4-17-4157/11

KOHTUOTSUS Kohus Tartu Maakohus (Valga kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november 2017, Valga Väärteoasja number 4-17-4157 Kohtukoosseis kohtunik Erkki Hirsnik Istungisekretär Reelika Käis Väärteoasi Kalev Steinbergi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri
2. augusti 2017 otsusele väärteoasjas nr 2610,17,001815, millega karistati Kalev Steinbergi karistusseadustiku (KarS) § 278 lg 1 järgi 50 trahviühikulise (200 eurose) rahatrahviga Menetlusalune isik Kalev Steinberg. Isikukood 35411282749; elukoht XXX Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuur, esindaja Kagu politseijaoskonna Valga menetlusgrupi vanemkomissar Kaimar Karm Istungi toimumise aeg
3. oktoober 2017 RESOLUTSIOON Lõpetada väärteomenetluse seadustiku § 29 lg 1 p 1 alusel Kalev Steinbergi suhtes karistusseadustiku § 278 lg 1 järgi toimetatud väärteomenetlus. Edasikaebamise kord Otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kolmekümne päeva jooksul alates maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates
4. novembrist
5. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. PÕHIOSA
6. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 123 lg 2 sätestab, et maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus tuvastab kõigepealt faktilised asjaolud (I) ja annab neile seejärel õigusliku hinnangu (II). (I) Faktilised asjaolud 1
8. juulil 2017 oli Kalev Steinberg oma kodus XXX. Ta tarvitas alkoholi. Kuivõrd K. Steinberg hakkas end halvasti tundma ja et tal ei olnud enam kodus valuvaigisteid, mida ta aastaid tarvitanud oli, otsustas ta kutsuda endale kiirabi. Kell 20.02 helistas ta telefoninumbril 112 Häirekeskusesse ja ütles, et tal on halb olla, sest tal on rinnus valu. Häirekeskuse töötaja andis selle teate edasi kiirabisse ja mõne minuti pärast jõudis kiirabiekipaaž K. Steinbergi juurde. Kiirabitöötajad kontrollisid K. Steinbergi tervisenäitajaid ja jõudsid järeldusele, et K. Steinberg meditsiinilist abi ei vaja. Seejärel sõitsid meedikud K. Steinbergi juurest ära. Varsti pärast seda helistas K. Steinberg perearsti nõuandetelefonile
9. Sellele kõnele vastanud inimese jutust sai K. Steinberg aru nii, et kui ta end endiselt kehvasti tunneb, peaks ta uuesti kiirabi välja kutsuma. Kell 20.45 helistaski end ikka halvasti tundnud K. Steinberg jälle Häirekeskusesse ja kurtis kõigepealt selle üle, et kiirabi teda ei aidanud, ja ütles seejärel, et ta soovib uuesti kiirabi, et tal on õhupuudus, et ta on alkoholi tarvitanud ja et tal on üle keha (sh jalgades ja kätes) krambivalud. Häirekeskuse töötaja andis K. Steinbergi väljakutse telefoni teel kiirabitöötajale edasi. Omavahel vesteldes leidsid Häirekeskuse töötaja ja kiirabitöötaja, et K. Steinbergi juurde tuleks saata ka politseipatrull, sest väljakutse tegija on purjus ega vaja kiirabi abi. Kiirabipatrull sõitis uuesti K. Steinbergi juurde ja jäi kohale jõudes ootama politseipatrulli. Kui viimane saabus, läksid politseinikud K. K. ja R. K. koos kiirabitöötajatega (kelle hulgas oli M. P.) K. Steinbergi majja sisse. Kiirabitöötajad kontrollisid uuesti K. Steinbergi tervisenäitajaid ja leidsid need jällegi korras olevat. K. K. aga mõõtis K. S. alkoholijoovet ja leidis selle olevat 1 mg/l kohta väljahingatavas õhus. Seejärel läksid kiirabitöötajad ja R. K. K. Steinbergi majast välja. K. K. jäi aga neist maha ja märkas, et K. Steinberg tõusis voodist üles, läks akna juurde, võttis telefoni kätte ja hakkas mingit numbrit valima. Seejärel nägi K. Steinberg K. K., ehmatas ja pani telefoni ära. K. Karlson pidas R. K. nõu ja politseinikud otsustasid K. Steinbergi kainenema toimetada, et viimane enam uuesti Häirekeskusesse helistada ei saaks. Nad kutsusid kohale veel ühe politseipatrulli ja paigutasid K. Steinbergi viimasena kohale jõudnud politseinike sõidukisse. Siis viidi K. Steinberg XXX politseijaoskonda.
