tühistamisele. Haldusakti põhjenduste hilisem esitamine, näiteks kohtumenetluse käigus, ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (vt Riigikohtu 12.11.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-57-07 jt). Vastustaja Siseministeerium on vastuses kaebustele seisukohal, et kaebused on põhjendamatud ning tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja seisukohad seoses sissesõidukeelu kohaldamise otsuse põhjendatusega. Vastustaja juhib tähelepanu sellele, et
lg 2 teise lause kohaselt ei rakendata sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes HMS sätestatut. Seega ei pidanud vastustaja otsust tehes HMS-s sätestatud haldusaktile ettenähtud nõuetest lähtuma. Kaebajate viidatud Riigikohtu lahendid puudutavad HMS kohast haldusmenetlust ja seega on need antud asjas asjakohatud.
Sissesõidukeelu kohaldamise tingivad andmed on sageli piiratud juurdepääsuga ning nende avaldamine ei ole lubatud. Ammendava põhjenduse avaldamine võib anda infot andmete kogumise viisi ja võimaliku allika kohta. Antud juhul on ettepaneku sissesõidukeelu kohaldamiseks kaebajate suhtes teinud Kaitsepolitseiamet. Sissesõidukeelu näol on
kohaselt tegemist tõkendiga, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Igal riigil on suveräänne õigus otsustada välismaalase riiki lubamine või mitte lubamine ja see on tinginud ka vastava regulatsiooni
-s. Tuleb silmas pidada, et välismaalase Eestis viibimise õiguse piiramise näol ei ole tegemist olulise põhisõiguse piiramisega. Vajadus kaitsta riigi julgeolekut ja avalikku korda välismaalase siinviibimisest tingitud võimaliku ohu eest, samuti vajadus tagada julgeolekuasutustele võimalus tõhusalt oma tööd teha ning selleks vajalikku teavet koguda, kaaluvad üles välismaalase õiguse Eestis viibida nagu ka õiguse saada üksikasjalikku teavet põhjuste kohta, miks tema viibimisõigust piiratakse. Halduspraktika on siiski kujunenud selliseks, et vähemalt peamised motiivid on sissesõidukeelu kohaldamise otsuses ära märgitud. Nii on ka kaebajate suhtes tehtud Otsuses esitatud peamised motiivid, millest tulenevalt on kaebajate suhtes sissesõidukeeldu kohaldatud. Kaebajatel peaks nende motiivide pinnalt tekkima ettekujutus, miks on nende suhtes sissesõidukeeldu kohaldatud.
ning sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas on seoses
lg 3 kehtestamisega leitud järgmist: „Riigi diskretsiooniõigus sissesõidukeelu kohaldamisel on piiratud seaduses sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevate asjaoludega ning eeldatakse, et riik ei kohalda sissesõidukeeldu kui äärmuslikku abinõud ebasoovitava välismaalase riigis 4 viibimise takistamiseks, suvaõiguse alusel. […]. Samas on isikul, kelle suhtes sissesõidukeeldu on kohaldatud, õigus selle kohaldamine vaidlustada kohtus.“ Otsuse mittepõhjendamine ja Otsuse tegemise seonduva teabe mitteavaldamine ei too kaasa olukorda, kus haldusakti õiguspärasust ei ole võimalik kontrollida või see on märkimisväärselt raskendatud. Põhjendused on kontrollitavad ja taasesitatavad nii kohtumenetluses kui ka haldusesiseselt. Põhjendamiskohustus nähakse erandina ette üksnes Eestis elamisloa või elamisõiguse alusel viibiva välismaalase suhtes ja ka seda piiratud ulatuses, kuna
lg 4 kohaselt põhjendatakse nimetatud isikutele seda ulatuses, mis ei ole vastuolus riigi julgeoleku tagamise vajadusega. Antud juhul käesolev säte kohaldamisele ei kuulu, kuna kaebajad ei viibinud Eestis elamisloa või elamisõiguse alusel. Ka halduskohtu praktikas on nõustutud ülaltoodud seisukohtadega ja asutud seisukohale, et sissesõidukeelu kohaldamine ei toimu HMS-s sätestatud menetluskorda järgides ning sissesõidukeelu otsust ei pea tulenevalt
lg-st 3 sissesõidukeelu adressaadiks olevale välismaalasele põhjendama (Tallinna Halduskohtu 17.06.2014 otsus, haldusasi nr 3-14-50370). Vastustaja seisukohad seoses kaalutlusõigusega. Vastustaja märgib, et nagu eespool öeldud, ei kohaldata sissesõidukeelu kohaldamise menetlusele HMS-s sätestatut ning sissesõidukeelu kohaldamist ei põhjendata. Vastustaja leiab, et
lg-st 3 tulenev kaalutlemiskohustus ei tähenda, et kaalutlused peaksid olema välja toodud sissesõidukeelu kohaldamise otsuses.
l-g 1 kohaselt võib sissesõidukeelu kohaldamiseks valdkonna eest vastutavale ministrile ettepaneku teha valitsusasutus või valitsusasutuse hallatav riigiasutus. Antud juhul on vastava ettepaneku teinud Kaitsepolitseiamet. HKMS § 24 lg 1 p 4 kohaselt võib kohus kaasata menetlusse arvamuse andmiseks haldusorgani, kelle arvamus või kelle valduses olev teave võib muul põhjusel aidata kaasa asja lahendamisele. Käesoleval juhul on vaidlusaluste sissesõidukeeldude aluseks olnud asjaolu, et kaebajate viibimine Eestis võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust. Teave, mille alusel eelnimetatud otsus tehti, on kogunud Kaitsepolitseiamet ning on kaitstud riigisaladusega. Kui kohus peab vajalikuks Otsuse aluseks olevaid asjaolusid kontrollida, peab vastustaja vajalikuks kaasata Kaitsepolitseiamet. Kaasatud haldusorgan Kaitsepolitseiamet ei nõustu kaebustega ja leiab, et need on põhjendamatud ning tuleb jätta rahuldamata. Sissesõidukeelu kehtestamise puhul on tegemist haldusmenetluse erimenetlusega, mille suhtes kohaldub
regulatsioon. Kaitsepolitseiamet nõustub Siseministeeriumiga, et
lg 2 teise lause kohaselt ei rakendata sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes HMS-s sätestatut, mistõttu ei pidanud Siseministeerium otsust tehes lähtuma HMS-s sätestatud haldusaktile ettenähtud nõuetest. Välismaalastega seotud erimenetluse eesmärkidest ning tähtsust omavate asjaolude olemusest ja tõendite kogumise erisustest tulenevalt ei ole võimalik või avalikes huvides iga kord haldusakti põhjenduses ära näidata tuvastatud asjaolusid. Seetõttu on välismaalastega seotud erimenetlustes nähtud ette haldusakti põhjendamisest loobumine. Nii ei põhjendata välismaalaste seaduse regulatsiooni kohaselt viisa andmisest keeldumise otsust ja viisa kehtetuks tunnistamise otsust ning
