KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. oktoober 2017, Tartu Kriminaalasja number 1-16-11208 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Juhan Sarv K

§ 180lg-te 1, 3 alusel mõistis kohus E.

Braunilt riigieelarvesse välja menetluskulud sundraha 705 eurot, kaitsjatasu 568.80 eurot ja kannatanu õigusabikulu 2779,20 eurot ning võimaldas tal tasuda need 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates.

1. aprillil 2017 tegi Tartu Maakohus määruse millega otsustas „kanda riigieelarvelistest vahenditest Tartu Maakohtu 22.03.2017 kohtuotsusega kriminaalasjas 1-16-11208 süüdimõistetult Enn Braunilt riigieelarvesse välja mõistetud kannatanu M.R. poolt kantud õigusabikulu summa 2779(kaks tuhat seitsesada seitsekümmend üheksa) eurot ja 20 senti kannatanu M.R. poolt soovitud arvelduskontole XXX( abikaasa K.R. konto).“ Maakohtu otsuse põhjendus Kohus luges E. Brauni süü tõendatuks ja märkis järgmist. Kohtu hinnangul kannatanu ütlused kinnitavad, et E. Braun ründas teda sündmuskohal füüsiliselt, sakutades teda rinnust, tõugates rusikatega rindu ning need tõukamised tekitasid talle valu. Kui kannatanu ümber pöördus, lõi süüdistatav talle jalaga alaselga. Löögist tundis ta valu ja vaegused kestsid mõne päeva. M.R. ei läinud kohe EMO-sse, lootes et vaegused lähevad üle. Need ei möödunud ning abikaasa soovitusel läks ta EMO-sse. Vigastus häiris kannatanut, istuda oli 2 ebamugav, pikka aega ühe koha peal seismine tekitas ebamugavustunnet ja valu. M.R. ütlused on usaldusväärne tõend. Kannatanu vigastused, mis on meditsiiniliselt dokumenteeritud, kinnitavad tema ütlusi. Patsiendi traumakaart ja päeviku kanne tõendavad, et M.R. on löödud jalaga selga ning tal on selja alaosa ja vaagna kontusioon, õndraluu piirkonnas palpatoorne valulikkus, istuda on valus, valu kiirgub paremasse tuharasse. Kannatanu ütluste tõepärasust kinnitavad ka tunnistajate K.O. , R.M. ja M.K. ütlused. Tunnistajate ütlused on usaldusväärsed. K.O. rääkis ausalt, mida ta tajus. R.M. algselt ei mäletanud kõike, sest iga päev on mitmeid objekte, kus ta käib. Kui tema ütlused avaldati, siis meenus talle toimunu. R.M. ütlused riimuvad M.R. ütlustega. M.K. kinnitas sündmuse asjaolusid sellises määras, nagu ta neid tajus ja tema ütlused riimuvad suures osas kannatanu ja tunnistaja R.M. ütlustega. Kohus käsitles ka tunnistajate M.T. ja T.M. ütlusi, kuid leidis, et M.T. ütlused kuriteo asjaolude kohta informatsiooni ei anna ja T.M. ütlused ei ole usaldusväärne tõend. T.M. ütlused on segased, ebatäpsed, negatiivse alatooniga ning nii tema kui M.T. võisid olla kallutatud seoses Tartu Kalevi Jahtklubi ja Saadjärve Jahtklubi omavaheliste pingeliste suhetega. Häirekeskuselt välja nõutud T.M. kõneeristus sündmuskohalt tehtud kõnest M.R. ja E. Brauni vahel toimunud füüsilise kontakti osas midagi ei tõenda. See kinnitab üksnes Tartu Kalevi Jahtklubi ja Saadjärve Jahtklubi konflikti sündmuskohal varalise vaidluse lahendamisel. E. Brauni ütluste kohaselt ta ei sakutanud ega löönud kannatanut. Tal on jalgades krooniline veenipõletik ja ta ei oleks saanud M.R. selga lüüa. Samas ei välista ta, et nad võisid füüsiliselt kokku puutuda. E. Brauni ütluste kohaselt oli M.R. enne teda ähvardanud. Kohtu hinnangul E. Brauni ütlused selles, et M.R. teda sündmuskohal ähvardas, ei riimu kannatanu ega R.M. ja M.K. ütlustega. T.M. ja M.T. ei olnud süüdistatava ja M.R. konflikti juures ning nende ütlused selle asjaolude kohta ei ole usaldusväärsed. Reaalse ähvarduse ja sellele järgneda võiva tagajärje eest oli E. Braunil võimalus taanduda ning ka abi kutsuda, sest kinnistul oli palju inimesi. Samuti on E. Braun öelnud, et kui M.R. teda verbaalselt ähvardas, oli vahemaa temaga 6-8 m. See näitab, et mingit reaalset ohtu M.R. temale kujutada ei saanud. Seega ei saa rääkida kaitseseisundist, hädakaitsest. Maakohus asus seisukohale, et E. Braunil
2. a olnud õlatrauma ja jalgade veenipõletik ei näita, nagu ta ei oleks olnud võimeline ründama M.R. süüdistusaktis kirjeldatud viisil. Kohus viitas
3. märtsil
4. a koostatud määrusele, millega jättis rahuldamata kaitsja vandeadvokaat Marina Valge taotluse kriminaalasjas kohtumeditsiinilise ekspertiisi määramiseks E. Braunile. Ekspertiisi läbiviimist oli kaitsja soovinud eesmärgiga tuvastada, kas süüdistatava tervislik seisund võimaldas kannatanule kehavigastuse tekitamist. Kohus leidis, et M.R. tsiviilhagi mittevaralise kahju (1000 eurot) nõudes on põhjendatud. Tõendatud on, et E. Braun sakutas rinnust ja tõukas rusikaga rindu M.R. ning lõi kannatanule ka jalaga selja alaossa. Nende tegudega E. Braun tekitas M.R. valu ja kehavigastused. Kehavigastustest tingitult oli M.R. heaolu määra rikutud, s.o nii sündmuskohal tuntud alanduse ja valu tõttu kui seepärast, et ka mitmed päevad hiljem tundis kannatanu valu, seljavigastus segas istumist ja puhkamist. Ta pidi kontrollima oma kehaasendit, vältimaks valuaistingu tekkimist. 1000 eurot tuleb kanda M.R. abikaasa arvelduskontole, nagu kannatanu on soovinud. Maakohus märkis, et menetluskuludeks on sundraha 705 eurot, riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu 568 eurot ja kannatanu õigusabikulu 2779,20 eurot. Kannatanu õigusabikulu suurust kinnitavad Advokaadibüroo Sirje Must õigusabikulude arved MTÜ Tartu Kalevi Jahtklubile. Menetluskulude hüvitamise kokkulepe näitab, et need kulud kandis esialgselt MTÜ Tartu Kalevi Jahtklubi. M.R. kohustub hüvitama MTÜ Tartu Kalevi Jahtklubile kannatanu õigusabikulu.

