Hageja leiab, et pooled pole konkurentsipiirangu kokkulepet ülesöelnud. Hageja (Töötaja) pole konkurentsipiirangu kokkulepet rikkunud. Vaatamata sellele ei ole tööandja kokkuleppega kokku lepitud ja ettenähtud konkurentsipiirangu hüvitist hagejale tasunud. Hageja nõuab kohtus kostjalt saamata jäänud hüvitist konkurentsipiirangu kokkuleppe täitmise eest kokku summas 7 568,16 eurot. Komisjoni otsusega rahuldamata jäänud palga nõuet hageja kohtule ei esitanud ja see on jõustunud. Hageja ei vaidlusta Töövaidluskomisjoni otsusega rahuldatud hüvitise osa perioodi 01.11.2014-09.02.2015 eest. Hageja vaidlustab komisjoni otsusega rahuldamata jäänud hüvitise osas perioodi 10.02.2015-31.05.2015 eest. Ühtlasi täiendab hageja oma nõuet komisjoni poole pöördumise ajaks veel sisse nõutavaks mittemuutunud hüvitise nõudega. Hageja tööleping öeldi üles 30.10.2014a, mistõttu on hagejal õigus konkurentsipiirangu kokkuleppe alusel 2 hüvitisele ajavahemiku eest 01.11.2014 kuni 31.10.2015. Hageja nõustub komisjoni otsuses toodud igakuise hüvitise arvestusega, mille järgi on töötajal õigus igakuisele hüvitisele 80% ulatuses hageja viimase kaheteistkümne kuu põhipalgast s.o. 630,68 eurot kuus (4730,17: 6X 80:100). Hageja ei nõustu komisjoni seisukohaga, et hüvitist saab arvestada kuni 09.02.2015 a so hageja tööle asumiseni Tele2 Eesti AS.Tele2 AS ei ole kostja konkurent. Hageja töötades Tele2 Eesti AS-s ei riku kostjaga sõlmitud konkurentsipiirangut ( II 75-76). Konkurentsipiirangu kokkuleppe täitmise tõttu oli hageja piiratud tööandjate valikul vägagi olulisel määral. Seetõttu oli ta sunnitud nõustuma ka vähem tasustatud tööga. Hagejal on tsiviil õhutranspordi alane kõrgharidus ja hageja on töötanud koguaeg lennundusega tegelevates äriühingutes (II 77-85) . Kostjaga sõlmitud konkurentsipiirangu kokkuleppega on sisuliselt hagejal keelatud töötada lennunduse ja selle valdkonna ettevõtetes so hageja hariduse ja kogu eelnenud töökogemuse alal. Pooled ei vaidle, et poolte vahel sõlmiti kirjalik kokkulepe konkurentsipiirangu kohta, mis on ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt piiratud
(töölepingu seaduse) § 23 tähenduses. Kuna puuduvad tõendid, et hageja (töötaja) oleks kokkulepet rikkunud. Kokkulepet ei tee tühiseks asjaolu, et tööandja pole töötajale hüvitist tasunud. Hageja palub hagi rahuldada täies ulatuses. Menetluskulud jätta kostja kanda. II Kostja kirjalik vastus
4
lg 1 sätestab, et konkurentsipiirangu kokkuleppega võtab töötaja kohustuse mitte töötada tööandja konkurendi juures või mitte tegutseda tööandjaga samal majandus – või kutsetegevuse alal, lg 2 –ä konkurentsipiirangu kokkuleppe võib sõlmida , kui see on vajalik, et kaitsta tööandja erilist majandusliku huvi, mille saladuses hoidmiseks on tööandjal õigustatud huvi, eelkõige kui töösuhe võimaldab töötajal tutvuda tööandja klientidega või tootmis- ja ärisaladusega ning nende teadmiste kasutamine võib tööandjat kahjustada, lg 3 – konkurentsipiirang peab olema ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud, lg 4 – käeolevas paragrahvis sätestatud nõudeid rikkudes sõlmitud kokkulepe on tühine. 10. Riigikohus on lahendis 3-2-1-6-13 p 12 märkinud konkurentsipiirangu kokkulepe on kolleegiumi arvates töötaja ja tööandja vahel sõlmitav eraldi võlaõiguslik kokkulepe, millele viitab ka asjaolu, et konkurentsipiirangu kokkulepe sõlmimist, selle kehtivust, üles ütlemist ja võimaliku leppetrahvi kokkulepet konkurentsipiirangu kohustuse rikkumisel on põhjalikult reguleeritud
Seejuures võib tööandja
lg 1 kohaselt konkurentsipiirangu kokkuleppe igal ajal üles öelda, teatades sellest töötajale vähemalt 30 kalendripäeva ette. 11.Tulenevalt
lg 1 ei nõustu kohus kostja esindaja seisukohaga, et kokkuleppe sõlmimisel ei tohiks töötaja mistahes töid teha ja saades töötasuga samaaegselt konkurentsipiirangu kokkuleppe alusel hüvitist on tegemist alusetu rikastumisega.
