RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 21613381 Otsuse kuupäev Tartu, 29. november 2017 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Malle Seppik Ko

) § 164 lg 1). Garantii ja sellest tulenevad kohustused on tagatavast võlasuhtest sõltumatud ning seega ei sõltu 2

§ 164alusel hagejale.

Nõude loovutamise sisu on võlausaldaja vahetus ning nõude loovutamise eeldus on üksnes kehtiva loovutamislepingu sõlmimine võlausaldaja ja nõude omandaja vahel. Nõude loovutamiseks ei ole ette nähtud vorminõuet, vaid nõude loovutamise tõendamiseks on piisav, et algne võlausaldaja kinnitab, et nõue on loovutatud. Lepingu ülevõtmine eeldab lepinguobjekti ja selle aluseks olevate lepingute (sh töövõtulepingud) tervikuna üleminekut. Ei ole tõendatud, et töövõtulepingutest tulenevad nõuded oleks hagejale üle läinud. Garantiikirjade p 9 järgi kohustub garantii saaja mitte andma oma garantiikirjast tulenevaid õigusi üle kolmandatele isikutele ilma garandi eelneva kirjaliku nõusolekuta.

§st 166 tulenevalt hageja suhtes nimetatud nõude loovutamist välistav kokkulepe ei kehti. Loovutatud nõue on piisavalt määratletud. Tellija (nõude loovutaja) on kokkuleppe sõlmimisega samal päeval väljastanud teated garantiikirjade loovutamise kohta

§ 164kohaselt.

Kostja ei ole vaidlustanud, et tellija likvideerijal Robert Laual oli pädevus loovutuskokkuleppe sõlmimiseks. Tellija on kinnitanud, et nõuded on loovutatud. Samuti on tellija nõude loovutamise teadetes täpsustanud, millises ulatuses ja mis nõuded on hagejale loovutatud.

§st 165 ei tulene, et nõude loovutaja ei või lisaks loovutamise lepingule väljastada nõude loovutamise teadet, kus on nõude loovutamise ese märgitud täpsemalt kui nõude loovutamise lepingus. Kuna nõude loovutamisele ei ole kehtestatud kohustuslikku vorminõuet, võib nõude saaja olla selle sõlminud suuliselt ja nõude loovutaja kirjalikult. Garantiikirjast nr 14-051922-GF tulenev nõue on esitatud kostjale tähtaegselt. Selle garantiikirja kohaselt kehtis garantii kuni

1. juunini
2. Hageja esitas kostjale tellija likvideerija allkirjastatud nõudekirja
3. juunil 2016 ja nähtuvalt
4. juuni 2016 e-kirjast on kostja esindaja selle kätte saanud. Olenemata sellest, et kostjale ei olnud nõudekirja esitamise ajal teada, et tellija on loovutanud nõude hagejale, on nõudekirja allkirjastanud ka tellija esindaja. Seega on kõnealusest garantiikirjast tulenev nõue esitatud kostjale tähtaegselt. Hageja ei pea olema garantiikirjades sisalduva rikkumise aluseks oleva lepingu pooleks, kuna garantiist tulenevad kohustused ei ole õiguslikult seotud tagatud kohustusega. Garantiist tuleneva nõude maksmapandavus ja suurus sõltub üksnes garantii enda tingimustest. Garantiikirjades ei ole kokku lepitud, et hageja peab olema garantiikirjas sisalduva rikkumise aluseks oleva lepingu pool. Hageja ei ole rikkunud hea usu põhimõtet ning kuritarvitanud enda õigusi. Loovutuskokkulepe ei ole heade kommetega vastuolus ega tühine. Garantiikirjades märgitud loovutamise välistamise kokkulepe

§ 166lg 2 alusel hageja suhtes ei kehti.

