KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Madis Ernits 19.10.2017, Tartu 3-15-2831 Vai
) § 128 lg 2 p-le 1, mis sätestab, et detailplaneeringut ei algatata eelkõige juhul, kui detailplaneeringu algatamine on ilmselgelt vastuolus üldplaneeringuga.
§ 142
lg-st 1 tulenevalt saaks käesoleval juhul detailplaneeringu algatamise taotluses näidatud eesmärki saavutada üksnes üldplaneeringu muutmise kaudu. X. kinnistu omanikud on esitanud halduskohtu hinnangul ka taotluse muuta detailplaneeringuga Tartu valla üldplaneeringut. Halduskohus selgitas, et kohtul tuleb kontrollida, kas vastustaja tugines otsuse tegemisel asjakohastele kaalutlustele ega võtnud otsuse tegemisel arvesse lubamatuid kaalutlusi. Kui kaebajad on teinud ettepaneku algatada üldplaneeringut muutev detailplaneering, tuleb üldplaneeringu muutmise vajadust vaadata konkreetse ettepaneku pinnalt. Detailplaneeringu algatamisel pidi haldusorgan kaaluma kaebuse esitaja põhjendatud huve ja avalikke huve. Avaliku huvi määratlemine planeerimismenetluses on suurel määral kaalutlusotsus ning kohus ei määratle avalikku huvi. Kohus kontrollib, kas avalik huvi on põhjendatult määratletud. Vaidlusalusest otsusest selgub, et avalik huvi tuleneb kehtivast Tartu valla üldplaneeringust, mida on menetletud avatud menetluses. Eelduslikult väljendab see nii riigi, kohaliku omavalitsuse ja selle territooriumil elavate erinevate isikute vahelist konsensust valla territooriumi ruumilise planeerimise suhtes. Üldplaneeringu muutmine peab kohtupraktika kohaselt olema pigem erandlik, s.t õigustatud vaid pärast üldplaneeringu kehtestamist tekkinud ülekaaluka ja õiguspärase erahuvi korral. Halduskohus nõustus vastustajaga, et kohalik omavalitsus ei pea diskretsiooniõigust arvestades algatama üldplaneeringuga kokku sobimatu eesmärgiga detailplaneeringut ega alustama planeerimismenetlust olukorras, kus see sobimatus on selge ning algatatud detailplaneeringu menetlus ei saa lõppeda detailplaneeringu kehtestamisega. Halduskohus ei näinud, et haldusorgan oleks selles osas oma diskretsiooniõigust meelevaldselt kasutanud. Haldusorgan oli halduskohtu arvates oma otsust ka piisavalt põhjendanud, viidates vastuolule Tartu valla üldplaneeringuga ja Vooremaa maastikukaitseala kaitse-eeskirjaga. Halduskohus märkis, et Tartu vald on otsuses lähtunud vastuolu tuvastamisel ennekõike Keskkonnaameti 10.06.
- a kirjast nr JT 6-6/14/11248-
- Kui Tartu vald põhjendas oma seisukohti läbi Keskkonnaameti kirja, et soovitav tegevus on vastuolus Vooremaa kaitseeeskirjaga, ning Keskkonnaameti kiri oli adresseeritud kaebajatele ning seetõttu ka neile kättesaadav, on Tartu vald täitnud ka selles osas halduskohtu arvates põhjendamiskohustuse. Samas nõustus halduskohus kaebajatega, et vastustaja ei saa lähtuda asjaolust, et Keskkonnaamet on andnud lõpliku hinnangu X. maaüksuse detailplaneeringu vastuolule Vooremaa maastikukaitseala kaitse-eeskirjaga. Tartu vallal oli võimalik lähtuda Keskkonnaameti 10.06.
