Obsah (7)

§ 85§ 105§ 8§ 40§ 96§ 98§ 130

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 17. juuni 2016; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-15-1074 Haldusasi K.K kaebus

§ 85

lg 4) ega tasumiskohustust (

§ 105lg 1).

Kaebaja ei olnud teadlik eriregulatsioonist, mis kehtib käibemaksu osas ning keelab sisendkäibemaksu deklareerimise. Vastustaja ei ole vastutusmenetluses kaebaja tahtlust nõuetekohaselt tõendanud ega põhistanud. Vastustaja ei ole püüdnudki tuvastada kaebaja teadmisi ettevõtlusest ning tema kogemust ettevõtluses, mille põhjal saaks järeldada, et kaebaja omas piisavalt teadmisi äriühingu juhtimisel ning nendest teadmistest tulenevalt tegutses teadlikult kasu saamise eesmärgil. Ja isegi juhul, kui kaebaja oligi teadlik sellest, et tehingu sisuks on ettevõtte üleminek, siis ei saa samastada tahtlust ettevõtet omandada, tahtlusega esitada maksudeklaratsioonides valeandmeid. Igal juhul puudus kaebaja tegevuses soov käibedeklaratsioonides valeandmeid esitada, sest ta ei olnud teadlik käibemaksuseaduse nüanssidest, kuigi pidanuks. Kaebaja tegevus on hinnatav äärmisel juhul hooletusena. Asjaolu, et kaebaja oli S OÜ juhatuse liige ja tehingu tegemine oli kaebaja kontrolli all, ei võimalda järeldada kaebaja tahtlust alusetu tagastusnõude tekitamiseks. Kaebaja sooviks ei olnud alusetu tagastamisnõude tekitamine ning ta kahetseb toimunut. Kaebaja käsitles toimunut, kui tavalist ostu-müügitehingut. Seetõttu vormistati ka ostu-müügileping, mitte leping ettevõtte üleandmise kohta. Vastustaja poolt viidatud seosed, mis olid OÜ Rema 1000 Viljandi esindaja T. Si ja kaebaja vahel, ei tõenda iseenesest soovi alusetu tagastusnõude esitamiseks ja maksuvõlgade maha jätmiseks. Maksuhaldur ei ole tuvastanud kaebaja osalemist maksupettuses. Vastustaja ei ole tõendanud kaebaja tahtlikku tegevust maksudeklaratsioonis ebaõigete andmete deklareerimisel ja tasumiskohustuse täitmisel. Vastustaja ei ole põhistanud ka seda, miks ta on asunud seisukohale, et kaebaja soovis õigusvastase tagajärje tekkimist, teadlikust õigusvastasusest ning sellest, et kaebuse esitaja rikub

§ 8

lg 1 sätestatud kohustusi, vastavuses Riigikohtu lahendi 3-3-1-43-14 p-s 16 sedastatule. Kaebaja ei olnud teadlik sellest, et rikub maksuseadusi ja juhatuse liikme kohustusi ning ei soovinud alusetu tagastusnõude esitamist. Kaebaja tegevus ei olnud suunatud maksupettuse toimepanemisele ja tema tegevuses puudus soov õigusvastase tagajärje saabumiseks. Kaebaja tegutses heas usus ning parima äranägemise järgi. 2