§ 180lg 3 alusel tuleb ajatada riigieelarvesse kantavate menetluskulude tasumine 12.

kuule kohtuotsuse jõustumisest. 3 Kannatanu õiguste kaitsest lähtuvalt on põhjendatud tagada talle menetluskulude hüvitus selliselt, et kohus mõistab kannatanu menetluskulude summa süüdistatavalt välja riigieelarvesse. Riigieelarvelistest vahenditest kantakse sama summa kannatanule. Nii ei teki olukorda, mil kannatanu peab ootama õigusabikulude hüvitamist ning selle läbi veelgi kannatama. Maakohtu

1. aprilli
2. a määrus
3. aprillil 2017 tegi Tartu Maakohus määruse millega otsustas „kanda riigieelarvelistest vahenditest Tartu Maakohtu 22.03.2017 kohtuotsusega kriminaalasjas 1-16-11208 süüdimõistetult Enn Braunilt riigieelarvesse välja mõistetud kannatanu M.R. poolt kantud õigusabikulu summa 2779(kaks tuhat seitsesada seitsekümmend üheksa) eurot ja 20 senti kannatanu M.R. poolt soovitud arvelduskontole XXX( abikaasa K.R. konto).“ Määruse põhiosas selgitas kohus, et selle määrusega määrab ta riigieelarvelistest vahenditest kohtuotsusega kriminaalasjas 1-16-11208 süüdimõistetult Enn Braunilt riigieelarvesse välja mõistetud kannatanu M.R. poolt kantud õigusabikulu summa 2779,20 € tasumise kannatanu M.R. poolt soovitud arvelduskontole; konto omanik abikaasa K.R.. M.R. on kohtule esitanud vastava avalduse. Ühtlasi märkis maakohus, et ta lähtub käesoleval juhul ka kannatanu huvide kaitsest. Kriminaalmenetluse praktikas on sagedasti just süüdimõistetute poolt menetluskulude tasumine kaootiline. Riigi Tugiteenuste Keskuse andmetel kriminaaltäitemenetluses paljudel juhtudel süüdimõistetud jätavad menetluskulud tasumata või tasuvad need vaid osaliselt. Samuti on kohtud pidanud korduvalt tegema aastate jooksul ajapikendusi menetluskulude võlglastele võlgnevuste tasumiseks. Kohtu hinnangul ei peaks kannatanud seetõttu veelgi kannatama, saamata kätte hüvitist kriminaalmenetluses tehtud kuludele. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD E. Brauni apellatsioon E. Braun taotleb kohtuotsuse tühistamist ja enda õigeks mõistmist. Tema argumendid on järgmised. Süüdistuse võtmetunnistaja R.M. ristküsitlusel rikuti menetlusreegleid. Tunnistajale avaldati tema eeluurimisel antud ütlused tervikuna, seejärel tehti istungis vaheaeg, R.M. lahkus kohtusaalist, prokurör ja kannatanu esindaja õpetasid ning kooskõlastasid ristküsitlusel antavaid ütlusi mälu värskendamise sildi all. Vaatamata sellisele menetlusreeglite rikkumisele pidas kohus tunnistaja ütlusi usaldusväärseks, mis sai süüdimõistmisel määravaks. Kohtumenetluses jäeti vääralt uurimata T.M. häirekeskusesse tehtud kõne helifail. See tõi kaasa ebaõiglase kohtuotsuse. Vastupidiselt kohtu hinnangule tõendab see lindistus, et füüsilist kontakti väärkohtlemise mõistes ei toimunud. Kohtuotsuses anti vale hinnang kannatanu arstitõendi usaldusväärsusele. Kannatanu jutt kannatustest, abikaasaga konsulteerimisest jms ei ole usaldusväärne. Pigem on tegemist juristi soovitatud õigusliku käiguga tõendi loomisel. Traumakaart ja päeviku kanne ei tõenda M.R. jalaga selga löömist ega trauma tekkimise aega. Kirjas on vaid kannatanu paljasõnalised ütlused. Kohtuotsuses anti õiguslikult vale hinnang süüdistatava tegevusele ning jäeti hindamata tema tegevus KarS § 28 lg-te 1, 3 ja § 29 sätetest tulenevalt. Menetlusnorme rikuti ka eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamise küsimuses. Kohus võttis eksperdi rolli ja sõnastas määruse süüdistatavale ekspertiisi tegemata jätmise osas enne tõendite kohtuliku uurimise lõpetamist. See näitab, et kohus ei olnud kohtumenetluses erapooletu. 4 Kohtuotsuses anti korduvalt õiguslikult vale hinnang erinevatele tõenditele (ütlustele, fotodele) ja faktilistele või õiguslikele asjaoludele. Apellant esitab need tõendid suuliselt ringkonnakohtus. Apellandil tekkis veendumus, et süüdistav pool juhtis kohtu tähelepanu kohtueelse menetluse vigadelt kõrvale. Kohus võimaldas protsessi venimist ja pika protokolli koostamist. E. Braun sai 107-lehekülje pikkuse protokolli kätte viimase kohtuistungi eelõhtul ja tal ei jäänud aega enda tõhusaks kaitsmiseks. Jääb arusaamatuks, miks kohus otsustas kanda kannatanu õigusabi summa M.R. soovitud viisil tema abikaasa arvelduskontole olukorras, kus õigusabikulud tasus MTÜ Tartu Kalevi Jahtklubi. E. Brauni kaitsja vandeadvokaat M. Valge apellatsioon Kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist täielikult ja palub E. Brauni õigeks mõista, tsiviilhagi rahuldamata jätta ning süüdistatavale maakohtus ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud hüvitada. Vandeadvokaadi põhiväited on järgmised. Kannatanul on õigus esitada uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu tsiviilhagi hiljemalt

§ 225lg-s 1 toodud tähtajaks.

Käesolevat tsiviilhagi ei esitatud uurimisasutuse ega prokuratuuri kaudu, vaid päeval enne eelistungit, s.o

1. jaanuaril
2. a. Kohus rikkus hagi vastu võttes menetlusseadust. R.M. le ei meenunud sündmused ja prokuröri taotlusel võimaldas kohus tal lugeda läbi kogu ülekuulamise protokolli. Ristküsitlemise käigus tunnistaja jätkuvalt ei mäletanud sündmusi. Kohus tegi prokuröri taotlusel vaheaja, et ta saaks uuesti lugeda protokolli. Vaheajal lahkusid kohtusaalist tunnistaja, prokurör ja kannatanu esindaja. Seadus ei näe ette võimalust korduvalt anda isikule lugeda eeluurimisel antud ütlusi mälu värskendamiseks. R.M. ütluste tõendina kasutamine on välistatud menetlusnormide jämeda rikkumise tõttu. Väär on kohtu seisukoht, et T.M. ütlused on ebausaldusväärsed ja kallutatud, samuti on kohus ebaõigesti leidnud, et tunnistaja ei olnud sündmuse pealtnägija. Kohtuotsuse lk 8 p-s 10 viitab kohus fototabelile tl 97, kus väidetavalt seisab M.R. ja helistab kuhugi. Kohtu nimetatud isik on hoopis T.M., kes seisab sündmusest vähem kui 10 m kaugusel ja näeb kogu selle käiku pealt. Kannatanu läks arsti juurde kaks päeva hiljem ja traumakaardil on kirjas kannatanu väited. Arst vigastusi tuvastanud ei ole. Kui kannatanu oleks tõepoolest saanud sedavõrd suured vigastused, nagu ta väidab, oleks ta läinud arsti juurde koheselt. Edasi perearsti poole ei ole kannatanu pöördunud. Kohus jättis rahuldamata kaitsja taotluse ekspertiisi määramiseks, et tuvastada E. Brauni käte ja jalgade liikuvus ning jõudlus sooritada selliseid lööke, mille tagajärjel saabuksid kehavigastused ja tugev valu. Ekspertiisi vajalikkuse tingis E. Brauni vanus ja tervislik seisund. Taotluse rahuldamata jätmine näitab kohtu soovimatust selgitada välja kõik tähtsust omavad asjaolud. Hämmastav on kohtu järeldus, et M.T. , T.M. ja E. Brauni ütlused olid antud nende ärihuvidest lähtuvalt. Täpselt samasugused ärihuvid olid ka kannatanul ja M.K. l. Kohus rikkus

§ 2882

nõudeid, kui lubas kogu kohtumenetluse käigus realiseerida kannatanu esindajal esmasküsitleja õigust vaatamata sellele, et asjas ei olnud ühtegi tunnistajat, keda oleksid taotlenud kannatanu või tema esindaja. Ka lubas maakohus vääralt prokuröril ja kannatanu esindajal korduvalt katkestada E. Brauni viimast sõna (

§ 303rikkumine).

M.R. esindaja õigusabikulud on ebamõistlikult suured. Arusaamatu on ka kohtu otsustus mõista need välja riigieelarvesse.

1. aprillil
2. a on kohus teinud määruse, millega nägi ette, et kannatanu õigusabikulud tuleb kanda riigieelarvelistest vahenditest tema abikaasa kontole. Apellandile on teadmata selline kohtupraktika. Kohus on asunud kannatanu aktiivsele kaitsele. 5 M.R. esindaja vandeadvokaat M. Gaveri määruskaebus Esindaja vaidlustab kohtuotsuse M.R. menetluskulude hüvitamise osas ja palub teha uue otsustuse, millega määrata, et E. Braun peab hüvitama kannatanu menetluskulud kannatanule ning seda ühe osana ja tasumise tähtaega pikendamata. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus peab põhjendatuks menetluskulu ajatada, palub esindaja määrata kindlaks igakuised võrdsed osamaksed. Hüvitis kanda kannatanu abikaasa arveldusarvele. Esindaja põhistused on alljärgmised. Maakohus mõistis vääralt kannatanu menetluskulu välja riigieelarvesse. Kulu tekkis kannatanul ja see tuleb välja mõista temale. Kohus rikkus oluliselt menetlusnorme, kui nägi ette, et E. Braun võib tasuda menetluskulu 12 kuu jooksul, määramata kindlaks osamakseid (RKKKm nr 3-1-1-67-13, p 11). See tähtaeg on ebaõiglane. E. Braun on istungil avaldatu järgi edukas ettevõtja, ta jõudis palgata endale lepingulise kaitsja ning ilmselt on tal sääste ka vanusest tulenevalt. Seega võib eeldada, et ta ei vaja kohustuse täitmiseks nii pikka tähtaega. Kohus ei ole ka lugenud tõendatuks ega põhistanud, et E. Braun ei ole võimeline tasuma kulusid seaduses märgitud tähtaja jooksul. Seejuures on märkimisväärne, et nt rahalise karistuse maksmise ajatamist ega tähtaja pikendamist ei ole maakohus vajalikuks pidanud. Vandeadvokaat M. Gaveri kirjalik seisukoht Esindaja palub jätta süüdistatava kaitsja apellatsiooni rahuldamata ja esitab järgmised argumendid. Esindaja selgitab tsiviilhagi esitamise osas, et kannatanu sai eelistungi toimumisest teada e-toimiku kaudu
3. detsembril
4. a. Ta oli üllatunud, kuna teda ei olnud teavitatud kohtueelse menetluse lõpuleviimisest ega toimikuga tutvumise võimalusest. Kannatanu võttis ühendust esindajaga, kes esitas prokurörile samal päeval taotluse toimikuga tutvumiseks. Toimik esitati esindajale tutvumiseks
5. detsembril
6. a. Järgmisel päeval esitas esindaja prokuratuurile hagi. Kuivõrd tsiviilhagi ei kajastunud süüdistusaktis, edastas esindaja
7. jaanuaril
8. a hagi teadmiseks kohtule. Eelistungil muutis prokurör süüdistusakti protokolliliselt, lisades sellesse tsiviilhagi. Esindaja lisab e-kirja, mille manuses ta edastas hagi prokuratuurile Kohus ei rikkunud R.M. ristküsitlusel menetlusnorme. Tunnistaja tutvus ülekuulamise protokolliga kõnepuldis. Ilmselt tulenevalt kehvast tervislikust seisukorrast ning kohtusaalis toimunud tulisest vaidlusest ei suutnud ta keskenduda ja loetut meelde jätta. Seetõttu taotles prokurör vaheaega, et tunnistaja saaks lugeda protokolli rahulikus õhkkonnas.

§ 288

lg 3 p-st 9 ei tulene, et tunnistaja võiks tutvuda dokumendiga ainult ühel korral. Sätte kohaselt võib tunnistaja tutvuda terve dokumendiga. Kohtupraktika kohaselt on lubatud tunnistajat isegi ette valmistada. Esindaja juhib tähelepanu sellele, et kannatanu traumakaardile ei ole märgitud mitte ainult anamnees (ehk kaebus), nagu leiab kaitsja, vaid ka arsti tuvastatu ehk diagnoos - selja alaosa ja vaagna kontusioon. Arsti poole pöördumine pärast advokaadiga konsulteerimist ei ole taunitav. Kannatanu huvides on hankida tõendeid, mis kinnitaksid tema sõnu. Süüdistatav heidab ette, et kohtueelses menetluses on alusetult jäetud osa tõendeid uurimata. E. Braun ei ole põhjendanud, kuidas on väidetavad rikkumised viinud ebaõige lahendini. Süüdistataval ja kaitsjal oli võimalik esitada

§ 225

lg 1 alusel taotlusi täiendavate tõendite kogumiseks (seda ei ole tehtud), esitada enese tõendid kohtuliku uurimise käigus ja taotleda kohtult täiendavate tõendite kogumist (

§ 297). Alusetu on etteheide ka helifaili mitteuurimise osas.

Helifaili uuriti. Samuti on alusetu etteheide videosalvestise uurimata jätmise osas. Kaitsja ja süüdistatav ei ole selle uurimist soovinud. Lisaks on tegemist asjakohatu tõendiga, kuna vastavalt tunnistajate ütlustele ei filmi 6 kaamerad füüsilise konflikti toimumise kohta. Salvestise säilimine ei ole usutav. Ka ei ole süüdistatav põhjendanud, miks ta ei saanud esitada vastavat taotlust maakohtus kohtuliku uurimise käigus. Süüdistatav leiab, et kohus jättis põhjendamatult korraldamata kohtuarstliku ekspertiisi. Esindaja arvates on kohus põhjendanud määruses ja kohtuotsuses, et ekspertiis ei saaks anda ammendavat vastust süüdistava füüsiliste võimete kohta. Seega ei saa väita, et ekspertiisi käigus tuvastatav omaks asja lahendamisel olulist tähtsust

§ 105lg 2 mõttes.

Kaitsja M. Valge kirjalik seisukoht Kaitsja palub jätta kannatanu esindaja määruskaebuse rahuldamata Kaitsja juhib tähelepanu sellele, et Tartu Maakohus on

1. aprillil
2. a teinud kirjalikus menetluses määruse. E-toimikust ei nähtu, et määrust oleks vaidlustatud. Seega on alust eeldada, et M.R. on saanud riigieelarvelistest vahenditest kätte õigusabikulu 2779.20 eurot. Määruskaebuse esitaja on tahtlikult eksitanud kohut ning kannatanu soovib saada menetluskulu kahekordses ulatuses. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtuistungil jäid E. Barun ja tema kaitsja apellatsioonide juurde nendes toodud põhjendustel. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, leides, et need on põhjendamatud. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Kannatanu M.R. ja tema esindaja leidsid, et E. Brauni ning tema kaitsja apellatsioonid on põhjendamatud ja tuleb jätta rahuldamata. M.R. seadusliku esindaja määruskaebuse palusid kannatanu ja tema esindaja rahuldada. Prokurör esitatud määruskaebuse osas arvamust ei avaldanud. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära E. Brauni ja tema kaitsja, kannatanu ja tema seadusliku esindaja, prokuröri ning uurinud kriminaaltoimiku materjale, leiab, et Tartu Maakohtu otsus E. Brauni süüditunnistamises KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kuulub täies ulatuses tühistamisele kohtuliku uurimise ühekülgsuse tõttu. E. Brauni süüditunnistamine KarS § 263 lg 1 p 1 järgi KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse koosseisu moodustab avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumine vägivallaga. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et konflikt E. Brauni ja M.R. vahel leidis aset avalikus kohas s.o Äksi alevikus XXX asuva kinnistu vahetus läheduses. Seega toimus konflikt määratlemata isikute ringi kasutuses oleval maa-alal, s.o avalikus kohas. Apellatsioonides vaidlustatakse E. Brauni süüditunnistamist avaliku korra raskes rikkumises seetõttu, et apellantide arvates ei ole kriminaalasjas kogutud tõenditega kinnitust leidnud E. Brauni poolt vägivalla tarvitamine M.R. suhtes. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt mõistetakse vägivalla all
3. peatüki
4. jao
5. jaotises "Vägivallateod" nimetatud süüteokoosseise, s.o KarS §-des 120–122 ettenähtud tegusid (vt nt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. oktoobri
7. a otsus asjas nr 3-1-1-25-07, p 13.1). Süüdistusaktis E. Braunile etteheidetava vägivalla kirjeldus - süüdistatav lõi M.R. t kahel korral rusikaga vastu rinda ja ühel korral jalaga alaselja piirkonda, millega põhjustas kannatanule füüsilist 7 valu ning selja alaosa ja vaagna kontusiooni - vastab KarS § 121 lg-s 1 ettenähtud kuriteo objektiivse koosseisu kirjeldusele. KarS § 121 lg-s 1 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis sisaldab kahte alternatiivset tegu - tervise kahjustamist ning valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Süüdistusest nähtuvalt tekitas E. Barun oma tegevusega M.R. nii valu kui ka tervisekahjustuse selja alaosa ja vaagna kontusiooni näol. Ringkonnakohus leiab, et E. Brauni väited, milliste kohaselt konflikti käigus tema ja M.R. vahel füüsilist kontakti ei toimunud, on ümberlükatud kannatanu ja tunnistajate ütlustega. M.R. ütluste kohaselt jäädvustas ta mobiiltelefoniga E. Brauni tegevust M.K. le kuulunud sõiduki teisaldamisel. E. Braunile tema tegevus ei meeldinud ja käskis tal pildistamine lõpetada. Seejärel lähenes E. Barun agressiivsel moel talle ning püüdis mobiiltelefoni enda kätte saada, kuid see tal ei õnnestunud. M.R. kinnitas, et seejärel haaras E. Braun tal jopest kinni ja sakutas teda paar korda. Prokuröri täpsustavatele küsimustele vastates on M.R. selgitanud, et E. Braun haaras teda jopest ja tõukas edasi - tagasi. Ta tundis selle tõukamise käigus tugevaid lööke vastu rindu. Löögid vastu rindu tekitasid talle valu, ta sai haiget. M.R. selgitas, et tal õnnestus E. Brauni haardest vabaneda, ta pööras E. Braunile selja ning eemaldus temast. Sellel hetkel, kui ta juba eemaldus, tundis ta selja tagant tugevat lööki alaselja piirkonda. Kannatanu arvates löödi teda jalaga ja lööjaks oli E. Braun. Saadud löök tekitas talle valu ja hilisemaid vaevusi ning seepärast pöördus ta ka kolm päeva hiljem arsti poole. M.R. taolisi ütlusi kinnitavad tunnistaja R.M. kohtuistungil antud ütlused. R.M. ütluste kohaselt sõitis ta saadud väljakutse peale Saadjärve ääres olevasse paadisadamasse. Toimunu kohta selgitas tunnistaja, et E. Braun püüdis sündmuskohal teisaldada M.K. le kuulunud sõidukit ja M.R. pildistas E. Brauni tegevust. Kui E. Braun seda nägi, siis ta väljus oma sõidukist ja ründas M.R. t. E. Braun haaras M.R. kahe käega rinnust kinni ja raputas. M.R. õnnestus end E. Brauni haardest vabastada ja ta pööras seejärel E. Braunile selja. Siis, kui M.R. oli seljaga E. Brauni poole, lõi viimane teda jalaga alaselja piirkonda. Seejuures ei ole R.M. selgitanud, millise jala osaga (nt täis tallaga, jala labaosaga) E. Braun M.R. t tabas. R.M. ütluste kohaselt läks ta pärast jalalööki meestele vahel ja käskis lõpetada. Tema vahelesegamise peale lahkus E. Braun sündmuskohalt. Vastuseks apellatsiooni väitele, et maakohus rikkus

§ 288lg 9 p 3 sätteid, kui andis R.M.

le võimaluse tutvuda kohtuistungi käigus kahel korral oma kohtueelsel uurimisel antud ütlustega, märgib ringkonnakohus järgmist.

