Obsah (12)

§ 231§ 5§ 438§ 363§ 293§ 328§ 232§ 301§ 124§ 162§ 174§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Liili Lauri Otsuse avaldamise aeg ja koht 08. detsember 2016, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number Tsiviilasi 2-13-38143 OÜ Xx

) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised.

§ 231

lg 4 alusel omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

§ 5

lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud.

§ 5

lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma väiteid põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool 5 määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kohus määras asja menetlemise poolte nõusolekul 19.04.2016 kirjalikku menetlusse (tlk 114, IVkd). 28.

§ 438

lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. 29. Hageja esitas oma 31.10.2016 seisukohas koos kohtuteeside ja menetluskuludega vastuväite kohtu tegevusele juhindudes

§-st

1. Vastuväite esitas hageja põhjusel, et kohus jättis kohtumäärusega rahuldamata hageja taotluse määrata asjas kordus- või täiendav ekspertiis. Kostja leiab oma 11.11.2016 seisukohas, et kohus jättis 17.10.2016 määrusega õigesti hageja taotluse kordus- või täiendava ekspertiisi läbiviimiseks rahuldamata. Kohus leiab, vastuväide kohtu tegevusele ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus on põhjendanud, miks on jäetud hageja taotlus rahuldamata kohtumääruses. Kohus on oma 17.10.2016 kohtumääruses selgitanud, et andis hagejale võimaluse esitada taotluse ekspertiisi läbiviimiseks või alternatiivselt asjatundja arvamuse. Kuivõrd hageja esitas 03.10.2016 kohtule asjatundja xxxx arvamuse, ei ole põhjendatud enam kordus- või täiendava ekspertiisi läbiviimine. Kohus on määranud antud asjas hageja taotlusel juba kaks ekspertiisi ning asjaolu, et hageja ekspertarvamustega nõus ei ole, ei ole aluseks järjekordse ekspertiisi läbiviimiseks. Kohus märgib ka, et hageja ei ole esile toonud, et tal oleks õnnetusjuhtumi kohta täiendavat uut teavet ehk ekspertiisimaterjali. Eeltoodu alusel jätab kohus hageja vastuväite rahuldamata.
2. Poolte vahel puudub vaidlus ja on tõendatud, et a) 22.07.2012 toimus hageja poolt üüritud reisibussiga, registreerimismärk 253 ASA, Pärnumaal, Audru vallas, Ranna tee
3. kilomeetril liiklusõnnetus (tlk 9-13, I kd); b) Liiklusõnnetuse tagajärjel tekkis hagejale kahju summas 7979,69 eurot (tlk 22-27, I kd).

§ 5

lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud,

§ 363

lg 1 p 2 kohaselt märgitakse hagiavalduses hagi aluseks olevad faktilised asjaolud. Hagiavalduses kirjeldatud asjaolude kohaselt põhjustas liiklusõnnetuse Ranna teel bussile vastu sõitnud sõiduauto, mille mööda laskmiseks, arvestades kitsaid teeolusid, sõitis bussijuht teepeenrale, kuid teepeenar ei vastanud nõuetele, oli liiga pehme ning buss vajus kraavi. Hageja on seisukohal, et arvestades liiklusõnnetuse asjaolusid, liiklusõnnetuse toimumiskohas ei vastanud teepeenra seisund tee seisundinõuetele. Kuna kostja rikkus TS § 25 lg 2, § 10 lg 1 ja 2 ning tee seisundinõuete kohta sätestatut ega olnud taganud teepeenra ohutust, sai võimalikuks liiklusõnnetuse toimumine ja hagejale varalise kahju tekkimine. Hageja tugineb oma nõudes Võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1043 ja § 1045 lg 1 p-le 7 ja lg-le 3 ning TS § 25 lg-le

2. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas liiklusõnnetus tekkis kostja tegevuse/tegevusetuse tõttu teepeenra seisundinõuete osas või bussijuhi ebaõigete juhtimisvõtete tagajärjel. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutav kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-88-10 (p 10) rõhutanud, et kui hageja tahab tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja rikkus seaduses sätestatud kohustust, siis eeltoodud tõendamise koormusest tulenevalt peab ta sellise rikkumise tõendama, et rakenduks VÕS § 1045 lg 1 p-st 7 tulenev deliktiline vastutus. Seega sätestab eelnimetatud paragrahv vastutuse õigusvastaselt ja süüliselt teise isiku kaitstud õigushüvedele tekitatud kahju eest, st tegemist on klassikalise deliktiõigusliku süülise vastutusega. Isik vastutab õigusvastaselt tekitatud kahju eest üksnes, siis kui ta tekitas kahju süüliselt, st tahtlikult või hooletuse tulemusena, kui seaduses ei sätesta teisiti. Hooletuseks loetakse siinjuures isiku käitumist, kes ei järgi temalt vastavalt asjaoludele ja tema isiklikele omadustele oodatavat hoolsust, mille määramisel arvestatakse kahju tekitanud isiku omadusi. 6 Kahjude hüvitamise kohustus väljaspool lepingulisi suhteid tekib, siis kui rikutakse mingit üldist kehtivat hoolsusnormi. Tehakse midagi, mis ei ole lubatud või jäetakse tegemata midagi sellist, milleks ollakse kohustatud. Deliktivastutuse tekkimise ainsaks aluseks on kohustuslike õigusnormide rikkumine. Vastutuse tekkimise eelduseks on vajalik järgmise nelja elemendi samaaegne olemasolu:
3. seadusega kaitstud õigushüvede rikkumise tulemusena peab olema kannatanul tekkinud kahju;
4. kahju tekkimise põhjuseks peab olema kahjutekitaja käitumine ehk kahju tekkimine peab olema kausaalses seoses isiku õigusvastase teoga;
5. kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt;
6. kahju peab olema tekitatud süüliselt, seega kas tahtlikult või hooletuse tõttu. Seadus seob vastutuse õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahjuga. Samas aga kahju tekitamisest tulenev kohustus tekib ainult siis, kui kahju tekitanu õigusvastase ja süülise käitumise ja kannatanul saabunud varalise kahju vahel on põhjuslik seos. Põhimõte seisneb selles, et tegevus on kahju tekitamise seisukohalt siis kausaalne, kui selle tegevuse mittetoimumisel langeks ära negatiivne tagajärg (kahju). VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. VÕS § 1054 lg 3 alusel, kui isik teeb teise isiku ülesandel teatud toimingu, vastutab ülesande andja ülesande täitmise käigus õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda poolt tekitatud kahju eest, kui kahju tekitati või kahju tekitamine sai võimalikuks seoses ülesande täitmisega ja ülesande andjal oli vastavalt tema ja kahju tekitanu vahelisele suhtele kontroll kahju tekitanu käitumise üle. Riigikohtu lahendi 3-2-1-7-13 punktist 27 tulenevalt, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Seda kohaldatakse VÕS § 139 lg 2 järgi mh juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata.
7. Kohus nõustub kostjaga, et õnnetuskohaks olnud Ranna tee tervikuna vastas tee seisundinõuetele ning seetõttu kostja tegevusetuse/tegevusetuse tõttu ei ole hagejale õigusvastaselt kahju tekkinud. Hageja on tuginenud oma põhjendustes Teede- ja Sideministri 28.09.1999 määrusele nr 55 „Tee projekteerimise normid“, kuid kohtu hinnangul on kostja õigesti esile toonud, et viidatud määrus kehtib teede projekteerimisele, mida projekteeritakse alates 01.01.
8. Hageja ei ole aga vastupidist väitnud, et Ranna tee viimane ehitusliku iseloomuga töö tehti
9. aastal, seega on hageja viide määruse mittetäitmisest asjasse puutumatu. Vaidluse all ei ole asjaolu, et riigimaantee nr 19113 on sõidutee, mis ei olnud märgistatud teemärgistega. Vastavalt liiklusseaduse § 2 p 78 võib sõiduteeäärt näidata haljasriba äär. Tee seisundinõuded on sätestatud Majandus- ja Kommunikatsiooniministri 17.12.2002 määrusega nr 45 ``Tee seisundinõuded``. Hageja ei ole tõendanud, millist konkreetset seisundinõuet kostja ei täitnud, mis tõi kaasa väidatava õnnetuse. Harju Maakohus on määranud 08.05.2014 kohtuekspertiisi, küsimustega, kas Ranna tee, riigi kõrvalmaantee nr 19113 vastas teeseisundinõuetele liiklusõnnetuse toimumise ajal 22.07.2012 (tlk 144, IIIkd). Eksperdi ülesandeid täitnud xxxxon esitanud oma arvamuse 17.07.2014 (tlk 157, IIIkd ja lk 32, lk 100 IVkd) ja vastanud täpsustavatele küsimustele. Ekspert on jõudnud järeldusele, et tee seisundinõuded olid täidetud (tlk 161, IIIkd), tee vastas ka teistele selle sündmuse suhtes olulistele Liiklusseadusest ja Teeseadusest tulenevatele seadusandlikele aktidele. Ekspert on tee nõuetekohasust hinnates järeldanud, et sõidutee äär oli selgelt visuaalselt nähtav, seega ekspertiisist ei ilmne, et teepeenra seisund ei oleks vastanud teenõuetele. Kohtu hinnangul kinnitab eksperdi arvamus tee seisundinõuetele vastavust, mis lükkab ümber hageja väited. 33.