kohaselt sissesõidukeelu kohaldamise otsust. Kehtivas õiguses sätestab sissesõidukeelu kohaldamise erisuse
. Sama paragrahvi lg 1 kohaselt ei pea sissesõidukeelu kohaldamisel andma välismaalasele võimalust vastuväidete ja arvamuse esitamiseks. Erisus on ettenähtud lg-s 2 juhul, kui välismaalane viibib Eestis elamisloa alusel, kuid praeguses asjas vastavat asjaolu ei esinenud. Samuti on lg-s 3 selgesõnaliselt öeldud, et sissesõidukeelu kohaldamist ei põhjendata. Siseministeerium on enda vastuses välja toonud, et halduspraktikas on üldjuhul sissesõidukeelu kohaldamise otsuses põhilised motiivid ära märgitud. Seda on tehtud ka kaebajate suhtes kohaldatud sissesõidukeelu Otsuses. Otsuses on esitatud põhilised motiivid, mille pinnalt said kaebajad teada, miks on nende suhtes sissesõidukeeldu kohaldatud. Võttes arvesse
regulatsiooni 5 ja sissesõidukeelu menetluse eripärasid on Kaitsepolitseiameti hinnangul Siseministeeriumi Otsus piisaval määral motiveeritud, et kaebajad mõistaksid, miks ja millisel õiguslikul alusel on nende suhtes sissesõidukeeldu kohaldatud. Seaduses sätestatud andmetele ligipääsu piirang, mille kohaselt menetluses tehtud otsuseid ei põhjendata ning otsuse tegemise asjaolusid ja sellega seonduvat teavet ei avaldata, ei tähenda, et tegemist oleks haldusorgani suvaotsusega. Otsuse mittepõhjendamine ja otsuse tegemise seonduva teabe mitteavaldamine ei too kaasa olukorda, kus haldusakti õiguspärasust ei ole võimalik kontrollida või see on märkimisväärselt raskendatud. Kaitsepolitseiamet nõustub Siseministeeriumi selgitustega, et põhjendused on kontrollitavad ja taasesitatavad haldusesiseselt, teenistusliku järelevalve korras ning kohtumenetluses, samuti selgitusega, et sissesõidukeelu näol on
kohaselt tegemist tõkendiga, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Igal riigil on suveräänne õigus otsustada välismaalase riiki lubamine või mitte lubamine. Euroopa Liidu õigus tagab küll üldpõhimõttena isikute vaba liikumise liikmesriikide vahel, kuid ka see õigus pole piiramatu ning seda võib iseäranis piirata avaliku korra ja liikmesriikide julgeoleku huvides. Käesolevas asja tuleb meeles pidada, et kaebajad ei ole Euroopa Liidu kodanikud, mistõttu puudub neil mistahes õigus nõuda, et Eesti Vabariik neid oma territooriumile lubaks. Kaebajate suhtes on kohaldatud sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki
lg 1 alusel kooskõlas
Nimetatud normide kohaselt on sissesõidukeelu kohaldamise aluseks pädeva organi põhjendatud arvamus, et kaebajate Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda või teiste isikute tervist. Kaebajate suhtes on Siseministeeriumi Otsuses märgitud, et nende puhul on põhjendatud alust arvata, et tegemist on Venemaa mõjutustegevuses osalevate isikutega, mistõttu nende Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust. Ettepaneku Siseministeeriumile kaebajate suhtes kohaldada sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki tegi Kaitsepolitseiamet teadaolevate asjaolude pinnalt. Kaitsepolitseiameti arvamus kaebajate Eestis viibimise võimaliku ohtlikkuse kohta on kujunenud julgeolekuasutuste seaduses (edaspidi JAS) sätestatud ülesannete täitmisel. JAS § 6 p 1 kohaselt on Kaitsepolitseiameti ülesanne riigi põhiseadusliku korra ja territoriaalse terviklikkuse vägivaldse muutmise ärahoidmine ja tõkestamine ning selleks vajaliku teabe kogumine ja töötlemine. Nimetatud ülesanne hõlmab endas ka võõrriikide mõjutustegevuse ennetamist ja tõkestamist. Kaitsepolitseiamet on korduvalt enda aastaraamatutes juhtinud tähelepanu Venemaa mõjutustegevusele ja sellega kaasnevatele ohtudele Eesti Vabariigi julgeolekule (vt Kapo aastaraamatutes „Põhiseadusliku korra kaitse“ peatükid). Venemaa mõjutustegevuses osalevate välisriigi kodanike tegevust Eestis tuleb piirata kohaste demokraatliku õigusriigi printsiibist lähtuvate abinõudega. Üheks mehhanismiks on mõjutustegevuses osalevate isikute suhtes sissesõidukeeldude kehtestamine Eesti Vabariiki. Sissesõidukeelu kohaldamise näol on tegemist prognoosil põhineva haldusorgani otsusega, mille eesmärgiks on võimalike ohtude ennetamine. Riigikohtu 13.11.2009 otsuses nr 3-3-163-09 on leitud, et ennetava meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, kas õigushüve kahjustus on tõenäoline. Seetõttu tuleb ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel lähtuda ex ante vaatlusviisist ehk arvestada saab neid asjaolusid, mis olid haldusorganile teada enne meetme rakendamist (p 16). Prognoosil põhinevad otsused sisaldavad paratamatult hinnangut tulevikus toimuda võivate sündmuste kohta, sest tulevikus aset leida võivaid asjaolusid ei ole võimalik ette tõendada. See aga ei tähenda, et menetlus tuleks jätta läbi viimata, avalik-õiguslikud ülesanded täitmata või teiste isikute õigused ja huvid kaitsmata. Kaebajad S. K. ja V. Z. on kaebuses märkinud, et nende Eestisse tuleku eesmärgiks oli kalmistu külastamine, kuhu on 6 maetud nende sugulased. Samal eesmärgil on neile mõlemale 2013. a väljastatud 5-aastase kehtivusajaga viisa. Kaebajate varasem viisa olemasolu ei välista neile sissesõidukeelu kehtestamist. Kaitsepolitseiamet märgib veelkord, et sissesõidukeeld on tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Sissesõidukeelu kohaldamisel tunnistatakse välismaalase viisa kehtetuks (
Kaitsepolitseiameti hinnangul on kaebajate suhtes sissesõidukeelu kehtestamine olnud proportsionaalne meede. Kaebajate suhtes tehtud sissesõidukeelu otsus on arvestades sissesõidukeelu menetluse eripärasid piisaval määral motiveeritud ning proportsionaalne on ka 5-aastane tähtaeg.
