Obsah (5)

§ 64§ 118§ 4§ 76§ 871

1-17-4210 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus (Valga kohtumaja) Määruse tegemise aeg ja koht 1. november 2017, Valga Täitmiskohtunik Erkki Hirsnik Kohtuistungisekretär Reelika Käis Prokurör Lõuna Ringkon

) § 117 lg 1, § 118 lg 1 p 1 ja § 199 lg 2 p 9 järgi ning teda karistati 9 aasta ja 3 kuulise liitvangistusega, mida vähendati kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o 6 aasta ja 1 kuuni.

§ 64lg 1 ja § 65 lg 1 alusel suurendati mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 27.

septembri 2012 otsusega mõistetud ja otsuse kuulutamise ajaks kandmata karistuse, s.o 1 aasta 8 kuu ja 1 päeva pikkuse vangistuse võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 7 aastat 9 kuud ja 1 päev vangistust. Karistuse kandmise aja algust arvestati V. Pärnala kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates

1. juunist
2. Vangistus lõpeb
3. aprillil
6. septembril 2017 saabusid Tartu Maakohtu Valga kohtumajale Tartu Vangla dokumendid V. Pärnala tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks. Vangla hinnangul on V. Pärnala puhul uue üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise 2 aasta jooksul 25% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 36%. Vangla ei toeta kinnipeetava tingimisi ennetähtaega vabastamist.
7. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on V. Pärnalat kriminaalkorras karistatud kaheksal korral ning reaalset vanglakaristust kannab ta juba seitsmendat korda. Varasemalt on teda karistatud varavastaste kuritegude, mootorsõiduki äraandmise, seksuaalkuritegude, raskendavail asjaoludel tahtliku tapmise ning röövimise eest. Praegu kannab ta karistust raske tervisekahjustuse tekitamise, surma ettevaatamatu põhjustamise ning varguse eest. Kuritegude toimepanemise soodusteguriks oli sõltuvus alkoholist ja impulsiivne käitumine tundlike teemade korral. Isik on kuritegusid sooritanud nii kavandamata kui ka planeeritult.
8. Kinnipeetav on vangistuses viibides läbinud sotsiaalprogrammi „Agressiivsuse asendamise treening“, kus ta oli motiveeritud, töötas kaasa ja analüüsis end. V. Pärnalal on olemas vastavad teoreetilised teadmised (nt viha ohjamisest), kuid tavaelus pole ta seni suutnud neid kasutada. Karistatuga on vestelnud psühholoog, kelle hinnangul on kinnipeetav positiivselt meelestatud. Isik on vanglas võtnud osa ka tööhõivest. V. Pärnala individuaalne täitmiskava näeb ette veel mõningaid tegevusi.
9. V. Pärnalal pole kehtivaid distsiplinaarkaristusi.
10. Enne vangistust puudus kinnipeetaval kindel eluase. Vabanemisjärgselt saaks karistatu minna tugiteenuse raames elama MTÜ XXX poolt majandatavasse hoonesse XXX. V. Pärnalal on põhiharidus. Töö käigus on ta omandanud erinevaid tööoskusi. Kinnipeetav on oma senistel töökohtadel olnud lühikest aega. Isiku sõnul võttis kohtutäitur palgapäeval kogu tema sissetuleku ära, mistõttu hankis ta elamiseks vajalikke vahendeid kuritegelikul teel. Süüdimõistetu päritoluperekonnast on elus vaid vend, kellega V. Pärnala aga ei suhtle. Isiku vanemad on surnud: oma ema tappis V. Pärnala ise. Mees on olnud kaks korda abielus ning tal on ka kaks tütart, ent nendegagi ta ei suhtle. Ühte oma endistest abikaasadest kuritarvitas V. Pärnala seksuaalselt. Karistatu on seisukohal, et ta ei vaja lähedaste toetust. Inimese sõnul jõi ta iga päev viina, kuid alkoholisõltlaseks ta ennast ei pea. Varasema vangistuse jooksul on läbis karistatu sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“. Mees soovib edaspidi alkoholist hoiduda. V. Pärnalat on korduvalt karistatud seksuaalkuritegude eest (vägistamine ja sugulise kire rahuldamine ebaloomulikult viisil). Oma kuriteod pani ta toime alkoholijoobes. Kinnipeetava enesehinnang on vähesest kriitikataluvusest tulenevalt võrdlemisi madal, kuid tema suhtlemisoskus on hea. V. Pärnala soovib, et talle ei meenutataks tema varasemaid isikuvastaseid kuritegusid. 2 1-17-4210
11. Kriminaalhooldusametnik on esitanud sellise arvamuse. Enne vangistust mehel kindel elukoht puudus: ta elas tuttavate juures ja liikus palju ringi. Eluasemekulude katteks saaks V. Pärnala vabanemise korral taotleda toimetulekutoetust oma elukohajärgselt omavalitsuselt. Vabanemisel isikul töökohta ei oleks, kuid töö leidmisel saab teda abistada aktiveerimiskeskus. V. Pärnala on olnud kriminaalhooldusel ühel korral: see kriminaalhooldus lõppes erakorralise ettekande esitamisega kohtule. Et isik on sooritanud raskeid kuritegusid oma lähedaste vastu, vajab ta tihedamat järelevalvet ja vajadusel psühholoogilist nõustamist. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
12. KrMS § 432 lg-st 33 lähtudes edastas prokurör kohtule oma seisukoha elektrooniliselt ning teatas, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta. Prokurör leidis, et süüdimõistetut ei peaks tingimisi ennetähtaegselt vabastama. On positiivne, et V. Pärnala on osalenud tööhõives ja sotsiaalprogrammides. Negatiivne on aga kinnipeetava isik ja kuritegude sooritamise asjaolud. Vabanemise korral pole isikul ei kindlat sissetulekut ega lähedaste toetust.
13. Kinnipeetav avaldas kohtuistungil, et ta tahab ennetähtaegselt vabaneda. Ta loodab leida mingit tööd, nt tee-ehitusel. Edaspidi on ta suuteline elama

