← Eesti

2-16-5310/36

Obsah (10)§ 218§ 187§ 445§ 162§ 179§ 230§ 657§ 654§ 171§ 174

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Liis Arrak, Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 27.10.2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-5310

§ 218

lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse.

§ 187lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka 1

(4)menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
  1. AA (hageja I) ja BB (hageja II) esitasid 05.04.2016 Harju Maakohtule hagi CC (kostja) vastu, milles palusid kostjalt alates 01.03.2016 hagejate kasuks välja mõista elatise 215 eurot kuus, s.o seaduses sätestatud miinimummääras. Hagejad palusid kindlaks määrata kohtuotsuse täitmise viisi ja korra, mille kohaselt elatis tuleb maksta iga kalendrikuu eest ette hagejate seadusliku esindaja EE (ema) arvelduskontole. Hagiavalduse kohaselt on hagejad kostja lapsed. Hageja I on elanud kogu aja pärast vanemate lahkuminekut ema juures. Hageja II elas ema tahte vastaselt perioodil 03.05.2016 kuni 01.03.2017 kostja juures. Kostja hagejate ülalpidamises ei osale. Kostja vastuväited
  2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostjalt puudus alus elatist välja mõista, sest hageja II elab alates 03.05.2016 kostja juures ja kostja kannab kõik temaga seotud ülalpidamiskulud. Laste ema on korduvalt väitnud, et hageja I ei ole kostja tütar. Maakohtu lahend
  3. Harju Maakohus rahuldas 30.06.2017 otsusega hagi. Maakohus mõistis kostjalt hageja I kasuks välja elatise tagasiulatuvalt perioodi 01.03.2016 kuni 30.06.2017 eest 3160 eurot ja alates 01.07.2017 235 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Eesti Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäärast kuni lapse täisealiseks saamiseni. Maakohus mõistis kostjalt hageja II kasuks välja elatise tagasiulatuvalt perioodi 01.03.2016 kuni 30.06.2017 eest 1370 eurot ja alates 01.07.2017 235 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Eesti Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäärast kuni lapse täisealiseks saamiseni. Maakohus määras, et kostja kohustub temalt välja mõistetud elatise võla tasuma viivitamatult pärast otsuse jõustumist ja igakuise elatise tasuma iga kuu
  4. kuupäevaks hagejate ema arvelduskontole (

§ 445lg 1, PKS § 100 lg 4).

Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda (

§ 162

lg 1) ja mõistis kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja hagejatele osutatud riigi õigusabi kulude katteks 240 eurot (

§ 179lg 1).

Tasumisega viivitamise korral tuleb kostjal tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni. Maakohus kohaldas PKS § 96, § 97 p 1, § 99, § 100 lg 1 ja § 101 lg 1. Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et ta oma laste ülalpidamiseks elatist alates 01.03.2016 ei maksnud. Sellega jättis kostja hagejate ees täitmata seadusest tuleneva kohustuse maksta oma alaealiste laste ülalpidamiseks elatist vähemalt seaduses sätestatud miinimummääras. Juhindudes PKS §-s 108 sätestatust tuleb kostjalt elatis välja mõista ka tagasiulatuvalt enne hagi esitamist, s.o alates 01.03.2016, kuna kostja ei tõendanud, et ta oleks elatist enne elatise hagi esitamist tasunud (

§ 230lg 1). 2

(4)Seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsetele vajadustele, ei ole ülemäära suur ning arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist ka siis, kui vanemad elavad lahus. Lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi ei ole vaja tõendada, kui need ei ületa kahekordset elatise miinimummäära. Käesoleval juhul ei esinenud aluseid kostjalt elatise väljamõistmiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära. PKS § 102 lg-st 2 tulenevaid asjaolusid kostjal ei esine. Hageja II ülalpidamiseks elatise väljamõistmisel arvestas kohus, et ta elas perioodil 03.05.2016 kuni 01.03.2017 kostja juures. Kuigi see toimus ema tahte vastaselt, siis sel ajal lapse ema hageja II ülalpidamiskulusid ei kandnud, vaid seda tegi kostja. Maakohus mõistis kostjalt hageja I ülalpidamiseks välja elatise perioodi 01.03.2016 kuni 30.06.2017 eest 3560 eurot ja alates 01.07.2017 235 eurot kuus ning hageja II ülalpidamiseks elatise perioodi 01.03.2016 kuni 30.06.2017 eest 1370 eurot ja alates 01.07.2017 235 eurot kuus. Elatis kuulub väljamõistmisele kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Apellatsioonkaebus
  1. Hageja II palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis kostjalt hageja II kasuks välja mõistmata elatise tagasiulatuvalt perioodi 03.05.2016 kuni 01.03.2017 eest ning teha vastavas osas uus lahend, millega mõista kostjalt hageja II kasuks elatis tagasiulatuvalt välja perioodi 01.03.2016 kuni 30.06.2017 eest 3160 eurot. Hageja II kasuks elatise väljamõistmisel ei saa arvestada sellega, et laps oli perioodil 03.05.2016 kuni 01.03.2017 kostja juures. 03.05.2016 võttis kostja vägivalda kasutades emalt lapse ja viis lapse endaga kaasa. Kuna lapse emal oli hageja II viibimiskoha määramise ainuotsustusõigus, pidi ema olema pidevalt valmis selleks, et laps õnnestub kostjalt välja nõuda. Ema hoolitses mh lapsele vajalike riiete olemasolu eest, lasteaiakoha olemasolu eest (lisatud pangakonto väljavõte lasteaiatasude tasumise osas) jne. Kostja ebaseaduslik tegevus lapse enda juures hoidmise näol ei saa olla õigustuseks elatise mittemaksmisele. Vastus apellatsioonkaebusele
  2. Kostja apellatsioonkaebusele vastust ei esitanud. Ringkonnakohtu seisukoht
  3. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus on kaevatavas osas seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks alus puudub (