- a kirjast, kui Tartu valla ja Keskkonnaameti põhjendused kattusid, kuid Tartu vald ei saa nimetatud kirja lugeda kooskõlastusest keeldumiseks. Halduskohtu hinnangul on üldplaneeringus ja kaitse-eeskirjas sätestatud eesmärgid olulisteks asjaoludeks, mida tuleb arvestada üldplaneeringu muutmise ettepaneku ja seeläbi ka 3 detailplaneeringu algatamise taotluse põhjendatuse hindamisel. Planeeringutes ja kaitseeeskirjades kehtestatud tingimused väljendavad avalikku huvi. Halduskohtu arvates oli vastustaja põhjendanud, millised on avalikud huvid. Võrrelnud eraisiku huvi arendada ehitustegevust ja vastuolu kaitse-eeskirjaga, leidis halduskohus, et huvide kaalumine on toimunud õiguspäraselt. Elamuehitus ei toimu enamasti avalikes huvides, vaid kinnistuomanike huvides. X. kinnistu maatulundusmaana mittekasutamine väljendab kaebajate erahuvi. Halduskohtu hinnangul saab vastustaja sisustada avalikku huvi ilma avalikkuse käest konkreetset seisukohta küsimata. Saadjärve külas asuvate Õpetaja tn 7, Õpetaja tn 8, Saava, Paalalinna, Metsoja, Kuusikmäe ning Siia ja Lesta maaüksuste suhtes algatati detailplaneeringud sõltumata detailplaneeringute vastuolust üldplaneeringuga. Detailplaneeringute algatamise otsustest nähtus, et nimetatud kinnistute maasihtotstarbed erinesid X. maaüksuse sihtotstarbest, kusjuures Siia ja Lesta kinnistute puhul oli takistatud maa sihtotstarbeline kasutamine ning Õpetaja tn 7, Õpetaja tn 8, Saava ja Paalalinna maaüksuste detailplaneeringud olid osaliselt üldplaneeringuga vastuolus. Halduskohtu järgi ei tulene võrdse kohtlemise printsiibist, et kui üht isikut on õigusvastaselt koheldud soodsamalt, siis tuleb sellist õigusvastast soodustust laiendada jätkuvalt kõigi isikute suhtes. Halduskohus ei arvestanud kaebaja poolt tõendina esitatud Keskkonnaameti 13.03.
- a kirja nr JT 6-5/15/4682-2 (tl 73) ja Keskkonnaameti 01.12.
- a vastust teabenõudele nr 1-16/15/199-2 (tl-d 75), kuivõrd kaebajad soovisid nimetatud tõenditega tõendada vastustaja varasemat ebaõiget tegevust. Saadjärve ja Äksi külas ning Äksi alevikus asuvate maaüksuste (UÜ Raukas&KO, Vaht, Maasingu, Vahula, Roostiku, Pilliroo, Vahu, Vahulametsa, Veskinurme, Lingukivi, Mõisatalli, Vesilinnu tee, Vesilinnu tee 8 ja Vesilinnu ranna, Luuakuuri ja Rüütlipargi) detailplaneeringud olid kooskõlas Tartu valla üldplaneeringuga. Halduskohus nõustus vastustajaga, et kuivõrd Saadjärve ümbruse teemaplaneeringu puhul tegemist on dokumendiga, mida ei ole kehtestatud, ei pea sellele otsuse tegemisel tuginema. Halduskohus oli seisukohal, et kuna kaebajad omandasid X. kinnistu maatulundusmaana, ei saanud kaebajatel olla maad omandades õiguslikku ootust, et kinnistu otstarvet muudetakse. Tartu vald ei ole kaebajatele andnud maa sihtotstarbe muutmiseks ekslikke lubadusi ega selgitusi. Halduskohus leidis, et esitatud tõenditest nähtub, et enne otsuse tegemist on Tartu vald 07.05.2015 edastanud kaebajatele Tartu Vallavolikogu otsuse eelnõu, selgitades seejuures, et kaebajatel on õigus esitada eelnõu kohta ettepanekuid ja vastuväiteid (tl 13). Seetõttu on Tartu vald otsuse tegemisel taganud kaebajatele õiguse olla ära kuulatud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