lg 3 sisust tuleneb, et kokkulepe peab olema ruumiliselt mõistlikult ja äratuntavalt piiritletud. Seega võib teha järelduse, et kokkuleppest pean nähtuma, keda on peetud kokkuleppega tööandja konkurendiks ja kellega on piiratud/keelatud kokkuleppe kehtivuse ajal endisel töötajal töötamine. Mis aga ei tähenda, et hageja on kohustatud üldse töötamisest ja sissetulekust loobuma.
sisust ja mõttest ei tulene, et hageja ei võinud töötada ega saada sissetulekut teistelt st mitte konkurentidelt, selline piirang oleks ebaproportsionaalselt põhiõigusi piirav ega ka millegagi põhjendatud. Seega ei ole
mõttega kooskõlas ka hüvitise maksmine lõpetamine hetkest kui töötaja asub tööle konkurendiks mitteoleva tööandja juurde ja teenib seal töötasu. Hüvitist tuleb maksta kuni kokkulepe pole ühe poole poolt ülesöeldud või kuni kokkuleppe lõppemise tähtaja saabumiseni. Samuti ei nõustu kohus kostja esindaja väitega et hüvitise saamine konkurentsipiirangu kokkuleppe alusel on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Nimetatud hüvitise tasumine on seadusega lubatud ja pooled on sõlminud vabatahtlikult kokkuleppe hüvitise maksmise tingimuste kohta seetõttu ei saa olla selline hüvitise tasumine vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Kohus ei nõustu kostja esindaja seisukohaga, et ( II 3 p 2.1.2) hageja oleks pidanud tõendama, et tema täidab konkurentsipiirangu kokkulepet st et hageja loeb seda kehtivaks ja on kokkulepet nõuetekohaselt järginud.
Teost hoidumise kokkuleppe rikkumist peab käesoleval juhul tõendama kostja mitte hageja. Kohus tuvastas menetluse käigus ja vaidlust pole, et kostja pole kordagi pärast töölepingu lõppemist konkurentsipiirangu kokkuleppe raames hageja poole pöördunud. Kohus leiab, et hagejale ei saa ette heita passiivsust, hagejal polnud kohustust ilma kostja poolse 5 pöördumiseta aru anda kostjale oma tööalasest tegevusest. Kui kostja leiab, et hageja rikkus kokkulepet siis tuleb kostjal seda tõendada. Kostja hageja mistahes rikkumist kohtumenetluses pole tõendanud. Kohus ei ole tuvastanud, et sõlmitud kokkulepe oleks tühine. Konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemine. 12.