Tähtajalist sissesõidukeeldu võidakse kohaldada kehtivusajaga kuni 10 aastat. Arvestades kaebajatest tulenevat julgeolekuohtu on Kaitsepolitseiameti hinnangul põhjendatud 5aastane sissesõidukeelu kehtivusaeg. Kokkuvõttes on Siseministeeriumi Otsus õiguspärane, piisavalt motiveeritud ja proportsionaalne meede ennetamaks ja tõkestamaks kaebajatest tulenevat ohtu Eesti Vabariigile. Kaebuse esitajate lõplikud seisukohad. Kaebajad leiavad, et
Vaidlustatud otsuses on viidatud
³ lg-le 1, mille kohaselt otsust on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul otsuse teatavakstegemise kuupäevast arvates. Siseministeerium ei ole Otsuses märkinud korrektselt vaidlustamisviidet, kuna
² lg 1 kohaselt loetakse sissesõidukeelu kohaldamine ja selle kehtivusaeg, sissesõidukeelu kehtivusaja muutmine, sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine ja sissesõidukeelu peatamine välismaalasele teatavaks tehtuks vastava teabe avaldamisega Siseministeeriumi veebilehel. Otsuses kasutatav vaidlustusviide viib isikud eksiarvamusele, mis ajast tuleb kaebetähtaega arvestada. Vastavalt HMS § 55 lg 1 haldusakt peab olema koostatud nii, et ka õigusalaste teadmisteta ja asjaajamises vilumatul isikul oleks võimalus menetluses tulemuslikult osaleda. Samas
lg 2 teise lause kohaselt ei rakendata sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes HMS-s sätestatut. Järelikult, ei pea Siseministeerium Otsust tehes HMS-s sätestatud haldusakti kättetoimetamise nõuetest lähtuma. Arvestades ülaltoodut, võiks tekkida olukord, kus isik kaotab õiguse kohtusse pöörduda enda kaitseks, kuna ta ei ole saanud sellest otsusest teada õigel ajal. Järelikult rikutakse PS § 13, mille kohaselt igaüks omab õigust seaduse kaitsele. Kaebajad taotlevad kohtu poolt
lg 1 PS-ga vastuolus olevaks tunnistamist, selle kohaldamata jätmist ja sellega ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (edaspidi PSJKS) § 9 lõike 1 kohaselt peab säte, mille esimese või teise astme kohus tunnistab PS-ga vastuolus olevaks ja jätab kohaldamata, olema kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Praegusel juhul
Faktiliselt said kaebajad teada nende suhtes tehtud otsusest ainult tänu sellele, et 2 nendest saabusid Eestisse humanitaareesmärgiga. Informatsiooni otsusest said nad teada mitte piiril, kuna puudusid vastavad andmed süsteemis, vaid nende kinnipidamisel hotellis. Vaatamata sellele, et nad lugesid kaebetähtaega alates Otsuse teatavakstegemise kuupäevast arvates, nagu on kirjutatud Otsuses, tekkis olukord, et kaebajad olid sunnitud tõendama kaebuste esitamise tähtaegsust. Kaebajad nõustuvad Kaitsepolitseiametiga, et otsuse mittepõhjendamine ja otsuse tegemise seonduva teabe mitteavaldamine ei pea tooma kaasa olukorda, kus haldusakti õiguspärasust ei ole võimalik kontrollida või see on märkimisväärselt raskendatud. Põhjendused peavad olema kontrollitavad vähemalt kohtumenetluses. PS kohaselt isikul on õigus tutvuda tema kohta riigiasutuses hoitavate andmetega. Kaebajad paluvad anda neile võimalus tutvuda nende kohta kohtule esitatavate andmetega selleks, et neil oleks võimalus oma õigusi kaitsta. Asjaolu, et kaebajad ei ole tutvunud vastustaja tõendiga ning ei saa esitada oma vastuväiteid, rikub kaebajate õigust kaitsele ja on vastuolus 7 poolte võrdsuse printsiibiga.
Nende hulgas ka välismaalase isiklikud sidemed Eestiga, mis väärivad kaitsmist. Otsusest ega vastustaja vastusest ei selgu, kas nimetatud asjaolud olid arvestatud või mitte. Kaebajad leiavad, et Siseministeeriumi poolt rakendatud meedet (sissesõidukeelu kohaldamine) ei saa lugeda sobivaks, vajalikuks ja mõõdukaks, seega pole ta kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Samas vastustaja ei ole Otsuses ega oma vastuses vastanud, mille eesmärgi saavutamiseks kohaldati kaebajate suhtes sissesõidukeeldu. Ühiskonna kaitsmine teiste isikute vaadete/väljendite negatiivsete mõjude eest on ebamäärane eesmärk ega ole seetõttu piisavalt kaalukas põhjus intensiivse riive õigustamiseks. Vaatamata sellele, et sissesõidukeeld oli kohaldatud ainult Eesti suhtes, keelduti isikutele viisa andmist ka teises EL riigis, kuna nad ohustavad riigi julgeolekut. See tähendab, et Otsusel on tagajärjed, mis piiravad isikute teisi õigusi, sh õigus tööle, kuna nad ei saa sõita EL-i töötamise eesmärgil. Siseministeeriumi vastuväited kaebajate lõplikele seisukohtadele. Kaebajate väide selle kohta, et Otsuses ei ole märgitud korrektset vaidlustamisviidet, ei ole õige. Otsuses on täpselt ja korrektselt viidatud
lg-le 1, mille kohaselt sissesõidukeelu kohaldamise ja sissesõidukeelu kehtivusaja muutmise võib vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras 30 päeva jooksul nende teatavaks tegemise päevast arvates. Kaebajad küll leiavad, et Otsuses kasutatav vaidlustamisviide viib isiku eksiarvamusele, kuid jätab täpsustamata, millisele eksiarvamusele see viib. Sellest tulenevalt on sellele väitele võimatu ka vastuväidet esitada. Kaebajad on leidnud, et
Ühtlasi taotlevad kaebajad
² lg 1 PS-ga vastuolus olevaks tunnistamist, selle kohaldamata jätmist ja sellega ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist. Esmalt peab vastustaja vajalikuks märkida, et PSJKS § 9 lg 1 kohaselt peab säte, mille esimese või teise astme kohus tunnistab PS-ga vastuolus olevaks ja jätab kohaldamata, olema kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Praegusel juhul ei ole
lg 1 asjassepuutuv, kuna kaebus on esitatud tähtaegselt, kaebus on menetlusse võetud ja kaebajate subjektiivseid õigusi ei rikuta. Vastustaja ei nõustu ka sisuliselt, et
lg 1 oleks vastuolus PS-ga.
lg 2 teise lause kohaselt ei rakendata sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes HMS-s sätestatut. Seega ei pidanud vastustaja otsust tehes HMS-s sätestatud haldusakti kättetoimetamise nõuetest lähtuma. Sissesõidukeelu kohaldamise menetluse osas on eriregulatsiooni kehtestamine põhjendatud. HMS näeb muu hulgas ette kohustuse isiku õigusi piirav haldusakt selle kehtima hakkamiseks isikule kätte toimetada.
kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Ebasoovitaval isikul, kelle suhtes on kohaldatud sissesõidukeeldu, ei ole mingit motivatsiooni saada kätte sissesõidukeelu kohaldamise otsust. Eelduslikult üritaks ta selle kättesaamisest hoiduda. Lisaks ei ole sissesõidukeelu kohaldamist otsustavale asutusele sageli teada ebasoovitava isiku kontaktandmed. Sisuliselt ei oleks juhul, kui sissesõidukeelu kehtima hakkamiseks tuleks sellekohane otsus isikule kätte toimetada, võimalik saavutada
§-s 6 nimetatud eesmärki. Selline regulatsioon looks olukorra, kus eksisteeriks hulk nö hõljuvas olekus sissesõidukeelu otsuseid, mis ei ole jõustunud ning mille vaidlustamise võimaluste osas puudub haldusorganil selgus. Tulenevalt eeltoodust vastustaja leiab, et isegi kui nimetatud norm riivab mõnd PS-st tulenevat põhiõigust, on see PS-ga kooskõlas, ja palub jätta kaebajate taotluse
² lg 1 PS-ga vastuolus olevaks tunnistamiseks, selle kohaldamata jätmiseks ning ühtlasi sellega põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks rahuldamata. Kaebajad paluvad oma täiendavates seisukohtades anda neile võimalus tutvuda nende kohta kohtule esitatavate andmetega selleks, et neil oleks võimalus oma õigusi kaitsta. Asjaolu, et 8 nad ei tea nende vastu esitatud tõendite sisu ning ei saa esitada oma vastuväiteid, rikub kaebajate õigusi ja on vastuolus poolte võrdsuse printsiibiga. Kuigi kaebajate sõnastus on väga lakooniline, võib sellest siiski tinglikult aru saada, et kaebajad taotlevad tutvumisluba Kaitsepolitseiameti poolt esitatud tõendusteabele. Vastustaja selgitab, et teave, millele kaebajad soovivad juurdepääsu, on kaitstud riigisaladusega. Juurdepääsu õigust riigisaladusele kohtumenetluses reguleerib riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (edaspidi RSVS) § 29 lg 1, mille kohaselt piiratud, konfidentsiaalse või salajase taseme riigisaladusele juurdepääsu õigus on kriminaal-, tsiviil-, haldus- või väärteoasja kohtueelse menetlemise ja kohtumenetluse osalisel, menetlusse kaasatud isikul ning kummagi esindajal uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu põhistatud määruse alusel pärast julgeolekukontrolli läbimist, kui juurdepääs on kriminaal-, tsiviil-, haldus- või väärteoasja lahendamiseks vältimatult vajalik. Uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu määruse alusel ei lubata juurdepääsu täiesti salajase taseme riigisaladusele (RSVS § 29 lg 2). Seega selleks, et kaebaja saaks ligipääsu antud asjas Kaitsepolitseiameti poolt esitatud riigisaladusega kaitstud tõendusteabele, on vaja kohtu otsustust, et juurdepääs riigisaladusele on kohtuasja lahendamiseks vältimatult vajalik. Kuid ka sellisel juhul on kaebajal vaja läbida veel julgeolekukontroll. Kui kohus leiab, et juurdepääs riigisaladusele on kohtuasja lahendamiseks vältimatult vajalik ja kaebaja läbib julgeolekukontrolli, siis teeb kohus põhistatud määruse riigisaladusele juurdepääsu õiguse andmiseks. RSVS-s kasutatavat määratlemata õigusmõistet “vältimatult vajalik“ aitavad sisustada vastavad kohtumenetluse normid. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 88 kohaselt on menetlusosalisel õigus tutvuda toimikuga. Nimetatud õigust võib piirata HKMS § 79 lg-s 1 loetletud alustel, milleks on mh ka riigisaladuse kaitse. Menetlusosalisele ei anta luba tutvuda toimikuga üksnes juhul, kui huvi saladuse hoidmiseks on kaalukam menetlusosalise õigusest tutvuda toimikuga ja saada seal olevatest või selle juurde kuuluvatest menetlusdokumentidest ärakirju (HKMS § 88 lg 2). Seega on halduskohtumenetluses määratlemata õigusmõiste „vältimatult vajalik“ sisustamiseks vaja hinnata, kas huvi saladuse hoidmiseks on kaalukam menetlusosalise õigusest tutvuda toimikuga ja saada seal olevatest või selle juurde kuuluvatest menetlusdokumentidest ärakirju. Välismaalase Eestis viibimise õiguse piiramise näol ei ole tegemist olulise põhisõiguse piiramisega. Vajadus kaitsta riigi julgeolekut, avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust välismaalase siinviibimisest tingitud võimaliku ohu eest, samuti vajadus tagada julgeolekuasutustele võimalus tõhusalt oma tööd teha ning selleks vajalikku teavet koguda, kaaluvad igal juhul üles välismaalase õiguse saada üksikasjalikku tõendusteavet põhjuste kohta, miks tema viibimisõigust piiratakse. Arvamus kaebaja Eestis viibimise võimaliku ohtlikkuse kohta on kujunenud teabehanke käigus kogunenud paljude erinevate infokildude analüüsimisel. Nende andmete allikate ja kogumise asjaolude avaldamine oleks mõeldamatu ja muudaks julgeolekuasutuse töö võimatuks. Sarnast seisukohta on evinud ka Tallinna halduskohus 17.06.2014 otsuses haldusasjas nr 3-14-50370. Riigikohus on samuti asjas nr 3-3-1-94-10 (p 18) leidnud, et kohus võib asja lahendamisel tugineda tõenditele, millega mõnel menetlusosalisel ei ole olnud võimalik juurdepääsupiirangute tõttu tutvuda ega nende suhtes oma seisukohta kujundada. Sellisel juhul tuleb menetlusosalisel lähtuda kohtu korralikkuse ja aususe presumptsioonist (Tallinna ringkonnakohtu 19.03.2008 otsus asjas nr 1-06-5729 või 14.12.2010 otsus asjas nr 1-09-9812). Seega olukord, kus kaebajatele või nende esindajale ei ole juurdepääsu salastatud teabele, ei riku käesoleval juhul nende õigusi ega ole vastuolus poolte võrdsuse printsiibiga. Tulenevalt ülaltoodust palub vastustaja jätta kaebajate taotluse, tutvuda Kaitsepolitseiameti poolt esitatud riigisaladusega kaitstud tõendusteabega, rahuldamata. Kaebajad leiavad, et sissesõidukeelu otsusest ega vastusest kaebusele ei selgu, kas
Asjaolust, et kaalutlused ei sisaldu sissesõidukeelu kohaldamise otsuses 9 ei saa tuletada seisukohta, et kaalutlust poleks teostatud. Sissesõidukeelu kohaldamise otsuste resolutsioonides on selge viide, et seda tehti kooskõlas
Lõpliku hinnangu, kas kaalutlusõigust on teostatud seaduses ettenähtud viisil, annab kohus. Kaebajad leiavad, et vastustaja ei ole Otsuses ega vastuses kaebusele põhjendanud, millise eesmärgi saavutamiseks kohaldati kaebajate suhtes sissesõidukeeldu. Vastustaja selgitab, et sissesõidukeelu kohaldamise alused on ära toodud
Vastustaja saab kohaldada sissesõidukeeldu, kui esineb vähemalt üks nimetatud sättes välja toodud alustest. Üheks aluseks on ka
lg 1 p-s 1 sätestatu, mille kohaselt välismaalase suhtes võidakse sissesõidukeeldu kohaldada, kui on põhjendatult alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute tervist. Nimetatud alusele on sissesõidukeelu kohaldamise otsuses viidatud. Sissesõidukeelu otsuse kohaldamise eesmärgiks on vältida ebasoovitava välismaalase riigis viibimist. Selle sedastamine on ilmselge, mis ei vaja sissesõidukeelu otsuses eraldi väljatoomist. Kaebajad leiavad, et hoolimata asjaolust, et sissesõidukeelu kehtivust piirati üksnes Eesti Vabariigi territooriumiga, keelduti kaebajatele viisa andmisest teises Euroopa Liidu liikmesriigis, kuna nad kujutavad ohtu riigi julgeolekule. Vastustaja möönab, et sissesõidukeelu kohaldamine ühes liikmesriigis võib kaasa tuua teatud õigusjärelmeid ka teises liikmesriigis, kuid vastustaja ei saa kuidagi sekkuda teise riigi kaalutlusotsustusse. Igal riigil on suveräänne õigus otsustada, kelle suhtes ta keeldub viisa andmisest. Üldine riikide praktika viisamenetluses ei näe ette viisa andmisest keeldumise põhjendamist. Seega on kaebajate seisukoht, et seda tehti julgeoleku kaalutlustel hüpoteetiline. Kuid isegi juhul kui seda tehti nimetatud alusel, on see nimetatud riigi suveräänne otsus ja vastustajal puudub võimalus sellesse sekkuda. Teise riigi ametiasutuste poolt vastu võetud otsustusi ei saa ette heita vastustajale. Vastustaja tegevus on olnud seaduslik ja vaidlusalune Otsus on õiguspärane haldusakt, vastates kõikidele sellele haldusaktile esitatavatele nõuetele. Otsus on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kaebajate subjektiivseid õigusi ei ole rikutud. Kaitsepolitseiameti vastuväited kaebajate lõplikele seisukohtadele. Taotlus