Asjaolul, kas hageja teadis või ei teadnud loovutamist välistavast kokkuleppest, ei ole tähtsust ning tegemist ei saa olla hageja õiguste kuritarvitamisega. Loovutuskokkulepe ei ole sõlmitud pärast

1. novembrit
2. Hageja on tasunud tellijale loovutuskokkuleppes nimetatud summa lepingu sõlmimise kuupäeval ning tellija on esitanud töövõtjale
3. mail 2016 pretensioonid, paludes puudused kõrvaldada hiljemalt
4. maiks
5. Hageja on 3

§ 155lg 3 alusel esitanud.

Kostjalt tuleb kahjuhüvitisena välja mõista ka kohtuväline õigusabikulu 300 eurot. Hageja on kostjaga pidanud garantiikirjadest tulenevate nõuete väljamaksmise üle läbirääkimisi, mida tõendab pooltevaheline e-kirjavahetus.

1. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
3. aprilli
4. a otsusega maakohtu otsuse ja jättis hagi rahuldamata. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jäid hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja garantiikirjades märgitud garantii saajaks, ei vahetult ega ka nõude loovutamise kaudu, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Kostja on esitanud garantiist tulenevad vastuväited (

§ 155lg 3).

Need põhinevad asjaolul, et garantiikirjade tingimuste kohaselt on nõude esitamise õigus üksnes garantii saajal (hageja ei ole garantii saaja), samuti asjaolul, et garantii saaja ei saa vahetuda ilma garandi nõusolekuta ning kostja ei ole sellist nõusolekut andnud. Maakohus leidis põhjendamatult, et garantiikirjast nr 14-051922-GF tulenev nõue on esitatud tähtaegselt, kuna hageja on nõudekirja kostjale esitanud

1. juunil 2016 ja selle on allkirjastanud ka tellija likvideerija (tegelikult allkirjastas nõudekirjad tellija juhatuse liige Robert Laud). Nõuded on esitanud õigusvõimetu isik, sest tellija õigusvõime oli nõude esitamise ajaks lõppenud. Nõudekirja esitajaks ei saa lugeda hagejat, nõudekirja on esitanud sõnaselgelt tellija. Nõudekirjadest ei nähtu, miks neile on allkirja andnud ka hageja juhatuse liige. Kostja ei saanud teha väljamakseid nõude alusel, mille on allkirjastanud isik, kes pole õigussuhte pooleks. Ringkonnakohus käsitles järgnevalt hageja
2. juunil 2016 esitatud korduvat nõudekirja garantiikirjast nr 14-053924-GF tuleneva summa väljamaksmiseks. Selle nõudekirja esitas hageja kui tellija õigusjärglane, tuginedes sellele, et
3. novembril 2015 loovutas garantii saaja eelnimetatud garantiikirjast tulenevad nõuded hagejale. Maakohus leidis valesti, et loovutuskokkulepe on nõude loovutamine (

§ 164) ning see vastab seaduse nõuetele ja on kehtiv.

Loovutuskokkuleppe esemeks oli ehitusgarantiidest tulenevate kohustuste ülevõtmine ning selles ei käsitleta kostja sõlmitud garantiilepingutest tulenevate nõuete üleminekut. Maakohus andis ebaõige tähenduse hageja arvelduskonto väljavõttele, kui leidis, et hagejale läksid üle garantiid 15 277 euro 91 sendi eest. Arvelduskonto väljavõttest nähtub, et ülekande on teinud tellija hagejale, mitte vastupidi, ning seda eelkõige ehitusgarantiist tulenevate kohustuste üleandmise eest. Hageja on loovutuskokkuleppega võtnud endale kohustuse teha garantiijärgseid ehitustöid ning selle eest on tellija talle tasunud. Seega ei ole tegu garantiikirjade saamise eest makstud rahaga. 4

§ 164järgi loovutada.

Selliseid õigusi saab üle anda üksnes teise poole nõusolekul lepingu ülevõtmise korras

§ 179järgi.