- Kaebajad 1-3 esitasid Tartu Halduskohtu otsuse peale 18.07.2016 apellatsioonkaebuse (tl 123-129), milles palusid halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Vastustaja oleks pidanud vaatama üldplaneeringu muutmise vajadust konkreetse ettepaneku, s.t kaebajate taotluse pinnalt. Vastustaja ei ole selgitanud, milles otsuses märgitud avalik huvi seisneb. Avaliku huvi analüüsimisel on halduskohus põhjendamatult jätnud tõendite kogumist välja Saadjärve küla elanike/maaomanike kinnitused X. maaüksusele elamute rajamise pooldamiseks. Kaebaja 1 kinnitas Tartu Vallavolikogu istungil, et ta on küsinud naabrite ja teiste maaomanike seisukohti ning viimased pooldasid X. kinnistule elamute rajamist. Vastustaja on varasemalt korduvalt algatanud ja kehtestanud detailplaneeringuid, mis on vastuolus kehtiva üldplaneeringuga. Planeerimisseadusest tulenevalt ei ole vastuolu üldplaneeringuga detailplaneeringu algatamist välistav asjaolu. Keskkonnaamet ei ole andnud lõplikku hinnangut X. maaüksuse detailplaneeringu vastuolule Vooremaa maastikukaitseala kaitse-eeskirjaga. Detailplaneeringu kehtestamine on endiselt võimalik, mida kinnitavad ka 4 Keskkonnaameti kirjad, nt Saarepõllu maaüksuse projekteerimistingimuste andmise osas (tl 7778). Kaebajate poolt taotletav tegevus ei ole vastuolus Vooremaa maastikukaitseala kaitseeeskirjaga. X. maaüksusel on ajalooline asustusstruktuur. X. maaüksusele elamu(te) rajamine ei saa mitte kuidagi kahjustada nt suurvoorte ja pärandkultuurimaastike kaitse eesmärgi täitmist. X. maaüksuse detailplaneeringuga kavandatav tegevus elamuala loomiseks toetab Tartu valla arengukavas käsitletud eesmärke. UÜ Raukas&KO, Vaht, Maasingu, Vahula, Roostiku, Pilliroo, Vahu, Vahulametsa, Veskinurme, Lingukivi, Mõisatalli, Vesilinnu tee, Vesilinnu tee 8 ja Vesilinnu ranna, Luuakuuri ja Rüütlipargi maaüksuste suhtes kehtib samamoodi Vooremaa maastikukaitseala kaitse-eeskiri, mistõttu tuleb ka nende arendamisel lähtuda mh suurvoorte ja pärandkultuurimaastike kaitsest. Seejuures puudub enamikul nendest kinnistutest ajalooline hoonestusjoon. Kuivõrd vastustaja on varasemalt teemaplaneeringut detailplaneeringute kehtestamisel arvestanud, oli kaebajatel õiguspärane ootus sellele, et teemaplaneeringuga kavandatud tegevust vastustaja ka lubab. Ajal, mil X. maaüksus erastati, oli see üks maaüksus koos teisel pool teed asuva maaüksusega. X. kinnistu erastas kaebajate ema ühe kinnistuna (pindala 4,41 ha) olemasoleva ehitise juurde (st X. kinnistul asetses ja asetseb siiani elamu) ja X. kinnistut on nii erastamisel kui ka pärast seda käsitletud ühe tervikliku kinnistuna (millel on 2 katastritunnust). Maa erastamisel märgiti maa sihtotstarve lepingusse maatulundusmaana üksnes seetõttu, et selliselt oli maa ostmine odavam.