lg 1 p 2 sätestab, et pärast töölepingu lõppemist kohaldatav konkurentsipiirangu kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui see on sõlmitud kirjalikult. Vaidlust pole, et hageja ja kostja vahel sõlmitud konkurentsipiirangu kokkulepe on sõlmitud kirjalikult (II 13-16). Kostja leiab, et kokkulepe pole kehtiv, kuna kostja on kokkuleppe koos töölepingu ülesütlemisega üles öelnud. Kostja möönab, et eraldi kirjaliku konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemise avaldust kostja hagejale kätte toimetanud pole. Hageja leiab, et mistahes vormis ülesütlemist pole toimunud ja kuni konkurentsipiirangu kokkuleppe lõpptähtajani oli kokkulepe kehtiv. Kokkuleppe ülesütlemine suulises vormis 13.Kostja leiab, et kostja ütles nimetatud kokkuleppe üles suuliselt või alternatiivselt kui kohus leiab, et suuliselt ülesütlemist ei ole toimunud siis vähemalt menetlusdokumendiga (30.07.2015 a kostja vastusega) töövaidluskomisjoni menetluses (II 57 p 2.1). Hageja kostja kummagi väitega üles ütlemise kohta ei nõustu, hageja leiab, et nimetatud kokkulepet tuli üles öelda kirjalikus vormis ja kuna sellist kirjaliku ülesütlemist pole hagejale edastatud siis ülesütlemist pole toimunud. Hageja leiab, et menetlusdokumendiga üles ütlemine ei vastanud üheselt arusaadavuse nõuetele. Kohus, hinnanud kostja raamatupidaja-personalitöötaja Xxxx, kui tunnistaja ütlusi konkurentsipiirangu ülesütlemise suulise vormi osas, leiab, et need on ei ole usaldusväärsed. Kohus arvestab tunnistaja ütlustele hinnangut andes asjaoluga, et tunnistaja jätkuvalt töötab kostja juures, kaitseb tööandja positsiooni, kuna omab töösuhtest lähtuvalt lojaalsuskohustust. Tunnistaja selgitused ülesütlemise asjaolude kohta võrreldes teiste tema vastustega olid kohtule tajutavalt ebakindlad. Tunnistaja ütlustest võib teha järelduse, et ettevõttes kehtis praktika, et konkurentsipiirangu kokkulepet käsitleti töölepingu osana, mitte eraldiseisva võlaõigusliku lepinguna ja kokkuleppe ülesütlemine toimus töölepingu ülesütlemisena. Ettevõttes ei peetud konkurentsipiirangu kokkulepet eraldi tsiviilõiguslikuks kokkuleppeks. Kohus tuvastas et pärast käesoleva vaidluse tekkimist öeldakse kostja juures kokkulepped üles kirjalikult eraldi töölepingu ülesütlemisest. Kohus tuvastas tunnistaja ütlustega, et tunnistaja vaid vormistas direktori korralduse alusel dokumente. Volitus tahteavalduse tegemiseks lepingute ülesütlemiseks oli juhatuse liikmel. Kohtule esitatud tõendid sh kirjalikud tahteavaldused on tõepoolest kõik allkirjastanud juhatuse liige Xxxx. Tunnistaja kinnitas kohtule, et esindas töövaidluskomisjoni menetluses kostjat, komisjoni menetlusdokumentidest ei nähtu kordagi, et kostja oleks varem enne teise esindaja menetlusse astumist väitnud, et kokkuleppe üles ütlemine oleks toimunud suulises vormis, kui see oleks tõene, oleks seda keskset vaidluse teemat kindlasti juba kohtu eelses menetluses komisjoni istungil esitatud ja käsitletud. Samuti ei toeta tunnistaja ütluste usaldusväärsust asjaolu, et seadus on lihtsalt ja arusaadavalt sätestanud, et ülesütlemisest tuleb töötajat teavitada 30 kalendripäeva ette. Juhul, kui oleks toimunud suuline ülesütlemine olnuks kostjal kohustus tasuda hagejale vähemalt ühe kalendrikuu eest hüvitist ülekandega hageja arveldusarvele. Vaidlust pole, et kostja seda teinud ei ole. Kostja pole hagejale hüvitist ka ühe kalendrikuu eest maksnud seadusega ettenähtud korras (
Kohus leiab, et hageja vande all antud ütlused on kooskõlas asja esitatud faktidega ja tõenditega. Kohus leiab, et kuna kokkuleppe ülesütlemist suulises vormis ei toimunud siis ei saanud ka hageja küsimusi selle kohta raamatupidajale või juhatuse liikmele ülesütlemisel esitada. Samuti on usutav, et hageja ei soovinud kohtudes endiste töökaaslastega sh tunnistaja Xxxxarvestades töösuhte ülesütlemise asjaolusid arutada tööga ja hüvitisega seotud teemasid.