§ 293

lg 2 näeb ette, et kui menetlusosaline on kohtule esitanud eriteadmistega isiku kirjaliku arvamuse ja isikut ei kuulata üle tunnistajana, hinnatakse arvamust dokumentaalse tõendina. Hageja on esitanud dokumentaalse tõendina asjatundja arvamuse (tlk 74, 175, 182, 183 IVkd). Teede Laboratooriumi juhtajana on avaldanud arvamust, et antud tee ei vasta Maanteede Projekteerimisnormide kahesuunalise tee gabariitide katte laiuse ja peenarde laiuse osas. Teelõigul 7 pidanuks olema hoitavad märgid, olema ühesuunaline või olema katte laiendid nähtavuskauguse ulatuses. Kohus leiab, et isegi kui puudus vastav märgistus vaidlusaluse tee osas, ei muuda see olematuks juhi vastutust ega loo iseenesest põhjuslikku seost sündmusega. Kohtu hinnangul on xxxx arvamuses, kooskõlas teiste tõenditega märgitud, et dokumentidest ei selgu, kas õnnetus toimus möödasõidul või mitte. xxxxon märkinud, et (tlk 183, IVkd) liiklusõnnetuse toimumise tekkemehhanismiks oli bussi sõitmise liiga sõidutee serva lähedal, seega kinnitab see omakorda juhi ebaõiget arvestust liiklemisel vaidlusalusel teel. Bussijuhi seletuse kohaselt ei kujutanud tee mingisugust ohtu, vaid oli kitsas ja juhile ootamatuks sündmuseks ei saa pidada teise sõiduki liiklemist, millest möödumine ei ole tõendamistki leidnud. 34. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud hagiavalduses kirjeldatud viisil sündmust, mis toonuks kaasa bussijuhil selliste juhtimisvõtete rakendamise vajaduse, et buss vajus väidetavalt kraavi. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad

§ 328lg 1 kohaselt olema tõesed.

Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks

§ 232lg 2 kohaselt ette kindlaksmääratud jõudu.

Kohus leiab, et kuivõrd ükski teine tõend ei kinnita asjas bussijuhi tunnistusena antud seletust, vastutuleva sõiduki liikumisest teel sunnitud teepeenrale tõmbumist, tuleb asuda seisukohale, et see on tõendamata. Hagiavalduse kohaselt pidi bussijuht sõiduauto möödalaskmiseks liiga pehmele teepeenrale sõitma. Sündmuskoha vaatlusprotokolli nr 120168 järgi ( tlk 10, 11, 30 Ikd, tlk 44,IVkd) oli sõidutee laius 4,25 m ja buss oli paremal küljel kummuli kraavis. Õige on kostja viide, et sündmuskoha vaatlusprotokollist ei nähtu teise väidetava liiklusõnnetuse osaleja vastutuleva sõiduki andmeid. Hageja tõendamiskoormis on kirjeldatud asjaolude alusel tõendada, et sõiduauto ja buss ei mahtunud vastutuleva auto liikumise tõttu üksteisest mööduma.

1. LS § 54 lg kohaselt tuleb vastusõitvast sõidukist möödumisel kitsal sõiduteel hoiduda võimalikult paremale, vajaduse korral võib sõita teepeenrale. LS § 50 lg 3 p 1 ja p 2 kohustab sõiduki juhti sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama, vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad. Kohtuistungil tunnistajana ära kuulatud bussijuhi seletustest nähtuvalt (tlk 116, IVkd) sooritas bussijuht möödasõitu, sest vastu tuli auto, bussi alt vajus asfalt ära, sest tee oli kitsas ja möödasõiduks liikus teepeenrale, buss vajus külili. Ainuüksi bussijuhi ütlus ei tõenda kohtu hinnangul sündmuse väidetavat põhjust, ning isegi kui teise sõiduki liikumise tagajärjel pidanuks juht sellise manöövri tegema, on küsitav, kas see on kooskõlas kohase juhtimisvõttega. Harju Maakohtu 18.05.2016 määrusega määrati liiklustehniline ekspertiis (tlk 137, IVkd), mille järgi ei nähtu Ranna teel teetingimuste ootamatu muutumise tunnuseid, mis liiklemist just sellel lõigul, kus toimus liiklusõnnetus, ohtlikumaks muudaksid. Eksperdile esitati toimiku materjal, sh tunnistaja kohtuistungil antud ütlused. Ekspert ei saanud vastata küsimusele, missugune oli sõidukite asukoht üksteise ja tee suhtes, kas mõlemad sõidukid olid võimalikult tee paremas servas, sest puuduvad objektiivsed andmed teise sõiduki olemasolu kohta, rääkimata selle võimalikust liikumistrajektoorist. Kohus nõustub eksperdiga, et kohtule ja eksperdile esitatud materjalidest ei nähtu liiklusohtliku olukorra tekkimist enne autobussi teelt väljasõitu, mille vältimiseks pidanuks autobussi juht ekstreemseid juhtimisvõtteid rakendama. Autobussi teelt väljasõidu oleks vastutuleva sõiduki korral välistanud sõiduki peatamine asfaltkattel, et kitsal teel möödumise võimalusi hinnata. Seega leiab kohus, et kuivõrd tõendamata on eelkõige hagis väidetud teelt väljasõidu põhjus ja põhjuslik seos teeoludega, tuleb hagi jätta rahuldamata.
2. Kohus ei nõustu hagejaga, et EKEI ekspertiisiaktist ei nähtu

§ 301

lg 1 nõutud uuringu üksikasjalikku kirjeldust, metoodikat ega asjaolusid, mille tulemusena on ekspert esitatud arvamustele jõudnud. Kohtu hinnangul on ekspertiis läbi viidud materjalide ja teabe põhjal, mis tsiviilasjas on esitatud. 8 37. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte

§ 232lg 1 kohaselt.

Riskivastutuse sätete kohaldamisel ei ole VÕS § 1056 esimesest lõikest ja § 1057 tulenevalt vastutuse hindamisel üldiselt tähendust kahju tekitamise õigusvastasusel ega kahju põhjustaja süül ei objektiivses ega subjektiivses tähenduses. Riigikohus on lahendi 3-2-1-7-13 punktis 22 muuhulgas märkinud, et oluline on vaid riski valitsemine ja selle käigus kahju põhjustamine. 38.Kahju suuruse tõendamiseks on hageja esitanud dokumentaalsed tõendid arvete tasumise kohta (tlk 129- 139, Ikd). Hageja varaline kahju on tõendatud summas 7979.69 eurot, mis jääb aga välja mõistmata, kuivõrd kostja ei ole hagejale kahju tekitanud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-35-11 märkinud, et VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama ainult juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Nimetatud sätte mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud (vt Riigikohtu 18. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 17). Menetluskulud 39.

§ 124lg 1, § 133 lg 1 ja 2 alusel on hagihinnaks 9036,20 eurot.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi

) § 173 lg 1 järgi asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, siis

§ 162lg 1 alusel jätab kohus kõik menetluskulud täielikult hageja kanda.

40.

§ 174

lg 1 ja 2 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. 41.Hageja on kohtule esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskuluks õigusabikulud summas 3393,75 eurot (ilma käibemaksuta), riigilõiv summas 550 eurot, ekspertiisitasud summas 1357 eurot ja asjatundjale arvamuse esitamise eest tasutud 300 eurot, kokku 5600,75 eurot. Kostja omapoolset menetluskulude nimekirja esitanud ei ole, kuid on hageja õigusabikuludele täies ulatuses vastu vaielnud, kuna hageja ei ole esitanud detailselt kulude koosseisu ning arveid. Alternatiivselt on kostja palunud hageja menetluskulusid vähendada lähtuvalt sellest, et kogu kohtumenetlus on veninud hageja süül. 42.Kuna kohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, siis tuleb hageja menetluskulud summas 5600,75 eurot jätta hageja kanda. 9 43.Kuivõrd kostja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ning asja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks menetluskulu tekkinud, märgib kohus, et kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole. 44.

§ 178

lg 1 ja 2 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik 10