1. Olukorras, kus maksuhaldur ei ole tuvastatud S OÜ tahtlust, ei saa S OÜ tegevust otseselt üle kanda ka juhatuse liikmele. Vastustaja ei ole vastutusmenetluse käigus põhistanud kaebuse esitaja soovi õigusvastase tagajärje saabumise osas, teadlikkust kaebuse esitaja tegevuse õigusvastasusest ning muid subjektiivseid asjaolusid, mille põhjal oleks tõendatud kaebuse esitaja tahtlus. Kuna kaebaja tegevuses esinesid maksimaalselt raskele hooletusele viitavad asjaolud on vastutusotsuse tegemine aegunud.
2. Täiendavas 26.05.2016 (tl 142-145) seisukohas leiab kaebaja, et maksuseaduse rikkumine ei loo automaatset alust juhatuse liikmelt äriühingu maksuvõla sissenõudmiseks. Kaebaja oli äriühingu ainus juhatuse liige ja osales tehingus, kuid see ei ole asjaoluks, mille põhjal saaks teha järelduse, et käibedeklaratsioonis on valeandmeid esitatud teadlikult. Tahtlusele on omane isiku teadlikkus käitumise õigusvastasusest, tagajärje soovimine ja teised subjektiivsed tunnused. Kaebaja aga ei olnud teadlik käibemaksuseaduse vastavast sättest ja ka võlaõigusseaduse §-des 180-183 toodud ettevõtte ülemineku regulatsioonist. Kaebaja möönab, et jättis järgimata vajaliku hoole ning ei analüüsinud tehinguga kaasnevaid maksunduslikke ja raamatupidamislikke nüansse, kuid kindlasti ei olnud ta teadlik oma tegevuse õigusvastasusest. Samuti ei ole soovitud õigusvastast tagajärge. Kaebaja jääb oma seisukoha juurde, et vastutusotsuse tegemine on aegunud. Tegemist oli raske hooletusega ning 3aastane aegumistähtaeg sai täis 20.05.
3. VASTUSTAJA SEISUKOHT
4. Maksu- ja Tolliamet leiab, et vastutusotsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus.
5. Vaidlus puudub selle üle, et OÜ-l S on maksuotsusest tulenev maksuvõlg. Vastustaja leiab, et vastutusotsuse andmise eeldused olid täidetud. Maksuhaldur on analüüsitud OÜ S juhatuse liikme K. K tegevust äriühingu juhtimisel ning tuvastanud, et kõik juhatuse liikme vastutuse eeldused on täidetud. Vaidlus puudub ka selles, et K. K oli OÜ S ainus vastutav seaduslik esindaja maksustamisperioodil, mida maksukontroll hõlmas. Sellises olukorras seaduslik esindaja mitte üksnes ei taga esindatava kohustuste nõuetekohast täitmist, vaid täidab neid kohustusi ise. Seega on K. K isikuks, kes OÜ S maksustamisperioodil aprill 2011 tekkinud maksuvõla eest vastutab. Maksuhaldur edastas AS-ile SEB Pank 29.10.2012 korralduse nr 13-2.7/188577 OÜ S arvelduskonto arestimiseks ja rahaliste vahendite ülekandmiseks maksuhaldurile summas 35 348 eurot ja 08 senti. Seisuga 30.10.2012 oli arvelduskonto saldo 0.00 eurot. E-kinnistusraamatu, ehitisregistri andmebaasi ja Maanteeameti poolt hallatava liiklusregistri andmebaasi päringute kohaselt puudub OÜ-l S registervara. Maksuhaldur on tuvastanud kaebaja süü OÜ S maksuvõla tekkimises tahtluse vormis, leides, et kaebaja oli teadlik, et OÜ Rema 1000 Viljandi ja OÜ S vahel vormistatud tehingu näol oli tegemist ettevõtte üleminekuga. Isegi juhul kui kaebaja ei teadnud konkreetset käibemaksuseaduse paragrahvi, siis tuleb tema käitumine kvalifitseerida tahtliku tegevusetusena, millisel juhul on süü vormiks tahtlus ning tegemist ei ole hooletusega. Kaebaja põhjendust, et tema puhul ei ole tegemist õigusteadmistega isikuga ning seetõttu ei olnud ta teadlik ettevõtte ülemineku regulatsioonist, ei saa lugeda mõistlikuks põhjenduseks nagu ka seda, et käibemaksuseaduse § 4 lg 2 p 1 ei ole säte, mis kuuluks käibemaksuseaduse standardse baasteadmise alla. KMS § 4 lg 2 p 1 puhul on tegemist ühe olulisema paragrahviga käibemaksuseaduses, mida üks käibemaksukohustuslasena registreeritud maksumaksja teadma peab.
6. Maksuhaldur on vastutusotsuses põhjendanud ja analüüsinud OÜ S maksuvõla tekkimist. Tahtluse osas tugineb vastutusotsus nii OÜ S maksumenetluses kui ka vastutusmenetluses tuvastatud asjaoludel. Samas ei ole aga juriidilisest isikust maksukohustuslase tahtlus ning sama isiku seadusliku esindaja tahtlus siiski üheselt samastatav, kuivõrd seadusliku esindaja tahtluse tuvastamisel lähtutakse võlaõigusseaduse § 104 lg-s 5 sätestatust. Seadusliku esindaja tahtlus on seega teadlikkus käitumise 3 õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine. Tahtlust ei saa olla siis, kui teo tahtlikult põhjustanud isik ei saanud aru oma teo õigusvastasusest.