Kui kindlale isikule väljastatud garantiis ei ole märgitud, et nõudeid saab esitada igakordne valdaja, siis tuleb eeldada, et garantiist tulenevate õiguste üleandmine kolmandale isikule vajab garantii andja nõusolekut. Garantiilepingu ülevõtmise tuvastamiseks tuleb hinnata, kas hagejale läksid terviklikult ja täies ulatuses üle garantiilepingu poole õigused ja kohustused. Õigus nõuda garantiist tulenevat rahasummat on lepingupoole ainus õigus. Tegemist on lepingu ülevõtmisega, mis vajas kostja nõusolekut. Maakohus leidis ekslikult, et garantii mitteaktsessoorsus välistab lepingu ülevõtmise sätete kohaldamise. Garantii mitteaktsessoorsusest ei saa järeldada, et garantiinõuded on igas olukorras loovutatavad. Kindlale isikule antud pangagarantii ei ole oma olemuselt abstraktne ja vabalt üleantav õigus. Garantiikirjast nähtuvalt on õigused ainult tellijal (garantii saajal). Garant ei ole kohustatud tegema väljamakset uuele määratud isikule, kui sellega ei ole enne nõustunud garantii saaja ja garant. Esialgne garantiisaaja ei ole praegusel juhul nõudeid esitanud. Kuna kostja keeldus põhjendatult hagejale väljamaksete tegemisest, ei vastuta ta ka kohtueelses menetluses hagejale õigusabi kasutamise eest tekkinud kulutuste eest ja hageja kahju hüvitamise nõue jääb rahuldamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning jätta jõusse maakohtu otsus. Ringkonnakohus jättis valesti kohaldamata

§ 164

, § 165, § 166 lg 2 ja § 171 lg 2 ning kohaldas valesti

§ 179

, kui asus maakohtust vastupidisele seisukohale, et nõude loovutamine ei olnud kooskõlas seadusega ega kehtiv. Ringkonnakohus leidis valesti, et garantiist tulenevaid õigusi sai kolmandale isikule üle anda üksnes kostja kui garandi nõusolekul lepingu ülevõtmise korras. Seadus ei keela garantiist tulenevate nõuete loovutamist. Tegemist on nõudeõigusega, mida on võimalik loovutada ilma lepingu ülevõtmiseta. Asjaolu, et garantiikirjades ei olnud märgitud, et soorituse saab üksnes garantiikirja igakordne valdaja, nõude loovutamist ei välista. Ka ei kehtinud hageja suhtes garantiikirjade p 9, sest

§ 171lg 2 välistab, et kostja saaks esitada hageja nõudele selle vastuväite.

Kindlale isikule antud pangagarantii on abstraktne ja vabalt võõrandatav õigus. Garantiikirjast nr 14-051922-GF tuleneva nõude kohta leidis ringkonnakohus põhjendamatult, et sellest garantiist tulenev nõue ei ole esitatud tähtaegselt. Pooled ei vaidle selle üle, et väljamaksmise nõude selle garantiikirja alusel allkirjastas digitaalselt ka hageja seaduslik esindaja. Seega oli nõude esitanud hageja kui õigusvõimeline isik. 5

§ 164

lg 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale.

§ 164

lg 2 järgi astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele.

§ 165

kohaselt võib loovutada ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt määratletud.

§ 166lgs 1 sätestatakse nõude loovutamise piirangud.

Kolleegium on selgitanud, et nõude loovutamine on käsutustehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 321215, p 18). Samuti on kolleegium osutanud sellele, et nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud ei ole (vt Riigikohtu
3. jaanuari
4. a otsus tsiviilasjas nr 32114913, p 27; Riigikohtu
5. juuni
6. a otsus tsiviilasjas nr 3216207, p 12).

§ 170

järgi, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule.

§ 171

lgd 1 ja 2 sätestavad vastuväited, mida võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu esitada (vt

§ 170ja § 171 lg 1 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 21.

aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3213505, p 17).