- Tartu vald palus apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 137-139) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja ei olnud teadlik kogutud allkirjadest enne otsuse langetamist. Volikogu istungil küsiti, kas naabritega on probleeme, ja vastus oli, et ei ole. X. kinnistu puhul ei ole tegu ainult vastuoluga üldplaneeringuga vaid ka vastuoluga Vooremaa maastikukaitseala kaitse-eeskirjaga. Kuna X. kinnistu omanik küsis kaitseala valitseja seisukohta ehitustegevuse võimalikkusest X. kinnistul, ei ole vastustajal põhjust kahelda selles kaitseala valitseja seisukohas. Lisaks on analoogne seisukoht esitatud vastustajale X. kinnistu naabri taotluse osas. Kaitseala valitseja on korduvalt viidanud, et ehitustegevus saab toimuda Saadjärve-Mullavere teest Saadjärve poolsel maa-alal või siis peale voort teisel küljel. X. l kinnistul on täpselt selline ajalooline asustusstruktuur – elamu asub teest järve poole ja põld teisele poole. See, et kaebajad ei ole maad sihtotstarbepäraselt kasutanud, ei muuda asustusstruktuuri. X. kinnistu sihtotstarbepärane kasutamine ei takista Tartu valla arengukavas ettenähtud eesmärkide elluviimist. Viide otsusele nr 63 ei ole asjakohane, kuna tegu on planeerimismenetluse algatamise otsusega planeeringu osas, mida ei ole kehtestatud. Vastustaja on tunnistanud, et Siia ja Lesta kinnistute osas on jagamisel ning maasihtotstarbe muutmisel tehtud viga. Otsuse tegemisel ei pea tuginema mittekehtestatud Saadjärve ümbruse teemaplaneeringule. Kaebajad omandasid kinnistu maatulundusmaana ja neil ei saanud olla õiguslikku ootust kinnistu sihtotstarbe muutmiseks. Kaebaja on saanud sõna kahel volikogu istungil. Lisaks on ta saanud avaldada arvamust ettevalmistatud eelnõu osas ja lähtuvalt tema esitatud vastuväidetele muudeti eelnõud veel selgemaks ja arusaadavamaks. 5 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse, tühistab Tartu Vallavolikogu 23.09.
- a otsuse nr 66 ja kohustab Tartu Vallavolikogu kaebajate taotlust uuesti läbi vaatama, arvestades käesoleva otsuse põhjendusi. 9.
§ 128
lg 1 kohaselt algatab detailplaneeringu kohaliku omavalitsuse üksus.
§ 128lg 2 sätestab olukorrad, mil detailplaneeringut ei algatata.
Seejuures jätab
§ 128
lg 2 sõnastus keeldumise aluste kataloogi lahtiseks, mis on planeeringu keeldumisotsuse põhiõigusi riivava iseloomu tõttu probleemne. Riigikohus on planeerimisseaduse varasema redaktsiooni kohta küll leidnud, et planeeringu koostamise algatamisest keeldumise alused ei ole ammendavalt sätestatud (RKHKo 27.01.2010, 3-3-1-79-09, p 13), kuid ringkonnakohus leiab seadusliku aluse põhimõttest (PS § 3 lg 1) lähtuvalt, et keeldumisotsus peab erinevalt planeerimisotsusest endast olema taandatav konkreetsele seaduslikule alusele, mida kohalik omavalitsus on sisuliselt vaaginud. Erinevalt viidatud otsuse tegemise ajal kehtinud planeerimisseaduse § 10 lg-st 1 sisaldab uus planeerimisseadus planeeringu algatamisest keeldumise aluste kataloogi. Lisaks võimaldab täna kehtiva
§ 128
lg 2 p 2 erinevalt varasemast keelduda planeeringu algatamisest põhjusel, et kohalik omavalitsus ei soovi kanda planeeringu koostamise kulusid. 10. Kaebaja soovis jagada X. maaüksuse elamumaa sihtotstarbega kruntideks ning määrata kruntidele ehitusõiguse üksikelamute ja abihoonete projekteerimiseks ja ehitamiseks. Vastustaja tugines detailplaneeringu algatamisest keeldumisel
§ 128
lg 2 p-le 1, mille kohaselt ei algatata detailplaneeringut juhul, kui algatamine on ilmselgelt vastuolus üldplaneeringuga. Vastustaja kaks peamist argumenti on olnud seejuures, et kaebaja taotlus on vastuolus detailplaneeringu ja Vooremaa maastikukaitseala kaitse-eeskirjaga. 11. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja on keeldumisotsust tehes tuginenud ebapiisavale õiguslikule alusele ning teostanud kaalutlusõigust ebaõigesti, mistõttu on keeldumisotsus kaalutlusvigane ja õigusvastane. Nimelt sätestab
§ 128
lg 3, et lg 2 p-s 1 sätestatut ei kohaldata
§-s 142 sätestatud üldplaneeringut muutva detailplaneeringu puhul.