§ 40

lg-s 1 nimetatud tahtluse puhul peab seaduslik esindaja mõistma, et ta rikub sama seaduse §-s 8 nimetatud kohustusi. Vastutusotsuse kohaselt on kaebaja rikkunud tahtlikult juhatuse liikme kohustust tagada juriidilise isiku seadusest tulenevate kohustuste täitmine, st kaebaja teadmisel on toimunud käibedeklaratsioonides alusetu sisendkäibemaksu deklareerimine OÜ-ga Rema 1000 Viljandi tehtud tehingult. Kaebajal OÜ S juhatuse liikmena oli seadusest tulenev kohustus tagada juriidilise isiku seadusest tulenevate kohustuste täitmine. OÜ S täitmata jäänud käibemaksukohustus on ebaõige maksuarvestuse ja alusetu sisendkäibemaksu deklareerimise tagajärg. Maksuarvestuse ja deklareerimiskohustuse seaduslikkuse eest oli vastutav kaebaja OÜ S juhatuse liikmena. Kaebaja oli teadlik, et OÜ-ga Rema 1000 Viljandi tehtud tehingu alusel sisendkäibemaksu deklareerimiseks seadusest tulenevalt alust ei olnud. Seega tuleb asuda seisukohale, et teadvalt ebaõigete andmete deklareerimisega soovis kaebaja sellega kaasneva õigusvastase tagajärje saabumist. Sellise tegevuse eesmärgiks oli sisendkäibemaksu deklareerimise õigusest mulje loomine (OÜ S varaline kasu) olukorras, kus asjaolud selleks õigust ei andnud. Seega kohaldub 5-aastane aegumistähtaeg. 15. Täiendavas 13.06.2016 arvamuses (tl 152-154) märgib vastustaja, et K.K, kui S OÜ juhatuse liikme suhtes on maksuhaldur sisustanud vastutusotsuses tahtlust läbi selle, et K. K oli S OÜ ja OÜ Rema 1000 Viljandi vahelise ostu-müügitehingu toimumise ajal ainuke S OÜ juhatuse liige ning on läbi viinud tehingu koos oma abikaasa U. V, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et tehingu tegemine oli K.K kontrolli all. Kuna nii K. K kui U. V kirjeldavad oma vastustes maksuhalduri küsimustele konkreetselt OÜ-lt Rema 1000 Viljandi ettevõtte ülevõtmist ja sellele suunatud tegevust, muuhulgas asutatigi S OÜ OÜ-lt Rema 1000 Viljandilt ettevõtte (kaupluse koos selle vara ning kauplusega seotud lepingute, kohustuste ja personali) ülevõtmiseks, siis ei saa kuidagi pidada eluliselt usutavaks väidet, et ta ei olnud teadlik ettevõtte ülemineku regulatsioonist ning käsitles toimunut kui tavalist ostumüügitehingut. Nii K.Kel kui U. Vel oli juba enne S OÜ asutamist pikaajaline ettevõtluskogemus, äriregistri andmetel oli K. K eelnevalt olnud juhatuse liikmeks kahes äriühingus ning U. V üheksas äriühingus. Seega pidid neil olema piisavad teadmised ja kogemused, et osaleda äriühingute juhtimises. Seejuures tehingu vormistamisel OÜ-ga Rema 1000 Viljandi oli S OÜ-d nõustanud ka Rüütli Advokaadibüroo OÜ vandeadvokaat Vahur Krinal. Väite ettevõtte ülemineku regulatsiooni mittetundmise ning sellega seoses tahtluse puudumise kohta esitas kaebaja esmakordselt alles vaides, olgugi et juba vastutusotsuse projektist pidi K.Kele teada olema, et maksuhaldur heidab talle ette just