Kostja ei saa õigustada hüvitise maksmata jätmist põhjendusega, et hageja seda ei küsinud ega nõudnud. Kohus leiab, et arvestades hageja valikuid tööotsingutel pärast kostjaga töösuhte lõpetamist ja hageja kitsast lennunduse alast haridust ja varasemat töökogemust just kitsalt lennundusega seotud valdkonnas ja tööle asumist Tele2 – kui lennundusega mitte seotud ettevõttesse saab teha järelduse, et hageja käsitles konkurentsipiirangu kokkulepet kui kehtivat kokkulepet ja välistas kokkuleppe rikkumise. Samuti tuleb arvestada, et hageja esitas hüvitise nõude komisjonile lepingu veel kehtivuse ajal (26.06.15) ja kostjal oli hüvitise maksmise kohustus veel ca neli kuud. Seega ei õige kostja esindaja väide et hageja enda passiivsust hinnates võiks teha järelduse, et hageja mõistis samuti kokkulepet kui suuliselt üles öeldud või kehtetut kokkulepet. Kohus leiab, et hageja vande all antud ütlused on usaldusväärsed ning kooskõlas muude asjas tuvastatud faktidega ja kooskõlas hageja enda käitumisega. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et kohtule pole usaldusväärselt tõendatud konkurentsipiirangu kokkulepe suulises vormis üles ütlemist kostja poolt. Kokkuleppe ülesütlemine menetlusdokumendiga 14.Kostja on kohtumenetluses esitanud alternatiivse väite, et kui kohus leiab, et kokkuleppe ülesütlemine pole toimunud suulises vormis siis tuleb kirjalikus vormis kokkuleppe ülesütlemisavalduseks lugeda kostja vastust töövaidluskomisjoni menetluses (II 57 p 2.1, menetlusdokument TVK 45). Kohus möönab, et teatud tunnuste esinemisel on võimalik menetlusdokumenti lugeda üles ütlemisavalduseks, kuid see peab vastama nõuetele ja olema üheselt arusaadav. Riigikohus on lahendis 3-2-1-53-16 p 12-14 mh selgitanud, et ülesütlemisavaldus on tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 mõttes. TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus (sh nt lepingu ülesütlemine) kehtivaks kättesaamisega. TsMS § 306 lg 1 kohaselt on menetlusdokumendi kätte toimetamine dokumendi üleandmine saajale selliselt, et saajal oleks võimalik dokumendiga oma õiguste teostamiseks ja kaitsmiseks õigel ajal tutvuda. Saaja on menetlusosaline või muu isik, kellele menetlusdokument on adresseeritud. Seega saab üldjuhul eeldada, et kui dokument on TsMS sätete kohaselt menetlusosalisele kätte toimetatud, siis on ta vastava tahteavalduse TsÜS § 69 lg 1 mõttes kätte saadud v.a. juhul, kui kohtumenetluses on dokument kätte toimetatud, kasutades mõnda nn kättetoimetamisfiktsiooni. Seega võib möönda et lepingu ülesütlemise avalduse saab esitada ka kohtumenetluses või ka käeoleval juhul töövaidluskomisjoni menetluses. Samas tuleb silmas pidada, et sõltumata sellest kas leping öeldakse üles kohtumenetluses või enne seda ei ole lepingut võimalik üles öelda tagasiulatuvalt. Leping lõppeb igal juhul ülesütlemisavalduse kätte toimetamise järel st kas avalduse kätte toimetamisest või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumisel. TVK toimikust nähtuvalt on kostja menetlusdokumendi, mis sisaldab väidetavat ülesütlemise avaldust edastanud 03.08.2015 töövaidluskomisjonile ja samal päeval on komisjon edastanud selle hagejale (TVK 42, 56,57). Kuid kohtumenetluses (töövaidluskomisjoni menetluses) saab lepingu ülesöelda siiski vaid juhul, kui täidetud on kõik materiaalõigusest tulenevad eeldused lepingu ülesütlemiseks. Hageja on oma vastuses märkinud (II 72 p 12) et kostja pole ülesütlemisavaldust teinud enne ega pärast hageja töövaidluskomisjoni pöördumist. Hageja leiab, et kostja 03.08.15 vastuses töövaidluskomisjonile ei sisalda ülesütlemisavaldust. Kostja vastusest nähtub vaid et viimane leiab, et tema on kokkuleppe ülesöelnud töölepingu ülesütlemisega. Selline tõlgendus ei too hagejale kaasa õiguslikke tagajärgi. Kohus leiab, et 03.08.2015 aastal esitatud menetlusdokumendi tekstist ei saa teha järeldust, et kostja soovis teha tahteavaldust ja üles öelda konkurentsipiirangu kokkulepet dokumendi esitamise seisuga ega tulevikus. Lisaks puudusele menetlusdokumendi teksti sisu osas üles ütlemise kohta 7 on kohus eelpool sedastanud, et 03.08.2015 esitatud menetlusdokumendiga ei saa tagasiulatuvalt st töölepingu ülesütlemisega samaaegselt lepingut üles öelda. Nimetatud dokumendis puudub ka muu viide (sündmus nt) konkurentspiirangu kokkuleppe lõpetamiseks oleviku või tuleviku kuupäevale. Kohus leiab, et töövaidluskomisjoni menetluses 03.08.2015 a esitatud menetlusdokumendiga ei ole konkurentsipiirangu kokkulepet üles öeldud. Kokkuleppe ülesütlemise kirjalik vorm 15.