Kaebajate taotlus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
lg 1 kehtestamisega ei ole riik käitunud isikute suhtes omavoliliselt ega võtnud neilt võimalust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kaitsepolitseiamet nõustub kaebajatega, et PSJKS § 9 lg 1 kohaselt peab säte, mille esimese või teise astme kohus tunnistab PS-ga vastuolevaks ja jätab kohaldamata, olema kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Erinevalt kaebajatest on Kaitsepolitseiamet aga seisukohal, et kaebajate taotlus on esitatud üldist laadi kahtlustuse kontrollimiseks ning ei ole praegusel juhul asjassepuutuv. Sarnaselt Siseministeeriumiga on Kaitsepolitseiamet seisukohal, et kaebajate subjektiivseid õigusi ei ole rikutud. Kohus on leidnud, et kaebused on esitatud tähtaegselt ja võtnud kaebused menetlusse. Taotlus tutvuda juurdepääsupiiranguga dokumentidele tuleb jätta rahuldamata. Kaebajate taotlusest võib aru saada, et kaebajad soovivad tutvuda Kaitsepolitseiameti poolt kohtule esitatud salajaste tõenditega. Kaitsepolitseiamet nõustub Siseministeeriumi vastuväidete p-des 14–19 toodud selgituste ja seisukohtadega ning taotleb Kaitsepolitseiameti esitatud salajaste tõendite osas HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 alusel menetluse kinniseks kuulutamist riigisaladuse kaitse tagamiseks ning HKMS § 79 lg 1 p 1 alusel eemaldada juurdepääsuõiguseta menetlusosalised vastavate tõendite uurimisest. Kaitsepolitseiamet möönab, et kaebajatel ei ole küll salastatud teabele juurdepääsu puudumise tõttu võimalik täies mahus sisuliselt vastu vaielda väitele, et nendest lähtub mingisugune oht Eesti Vabariigile, kuid Kaitsepolitseiamet on seisukohal, et huvi teabe saladuses hoidmiseks on praegusel juhul kaalukam kui 10 menetlusosalise õigus tutvuda täies ulatuses toimikuga. Arvestades
reguleerimisala ja sissesõidukeelu iseloomu, ei oleks
eesmärgiga kooskõlas, kui kaebajatel oleks võimalik tutvuda sissesõidukeelu vaidlustusmenetluses nende kohta kogutud riigisaladusena kaitstud teabega. Salastatud teabe tutvustamine kaebajatele või nende esindajale oleks vastuolus ka nimetatud teabe salastamise eesmärgiga. Lisaks Siseministeeriumi poolt viidatud Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt võib kohus asja lahendamisel tugineda tõenditele, millega mõnel menetlusosalisel ei ole olnud võimalik juurdepääsupiirangute tõttu tutvuda ega nende suhtes oma seisukohta kujundada (p 17) on ka Euroopa Inimõiguste Kohus öelnud, et õigus teada kõiki isiku vastu kogutud tõendeid ei ole absoluutne, sest selle õigusega võib konkureerida rahvusliku julgeoleku või teiste isikute õiguste tagamise või politsei töömeetodite salastamise kohustus (Fintan Paul O’Farrell jt vs Ühendkuningriik, otsus avalduse vastuvõetavuse kohta 05.02.2013, avaldus nr 31777/05). Seega juurdepääsu puudumine salastatud tõenditele ei riku ülemääraselt kaebajate õigusi ega ole vastuolus poolte võrdsuse printsiibiga. Kaitsepolitseiamet nõustub Siseministeeriumi selgitusega, et asjaolust, et kaalutlused ei sisaldu sissesõidukeelu kohaldamise otsuses ei saa tuletada seisukohta, et kaalutlust ei oleks teostatud.
lg 3 sissejuhatava lause kohaselt tuleb samas lõikes nimetatud asjaolusid hinnata kogumis. Kaebajate suhtes on sissesõidukeelu kohaldamisel ja kehtivusaja määramisel arvestatud ühelt poolt kogumis
lg-s 3 nimetatud asjaolusid ning teiselt poolt riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamise vajadust. Asjaolu, et sissesõidukeelu otsusest ei nähtu, kas
lg-s 3 nimetatud asjaolusid oli arvestatud või mitte, tuleneb
Sellest sättest tulenevalt ei tooda sissesõidukeelu kohaldamise otsuses ka eraldi välja § 31 lg-s 3 nimetatud asjaolude kaalutlemist. Välismaalase riiki lubamine on iga riigi suveräänne otsus. Kaebajate väide, et Eesti sissesõidukeelu otsusel on tagajärjed, mis piiravad nende liikumist teise EL liikmesriiki, on asjakohatu. Kaitsepolitseiamet rõhutab, et kaebajate suhtes kohaldatud sissesõidukeeld on piiratud üksnes Eesti Vabariigi territooriumiga. Olukorras, kus kaebajatele keelduti viisa andmisest mõnes teises EL liikmesriigis põhjusel, et nad ohustavad riigi julgeolekut, on Kaitsepolitseiameti hinnangul pigem seotud kaebajate tegevusest lähtuvatest põhjustest, mitte Eesti sissesõidukeelu otsuse olemasoluga. KOHTU PÕHJENDUSED 1. Kaebusest ja selle täiendusest nähtuvalt käesolevas asjas kaebajad taotlevad Otsuse tühistamist eelkõige põhjusel, et Otsust on põhjendatud üksnes viidetega seaduse sätetele, mitte aga sisuliselt. Kaebajate hinnangul Otsus on motiveerimata ning sellest ei nähtu kaalutlusi, mida
Puuduvad vähimadki viited sellele, milliste kaalutluste tulemusel jõuti järeldusele, et isikud võivad ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust. Ka ei ole vastustaja Otsuses märkinud, millise eesmärgi saavutamiseks kohaldati sissesõidukeeldu. Samuti Otsuse vaidlustamisviide ei ole märgitud korrektselt ja viib isiku eksiarvamusele. Kaebajad leiavad, et
Kaebajad taotlevad
lg 1 PS-ga vastuolus olevaks tunnistamist, selle kohaldamata jätmist ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist. Lisaks asjaolu, et kaebajad ei ole tutvunud vastustaja tõenditega ning ei saa esitada oma vastuväiteid, rikub kaebajate õigust kaitsele ja on vastuolus poolte võrdsuse printsiibiga. Otsuse tagajärjel ei ole kaebajatele antud viisat ka teise EL riiki, mis piirab isikute teisi õigusi, sh õigust tööle. 2. Siseministeerium ja Kaitsepolitseiamet leiavad, et kaebused on põhjendamatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vaidlustatud Otsus on õiguspärane ja piisavalt motiveeritud, kuna
Siseministeeriumi ja Kaitsepolitseiameti hinnangul kaebajate suhtes sissesõidukeelu Eesti Vabariiki 5 aastaks kehtestamine on proportsionaalne meede ennetamaks ja tõkestamaks kaebajatest tulenevat ohtu Eesti Vabariigile. Kaebajate subjektiivseid õigusi ei ole rikutud. Samuti leiavad teised menetlusosalised, et praegusel juhul ei ole
lg 1 asjassepuutuv ega vastuolus PS-ga, kuna kaebus on esitatud tähtaegselt, kaebus on menetlusse võetud ja seega kaebajate subjektiivseid õigusi ei rikuta. Kuna
lg 2 teise lause kohaselt ei rakendata sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes HMS-s sätestatut, siis ei pidanud vastustaja otsust tehes ka HMS-s sätestatud haldusakti kättetoimetamise nõuetest lähtuma.