§ 8lg-s 1 sätestatud kohustuste tahtlikku rikkumist.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Maksu- ja Tolliameti 13.01.2015 vastutusotsust nr 137/310-8, mis on koostatud lähtuvalt maksukorralduse seaduse § 8 lõikest 1, § 40 lõikest 1 ja § 96 lõikest 1 K.Kele kui maksuvõlgnikust osaühingu S endisele juhatuse liikmele.
2. Vaidlustatud haldusaktiga kohustati K.Kt tasuma OÜ S maksuvõlga summas 35 348 eurot ja 08 senti.

§ 96

lõikes 1 on sätestatud, et maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest, teeb maksuhaldur vastutusotsuse. Nähtuvalt vaidlustatud haldusakti punktist 1, milles on viidatud äriregistri andmetele, täitis K.K osaühingu S juhatuse liikme kohustusi ajavahemikul 04.04.2011 kuni 13.06.2011, milles ei ole ka vaidlust. Vastutusotsusega kohustati kaebajat kui OÜ S endist juhatuse liiget tasuma eelnimetatud osaühingule Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 17.08.2012 maksuotsusega nr 12.2-3/2459-11 tasumiseks määratud käibemaksu summas 35 348 eurot ja 08 senti. Eelnimetatud käibemaksukohustus seostus 2011. aasta aprillikuu maksuarvestusega. Vaidlustatud haldusakti punktist 1 ilmneb veel, et seisuga 13.01.2015 oli OÜ S maksuvõlg koos intressivõlaga 4 85 321 eurot ja 85 senti, kuid kaebajalt nõutakse vastutusotsusega üksnes selle käibemaksusumma tasumist, mis määrati kindlaks Lõuna maksu- ja tollikeskuse 17.08.2012 maksuotsusega nr 12.23/2459-11 ja mis puudutab nimelt seda perioodi kui K. K oli OÜ S juhatuse liige. Maksuhaldur on asunud seisukohale, et K.K tegevuse ja osaühingule S maksuotsusega nr 12.2-3/2459-11 määratud maksusumma tasumata jätmise tulemusel tekkinud maksuvõla vahel oli otsene põhjuslik seos ja et maksuseadustes toodud kohustuste eiramise tulemusena on kaebaja tahtlikult rikkunud oma maksukorralduse seaduse § 8 lõikes 1 sätestatud kohustust.

§ 40

lg 1 kohaselt vastutab seaduslik esindaja, tegevjuht või vara valitseja tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega siis, kui ta rikub paragrahvis 8 nimetatud kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest.

§ 8

lg 1 sätestab, et juriidilise isiku seaduslik esindaja on kohustatud tagama esindatava maksukorralduse seadusest ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise ja et rahalised kohustused täidetakse esindatava vara arvel. Maksuhalduri hinnangul on kaebaja Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 17.08.2012 maksuotsusega nr 12.2-3/2459-11 osaühingule S määratud maksusumma tasumise eest vastutav solidaarselt eelnimetatud osaühinguga.

1. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 17.08.2012 maksuotsusega nr 12.2-3/2459-11, mis on haldusasja materjalide juurde ka esitatud (tl 11-14) vähendati osaühingu S sisendkäibemaksu
2. aasta aprillikuu maksustamisperioodil summas 35 348 eurot ja 08 senti ning määrati sama summa ühtlasi ka 30 kalendripäeva jooksul tasumiseks. Nimetatud summa kajastubki vastutusotsuse kaheteistkümnendal leheküljel olevas tabelis. Nähtuvalt 17.08.2012 maksuotsusest nr 12.2-3/2459-11 ei aktsepteerinud maksuhaldur sisendkäibemaksu deklareerimist seonduvalt 15.04.2011 ostumüügilepingus nr 1-11 märgitud kauba soetamisega OÜ-lt Rema 1000 Viljandi, sest vastustaja hinnangul oli kaupluse ostu puhul tegemist siiski ettevõtte üleandmisega VÕS § 180 tähenduses. Tulenevalt käibemaksuseaduse § 4 lg 2 punktist 1 ei saanud sel juhul ka käivet tekkida ning osaühingul S ei olnud õigust sisendkäibemaksuna deklareeritud summat tagasi saada.
3. Mis puutub OÜ S ja OÜ Rema 1000 Viljandi vahelisse tehingusse ning selle pinnalt kindlaks määratud maksukohustuse olemasolusse, siis selles ei ole enam vaidlust. Nähtuvalt haldusasja materjalist ei ole Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 17.08.2012 maksuotsust nr 12.23/2459-11 vaidlustatud, mis tähendab seda, et kindlaks määratud maksukohustus oleks tulnud täita 30 kalendripäeva jooksul. Siinkohal peab kohus vajalikuks märkida, et eelnimetatud maksuotsuses toodud põhjendustega selle kohta, et tegemist oli ettevõtte üleandmisega, võib nõustuda ning lähtuvalt HKMS § 165 lõikest 2 ei ole vaja seda täiendavalt motiveerida. Kaebuses tegelikult ei olegi vaidlustatud seda, et tegemist oli ettevõtte üleminekuga, kuid K. K väitel ei osanud ta nimetatud asjaolu õigesti hinnata ja ei ole ka selles osas tahtlikult tegutsenud. Ühtlasi tähendab see seda, et vastutusotsuse koostamise faktiline alus oli olemas. Lähtuvalt eeltoodust tuleb kontrollida ja hinnata kas vastutusotsuse koostamise eeldused olid ka muus osas täidetud.
4. K. K on pidanud ebamõistlikuks olukorda, kus juhatuse liikme vastutus säilib veel nii pika perioodi möödumise järgselt arvestatuna maksukohustuse tekkimisest ja et seetõttu on vastutusotsuse tegemine ka aegunud. Maksukorralduse seaduse § 96 lg 5 esimese lause kohaselt võis teha maksusumma tasumiseks kohustava vastutusotsuse maksusumma määramise aegumistähtaja (§ 98) jooksul kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.

§ 98lg-s 1 on sätestatud, et maksusumma määramise aegumistähtaeg on kolm aastat.

Maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg viis aastat. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Antud juhul kontrolliti OÜ S käibemaksu arvestamise ja tasumise õigsust