§ 657lg 1 p 1).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, järgib neid ning ei korda (

§ 654lg 6).

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 10. Hageja II ei ole toonud esile, millised on tema ülalpidamiseks vajalik kulu ehk tema vajadused. Vaidlust ei olnud maakohtus vanemate sissetulekute või varalise seisundi erinevuses või nende võimekuses lapsele pooles ulatuses miinimummääras elatist anda ning kohus ei ole kaldunud kõrvale kummagi vanema ülalpidamiskohustuse proportsioonist. Arvestades, et käesolevas asjas esitas hageja II miinimummääras elatise nõude ja et vanematel on võrdne kohustus oma lapsi ülal pidada, võib eeldada, et hageja II ülalpidamiseks kulub kahekordne miinimumelatise määr. 3

(4)
  1. Kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb lapse vajaduste üle otsustamisel arvestada lapse õigusega nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab. Seega tuleb kohtul arvestada ka teise vanema kohustusega last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust ja panust lapse ülalpidamisse (vt nt RKTKo 3-2-1-17-16, p 12). Seega peab eelduslikult ka hageja II ema andma elatist lapsele 215 euro osas (PKS § 105 lg 3).
  2. Vaidluse lahendamisel ei oma tähendust, mis asjaoludel hageja II kostjaga elas. Vanem kannab eelduslikult tema juures viibiva lapse esmased kulud, nt söögikulud ja eluasemekulud. Laste riiete ja lasteaiakulud kuuluvad laste püsikulude hulka. Nende kulude kandmine ei sõltu eeldatavasti sellest, kumma vanema juures laps on.
  3. Vaidlusalusel perioodil ema poolt kantud riietele või lasteaiale tehtud kulutustega saaks arvestada, kui ema oleks kandnud vaidlusalusel perioodil lapse ülalpidamiskulutusi poolest miinimummäärast suuremas ulatuses. Isa juures viibimise aja osas saab eeldada, et isa kandis lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibis isa juures, tegi tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi suuremas osas, kui oli tema kohustus lapsele ülalpidamist anda. Hageja II ei ole sellistele asjaoludele tuginenud. Ka apellatsioonkaebuses pole vastavaid väiteid esitatud.
  4. Hageja II apellatsioonimenetluses esitatud konto väljavõttest nähtub, et apellatsioonkaebuses vaidlustatud perioodil on hageja II ema tasunud kolmel korral perioodil aprill-juuni 2016 hageja II lasteaiatasu. Tõendist ei tulene, et hageja ema oleks kandnud miinimummäärast suuremaid kulutusi hageja II ülalpidamisel, mistõttu on tegemist asjakohatu tõendiga ja see kuulub tagastamisele. Kuivõrd tõend on esitatud elektrooniliselt, selle tagastamist paberkandjal ei toimu.
  5. Kokkuvõttes on maakohus põhjendatult arvestanud asjaoluga, et hageja II viibis perioodil 03.05.2016-01.03.2017 kostja juures. Maakohus jättis põhjendatult välja mõistmata kostjalt 3160 eurot perioodi eest, mil hageja II elas kostjaga. Eespool märgitud põhjendustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata (

§ 657lg 1 p 1).

16. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu

§ 171lg 1 alusel apellandi kanda.

Kuna vastustaja ei esitanud menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, ei määra ringkonnakohus kindlaks vastustaja poolt ringkonnakohtus kantud ja talle apellandi poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude põhjendatud ja vajalikku suurust (

§ 174lg 3). /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.