§ 142
lg 1 ls 1 järgi võib detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduste muutmise ettepanekut.
§ 142lg 1 ls 2 kohaselt on kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduse detailplaneeringuga muutmine:
(1)üldplaneeringuga määratud maakasutuse juhtotstarbe ulatuslik muutmine;
(2)üldplaneeringuga määratud hoonestuse kõrguspiirangu ületamine, krundi minimaalsuuruse vähendamine, detailplaneeringu kohustuslike alade ja juhtude muutmine;
(3)muu kohaliku omavalitsuse üksuse hinnangul oluline või ulatuslik üldplaneeringu muutmine. Riigikohus on oma praktikas küll korduvalt rõhutanud, et detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine on erandlik (RKHKo 19.04.2007, 3-3-1-12-07; 15.01.2009, 3-3-1-87-08; 27.01.2010, 3-3-1-79-09), kuid märkinud samuti, et kohalik omavalitsus peab põhjalikult kaaluma ja motiveerima detailplaneeringulahenduse ning samuti üldplaneeringuga kehtestatud sihtotstarbe muutmise vajalikkust (RKHKo 15.01.2009, 3-3-1-87-08, p 22). Ringkonnakohus leiab, et kui detailplaneeringu algatamise taotlus sisaldab sõnaselgelt taotlust algatada ühtlasi detailplaneeringu muutmine või selle kehtestamise tagajärjel tuleks muuta üldplaneeringu põhilahendust, siis peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu algatamisest keeldumise korral näitama ära ka põhjused, miks ei saa vastavas osas muuta üldplaneeringut. Vastustaja on 23.09.
- a otsuses nr 66 aga üksnes tõdenud, et üldplaneering ei vaja hetkel muutmist, peatumata sel teemal pikemalt. 6
- Sisuliselt on vastustaja põhjenduseks viidanud veel Vooremaa maastikukaitseala kaitseeeskirjale. Kaitse-eeskirja õigusliku alusena on märgitud looduskaitseseaduse (LKS) § 10 lg 1, mis ei kujuta endast aga iseseisvat õiguslikku alust ega võimalda kehtestada seadusega võrreldes täiendavaid piiranguid. Seega tuleb kaitse-eeskirja sisustamisel lähtuda ka looduskaitseseaduse muudest sätetest. Vastavalt kaitse-eeskirja §-le 1 on tegemist maastikukaitsealaga. Vastavalt LKS § 28 lg-le 1 on maastikukaitseala kaitseala maastiku säilitamiseks, kaitsmiseks, uurimiseks, tutvustamiseks ja kasutamise reguleerimiseks. LKS § 28 lg 3 kohaselt on maastikukaitseala võimalikud vööndid sihtkaitsevöönd ja piiranguvöönd. X. maaüksus asub piiranguvööndis. LKS § 31 lg 1 kohaselt on piiranguvöönd kaitseala maavõi veeala, kus majandustegevus on lubatud, arvestades looduskaitseseadusega sätestatud kitsendusi. LKS § 31 lg 2 p 8 sätestab, et kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis keelatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise, püstitamine. Kaitse-eeskirja § 15 lg 1 p 3 järgi on piiranguvööndis aga lubatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise püstitamine, arvestades kaitse-eeskirja § 5 punktides 4–7 ja §-s 6 sätestatut. Kaitse-eeskirja § 5 näeb ette valitsejalt nõusoleku saamise kohustuse, ilma et sätestaks täiendavaid piiranguid. Kaitseeeskirja § 6 lg 1 järgi on kaitsealal keelatud ehitada lähemale kui 50 meetrit üle kümne hektari suurusega järvest ning üle 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõest, ojast ja maaparandussüsteemi eesvoolust ning lähemale kui 25 meetrit allikast, kuni kümne hektari suurusest järvest ning kuni 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõest, ojast, maaparandussüsteemi eesvoolust. Seega tuleneb looduskaitseseaduse ja kaitse-eeskirja koosmõjust, et Vooremaa maastikukaitseala piiranguvööndis on ehitustegevus lubatud, välja arvatud lähemal kui 50 meetrit üle kümne hektari suurusega järvest ning üle 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõest, ojast ja maaparandussüsteemi eesvoolust ning lähemal kui 25 meetrit allikast, kuni kümne hektari suurusest järvest ning kuni 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõest, ojast, maaparandussüsteemi eesvoolust. Vastustaja ei ole väitnud, et X. kinnistule laieneks kaitse-eeskirja § 6 lg-s 1 sätestatud keeld. Ringkonnakohus ei tuvastanud kaitseeeskirjas ühtegi muud ehituskeeldu, mis piiraks kaitse-eeskirja § 15 lg 1 p-ga 3 antud üldist luba realiseerida ehitusõigust.