lg 1 p 2 sätestab- pärast töölepingu lõppemist kohaldatav konkurentsipiirangu kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui see on sõlmitud kirjalikult. Konkurentsipiirangu ülesütlemise vormi seadus ei reguleeri. TsÜS § 77 (tehingu vormivabadus), lg 2 – kui pooled on teinud tehingu teatud vormis või on tehingu vormis kokku leppinud, siis eeldatakse, et kehtivad selle vormi kohta seaduses sätestatud nõuded, lg 3 sätestab – seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Poolte kokkuleppega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta muus vormis üksnes siis, kui pooled on selles kokku leppinud. Kuna töölepingu seadus ei reguleeri tööandjapoolset konkurentsipiirangu erakorralist ülesütlemise korda siis tuleks lähtuda võlaõigusseaduse § 196 regulatsioonist, mis näevad ette erakorralise ülesütlemise reeglid. Erakorraline ülesütlemine toob kaasa kohustuse ülesütlemist mh ka põhjendada. Konkurentsipiirangu kokkuleppe eesmärgiks on eelkõige tööandja huvide kaitsmine. Konkurentsipiirangu kokkuleppe regulatsiooni ideoloogia on ebaproportsionaalselt tööandja huvides. Tööandja otsustab tugevamalt positsioonilt vajaduse üle kokkuleppe sõlmida või jätta see sõlmimata, tööandja määratleda on kokkulepe ruumiline ajaline ja esemeline piir, tööandjale on antud ainuõigus kokkuleppe korraliseks lõpetamiseks, tööandjal on õigus igal ajal pöörduda töötaja poole ja taotleda töötajalt teavet kokkuleppest kinnipidamise kontrollimiseks (
), töötajal on tööandjalt vastava nõude saamise järel kohustus vastavat teavet anda/avaldada. Seevastu töötaja saab kokkuleppe üles öelda vaid erakorraliselt. Kokkuleppe sõlmimisega riivatakse oluliselt töötaja põhiõigusi mida küll püütakse kompenseeritakse teiselt poolt hüvitise maksmisega tööandja poolt. Tasakaalust väljas kuid lubatud lepingute puhul on oluline suhete selgus ja selged kokkulepped ja vaidluste ärahoidmise seisukohalt toimingute jälgitavuse ja ka tagantjärele korduva kontrolli võimaluse tagamine (kirjaliku taasesitamise võimaldamine). Arvestades eeltoodut leiab kohus, et konkurentsipiirangu kokkulepet pole võimalik üles öelda suuliselt (käesoleval juhul pole suuline ülesütlemine ka tõendatud) ega konkludentselt (TsÜS § 68 lg 3). Kohus leiab, et konkurentsipiirangu kokkulepe peab olema vormistatud kirjalikult, et eelpool nimetatud toiminguid jälgida ja vajadusel taastada , kontrollida nt ülesütlemise korra nõuetekohasust. Nagu eelpool kirjeldatud kehtib kokkuleppe ülesütlemisele TsÜS § 67 jj (tahteavalduse tegemine) regulatsioon. Arvestades konkurentsipiirangu kokkuleppe eesmärki ja poolte ebavõrdsust lepingulistes suhetes (kallutatust tööandja poolele) ning töötaja suhtes tugevat põhiõiguste riivet ning kergendamaks tõendamisfunktsiooni – tehingu tegemise ja ülesütlemise fakti, tõendamise lihtsustamist, õigussuhteselgust (rikkumisega kaasnevaid sanktsioone, leppetrahve ja kohustusi- hüvitisi) ning üldist põhimõtet, et kui konkurentsipiirangu kokkuleppele on määratud seadusega kohustuslik kirjalik vorm siis peab ka lepingu lõpetamine – ülesütlemine toimuma samas vormis (tuletatud VÕS § 13 lg 2) on kirjaliku vormi järgmine ülesütlemise avalduse korral põhjendatud. Kui ka oleks tõendatud et suuline ülesütlemine leidis aset samaaegselt töölepingu ülesütlemisega siis oleks see tehingu vormi järgimata jätmise tõttu tühine ( TsÜS § 83 lg 1). 