kelt. Vajadusel võib ta seoses oma alkoholiprobleemiga pöörduda arsti poole. Perekonfliktide tõttu tappis ta oma ema. Viimane vangistus on talle varasematest raskem. Enamik sotsiaalprogramme on tal läbitud.

1. Kinnipeetava kaitsja hinnangul peaks kinnipeetava vabastama. V. Pärnala tunnistab oma kuritegude raskust ja kahetseb neid. „Agressiivsuse asendamise treeningu“ läbiviija on V. Pärnalat positiivselt iseloomustanud. Distsiplinaarprobleeme ei ole kinnipeetaval olnud. Vangla tööhõives osalenud V. Pärnala võib ka vabaduses tööd leida. V. Pärnala pole juba viis aastat alkoholi tarvitanud. Kinnipeetav on juba võrdlemisi eakas inimene. KOHTU SEISUKOHT
2. Kohus jätab V. Pärnala vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata ja põhjendab oma otsustust järgmiselt.
3. V. Pärnala kannab käesolevalt karistust muu hulgas

§ 118

lg 1 p 1 järgi, mis on oma sanktsioonist ja

§ 4

lg-st 2 tulenevalt esimese astme kuritegu.

§ 76

lg 2 p 2 kohaselt võib kohus esimese astme kuriteo toime pannud inimese tingimisi katseajaga enne tähtaega vangistusest vabastada, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud. V. Pärnala on temale mõistetud 7 aasta 9 kuu ja 1 päeva pikkusest vangistusest kandnud ära enam kui 5 aastat ja 4 kuud. Seega on kinnipeetav ära kandnud enam kui kaks kolmandikku temale mõistetud karistusajast ja see ületab 4 kuud. Karistust on kanda rohkem kui kaks kuud (

§ 76lg 3).

