Obsah (6)

§ 162§ 657§ 652§ 230§ 171§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 19. oktoober 2017 Tartu Tsiviilasja number 2-16-11

§ 162lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Maakohus märkis, et kostjal ei ole hüvitatavaid menetluskulusid. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ei ole maakohtu otsusest üheselt arusaadav, kas kohus tuvastas, et hagiavalduses toodud nõue maakohtu hinnangul puudus või ei olnud see sissenõutavaks muutunud. 3 Maakohtu otsus on üllatuslik, sest kostja ei tõendanud, et ta on nõude tasunud ja ei põhjendanud, miks ta ei kasutanud võimalust sõlmida maksegraafik. Hageja selgitas 14.11.2016 esitatud vastuses kohtumäärusele nõuet ning selle sissenõutavust. Hageja tõi välja, et koguvõlgnevusest 2341,65 eurost tasus võlgnik ainult 164,88 eurot. Tasumata jäi 2176,77 eurot. See nõue oli juba muutunud sissenõutavaks. Hageja hinnangul on ebaselge, miks maakohus luges nõude täidetuks ja leidis, et nõue ei olnud sissenõutavaks muutnud.
2. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu
4. detsembri 2016 otsuse resolutsioon tuleb jätta

§ 657lg 1 p 21 alusel muutmata.

Samas peab ringkonnakohus vajalikuks muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

1. Hageja tugines hagiavalduses asjaolule, et kostja rikkus poolte vahel sõlmitud võla tasumise kokkuleppe (tl 19) punkti 2.
2. osas, mis sätestas, et pooled lepivad uuesti kokku võla tasumises pärast perioodi 25.04.2011-25.12.2011 lõppemist. Maakohus jättis tuvastamata, kas kostja rikkus kokkulepet hageja viidatud osas. Seetõttu tuvastab ringkonnakohus selle asjaolu

§ 652lg 3 p 1 kohaselt ise.

8. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et kostja rikkus kohustust leppida uuesti kokku võla tasumises (kokkuleppe p 2.1, tl 19).

§ 230

lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna hageja tugines lepingurikkumisele, pidi hageja tõendama, et kostja keeldus sõlmimast uut võla tasumise kokkulepet. Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et kostja keeldus kokkulepet sõlmimast. Leping paneb kokkuleppe sõlmimise kohustuse mõlemale lepingupoolele, mistõttu ei saa kostjat käsitleda lepingu rikkujana ainuüksi seetõttu, et leping on sõlmimata. Järelikult ei ole hageja tõendanud, et kostja rikkus lepingu punkti 2.1, mille kohaselt pidid pooled uue kokkuleppe sõlmima.

1. Ringkonnakohus märgib, et lepingu p 2.
2. ei määratle uue võla tasumise kokkuleppe sisu. Seetõttu eeldab uue kokkuleppe sõlmimine läbirääkimisi ja mõlemapoolseid tahteavaldusi. Kui pooled ei ole uut kokkulepet sõlminud lepingu p 2.
3. mõttes, võib eeldada eelneva kokkuleppe jätkumist. Seda kinnitab muuhulgas asjaolu, et kostja jätkas lepingu p 1.
4. kohaste maksete tegemist ka pärast uue kokkuleppe sõlmimise tähtaja saabumist (tl 49-52) ja hageja määratud isik võttis tehtud maksed vastu. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et eelneva kokkuleppe jätkumise eeldus ei tähenda siiski seda, et lepingu punktist 2.
5. tulenev kohustus uus kokkulepe sõlmida oleks lõppenud.
6. Hageja heidab maakohtule ette, et otsusest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas hagejal nõue puudus või ei olnud see muutunud sissenõutavaks. Ringkonnakohus on seisukohal, et nõue ei olnud täies ulatuses sissenõutavaks muutunud, kuna kokkuleppe rikkumine ei olnud tõendatud (otsuse p 8) ja ringkonnakohus eeldab, et varasem kokkulepe jätkus (otsuse p 9). Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda ka hageja väide, et maakohtu otsus oli üllatuslik seetõttu, et kostja ei tõendanud, et ta on nõude tasunud ja ei põhjendanud, miks ta ei kasutanud võimalust sõlmida maksegraafik. 4 Kuna hageja ei tõendanud, et ta oleks kostjale teinud ettepaneku uue maksegraafiku sõlmimiseks, ei pidanudki kostja tõendama, miks ta selle sõlmimise võimalust ei kasutanud. Eeltoodud hageja väide ei muuda maakohtu otsust üllatuslikuks. Hagejat esindas maakohtus õigusteadmistega esindaja, kes maakohtu korraldusel koostas korrigeeritud nõuetega hagi ja vähendas nõuet (lk 63). Ringkonnakohus leiab, et kuna professionaalset krediidiandjat esindas maakohtus õigusteadmistega esindaja, siis ei ole maakohtu poolt oluline menetlusnormi rikkumine see, et maakohus ei selgitanud hagejale tõendamiskoormist. Ringkonnakohus märgib, et ka apellatsioonkaebuses jaotab apellant tõendamiskoormise valesti, kui märgib, et kostja pidi tõendama, miks ta maksegraafikut ei sõlminud.
7. Ringkonnakohus jätab menetluskulud ringkonnakohtus

§ 171

lg 1 kohaselt hageja kanda, kuna apellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata.

§ 174

lg 4 sätestab, et juhul, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja /digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp 5 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi