lg 4 kohaldamist ning põhjendada, miks kohus leiab, et taotlus menetluskulude poolte endi kanda jätmiseks, ei ole põhjendatud.
Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 13.
lg 1 kohaselt vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Riigikohus on leidnud, et hagita menetluse lõpetamine on sarnane hagimenetluse lõpetamisele ning menetluskulude kindlaksmääramisel saab kohaldada
lg 2, mille järgi kannab hagi läbivaatamata jätmisel või menetluse määrusega lõpetamisel üldjuhul menetluskulud hageja, kui lõigetest 3-5 ei tulene teisiti (vt Riigikohtu määrus nr 3-2-1-28-10, p 16).
lg 4 kohaselt, kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. 10.05.2017 avaldusest nähtuvalt ei olnud avaldajal täitemenetluse ajatamist või peatamist võimalik ja vajalik enam taotleda, kuna pärast maakohtu poolt 04.04.2016 määrusega avaldaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmist on kohtutäitur puudutatud isiku 2 (sissenõudja) nõude täitnud ja kohtutäituri arvelduskontole on laekunud kogu sissenõudja poolt nõutav summa koos täitekuludega. Seega ei ole alust järeldada, et avaldaja on võtnud avalduse tagasi seetõttu, et tema nõue on kohtuväliselt rahuldatud. 14.
lg 4 kohaselt võib kohus jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohus on 26.01.2011 määruse nr 3-2-1-142-10 p-s 10 selgitanud, et
lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesoleval juhul selliseid asjaolusid, mis annaks alust õigluse põhimõttest lähtudes jätta puudutatud isiku 2 menetluskulud tema enda kanda. Avaldaja on täitemenetluse peatamise või ajatamise avaldust esitades ise teadlikult võtnud riski, et talle võivad tekkida menetluskulud juhul, kui avaldus jääb rahuldamata või esineb
15. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on
lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 11.02.2015 määrus nr 3-2-1-115-14, p 11; Riigikohtu 18.05.2010 määrus nr 3-2-1-4310, p 19). Seega ei saa ringkonnakohus ümber hinnata maakohtu poolt põhjendatuks loetud lepingulise esindaja kulusid pelgalt seetõttu, et menetlusosalise hinnangul kulus menetlusdokumendi koostamiseks vähem aega või kohtu hinnangul põhjendatud õigusabi osutaja tunnitasu oli mõnevõrra suurem menetlusosalise poolt tavapäraseks peetust. Ringkonnakohus saab maakohtu diskretsiooniotsust ümber hinnata ainult siis, kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire. Praegusel juhul on maakohus piisava põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud puudutatud isiku 2 esindaja töö mahtu ja keerukust. Kohtu siseveendumuse kujunemine on loogiline ja jälgitav. 16. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. 17.
lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.