1. aasta aprillikuud puudutaval maksustamisperioodil. Vastustaja asus seisukohale, et kaebaja tegevus oli tahtlik ning viie aastase piirtähtaja kontekstis vastutusotsuse koostamine aegunud ei olnud. Kaebaja omakorda on seisukohal, et vastavat tegevust ei saanud tahtlikuks lugeda. Kaebaja põhiväide seonduvalt aegumisega 5 taandub tegelikult sellele, et olenemata maksuhalduri hinnangust OÜ S ja OÜ Rema 1000 Viljandi vahelisele tehingule
2. aasta aprillis, mille raames omandati kaupluse „Spar Ekspress“ kaubad ning võeti üle kohustused ja mille puhul oli sisuliselt tegemist ettevõtte üleandmisega, ei olnud ta kõikidest aspektidest vajalikus ulatuses teadlik ja ei soovinud käibedeklaratsioonides valeandmeid esitada, mistõttu oli tegemist äärmisel juhul hooletusega, aga mitte tahtlusega. Tulenevalt maksukorralduse seaduse § 40 lõikest 1 eeldab juhatuse liikme solidaarne vastutus süülist tegevust, mis peab väljenduma tahtluse või raske hooletuse vormis. Maksuhaldur asus vastutusotsuse koostamise käigus seisukohale, et juhatuse liikme kohustusi oli rikutud ja et tegemist oli nimelt tahtliku tegevusega. Lähtuvalt eeltoodust tuleb menetlusosaliste väiteid hinnata ja seda eelkõige osas, mis seostub kaebaja teadlikkusega sellest, et OÜ S ja OÜ Rema 1000 Viljandi vahelise tehingu puhul oli tegemist ettevõtte üleminekuga, mille puhul ei saanud käivet tekkida ja mis tähendab seda, et sisendkäibemaksu deklareerimine pidi olema tahtlik ning selle tagasisaamine ühtlasi alusetu.
3. Maksuhaldur asus seisukohale, et tegemist oli tahtliku tegevusega tagastatava käibemaksu arvelt rikastumise- ning vastava maksueelise saavutamise eesmärgil. Vastavad põhjendused on esitatud vastutusotsuse punktis 5, kusjuures tahtluse tuvastamisega seondub eelkõige 24.03.2015 vaideotsuse (tl 23-27) punktis 16 esitatud põhjendustega täiendatud vastutusotsuse alapunkt 5.
4. Maksuhalduri vastavasisuliste seisukohtadega ja hinnangutega asjakohastele tõenditele tuleb nõustuda. Seejuures tugineb kohus ka halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lõikele 2 ning seda kõike enam detailselt üle ei korda, sest kaebus jääb rahuldamata. Olulisemate aspektidena võib siinkohal kokkuvõtlikult välja tuua vastutusotsuse kümnendal leheküljel kajastatu, mille kohaselt võeti OÜ Rema 1000 Viljandi õigused ja kohustused praktiliselt tervikuna üle, kaebaja ning OÜ Rema 1000 Viljandi töötajate vaheliste töölepingute kohaselt pidid viimased jätkama tööd OÜ-s S, ostu-müügilepingu nr 1-11 alusel toimunud tehingu eest tasuti vaid osaliselt (umbes kolmandik), kusjuures ülejäänud summa tasumise kohta ei osatud vastata (sellekohased vastused küsimustele – tl 114, 127 ja 130) ning tehingu teise osapoole juhatuse liige oli K. K ja U. Ve tuttav. Viide tutvusele või muud vähemtähtsad aspektid ei pruugi eraldivõetuna tahtluse tuvastamiseks ja vastutusotsuse koostamiseks veel piisavaks osutuda, kuid antud juhul on maksuhaldur lähtunud kogu taustsituatsioonist ning asjaoludest nende kogumis. Sellest tegi maksuhaldur põhjendatud järelduse, et arve vormistati tagastusnõude tekitamise eesmärgil. Kaebaja väited ebapiisavastest teadmistest ja pelgalt hooletuse tasandist jäävad selles kontekstis suhteliselt paljasõnalisteks ning vastustaja seisukohta ümber ei lükka. Maksuhaldur on vaideotsuses ja 13.06.2016 arvamuses märkinud seoses eelnimetatuga, et nii K.Kel kui U. Vel oli juba enne S OÜ asutamist pikaajaline ettevõtluskogemus ja et äriregistri andmetel oli K. K eelnevalt olnud juhatuse liikmeks kahes äriühingus ning U. V üheksas äriühingus. Muid asjaolusid kõrvale jättes ei saaks taolisest kogemusest seonduvalt sisendkäibemaksu ebaõige deklareerimisega veel tahtlikku tegevust tuletada, kuid kokkuvõttes on ka see maksuhalduri positsiooni kasuks tõlgendatav aspekt. Lähtuvalt eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et tegemist oli rahaliste kohustuste tahtliku rikkumisega, mis tähendab seda, et vastutusotsuse koostamise see eeldus oli samuti täidetud.
5. Maksukorralduse seaduse § 96 lõike 5 teise lausega sätestati, et eelnimetatud seaduse §-des 38-40 nimetatud isikutele võib teha vastutusotsuse alles pärast seda, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist sama seaduse § 130 lõike 1 punktis 3 sätestatud viisil ning selle tulemusel ei õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda või kui maksumaksjale või maksu kinnipidajale on välja kuulutatud pankrot.