- Ringkonnakohus käsitleb täiendavalt maastikuilme säilitamise eesmärki. LKS § 31 lg 3 järgi võib kaitse-eeskirjaga piiranguvööndis seada tingimusi muuhulgas maastikuilme säilitamiseks. Kaitse-eeskirja § 14 sätestab Vooremaa piiranguvööndi kaitse-eesmärgina Vooremaa maastikule tüüpiliste suurvoorte ja nende vahel asuvate järvede, sealse elustiku mitmekesisuse ja maa kasutamisel väljakujunenud traditsioonilise pärandkultuurmaastiku ilme säilitamise ja taastamise. Ringkonnakohus peab kaheldavaks, kas maastikukaitseala kaitseeesmärgi kontekstis kasutatud pärandkultuurmaastiku mõistega on võimalik seadusliku aluse põhimõttega kooskõlas põhjendada ehituskeeldu. Erinevalt sõnaselgelt ehitusõigust sätestavatest paragrahvidest (LKS § 31 lg 2 p 8, kaitse-eeskirja § 15 lg 1 p 3 ning § 5 p-d 4–7 ja § 6) on pärandkultuurmaastiku mõiste võrdlemisi üldsõnaline. Looduskaitseseadus ei sätesta sõnaselgelt, et maastikuilme säilitamiseks on lubatud piirata ka ehitusõigust. Lisaks on maastikuilme säilitamine sätestatud süstemaatiliselt ehitusõigusest eraldi (vastavalt LKS § 31 lg 3 ja lg 2 p 8). Ringkonnakohus leiab, et maastikuilme säilitamise ja ehitiste püstitamise vahel ei ole üheselt määratletavat negatiivset seost, sest maastikuga harmoneeruvate ehitiste püstitamine ei pruugi kahjustada maastikuilmet, vaid võib seda hoopis kaunistada.
- Vastustaja selgitas, et ehitustegevus on lubatud Saadjärve ja Soitsjärve vahele jääva suurvoore tagaküljel, täpsustades, et tagakülg on Soitsjärve poole jääv voore külg, ning lisades, et kaebajate maaüksus asub suurvoore esiküljel, kus ehitustegevus on keelatud. Ringkonnakohtu hinnangul on selline tõlgendus looduskaitseseaduse ja kaitse-eeskirja valguses meelevaldne, sest puuduvad seaduses või kaitse-eeskirjas sätestatud kriteeriumid, mille alusel oleks võimalik nn voore esikülje kinnistuomanike omandiõigust rohkem piirata kui nn voore 7 tagakülje kinnistuomanike omandiõigust. Nagu juba selgitatud, ei piisa selleks ringkonnakohtu hinnangul paljast viitest piiranguvööndi kaitse-eesmärgile ega pärandkultuurmaastiku mõistele. Kui määruseandja oleks soovinud piirata ehitusõigust suurvoore Saadjärve poolsel küljel, siis oleks tulnud see sõnaselgelt Vooremaa maastikukaitseala kaitse-eeskirjas sätestada, sest looduskaitseseadus sätestab maastikukaitseala piiranguvööndis üldise ehitamiskeelu, kuid võimaldab määrusandjal teha sellest erandeid. Kaitse-eeskirjas on aga sätestatud üldine erand.