Seega on

§-s 76 nimetatud formaalsed alused kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks täidetud. 13. Ainuüksi formaalsete aluste täidetus ei tingi inimese vanglast vabastamist, sest seaduses märgitud tähtaja saabumine ei anna süüdlasele subjektiivset õigust enne tähtaega vabaneda (RKKKm 3-1-1-59-14, p 8). Nimelt eeldab kinnipeetava vabastamine ka materiaalsete aluste täidetust:

§ 76

lg 4 kohaselt arvestab kohus inimese katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest 3 1-17-4210 vabastamine. Tõsi, viidatud sätte teksti lugedes pole võimalik aru saada, mida kohus normis loeteletud asjaolude alusel silmas pidama peab. Sellele küsimusele tuleb vastata seadust süstemaatiliselt ja teleoloogiliselt tõlgendades. Tulenevalt vangistusseaduse § 6 lg-st 1 on vangistuse eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Seega on vangistus oma sihi saavutanud siis, kui süüdlasest lähtuv retsidiivsusoht on väike. See aga tähendab, et ennetähtaegse vabastamise menetluses tuleb prognoosida just uute kuritegude aset leidmise tõenäosust. Kaudselt viitab sellele ka karistusjärgset käitumiskontrolli reguleeriv

§ 871

lg 1 p 3, mille kohaselt tuleb prognoosida, kas süüdlane võib toime panna uusi kuritegusid. Ka õiguskirjanduses on leitud, et

§ 76

lg-s 4 nimetatud asjaolusid hinnates on peamine see, kui suur on tõenäosus, et süüdimõistetu paneb vabadusse laskmise korral toime uue kuriteo (Pikamäe –

. Kommentaar.