§ 288

lg 9 p 3 näeb ette, et kohtumenetluse pool võib ristküsitluse käigus tunnistajale, kes ei mäleta tõendamiseseme asjaolusid, tutvustada dokumenti või muu eset, mis võib aidata tunnistajal tõendamiseseme asjaolusid meenutada, olenemata selle dokumendi või eseme lubatavusest tõendina. Nimetatud sättest nähtuvalt ei ole seaduseandja pidanud vajalikuks määrata kindlaks arvu, mitu korda dokumenti või muud eset võib tunnistajale mälu värskendamise eesmärgil esitada. Ringkonnakohtu arvates on taolise piirangu puudumine ka igati mõistuspärane. Tunnistajana annab ütlusi sageli isik, kellel varsemad kokkupuuted kohtuliku menetlusega puuduvad. Nimetatu tõttu on igati mõistetav isiku teatav ebakindlus situatsioonis, kuhu ta on esmakordselt sattunud. Seega on arusaadav, et ta vajab dokumendi või esemega tutvumiseks rohkem aega ja rahulikumat olukorda, kui seda võimaldab kohtusaalis toimuv. Ringkonnakohtu arvates tekkis taoline olukord ka maakohtu istungil R.M. ristküsitlemisel ning tehes vaheaja selleks, et tunnistaja saaks oma mälu värskendamiseks rahulikus olukorras tutvuda eeluurimisel antud ütlustega, ei rikkunud maakohus

§ 288lg 9 p 3 sätteid.

M.R. ütlusi toimunu kohta kinnitavad ka tunnistaja K.O. a ütlused. K.O. a ütluste kohaselt viibis ta konflikti toimumise ajal oma kinnistul ja nägi toimuvat umbes 50 meetri kauguselt. K.O. selgitas, et M.R. filmis E. Brauni tegevust sõiduki teisaldamisel. Ilmselt M.R. filmimise peale tuli E. Braun sõidukist välja ja lähenes M.R. . E. Braun püüdis M.R. t tõugata või midagi sellist ja selle peale karjus 8 M.R. , et pekstakse, pekstakse. Tunnistaja on kinnitanud, et tõukamist ta nagu otseselt ei näinudki, nägi vaid liikumist sinnapoole ja ta ei tea, kas keegi sai kellelegi pihta. Pärast tunnistaja mälu värskendamist on K.O. kinnitanud, et mingil hetkel pööras M.R. selja E. Brauni poole ja eemaldus mõne sammu. Sellel momendil tõukas E. Braun kätega M.R. t selga. Kannatanu kinnitas, et konflikti toimumise koha lähedal seisnud turvatöötaja läks igatahes E. Brauni ja M.R. vahele. Kõrvutades K.O. a ja M.R. ütlusi, leiab ringkonnakohus, et need on sisuliselt kokkulangevad. Nii kinnitab K.O. kannatanu ütlusi E. Brauni tegevuse jäädvustamise osas. Ka kinnitab K.O. kannatanu ütlusi E. Brauni liginemisest M.R. , M.R. ümberpöördumist ja eemaldumist ning M.R. ründamist pärast seda kui viimane oli ümberpöördunud. Ringkonnakohtu arvates kinnitavad tunnistaja ütlused sisuliselt M.R. ütlusi ka selle kohta, et E. Braun raputas teda. Taolise järelduse teeb ringkonnakohus tunnistaja ütlustest, mille kohaselt ta nägi, kuidas E. Braun püüdis M.R. t tõugata. Kuigi tunnistaja ei julgenud prokuröri sellesisulisele küsimusele vastates otsesest füüsilist kontakti kinnitada, viitavad tema ütlused sellele, et E. Braun vähemalt püüdis M.R. t tõugata. Kaudselt kinnitavad M.R. ütlusi ka tunnistaja M.K. ütlused, kes ise küll konflikti otseselt ei näinud, kuid kellele M.R. ja tunnistaja R.M. rääkisid toimunust vahetult pärast selle toimumist. Ringkonnakohtu arvates on M.K. ütlused tulenevalt

§ 66lg 21 p-st 2 lubatav tõend.