§ 172kohaselt võib 6

§ 166lg 1.

Selles paragrahvis sätestatud piirangutega peetakse silmas nõudeid, mille esemeks on mitteloovutatavad isiklikud õigused. Selliste õiguste puhul ei ole nõudele vastava kohustuse täitmine mõnele teisele isikule kohustuse sisu või olemust muutmata võimalik. Ringkonnakohus asus asja lahendamisel seisukohale, et kindlale isikule antud garantiijuhtumi esilekutsumise nõue on lepinguga seotud kujundusõigus, mida ei saa

§ 164järgi loovutada, mistõttu ei olnud praeguses asjas nõude loovutamine lubatav.

Selle järelduse tegemisel tugines ringkonnakohus Riigikohtu

1. juuni
2. a otsusele tsiviilasjas nr
3. Eelviidatud Riigikohtu lahendi põhjal aga kõnealust järeldust teha ei saa. Selles lahendis asus kolleegium seisukohale, et hinna alandamist kui lepinguga kaasnevat kujundusõigust ei saa loovutada

§ 164

alusel, vaid seda saab üle anda üksnes teise poole nõusolekul lepingu ülevõtmise korras

§ 179järgi (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3215509, p 10).

Kolleegium märgib lisaks, et isikliku kujundusõigusena on kolleegium oma praktikas käsitlenud ka lepingupoole õigust leping üles öelda (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3213509, p 15). Kuivõrd nimetatud õigused on lahutamatult seotud võlasuhtega, millest nad tekkisid, siis ei saa neid õigusi ka võlasuhtest lahutatuna kasutada, sest vastava kujundusõiguse kasutamine mõjub kogu võlasuhtele tervikuna. Sellised kujundusõigused ei ole eeltoodu tõttu eraldi loovutatavad ning neid on võimalik üle anda üksnes koos kogu võlasuhtega tervikuna, st lepingu ülevõtmisega. Apellatsioonikohus asus ekslikule seisukohale, et isiklikuks kujundusõiguseks ja seega ka mitteloovutatavaks saab lugeda ka kindlale isikule antud garantiijuhtumi esilekutsumise nõude. Kõnealusel nõudel garantii mitteaktsessoorsusest järelduvalt sellist isiklikku iseloomu ei ole. Kolleegium on selgitanud, et garantii ja sellest tulenevad kohustused on tagatavast võlasuhtest sõltumatud ehk mitteaktsessoorsed (vt Riigikohtu
3. mai
4. a otsus tsiviilasjas nr 3213413, p 16). Kolleegiumi praktika kohaselt on üldjuhul rahaliste kohustuste täitmisele suunatud nõuded oma olemuse poolest üleantavad ja seetõttu ka loovutatavad, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (vt nt Riigikohtu
5. novembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 32113204, p 14; Riigikohtu
7. mai
8. a otsus tsiviilasjas nr 3213105, p 19). Eeltoodut arvestades on garantiinõuet (sh kindlale isikule antud pangagarantiist tulenevat nõuet) võimalik seaduse kohaselt loovutada lahus nõudest, mille täitmise tagamiseks ta on antud. Garantiinõude loovutamisel läheb garantiilepingust tulenev nõudeõigus garandi vastu üle uuele isikule. Asudes seisukohale, et garantiijuhtumi esilekutsumise nõue ei olnud loovutatav, leidis ringkonnakohus järgnevalt, et sellist õigust sai üle anda üksnes lepingu ülevõtmise korras

§ 179alusel.

Eespool on kolleegium selgitanud ringkonnakohtu järelduse ekslikkust, nagu saaks garantiinõuet üle anda vaid lepingu ülevõtmisega. Samuti ei ole ringkonnakohtu otsus kolleegiumi hinnangul kooskõlas TsMS § 436 lgga 1, § 442 lgga 8 ning § 654 lgtega 1 ja 4, samuti §ga 653, sest rikutud on maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamise põhjendamise kohustust.

§st 170 tulenevalt, kui võlausaldaja on võlgnikule nõude loovutamisest teatanud või kui ta on nõude loovutamise kohta välja 7

§ 164järgi hagejale nõuded, mis tulenevad vaidlusalustest garantiikirjadest.

Otsuse põhjendustest ei selgu, miks asus ringkonnakohus maakohtust erinevale seisukohale, leides, et asjas esiletoodud asjaolude ja tõendite kohaselt on garantiinõue üleantav üksnes

§ 179järgi.

Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltoodut arvestades hinnata, kas hagejale on garantiikirjadest tulenevad nõuded kehtivalt loovutatud. Kolleegium märgib, et hageja nõude lahendamisel ei ole tähtsust sellel, et garantiikirjades lepiti kokku garantiikirjadest tulenevate õiguste üleandmise keelus ilma garandi eelneva kirjaliku nõusolekuta.

§ 166

lgst 2 tulenevalt garantiikirjades nimetatud nõude loovutamist keelav kokkulepe kolmandate isikute (st hageja) suhtes ei kehti, nagu õigesti leidis ka maakohus (vt ka Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3219506, p 13).
3. Kolleegium ei nõustu ka ringkonnakohtu seisukohaga, et
4. juunil 2016 esitatud nõudeid garantiide maksmapanekuks ei saa koos hiljem lisatud dokumentidega käsitada garantiikirjades toodud tingimustel esitatud nõuetena, mille alusel on kostja (garant) kohustatud garantiisummad hagejale välja maksma.

§ 155

lg 1 järgi võib isik (garantii andja) majandus- või kutsetegevuses võtta lepinguga võlausaldaja vastu kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse. Vaidlusalustes garantiikirjades on tellija, töövõtja ja kostja (garant) kokku leppinud, et garantiikirjade alusel väljamakse saamiseks peab garantii saaja (s.o tellija) esitama garandile kirjaliku või digitaalselt allkirjastatud nõude, mis sisaldab garantii saaja kinnitust garantii tellija (töövõtja) lepingust tuleneva garantiiaja kohustuse rikkumise kohta ning rikutud kohustuse kirjeldust (garantiikirjade p 3). Garantiikirjad kehtivad vastavalt kuni

1. juunini ja
2. juulini 2016 (garantiikirjade p 6). Maakohus tuvastas, et hageja esitas
3. juunil 2016 nõudekirjad garantiide maksmapanekuks garantiikirjades sätestatud korras ning enne garantiikirjades märgitud tähtaja möödumist. Samuti on maakohus tuvastanud, et nõudekirjade esitamise ajal kostja tellija nõude loovutamisest hagejale ei teadnud, kostja selgituse kohaselt sai ta nõude loovutamise teated
4. juunil
5. Toimiku materjalide kohaselt on nõudekirjad allkirjastanud tellija ja hageja juhatuse liikmed. Kuivõrd kostja nõude loovutamisest ei teadnud, oli kostjal õigus kõnealuste nõudekirjade alusel väljamaksete tegemisest nende saamise ajal keelduda, sest nõuekirjad oli allkirjastanud tellija, kes oli sellel ajal õigusvõimetu, ja hageja, kellega kostjal õigussuhet ei olnud. Kolleegiumi hinnangul jättis ringkonnakohus oma järelduse tegemisel tähelepanuta

§ 172

, millest tulenevalt võis kostja olukorras, kus tellija ei olnud talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud, keelduda kohustuse täitmisest hagejale kui uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja (tellija) dokumenti nõude loovutamise kohta. Ringkonnakohus on tuvastanud, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja saatis 15. juunil 2016 kostjale täiendavad dokumendid (loovutuskokkulepe ja 13. novembri 2015. a teatised nõuete loovutamise kohta). Eeltoodut arvestades tuleb ringkonnakohtul 8