lg-st 2 selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades
erisusi. Sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes ei rakendata aga üldse haldusmenetluse seaduses sätestatut.
sätestab, et sissesõidukeeld on tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist.
1 lg 1 järgi sissesõidukeelu kohaldamisel ja sellest tulenevalt viibimisaluse kehtetuks tunnistamisel või elamisõiguse lõpetamisel ei pea andma välismaalasele võimalust vastuväidete ja arvamuse esitamiseks.
Sama paragrahvi lg 4 järgi sissesõidukeelu kohaldamise ajal Eestis elamisloa või elamisõiguse alusel viibiva välismaalase suhtes sissesõidukeelu kohaldamist põhjendatakse ulatuses, mis ei ole vastuolus riigi julgeoleku tagamise vajadusega. Eeltoodud õiguslikust regulatsioonist tulenevalt on sissesõidukeelu kehtestamise puhul tegemist haldusmenetluse erimenetlusega, mistõttu ei rakendata sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes HMS-s sätestatut (
lg 2) vaid kohaldub
-s sätestatud eriregulatsioon. Sissesõidukeelu kohaldamise erisus on sätestatud eelviidatud
§-s
§-st 6 tuleneb üheselt, et sissesõidukeelu kui tõkendi eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist, siis lähtudes sellise erimenetluse eesmärkidest on erisused ka vastavas menetluses tõendite kogumisel, mistõttu avalike huvide ja/või riigisaladuse kaitsmise vajaduse aspektist ei ole iga kord haldusakti põhjenduses võimalik ära näidata tuvastatud asjaolusid. Sellest tulenevalt, nagu ka Kaitsepolitseiamet on rõhutanud, on välismaalastega seotud erimenetlustes nähtud ette haldusakti põhjendamisest loobumine. Nii ei põhjendata välismaalaste seaduse regulatsiooni kohaselt viisa andmisest keeldumise otsust ja viisa kehtetuks tunnistamise otsust ning
kohaselt sissesõidukeelu kohaldamise otsust. Selles küsimuses ei ole Eesti erand. Samas on vastustaja rõhutanud, et halduspraktika on kujunenud üldjuhul siiski selliseks, et vähemalt peamised motiivid on sissesõidukeelu kohaldamise otsuses ära märgitud. Nii on ka vaidlustatud Otsuses ära toodud põhilised motiivid, mille pinnalt said kaebajad teada, miks on nende suhtes sissesõidukeeldu kohaldatud. See asjaolu nähtub üheselt Otsusest, kus kõigi kaebajate puhul on märgitud: /…/ on põhjendatud alust arvata, et tegemist on Venemaa mõjutustegevuses osaleva isikuga, mistõttu tema Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust /…/. Seega on kohtu hinnangul Otsuses selgelt määratletud, millise eesmärgi saavutamiseks on sissesõidukeeldu kohaldatud, so eelkõige selleks, et vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist, ja sellest tulenevalt tagamaks Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust. Järelikult on alusetu kaebajate väide sellest, et Otsusest ei nähtu, millise eesmärgi saavutamiseks sissesõidukeeldu kohaldati. Seejuures nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et Otsuse mittepõhjendamine ja Otsuse tegemisega seonduva teabe mitteavaldamine ei too kaasa olukorda, kus haldusakti õiguspärasust ei ole võimalik kontrollida või see on märkimisväärselt raskendatud, kuna põhjendused on kontrollitavad nii kohtumenetluses kui ka vajadusel haldusesiseselt. 8. Kohus ei nõustu kaebajate väitega ka selles, et vastustaja ei ole kaalunud sissesõidukeelu kohaldamist vastavalt
13 Kuigi
lg-st 1 tulenevalt on Otsuse puhul tegemist kaalutlusotsusega, siis jagab kohus vastustaja seisukohta, et
lg-st 3 tulenev kaalutlemiskohustus ei tähenda, et kaalutlused peaksid olema välja toodud sissesõidukeelu kohaldamise otsuses.
lg 1 kohaselt võib sissesõidukeelu kohaldamiseks valdkonna eest vastutavale ministrile ettepaneku teha valitsusasutus või valitsusasutuse hallatav riigiasutus. Sama paragrahvi lg 2 järgi selle paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettepanek peab sisaldama sissesõidukeelu kohaldamise alust, põhjust ja
Ettepanekule lisatakse võimaluse korral nimetatud asjaolusid tõendavad dokumendid.