M.K. ütluste kohaselt selgitas talle esmalt turvatöötaja, s.o R.M. , et E. Braun lõi M.R. t. Umbes minut pärast sündmust rääkis talle ka M.R. toimunust. M.R. ütluste kohaselt olevat E. Braun haaranud tal kõigepealt rinnust kinni ja raputanud või tõuganud. Kui M.R. oli E. Braunist vabanenud ja eemaldus juba jahtklubi kinnistu suunas, lõi E. Braun teda jalaga alaselga. Ülaltoodud tõenditega loeb ringkonnakohus tõendatuks, et E. Braun raputas M.R. t jopest kinni hoides ning tabas M.R. t jalaga selja alaossa, kui viimane oli talle selja keeranud. Seega on kriminaalasja tõendamist leidnud füüsiline kontakt E. Brauni ja M.R. vahel. Nagu ringkonnakohus ülal märkis, on KarS § 121 lg-s 1 ettenähtud vägivallateo objektiivse teokoosseisu jaatamiseks vajalik tuvastada süüdistatava poolt kannatanule valu või tervisekahjustuse tekitamine. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et maakohus on oma otsuses sisuliselt jätnud hindamata valu põhjustamise või kehavigastuse tekitamise võimalikkuse E. Brauni poolt ning ilmselgelt lähtunud vaid M.R. väidetest, mille kohaselt E. Brauni tegevus põhjustas talle valu ja tervisekahjustuse. Ringkonnakohus maakohtu taolise käsitlusega valu põhjustamise või tervisekahjustuse tekitamise kindlakstegemisel ei nõustu. Asjas nr 3-1-1-29-15 tehtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsuse kohaselt on valu organismi kaitsefunktsioonina käsitatav kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise või ülekoormatusega kaasneda võiva ebameeldiva aistingu ja tundeelamusena, mille ülesandeks on motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima. Üldtuntud on asjaolu, et valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik tunneb valuna, on subjektiivne nähtus, mis on eri inimeste puhul erinev ja mis võib muu hulgas sõltuda ka näiteks vanusest, soost, psüühilisest seisundist ja muudest subjektiivset laadi asjaoludest. Ainuüksi sellest, et kannatanu kinnitab valu tundmist ei piisa jaatamaks valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivset koosseisu ja seda eelkõige tulenevalt valu subjektiivsusest. Nimetatud otsuses asus Riigikohus seisukohale, et isegi juhul, kui kannatanu kinnitab valu tundmist, tuleb täiendavalt hinnata, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu olemasolu. Sellise lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos olukorras, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang 9 isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse valu tekkimise võimalikkust. Ülalesitatud seisukohtadest lähtuvalt leiab ringkonnakohus erinevalt maakohtust, et E. Braunile ei ole objektiivselt omistatav valu ja kehavigastuse tekitamine M.R. . Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et jõudnud M.R. juurde, haaras E. Braun kinni kannatanu jopehõlmadest ning neist kinni hoides raputas teda üks-kaks korda. Ringkonnakohus leiab, et taolise raputamise käigus võisid E. Brauni käed tõepoolest tabada M.R. rinda ning kannatanu võis neid puudutusi ka tunnetada. Samas ei saa rinnust raputamisega kaasnevaid M.R. keha puudutusi käsitleda E. Brauni rusikalöökidena vastu M.R. rinda, nagu see on toodud E. Braunile esitatud süüdistuses ning tuvastatud maakohtu otsuses. Ringkonnakohtu arvates ei ole M.R. väide valu tundmise kohta objektiivse kõrvalseisja seisukohalt hinnatuna vaadeldav E. Brauni käitumise tüüpilise tagajärjena. Taolisele järeldusele annab aluse eelkõige situatsioon, mille käigus E. Braun väidetavalt M.R. valu põhjustas. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et E. Braun haaras M.R. seljas olnud jope hõlmadest. Seega on E. Brauni käte ja M.R. rinna vaheline kaugus määratav M.R. seljas olnud jope hõlmade pikkusega. Arvestades asjaoluga, et M.R. seljas olnud jope oli eest kinni (vt tl 19, 23), oli E. Baruni käte ja M.R. rinna vahel jäänud vahemik väike. Nimetatust tulenevalt ei saanud ringkonnakohtu arvates olla ka E. Brauni poolne raputamine taolise intensiivsusega, mis põhjustanuks M.R. valu. Ringkonnakohtu arvates ei saa jätta siinjuures arvestamata ka E. Brauni vanust (67 aastat), millega paratamatult kaasneb teatud füüsilise võimekuse langus. Ülaltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et ei ole tõendamist leidnud E. Brauni poolt M.R. valu põhjustamine tema jopehõlmadest raputamise käigus. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga ka selles, nagu oleks kriminaalasjas kogutud tõenditega kinnitust leidnud E. Brauni poolt M.R. kehavigastuse tekitamine. Maakohus luges tõendatuks, et E. Barun, lüües jalga M.R. t alaselja piirkonda, põhjustas viimasele kehavigastuse, s.o selja alaosa ja vaagna kontusiooni. Seejuures on maakohus M.R. kehavigastuse esinemist jaatades tuginenud Tartu Ülikooli Kliinikumist
3. mail 2016 väljastatud traumakaardile ja päeviku kannetele. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt pöördus M.R.
4. mail 2016 Tartu Ülikooli Kliinikumi vastuvõtule. Vastavalt päeviku kandele on M.R. t läbi vaadanud arst määranud diagnoosiks selja alaosa ja vaagna kontusiooni. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi tarumakaardi sissekandele tuginevalt ei ole alust tõsikindlaks väiteks, nagu esinenuks M.R. kehavigastus, s.o selja alaosa ja vaagna kontusioon. Ringkonnakohtu jaoks vähendab traumakaardile kantud diagnoosi usaldusväärsust esmalt asjaolu, et diagnoosi määramise aluseks on ilmselgelt olnud vaid M.R. selgitused vigastuse tekkimise asjaolude ja selja valulikkuse kohta. Nimetatust on lähtunud ka diagnoosi määranud arst. Samas ei nähtu traumakaardist ja päeviku kannetest mingeid väliseid vigastusi M.R. seljal. Ringkonnakohtu arvates pidanuks taoline tugev löök, mis justkui põhjustas M.R. vaevusi, milliseid ta kirjeldas kohtuistungil – istuda oli ebamugav, istuma pidi küljega, sest kui ta vajus vaagna peale, siis oli valu tunda, ka ühe koha peale seismine tekitas valu – jätma kannatanu kehale ka välise, nähtava jälje. Ringkonnakohtu jaoks kahandab M.R. väidete usaldusväärsust tal esinenud vaevuste kohta, milliste alusel teda läbivaadanud arst määras diagnoosi, ka tema käitumine pärast väidetava kehavigastuse tekkimist. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt põhjustas E. Braun kannatanule kehavigastuse
5. mail
6. Samas pöördus M.R. arsti poole alles
7. mail
8. 10 Arvestades M.R. madalat valuläve (ta tundis valu juba selle tõttu, et E. Braun teda jopehõlmadest hoides raputas), on arusaamatu, miks ta kirjeldatud tugevate vaevuste esinemise korral ei pöördunud koheselt arsti poole. Ringkonnakohtu arvates seavad ülalesitatud asjaolud kahtluse alla M.R. kehavigastuse esinemise ning käesoleval hetkel ei ole neid kahtlusi võimalik kõrvaldada. Lähtuvalt