- Keskkonnaamet on märkinud 10.06.
- a kirjas nr JT 6-6/14/11248-2 (tl 34), et Vooremaa maastikukaitseala kohta on koostatud kaitsekorralduskava 2012-2021.1 Ringkonnakohus selgitab, et kaitsekorralduskava koostatakse LKS § 25 lg 1 järgi üksnes kaitstava loodusobjekti kaitse korraldamiseks. See ei saa sisaldada niisiis iseseisvaid seadusest kaugemaleulatuvaid piiranguid, vaid saab puudutada üksnes kaitse korralduslikke küsimusi. Keskkonnaameti tuginemine Vooremaa maastikukaitseala kaitsekorralduskavale 2012-2021 ei oma seega õiguslikku tähendust.
- Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus niisiis, et vastustaja keeldumine detailplaneeringu algatamisest jagada X. maaüksus elamumaa sihtotstarbega kruntideks ning määrata kruntidele ehitusõigus üksikelamute ja abihoonete projekteerimiseks ja ehitamiseks on eeltoodut arvesse võttes õigusvastane ning kuulub tühistamisele. Vastustajal tuleb kaebajate taotlus detailplaneeringu algatamiseks uuesti läbi vaadata, arvestades käesoleva otsuse põhjendusi.
- HKMS § 108 lg 1 ls 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kaebajad on nähtuvalt maksekorraldustest (tl 47, 52, 131) tasunud halduskohtus ja ringkonnakohtus riigilõivu kokku (15+30+45=) 90 eurot, mis tuleb neile vastustajalt välja mõista.
- Kohtuvälistest kuludest on kaebajad taotlenud halduskohtus 1176 euro (tl 98-98p, 100-101a) ja ringkonnakohtus 1148,40 euro (tl 166-170) hüvitamist. Kohtule on esitatud üksnes advokaadiarved ja kohtuväliste kulude tabelid, kuid tasumist tõendavaid dokumente kohtule esitatud ei ole. Riigikohtu praktika järgi peavad menetluskulud olema väljamõistmiseks reaalselt kantud, st vastav arve peab olema tasutud (RKHKo 04.06.2012, 3-3-1-12-12, p 14; 03.03.2014, 3-3-1-64-13, p 46; 29.04.2015, 3-3-1-15-15, p 15). Kuna kohtule ei ole esitatud tasumist tõendavaid dokumente, ei ole kohtule teada, kas esitatud arved on tasutud. Riigikohus on seoses kohtuväliseid kulusid ja nende tasumist tõendavate dokumentide puudustega märkinud, et kohus peab andma tähtaja puuduste kõrvaldamiseks (RKHKo 31.07.2014, 3-3-1-28-14, p 18). Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Esiteks ei ole tegemist seda liiki puudusega, mis takistaks asja läbivaatamist. Kaebaja esitatud kohtuväliste kulude hüvitamise taotlust on hoolimata puuduvatest tasumist tõendavatest dokumentidest võimalik lahendada. Teiseks leiab ringkonnakohus, et kohtuotsuse menetluskulude jaotuse otsustamise faasis ei ole menetlusökonoomia seisukohalt mõistlik asuda menetlust uuendama ja anda tähtaeg kohtuväliseid kulusid või nende tasumist tõendavates dokumentides esineva puuduse kõrvaldamiseks. Ringkonnakohus leiab, et kohtuväliseid kulusid või nende tasumist tõendavates dokumentides esineva olulise puuduse korral tuleb kohtuväliste kulude hüvitamise taotlus jätta rahuldamata. Seega jäävad ülejäänud kaebajate menetluskulud kaebajate endi kanda. Tiina Pappel Tanel Saar Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 1 http://loodus.keskkonnainfo.ee/eelis/GetFile.aspx?fail=
- 8