lg 1 (22.12.2013 – 30.06.2014 kehtinud redaktsioon) kohaselt sissesõidukeelu kohaldamise otsustab siseminister või tema poolt volitatud Siseministeeriumi kõrgem ametnik põhjendamatu viivituseta. Antud juhul ettepaneku Siseministeeriumile, et kaebajate suhtes kohaldada sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki, tegi Kaitsepolitseiamet teadaolevate asjaolude pinnalt. Kusjuures Kaitsepolitseiameti arvamus kaebajate Eestis viibimise võimaliku ohtlikkuse kohta on kujunenud JAS-s sätestatud ülesannete täitmisel. Nimelt, JAS § 6 p 1 kohaselt on Kaitsepolitseiameti ülesandeks muu hulgas riigi põhiseadusliku korra ja territoriaalse terviklikkuse vägivaldse muutmise ärahoidmine ja tõkestamine ning selleks vajaliku teabe kogumine ja töötlemine. Nimetatud ülesanne hõlmab endas ka võõrriikide mõjutustegevuse ennetamist ja tõkestamist. 9. Kaitsepolitseiamet on esitanud käesolevas asjas kohtule riigisaladusega kaitstud tõendusteabe. Kohus on tutvunud Kaitsepolitseiameti esitatud tõendusmaterjaliga ja selle sisulise analüüsi tulemusel jõudnud järeldusele, et Otsuses märgitu, mille kohaselt on põhjendatud alust arvata, et tegemist on Venemaa mõjutustegevuses osalevate isikutega, mistõttu nende Eestis viibimine või ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust, on esitatud tõendite alusel kontrollitud ja see on viinud vastustaja õigele järeldusele. Seetõttu kohus on seisukohal, et kaebajate suhtes on kohaldatud sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki
lg 1 alusel kooskõlas
Nimetatud normide kohaselt on sissesõidukeelu kohaldamise aluseks pädeva organi, so Siseministeeriumi (Kaitsepolitseiameti ettepanekul) põhjendatud arvamus, et kaebajate Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku kordaja ühiskondlikku turvalisust. Seejuures, nagu kohus juba eelnevalt märkis, on käesoleva eriregulatsiooni eripärast lähtudes põhjendatud, et kaalutlusi ennast Otsuses välja ei ole toodud. Nimetatu aga ei tähenda, et Otsuse õiguspärasust ei ole olnud võimalik kontrollida. Vastupidi, kohus on Kaitsepolitseiameti esitatud tõendite, mis on kaitstud riigisaladusega, alusel antud Otsuse põhjendatust kontrollinud ja oma siseveendumuse alusel tuvastanud, et Otsus on materiaalõiguslikult õiguspärane, seejuures loeb kohus Kaitsepolitseiameti (kui tõendite koguja ja ettepaneku tegija) ja Siseministeeriumi (kui Otsuse tegija) arvamuse, et kaebajate Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust, esitatud tõendite alusel kujunenuks põhjendatult. Eesti Vabariigis on kohtud sõltumatud ja kohtunikud lahendavad asju vastavalt seadustele ja oma siseveendumusele, mistõttu kaebajatel ei ole alust kahelda kohtu sellekohastes kinnitustes. Kaebajad on isegi oma lõplikes seisukohtades kohtule samuti toonud välja asjaolu, et Otsuse mitte põhjendamine ja Otsuse tegemisega seonduva teabe mitte avaldamine ei pea tooma kaasa olukorda, kus haldusakti õiguspärasust ei ole võimalik kontrollida või see on märkimisväärselt raskendatud ja põhjendused peavad olema kontrollitavad vähemalt kohtumenetluses. Viimast ongi kohus antud juhul esitatud tõenditega tutvumise käigus teinud. 10. Kohus märgib täiendavalt, et kuna sissesõidukeelu kohaldamise otsuse puhul on tegemist prognoosil põhineva haldusorgani otsusega, mille eesmärgiks on võimalike ohtude 14 ennetamine, siis on sissesõidukeelu kohaldamine lubatud, kui olemasoleva teabe põhjal on võimalik teha järeldus, et isiku Eestis viibimine võib selliseid ohtusid endast kujutada. Sellega seoses on Riigikohus sedastanud järgmist: Ennetava meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline. Seetõttu tuleb ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel lähtuda ex ante vaatlusviisist, s.t arvestada saab neid asjaolusid, mis olid haldusorganile teada enne meetme rakendamist. ( vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-63-09, p 16). Lisaks näeb
lg 3 (22.12.2013 - 30.06.2014 kehtinud redaktsioon) ette, et sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisel arvestatakse selles sättes toodud asjaolusid kogumis. Kohtu hinnangul on vastustaja Otsust tehes nimetatud asjaolusid nõuetekohaselt kogumis kaalunud. 11. Kaebajad on seisukohal, et tutvumata vastustaja esitatud tõenditega, mis on kaitstud riigisaladusega, ei ole kaebajad saanud esitada oma vastuväiteid, mis rikub kaebajate õigust kaitsele ja on vastuolus poolte võrdsuse printsiibiga. Seoses sellega kohus peab vajalikuks märkida, et teave, millele kaebajad juurdepääsu soovisid, on kaitstud riigisaladusega. Juurdepääsuõigust riigisaladusele kohtumenetluses reguleerib RSVS § 29 lg 1, mille kohaselt piiratud, konfidentsiaalse või salajase taseme riigisaladusele juurdepääsu õigus on kriminaal-, tsiviil-, haldus- või väärteoasja kohtueelse menetlemise ja kohtumenetluse osalisel, menetlusse kaasatud isikul ning kummagi esindajal uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu põhistatud määruse alusel pärast julgeolekukontrolli läbimist, kui juurdepääs on kriminaal-, tsiviil-, haldus- või väärteoasja lahendamiseks vältimatult vajalik. Seega eeldanuks kaebajatele ligipääsu võimaldamine Kaitsepolitseiameti poolt esitatud riigisaladusega kaitstud tõendusteabele kohtu vastavat otsustust. Antud juhul kohus 13.08.2015 määrusega kuulutas riigisaladuse kaitse tagamiseks Kaitsepolitseiameti esitatud salajaste tõendite osas menetluse kinniseks, eemaldas juurdepääsuõiguseta menetlusosalised vastavate tõendite uurimiselt ning jättis kaebajate taotluse Kaitsepolitseiameti esitatud riigisaladusega kaitstud tõendusteabega tutvumiseks rahuldamata (HKMS § 77 lg 1, § 79 lg 1 p 1, TsMS § 38 lg 1). 20.01.2016 määrusega jättis Tallinna ringkonnakohus kaebajate määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu 13.08.2015 määruse muutmata. 07.04.2016 määrusega asjas nr 37-1-3-94-16 jättis Riigikohus kaebajate ringkonnakohtu 20.01.2016 määruse vaidlustamiseks esitatud määruskaebused menetlusse võtmata. Seega nõustusid kõrgemad kohtud halduskohtu põhjendustega Kaitsepolitseiameti esitatud riigisaladusega kaitstud tõendusteabega tutvumisest keeldumise põhjenduste osas. Halduskohus ei pidanud tutvumist tõenditega asja lahendamiseks vältimatult vajalikuks, hinnates huvi saladuse hoidmiseks kaalukamaks kaebajate erahuvist ja õigusest tutvuda toimikuga (HKMS § 88) ning esitatud riigisaladusega kaitstud tõenditega. Kuigi kohus möönab, et salastatud teabele juurdepääsu puudumise tõttu ei ole kaebajatel ilmselt olnud võimalik esitada täies mahus sisuliselt oma vastuväiteid vastustaja väitele, selle kohta, et nendest lähtub mingisugune oht Eesti Vabariigile, nõustub kohus Kaitsepolitseiameti seisukohaga, et arvestades
reguleerimisala ja sissesõidukeelu iseloomu, ei oleks