§ 7

lg-st 3 tõlgendab ringkonnakohus nimetatud kõrvaldamata kahtluse süüdistatava kasuks ning leiab, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole tõendamist leidnud E. Brauni poolt M.R. kehavigastuse tekitamine. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole tõendamist leidnud ka E. Brauni poolt jalalöögiga valu põhjustamine. Taolise järelduse tegemiseks annab ringkonnakohtu arvates aluse olustikule antav hinnang, mille käigus E. Braun lõi jalaga M.R. t. M.R. ja R.M. ütluste kohaselt lõi E. Braun kannatanut jalaga hetkel, kui viimane oli keeranud E. Braunile selja ja eemaldus temast. Seega saab M.R. ütlustest teha järelduse, et hetkeks, kui ta tundis lööki alaselja piirkonda, oli ta E. Braunist 1-2 sammu eemaldunud. Tunnistajad R.M. ja K.O. , kes nägid vahetult pealt E. Brauni rünnet M.R. vastu, ei ole kinnitanud, et E. Braun oleks M.R. järgnenud. Seega oli E. Brauni ja M.R. vahemaa jalalöögi hetkel umbkaudu 1-1,5 meetrit. Tulenevalt R.M. ütlustest sooritas E. Braun jalalöögi kohapeal seistes. Arvestades E. Brauni ja M.R. vahemaad jalalöögi sooritamise hetkel ning E. Brauni (keskmist kasvu isik) jala siruulatust, ei saa taolise löögi tugevus olla suur. Ringkonnakohtu arvates viitab sellele ka löögi madal intensiivsus. M.R. ütluste kohaselt liikus ta löögi tundmise hetkel E. Braunist eemale. M.R. ja tunnistajad R.M. ning K.O. pole oma ütlustes väitnud, et M.R. oleks pärast saadud lööki kaotanud mingilgi määral tasakaalu või kukkunud. Ringkonnakohtu arvates põhjustanuks intensiivne jalalöök selga ettepoole liikuvale isikule vähemalt tasakaalu kaotuse, suure tõenäosusega aga kukkumise. Arvestades ülaltoodut leiab ringkonnakohus, et E. Brauni sooritatud jalalöök ei põhjustanud objektiivse kõrvalseisja seisukohalt vaadatuna M.R. ka valu KarS § 121 lg 1 mõttes. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et E. Barun ei põhjustanud oma tegevusega M.R. valu ega ka kehavigastust. Seega ei ole täidetud KarS § 121 lg-s 1 ettenähtud kehalise väärkohtlemise objektiivne teokoosseis. Kuivõrd kriminaalasjas ei ole tuvastamist leidnud E. Brauni poolt kehalise väärkohtlemise (vägivalla) toimepanemine M.R. suhtes, siis ei ole täidetud ka E. Braunile süüks arvatud KarS § 263 1g 1 p 1 objektiivne koosseis. Eeltoodust tulenevalt mõistab ringkonnakohus E. Brauni KarS § 263 lg 1 p 1 järgi õigeks. Kuna E. Brauni käitumises puudub KarS § 263 lg 1 p-s ettenähtu kuriteo objektiivne teokoosseis, siis ei pea kolleegium vajalikuks peatuda teistel apellatsioonis esitatud etteheidetel maakohtu otsusele. M.R. mittevaralise kahju hüvitamise nõue 27. detsembril 2016 esitas M.R. seaduslik esindaja tsiviilhagi, milles palub E. Braunilt välja mõista M.R. kasuks mittevaralise kahju katteks 1000 eurot.

§ 310

lg 2 sätestab, et kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse või lõpetab kriminaalmenetluse, jäetakse tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus läbi vaatamata. 11 Kuivõrd ringkonnakohus teeb E. Brauni suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse, jääb M.R. tsiviilhagi

§ 310lg 2 alusel läbi vaatamata.

Kannatanul on õigus esitada sama nõue E. Brauni vastu tsiviilkohtumenetluse korras. Menetluskulud Kannatanu valitud esindajale makstud tasu M.R. esindaja on määruskaebe korras vaidlustanud Tartu Maakohtu 22. märtsi 2017 otsuse kannatanul tekkinud menetluskulu osas. Esindaja leiab, et mõistes M.R. tekkinud õigusabi kulu E. Braunilt välja riigieelarvesse, mitte aga M.R. , ei ole maakohus lähtunud seadusest. Kohtuotsuse resolutiivosast nähtuvalt on maakohus E. Braunilt

§ 180

lg 1 alusel välja mõistnud menetluskuluna sundraha, kaitsjatasu ja kannatanu õigusabikulud. Seejuures on maakohus määranud, et E. Braunil tuleb temalt välja mõistetud kohtukulu (sh kannatanu õigusabikulud) tasuda 12 kuu jooksul riigieelarvesse. Maakohtu

1. märtsi
2. a otsuse resolutiivosas ei ole ühtegi otsustust, millega oleks mõistetud kelleltki raha välja kannatanu kasuks. Samas on maakohus otsuse põhiosas märkinud, et kannatanu huvide kaitsmiseks mõistab ta kannatanu menetluskulu hüvitise süüdistatavalt riigieelarvesse, riigieelarvelistest vahenditest kantakse sama summa kannatanule. Selleks vormistas maakohus
3. aprillil 2017 määruse, millega otsustas kanda Enn Braunilt riigieelarvesse välja mõistetud kannatanu M.R. poolt kantud õigusabikulu summa „riigieelarvelistest vahenditest“ kannatanu nimetatud arvelduskontole. Ringkonnakohus leiab, et M.R. esindaja etteheide maakohtu otsustusele mõista M.R. tekkinud õigusabikulu E. Braunilt välja riigieelarvesse, on põhjendatud. Maakohtu käsitlus kannatanu menetluskulu hüvitamisest ei põhine seadusel. Maakohus tunnistas E. Brauni talle esitatud süüdistuses süüdi.

§ 180

lg 1 tulenevalt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi on otsuses asjas nr 3-1-1-67-13 asunud seisukohale, et menetluskulu, mis on kannatanul tekkinud valitud esindajale tasu makstes, mõistetakse

§ 180

lg 1 esimese lause kohaselt välja süüdimõistetult vahetult kannatanule (vt viidatud otsuse punkt 11). Seega puudub maakohtu käsitlusel, mille kohaselt tuleks süüdimõistva kohtuotsuse korral kannatanu menetluskulu hüvitada riigil, kes omakorda saab menetluskulu sisse nõuda süüdimõistetult, seaduslik alus. Järelikult tulnuks maakohtul olukorras, kus ta tunnistas E. Brauni süüdi, mõista kannatanul tekkinud menetluskulu (valitud esindajale makstud tasu)

§ 180lg 1 alusel välja E.

Braunilt kannatanu kasuks. Tsiviilhagiga seotud menetluskulude jaotamisel tulnuks aga kohtul lähtuda

§-st 182. Isegi juhul, kui seadus võimaldaks panna kannatanu menetluskulu hüvitamise kohustuse süüdimõistetu asemel riigile, oleks väär toimida nii, nagu maakohus käesolevas asjas tegi ehk mõista kohtuotsusega süüdimõistetult riigi kasuks välja kannatanu menetluskulu suurusele vastav summa ja vormistada alles mitu nädalat hiljem määrus, millega mõista sama summa välja riigilt kannatanu kasuks. Käesoleval juhul asus maakohus sisuliselt kohtuotsust pärast selle tegemist täiendama, lisades sellesse otsustuse rahasumma väljamõistmise kohta riigilt kannatanu kasuks, mida kohtuotsuse resolutiivosa (algses) tekstis pole. Ringkonnakohtu arvates pole kohtuotsuse sisuline täiendamine pärast selle tegemist lubatav.