10. Järgnevalt selgitab kohus, milliste tõendite najal ta ülal kirjeldatud sündmuse tuvastas. Sealjuures peatub ta kõigepealt asjaoludel, mille üle vaidlust ei ole (p 4) ning seejärel sellel, mille osas kohtumenetluse pooled ühel meelel ei ole (p-d 5–9).
11. Et K. Steinberg oli
12. juulil 2017 oma kodus, ilmneb nii tema enda, M. P., R. K. kui ka K. K. ütlustest. Selle, et menetlusalune isik tarvitas alkoholi, tuvastab kohus samuti K. Steinbergi enda, M. P., R. K. ja K. K. ütluste najal, aga ka indikaatorvahendi kasutamise protokolli põhjal. Et K. Steinberg on aastaid tarvitanud valuvaigisteid, ei ilmne muust tõendist kui K. Steinbergi ütlustest. Kohus aga leiab need ütlused olevat loogilised, sest K. Steinberg on enam kui 60aastane ja tal on ilmselgelt probleeme tervisega. Selle, et K. Steinberg helistas kiirabisse ja kurtis valu rinnus, saab tuvastada eelkõige telefonikõne salvestise, aga mõningal määral ka K. Steinbergi ütluste põhjal. Meedikute esimese kohal käiguga seotud sündmused tuvastab kohus M. P. ja K. Steinbergi öeldu najal. Et K. Steinberg helistas perearsti nõuandetelefonile, ei nähtu jällegi millestki muust kui K. Steinbergi ütlustest. Ka neis ütlustes ei ole kohtul alust kahelda, sest K. Steinberg on pidevalt perearstidega suhelnud ja ka M. P. ütluste kohaselt kõneles K. Steinberg talle perearstidest. Ka selle, et K. Steinberg sai nõuandetelefonile vastanud inimesest aru nii, et ta peaks uuesti kiirabi kutsuda, tuvastab kohus K. Steinbergi enda öeldu najal. Teise Häirekeskusesse tehtud kõne toimumise fakti ja selle kõne sisu tuvastab kohus eeskätt telefonikõne salvestise, aga osaliselt ka K. Steinbergi ütluste alusel. Häirekeskuse töötaja ja kiirabitöötaja omavaheline vestlus ilmneb kõnesalvestiselt. Et kiirabibrigaad jäi pärast teist korda K. Steinbergi maja juurde sõitmist politseinikke ootama, tuvastab kohus M. P. ütluste 2 põhjal. Nii K. Steinbergi, M. P., R. Kuuse kui ka K. Karlsoni ütlused viitavad kiirabitöötajate ja politseinike K. Steinbergi majja sisenemisele ning seal majas tehtud tervise- ja joobemõõtmistele. Ka selle, et politseinikud viisid K. Steinbergi endaga kaasa, tuvastab kohus K. Steinbergi enda, M. P., R. K. ja K. K. ütluste põhjal.
13. Eeskätt (või pigem: ainult) on pooled faktiliste asjaolude osas eri meelt selles, kas K. Steinbergil oli telefonikõnede ajal valus või mitte: menetlusalune isik väidab, et oli, kohtuväline menetleja on aga teisel seisukohal ja leiab, et K. Steinberg valetas valu tundmise osas (simuleeris).
14. Mõningad asjaolud viitavad tõesti simuleerimisele. Kõigepealt olgu viidatud K. K. ütlustele, kes nägi, et K. Steinberg tõusis pärast meedikute ja politseinike lahkumist tema toast voodist püsti, läks akna juurde, vaatas välja ja võttis telefoni. Niisamuti on siin asjakohane see, et R. K. sõnul viskas K. Steinberg end kunagi kaua aega tagasi pärast Häirekeskusesse helistamist politseinike lähenemist märgates pikali ja hakkas piiluma, mida politseinikud teevad. Ka võib simuleerimisele viidata see, et K. Steinberg kurtis kahe telefonikõne ajal erinevaid vaegusi: küll valu rinnus, küll õhupuudust, küll krambivalusid. Nimelt võib mitme erineva kaebuse esitamine tähendada seda, et tegelikult K. Steinbergil midagi häda ei olnud.