eesmärgiga kooskõlas, kui kaebajatel oleks võimalik tutvuda sissesõidukeelu vaidlustusmenetluses nende kohta kogutud riigisaladusena kaitstud teabega. Kohtu hinnangul oleks see vastuolus ka nimetatud teabe salastamise eesmärgiga. Lisaks on kohtupraktikas (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-94-10, p 18) asutud seisukohale, et kohus võib asja lahendamisel tugineda tõenditele, millega mõnel menetlusosalisel ei ole olnud võimalik juurdepääsupiirangute tõttu tutvuda ega nende suhtes oma seisukohta kujundada. Ka on Euroopa Inimõiguste Kohus selgitanud seoses juurdepääsu võimaldamisega salajase jälitustegevusega kogutud tõenditele järgmist: õigus teada kõiki isiku vastu kogutud tõendeid ei 15 ole absoluutne, sest selle õigusega võib konkureerida rahvusliku julgeoleku või teiste isikute õiguste tagamise või politsei töömeetodite salastamise kohustus (Fintan Paul O᾽Farrell jt vs Ühendkuningriik, 05.02.2013 lahend nr 31777/05). Seega tuginedes eeltoodud kohtupraktikale ja nõustudes vastustaja ja Kaitsepolitseiameti seisukohtadega, leiab kohus, et juurdepääsu puudumine salastatud tõenditele ei riku antud juhul ülemääraselt kaebajate õigusi ega ole vastuolus poolte võrdsuse printsiibiga. Kaebajad on saanud oma kaebeõigust realiseerida ja kohus kaebuse põhjendatust kontrollida. 12. Oma lõplikes seisukohtades kaebajad leiavad täiendavalt, et Otsuses ei ole märgitud korrektselt vaidlustamisviidet, kuna
² lg 1 kohaselt loetakse sissesõidukeelu kohaldamine ja selle kehtivusaeg, sissesõidukeelu kehtivusaja muutmine, sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine ja sissesõidukeelu peatamine välismaalasele teatavaks tehtuks vastava teabe avaldamisega Siseministeeriumi veebilehel. Seega Otsuses viidatud
lg 1, mille kohaselt otsust on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul otsuse teatavakstegemise kuupäevast arvates, viib kaebajate hinnangul isiku eksiarvamusele, mis ajast tuleb kaebetähtaega arvestada. Kaebajad on seisukohal, et arvestades eelnevat, võiks tekkida olukord, kus isik kaotab oma õiguse kohtusse pöörduda enda kaitseks, kuna ta ei ole saanud sellest otsusest teada õigel ajal. Järelikult rikutakse PS § 13, mistõttu kaebajad on taotlenud
lg 1 PS-ga vastuolus olevaks tunnistamist, selle kohaldamata jätmist ning ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist. 12. Kohus on seisukohal, et kaebajate arutlus vaidlustamisviite ja kaebetähtaja osas on teoreetiline ja asjassepuutumatu. Et kohus on 02.12.2014 määrusega lugenud kaebused tähtaegselt esitatuks, siis ei ole kaebajate õigusi tulenevalt PS §-st 13 rikutud, kaebajate kaebeõigus ei ole jäänud realiseerimata ega kaebajate õigused kohtumenetluses kaitseta. Seda enam, et kaebajaid esindab kohtumenetluses professionaalsete õigusteadmistega esindaja, mistõttu ei ole asjakohane tugineda võimalikule kaebajate enda ebakompetentsusele ja/või seadusesätete mittetundmisele, samuti võimalikule seadusesätete valele tõlgendamisele kaebetähtaegade arvestamisel. Liiatigi, nagu eelnevalt märgitud, on kaebajate väide isikute võimalikust eksiarvamusele viimisest oletuslik, sest Otsuse vaidlustamisviide ega seaduses sätestatud edasikaebamise kord ja tähtaeg ei ole takistanud kaebajatel oma õigusi kohtus kaitsta. Vastupidi, kohus on kaebajate esitatud tõenditele tuginedes lugenud kaebused tähtaegseteks ja nende põhjendatust sisuliselt kontrollinud. Täiendavalt kohus rõhutab, et tulenevalt HMS §-st 58 ja selle alusel kujunenud kohtupraktikast haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et isegi kui vaidlustamisviide võinuks olla selgem, ei ole see mõjutanud asja otsustamist, ning kuna antud juhul ei puuduta vaidlus
lg-t 1, siis ei ole asjakohane algatada sätte osas ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust ja kaebajate vastavasisuline taotlus jääb rahuldamata. Seejuures nõustub kohus nii vastustaja kui ka Kaitsepolitseiameti sisuliste selgitustega selles, miks on
lg 1 kohase regulatsiooni kehtestamine õigusruumis põhjendatud ja vajalik, ning ei pea vajalikuks esitatud argumentidel ise rohkem pikemalt peatuda. 13. Kaebajad on oma täiendavates seisukohtades märkinud ka asjaolu, et vaatamata sissesõidukeelu kehtivuse piiramisele üksnes Eesti Vabariigi territooriumiga, keelduti neile väidetavalt viisa andmisest ka teises EL riigis, kuna nad ohustavad riigi julgeolekut. See tähendab kaebajate hinnangul, et Otsusel on tagajärjed, mis piiravad ka isikute teisi õigusi, sh õigus tööle, kuna nad ei saa sõita EL töö eesmärgil. 16 Kohus leiab, et selline kaebajate etteheide on nii asjakohatu kui ka põhjendamata. Otsuse kohaselt piirati
alusel kõigi kaebajate suhtes sissesõidukeelu kehtivust Eesti Vabariigi territooriumiga. Seega on meelevaldne siduda sissesõidukeelu kehtestamist Eestisse võimaliku viisa mittesaamisega mõnda teise EL riiki. Kohus nõustub Kaitsepolitseiameti seisukohaga, et pigem võivad keeldumise põhjused lähtuda kaebajate enda tegevusest, mitte aga Eestisse sissesõidukeelu otsuse olemasolust. Igal riigil on suveräänne õigus otsustada, kelle suhtes ta keeldub viisa andmisest ja sellesse kaalutlusprotsessi ei saa teised riigid sekkuda. Seejuures üldine praktika ei näe ette viisa andmisest keeldumise põhjendamist. 14. Eeltoodule tuginedes on kohus seisukohal, et vastustaja tegevus on olnud seaduslik ja vaidlusalune Otsus on õiguspärane haldusakt, vastates kõikidele, antud juhul
eriregulatsioonist tulenevatele haldusaktile esitatavatele nõuetele. Otsus on seega põhimõtteliselt kooskõlas ka HMS §-st 54 tulenevate haldusakti õiguspärasuse eeldustega, st Otsus antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kaebajate subjektiivseid õigusi ei ole rikutud. Kaebajate suhtes on sissesõidukeelu kohaldamisel ja selle kehtivusaja määramisel arvestatud ühelt poolt kogumis
lg-s 3 nimetatud asjaolusid ning teiselt poolt riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamise vajadust. Sissesõidukeelu otsus on arvestades sissesõidukeelu menetluse eripärasid piisaval määral motiveeritud ning proportsionaalne on ka 5-aastane tähtaeg.
Tähtajalist sissesõidukeeldu võidakse kohaldada kehtivusajaga kuni 10 aastat. Arvestades kaebajatest tulenevat julgeolekuohtu on vastustaja ja Kaitsepolitseiameti hinnangul olnud põhjendatud 5-aastane sissesõidukeelu kehtivusaeg, mis on ka kohtu arvates igati põhjendatud ja proportsionaalne meede ennetamaks ja tõkestamaks kaebajatest tulenevat ohtu Eesti Vabariigile. Vastava kaalutlusotsuse otstarbekust halduskohus hinnata ei saa (HKMS § 158 lg 3). 15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud. HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid aga kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Et käesoleval juhul jääb kaebus rahuldamata ning vastustaja Siseministeerium ei ole omapoolset menetluskulunõuet esitanud, siis kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et menetlusosaliste võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Hurma Kiviloo Kohtunik 17
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.