1. trükk, § 76/4.2.1). Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus: RKKKm 3-1-1-12-17, p
2. Olgu viimaks viidatud, et ka nt Saksamaal leitakse ennetähtaegse menetluse raames, et oluline on üksnes uute kuritegude oht. Üldpreventiivsed kaalutlused (nt nn ühiskonna õiglustunne) olulised ei ole, sest need saavad arvestatud juba seeläbi, et inimene veetis vanglas pika aja. Võimalikku nn kättetasumishuvi (Genugtuungsbedürfnis) saab ennetähtaegse vabastamise menetluses arvestada üksnes käitumiskontrolli nõuete kehtestamisel. (Stree/Kinzig – Schönke/Schröder zum StGB.
3. Auflage, § 57/10–13).
4. Mida raskemaid kuritegusid on kinnipeetavalt karta, sest väiksem peab tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema nende aset leidmise tõenäosus – ja vastupidi (Stree/Kinzig – Schönke/Schörder zum Strafgesetzbuch,
5. Auflage, § 57/15; Fischer zum Strafgesetzbuch,
6. Auflage, § 57/12). Tulevaste kuritegude laadi saab prognoosida eeskätt juba toime pandud kuritegude põhjal. V. Pärnala on sooritanud erinevaid kuritegusid. Muu hulgas on ta pannud toime keskmisest märksa raskemaid kuritegusid, nagu eluohtliku tervisekahjustuse tekitamine, vägistamine ja röövimine, ja ka ühe üliraske kuriteo: oma ema julmal viisil tapmise. See tähendab seda, et V. Pärnala vabastamine eeldab väga suurt tulevase õiguskuuleka elu tõenäosust. Millestki sellisest rääkida ei saa.
7. Tõsi, on paar tõika, mis võimaldavad loota, et V. Pärnala tulevikus kuritegusid ei soorita. Sotsiaalprogrammi läbiviija tagasiside V. Pärnala osalemisele programmis on positiivne. Kinnipeetav on end vanglas korralikult üleval pidanud. Ta on juba 57 aastane: kriminoloogilised uurimused näitavad, et vanemad inimesed panevad toime vähem kuritegusid kui noored (vt nt Neubacher. Kriminologie.
8. Aufalge, § 15/1).
9. Käesoleva määruse eelmises lõigus märgitu ei võimalda aga öelda, et V. Pärnala jääb edaspidi väga suure tõenäosusega õiguskuulekaks.
10. Väga tähtis on see, et V. Pärnala on olnud korduvalt vanglas. Et varasemad vangistused ei ole teda kuritegelikult rajalt eemal hoidnud, pole põhjust arvata, et praegune vangistus osutub selles plaanis edukamaks.
11. Ülimalt oluline on ka V. Pärnala alkoholiprobleem. Alkohol on korduvalt tinginud V. Pärnala kuritegusid, mistõttu on alust karta, et ta teeb seda ka edaspidi. Seda kartust ei vähenda V. Pärnala lubadus minna alkoholiravile. See lubadus pole usutav esiteks seepärast, et vangla materjalidest nähtuvalt ei ole V. Pärnala mõistnud oma alkoholiprobleemi täit tõsidust: ta peaks suunama sama hästi kui kõik oma jõupingutused alkoholist hoidumisele, ent ta hoopiski on leidnud, et alkohol tema jaoks kuigivõrd suur probleem ei ole. Alkoholiravile mineku lubadus pole veenev ka seetõttu, et V. Pärnala pole seni millegipärast kogu oma pika elu kestel ravile 4 1-17-4210 läinud. Seepärast leiab kohus, et vastava lubaduse andis V. Pärnala eeskätt sooviga vanglast rutem välja pääseda.
12. Kindlasti suurendab restsidiivsusriski ka töö puudumine. Esiteks tähendab mittetöötamine palju jõudeaega, mis võib tingida alkoholi tarbimise. Teiseks kätkeb tööst saadava sissetuleku puudumine ohtu, et V. Pärnala hakkab hankima raha kuritegelikul moel, nagu ta seda minevikus korduvalt teinud on.
13. Ka tuleb pöörata tähelepanu sellele, et V. Pärnalal pole lähedasi inimesi. Seegi aga võib tõugata süüdimõistetu uuesti alkoholi tarvitama, sest pole kedagi, kes teda sellest ohust eemal hoiaks.
14. Eelöeldut kokku võttes ei saa kohtu hinnangul mitte kuidagi leida, et V. Pärnalast lähtuv uute kuritegude oht on väga madal. Seetõttu peab V. Pärnala vangistuse kandmist jätkama.
15. Süüdimõistetu kaitsja K. K. esitas kohtule kirjaliku taotluse 75 eurose riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks ja hüvitamiseks. Kohus rahuldab selle taotluse ja arvab nimetatud tasu menetluskulude hulka. Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri otsesõnu seda, kelle kanda see menetluskulu jääb. Sellele küsimusele vastamisel tuleb lähtuda Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
16. veebruari
17. a määrusest nr 3-1-1-1-16, kus on analüüsitud menetluskulude hüvitamist karistusjärgse käitumiskontrolli puhul. Riigikohus leidis, et karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamata jätmise korral jääb kaitsjatasu KrMS § 2 p 4 alusel riigi kanda, sest a) kohtul on selles menetluses suur diskretsiooniõigus, b) menetlus toimub kinnipeetava tahtest sõltumata ja c) menetluse tulemiks võivad olla süüdimõistetud isiku põhiõiguste uued riived, mistõttu ei saa taunida süüdistatava soovi kaasata menetlusse kaitsja (vt p 9). Ennetähtaegse vabastamise korral esinevad samuti käesoleva määruse eelmises lauses viidatud alused a ja b. Küll aga ei esine alust c, sest ennetähtaegse vabastamise menetluses ei saa kohus isiku olukorda senisest halvemaks muuta. Olukord on suisa vastupidine, sest riik võib vangile vastu tulla ja tema situatsiooni paremaks muuta: vabastada ta enne seda, kui ta on lunastanud oma kuriteo, kandes ära kogu tema süüle vastava karistuse. Seetõttu ei saa panna riigile kohustust kanda ennetähtaegse vabastamise menetluses tekkiv kaitsjatasu. Niisiis tuleb kaitsjatasu KrMS § 2 p 4 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
18. veebruari
19. a määruse nr 3-1-1-1-16 p 9.3 ning KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel välja mõista V. Pärnalalt. KrMS § 423 ja § 417 lg 2 alusel tuleb menetluskulud tasuda 1 kuu jooksul alates käesoleva määruse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Erkki Hirsnik täitmiskohtunik 5