§ 306

lg 5 kohaselt võib kohus pärast kohtuotsuse allkirjastamist omal algatusel või kohtumenetluse poole taotlusel parandada kohtuotsuses üksnes kirja- ja arvutusvead ning ilmsed ebatäpsused, mis ei mõjuta otsuse sisu. Otsustus kohustada riiki tasuma kannatanule 2779 eurot 20 senti mõjutab aga vaieldamatult kohtuotsuse sisu. Ringkonnakohus leiab, et ehkki Tartu Maakohtu

1. aprilli
2. a määrus on vormistatud eraldi menetlusdokumendina, moodustab see sisuliselt ühe terviku sama kohtu
3. märtsi
4. a otsuses 12 toodud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustusega. Seepärast käsitab kolleegium kõnealust määrust kohtuotsuse osana ja leiab, et määrus jagab kohtuotsuse saatust ja tuleb tühistada. Kuivõrd ringkonnakohus mõistab käesoleva otsusega E. Brauni talle süüks arvatud kuriteo toimepanemises õigeks (s.o teeb õigeksmõistva kohtuotsuse) ja jätab kannatanu tsiviilhagi

§ 310

lg 2 alusel läbi vaatamata, siis

§ 181lg 1 ja § 182 lg 5 esimese lause kohaselt tuleb M.R.

maakohtus tekkinud menetluskulu (valitud esindajale makstud tasu) 2779.20 eurot (I kd, tl 168-170; II kd, tl 31) M.R. hüvitada riigil. Seoses ülaltoodud otsustusega ei pea ringkonnakohus vajalikuks pikemalt peatuda M.R. seadusliku esindaja väidetel kohtukulude ajatamise põhjendamatuse kohta. M.R. esindaja M. Gaver on esitanud kolm taotlust õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ja nende väljamõistmiseks apellatsioonimenetluses.

1. aprillil 2017 esitatud taotluse kohaselt kulus esindajal apellatsiooniteatise koostamisele, maakohtu otsusega tutvumisele, konsultatsioonile kliendiga ning määruskaebuse ja menetluskulu hüvitamise taotluse koostamisele kokku 4 tundi. Nimetatud taotluse alusel palub kaitsja hüvitada 480 eurot s h käibemaks 80 eurot (II kd tl 64-66).
2. mail 2017 esitatud taotluse kohaselt kulus esindajal E. Brauni ja tema kaitsja apellatsioonidega tutvumiseks, apellatsioonidele vastuväidete koostamisele ja menetluskulude hüvitamise taotluse koostamisele kokku 3,5 tundi. Nimetatust tulenevalt palub kaitsja hüvitada 325 eurot, s h käibemaks 65 eurot (II kd tl 92-93).
3. augustil 2017 esitatud taotluse kohaselt kulus esindajal M.R. esindamisele ringkonnakohtu istungil kokku 4 tundi ja 55 minutit, mille eest ta palub hüvitada 590 eurot, s h käibemaks 98.
5. augustil 2017 saabus ringkonnakohtusse seadusliku esindaja M. Gaveri teatis, mille kohaselt on M.R. finantskohustus õigusabi kulude osas muutunud seoses kohtuistungi kestvuse vähenemisega 320 euro võrra väiksemaks. Nimetatust tulenevalt palub seaduslik esindaja vähendada
6. augustil 2017 esitatud õigusabi kulude hüvitamise taotluse märgitud õigusabi kulu 320 euro võrra. Seega taotleb M.R. esindaja hüvitada M.R.
7. augustil 2017 esitatud taotluse alusel 270 eurot

§ 337

lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi – tuleb kannatanu esindaja taotletud summa 1075 eurot

§ 185lg 1 ja § 175 lg 1 p 1 alusel riigilt M.R.

kasuks välja mõista. E. Brauni õigusabikulu Tartu Maakohtu

1. märtsi 2017 kohtuotsusega on E. Braunilt välja mõistetud kaitsjatasu 568.80 eurot kohtueelsel uurimisel riigi õigusabi korras osutatud õigusabi eest. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kohtueesel uurimisel riigi õigusabi korras E. Braunile õigusabi osutanud vandeadvokaat A. Vilt. Vastavalt
2. detsembril 2016 koostatud süüdistusaktile on A. Viltile hüvitatud E. Braunile kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest kokku 216 eurot.
3. märtsil 2017 on A. Vilt esitanud maakohtule taotluse õigusabi tasu ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal üldmenetluseks ettevalmistamisele ja eelmenetluse istungil osalemisele kokku 6 tundi, mille eest ta palub tasu 288 eurot, s h käibemaks 48 eurot. Nimetatud tasule lisandusid riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud kulud summas 54 eurot. Kokku taotles 13 kaitsja 352.80 eurot, s h käibemaks 58.80 eurot. Nimetatud taotlus on maakohtuniku poolt ka rahuldatud (I kd tl 39-41). Seega nähtub kriminaalasja materjalidest, et A. Vilt on soovinud kohtueelsel uurimisel E. Braunile riigi õigusabi osutamise eest kokku 568.80 eurot, s h käibemaks. Kuivõrd ringkonnakohus mõistab E. Brauni käesoleva otsusega õigeks KarS § 263 lg 1 p 1 järgi, siis tuleb nimetatud õigusabikulu jätta

§ 181lg 1 alusel riigi kanda.

Maakohtu istungil osutas E. Braunile õigusabi tema poolt valitud kaitsja M. Valge. Kaitsja on esitanud maakohtule kaks taotlust õigusabi tasu ulatuse kindlaksmääramiseks ja väljamõistmiseks.

1. märtsil 2017 esitatud taotluse kohaselt kulus kaitsjal kriminaalasja materjalidega tutvumisele ja kohtuistungiks ettevalmistumisele 6 tundi. Nimetatud taotluse alusel palub kaitsja tasuda 720 eurot, s h käibemaks 120 eurot ( I kd tl 159).
2. märtsil 2017 taotluse kohaselt kulus kaitsjal kohtuistungil osalemisele kokku 20 tundi, mille eest ta palub tasu 1200 eurot, s h käibemaks 200 eurot ( I kd tl 158-160). E. Brauni kaitsja M. Valge on esitanud
3. aprillil 2017 taotluse õigusabi tasu ulatuse kindlaksmääramiseks ja selle väljamõistmiseks apellatsioonimenetluses. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsiooni koostamisele 6 tundi. Nimetatu eest palub kaitsja tasu 720 eurot, s h käibemaks 120 eurot (II kd tl 79). Hinnates kaitsja taotletud menetluskulude hüvitamise põhjendatust, leiab ringkonnakohus, et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht proportsioonis maakohtu otsusega. Seetõttu – ja arvestades asjaolu, et ringkonnakohus mõistab E. Brauni õigeks ja teeb käesolevas asjas

§ 337

lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi – tuleb riigil kaitsja taotlustes nimetatud menetluskulu

§ 181lg 1 ja § 185 lg 1 ning § 175 lg 1 p 1 alusel E.

Braunile hüvitada. Kokkuvõte Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 4 ja § 338 p-dest 1 ja 3, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu

1. märtsi
2. a otsuse ja
3. aprilli
4. a määruse ning teeb ise uue kohtuotsuse, millega mõistab E. Brauni KarS § 263 lg 1 p 1 järgi õigeks ja jätab kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata ning kõik menetluskulud riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Juhan Sarv 14