8 16. Kohus tuvastas, et kostja ei teinud hagejale kirjalikus vormis ülesütlemise avaldust seega oli konkurentsipiirangu kokkulepe kehtiv kuni selle lõppemise tähtaja saabumiseni. Konkurentsipiirangu kokkulepe lõppes tähtaja saabumisega. Seega on kehtiv konkurentsipiirangu kokkulepe, mille alusel tuli kostjal maksta hagejale hüvitist igakuuliselt 80% ulatuses hageja viimasest töötasust kuni konkurentsi kokkuleppe kehtivuseni so 12 kalendrikuu jooksul töölepingu lõpetamisest. Kostja pole kokkuleppe alusel hagejale kordagi hüvitist tasunud. Kohus ei nõustu kostja esindaja seisukohaga, et hüvitise nõue on hea usus ja mõistlikkuse vastane, kohus leiab, et hagejal puudus alus hüvitise maksmise teemat arutada pärast töösuhte lõppemist endiste töökaaslastega, kuna raamatupidaja polnud isik kes hüvitise maksmist otsustab (volitused puudusid) vaid isikuks kes seda vormistab, hageja oli pärast töölepingu lõpetamist haige, pärast haigust tegeles uue töö otsimisega, hageja esitas töövaidluskomisjonile lepingu täitmise nõude mõistliku aja jooksul. Hageja ei pöördunud oma õiguste kaitseks töövaidluskomisjoni ebamõistlikult pika aja möödudes st kohus leiab, et mõistlik aeg oli järgitud arvestades esitatud menetluses tuvastatud asjaolusid, hageja täitis kokkulepet, hagejal tekkis ka uus sissetulek seega polnud hüvitis tema ainsaks elatusallikaks, seega hagejal ei puudunud sissetulek , tegemist oli lisa sissetulekuga. Hea usu ega mõistlikkuse põhimõttega pole vastuolus tähtajalise lepingu puhul tähtajaga kuni 1 aasta - nõuda saamata jäänud hüvitist kokkuleppe rikkumise korral kogu lepingu kehtivuse aja eest (sarnane võimalus tagatud tähtajalise töölepingu ülesütlemise tühisuse puhul hüvitise määramise regulatsiooniga, võimalik saada hüvitisena summa mis vastab saamata jäänud töötasule töölepingu tähtaja lõppemineni ). Kostja võlgnevus hageja ees (630, 68 eur (80% hageja töötasust) x 12 kalendrikuud) kokku moodustab summa 7 568, 16 eurot. Kokkuvõte 17.Pooled sõlmisid kirjalikult 07.04.2014 a konkurentsipiirangu kokkuleppe, konkurentsipiirang kehtib kuni 12 kuud pärast töölepingu lõppemist. Tööleping lõppes 30.10.2014 aastal. Tööandja ega töötaja töölepingut ülesöelnud pole seega see kehtis. Kokkulepe kehtis kuni selle lõppemiseni (lõppes lõpptähtaja saabumisel). Hageja täitis kokkulepet (hageja ei asunud tööle kokkuleppes märgitud tööandjate (konkurentide) juurde). Kostja ei täitnud kokkulepet nõuetekohaselt. Kostja ei tasunud hagejale kokkuleppega kokkulepitud igakuulist hüvitist peale töölepingu lõpetamist. Kostja poolt hagejale hüvitise tasumata jätmisega tekkinud võlgnevus kaheteist kalendrikuu eest moodustab summa 7 568,16 (630,68 x 12 ) eurot. Hagi kuulub rahuldamisele. IV Menetluskulud 18.Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, /---/. Kooskõlas TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi sisuliselt rahuldatakse täies ulatuses, siis jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt, menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja esitas menetluskulude nimekirja (II kd, lk 147), so 2325 euro väljamõistmiseks. Kohus leiab, et hageja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks kostjalt on põhjendatud täies ulatuses. Kohus leiab, et kohtupraktikale tuginedes arvestatakse menetlusdokumendi koostamisele kuluvat aega keskmiselt 1 lk = 1 tund. Keskmisest pikemat ajakulu õigustab asjaolu, kui menetlusdokument on keskmisest keerukam. Kuna tööandjal korrektsed dokumendid puudusid, sh kirjalik konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemise vorm, siis see nõudis hageja esindajalt suuremat tööd menetlusdokumendi koostamiseks, et tagada 9 kliendile parema õiguste kaitse. Ülaltoodust lähtuvalt rahuldab kohus menetluskulude nõude kogusummas 2 325 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Fred Fisker kohtunik 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.