§ 130

lg 1 p 3 kohaselt võis aga maksuhaldur alustada võla sundkorras sissenõudmist kui kohustatud isik ei olnud oma rahalist kohustust maksuhalduri haldusaktis määratud tähtaja jooksul täitnud ning maksuhalduril oli õigus pöörata sissenõue rahalistele õigustele maksukorralduse seadusega ja täitemenetlust reguleerivate õigusaktidega sätestatud korras. Arvestades asjaolu, et OÜ S ei täitnud Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 17.08.2012 maksuotsusest nr 12.2-3/2459-11 tulenevat maksukohustust, alustas maksuhaldur võla sissenõudmist. Vastutusotsuse punktis 3 on maksuhaldur kirjeldanud maksuvõla sissenõudmiseks tehtud toiminguid. 6 Sellest nähtub, et 21.08.2012 väljastati kõigepealt vastavad korraldused kaheksale krediidiasutusele, et selgitada, millistes krediidiasutustes on konto(d). Seejärel segus, et pangakonto oli avatud AS-s SEB Pank. 29.10.2012 tehti aktsiaseltsile SEB Pank korraldus OÜ S arvelduskonto arestimiseks ja rahaliste vahendite ülekandmiseks maksuhaldurile summas 35 348 eurot ja 08 senti, kuid arvelduskontol rahalisi vahendeid ei olnud. OÜ S maksevõimelisuse analüüsi käigus on vastavate päringute alusel veel selgunud, et eelnimetatud osaühingul ei ole ka taolist registrisse kantud vara mille arvelt maksuvõlgnevust katta. Maksuhaldur selgitas veel välja, et OÜ S on deklareerinud käivet kuni

1. aasta augustikuuni ja et alates 12.03.2013 on osaühing käibemaksukohustuslaste registrist ka kustutatud. Sellest lähtuvalt asus vastustaja seisukohale, et tegemist ei ole enam tegutseva äriühinguga, mistõttu ei ole ka võimalust maksuvõla edaspidiseks sissenõudmiseks majandustegevuse tulemusena tekkiva tulu arvelt. Nähtuvalt haldusasja materjalist ei saa antud juhul olla enam sisulist vaidlust selles, et alates sissenõudmise alustamisest ei õnnestunud vastustajal kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda. Lähtuvalt eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et 35 348 euro ja 08 sendi suuruse summa osas vastutusotsuse tegemise eelduste puudumist haldusasja materjalist ei ilmne, mis ühtlasi tähendab seda, et vaidlustatud haldusakti tühistamiseks ei ole alust.
2. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 01 juuni 2017 kohtuotsuse RESOLUTSIOON:
3. Keelduda koos apellatsioonkaebusega esitatud tõendi (Vahur Krinali 18.07.2016 seletuskiri) vastuvõtmisest ja tagastada see apellandile.
4. Jätta K.K apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.06.2016 otsus haldusasjas nr 3-15-1074 muutmata.
5. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda. Riigikohtu 20.11.2017 kohtumääruse RESOLUTSIOON: Jätta K.K kassatsioonkaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 219 lg 6 alusel menetlusse võtmata. Tasutud kautsjon arvata HKMS § 107 lg 4 alusel riigituludesse. 7