15. Mingi asjaolu tuvastamine eeldab aga enamat kui vaid mõningate viidete esinemist sellele asjaolule. VTMS §-st 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 7 lg-st 3 tulenevalt peab kohus olema vastava asjaolu esinemises täiesti kindel ehk kõik mõistlikud kahtlused sündmuste teistsuguse käigu osas peavad olema välistatud. Praegu see aga simuleerimise osas nii ei ole.
16. Kõigepealt tuleb silmas pidada seda, et valu on subjektiivne nähtus: seda on öelnud nii Riigikohus (RKKKo 3-1-1-60-10, p 16) kui ka kinnitas praeguse menetluse raames M. P. Seetõttu ei ole tihtipeale võimalik tõendada, et inimene, kes väidab endal valus olevat, tegelikult valu ei tunne. Tõsi, päris võimatu see ei ole: nt on mõeldav, et see inimene ise tunnistab hiljem kellelegi, et ta valetas valu tundmise kohta. Praegu midagi sellist aga ei olnud. Pelgalt käesoleva otsuse p-s 6 nimetatud tõendite põhjal ei saa tuvastada, et K. Steinberg telefonikõnede ajal valu ei tundunud. K. Steinbergi minemine voodist akna juurde ei tähenda tingimata seda, et tal ei olnud väljakutsete tegemise ajal valus. Esiteks leidis see akna juurde minek aset pärast telefonikõnesid. Teiseks aga ei tähenda liikuda suutmine ja kiirabi ning politseinike käitumise vastu huvi tundmine seda, et K. Steinbergil ei olnud (endiselt) valus: sellest saab järeldada üksnes tõsiasja, et K. Steinbergil ei olnud nii valus, et see valu oleks halvanud tema tegutsemise täielikult. Ka R. K. viidatud K. Steinbergi varasem käitumine ei tähenda seda, et menetlusalusel isikul praegu telefonikõnede tegemise ajal valus ei olnud. Esiteks leidsid praegune ja R. K. viidatud sündmus aset väga erinevatel aegadel, mistõttu ei saa K. Steinbergi poolt kunagi ammu toime pandu põhjal teha kuigivõrd järeldusi käesoleva menetluse esemeks oleva käitumise kohta. Teiseks aga saab R. K. varem nähtu osas öelda sama, mida kohus ütles juba eelnevalt: huvi tundmine kohale kutsutud riigi esindajate tegevuse vastu ei tähenda tingimata seda, et kutse aluseks olnud väited ei ole tõesed. Viimaks ei saa K. Steinbergi valetamist valu tundmise kohta välistada tõsikindlalt ka sellest tulenevalt, et ta viitas mitmele erinevale valu koldele. Kohus kordab veelkord, et valu on subjektiivne nähtus. On võimalik, et see avaldub erinevatel aegadel erinevates kohtades. Eriti tõenäoline on see juhul, kui inimene on aastaid valuvaigisteid tarvitanud ja on valu tundmise väitmise ajal purjus, nagu K. Steinbergi puhul oligi. Nimelt viitab pikaaegne valuvaigistite võtmine sellele, et valul ei ole mingit konkreetset kollet (nagu nt hambavalu puhul katkine hammas või luumurru korral vigastada saanud koed), mistõttu võib valu väljenduda erinevates paikades. Alkohol on aga meelemürk, mis võib inimese arusaamist reaalsusest hägustada. Muu hulgas võib ta jätta inimesele mulje, et tal valutavad erinevad kohad 3 – eriti kui inimene on aastaid koos valudega elanud ja tunneb taas kusagil kasvõi mõningastki valu.
17. Eeltoodu tähendab seda, et ei saa välistada, et K. Steinberg tundis mõlemal korral Häirekeskusesse helistades valu, nagu ta Häirekeskuse töötajale ütleski.
18. Tõsi, ülal kirjeldatud sündmuse tuvastamine võib olla välistatud menetluslike takistuste tõttu. Selliseks takistuseks võib osutuda väärteoprotokollis olev teokirjeldus.
19. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et VTMS § 87 kohaselt määrab väärteoasja arutamise piirid väärteoprotokollis sisalduv teokirjeldus. Viimasega on seotud ka väärteoasja arutav kohus. Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse (vt nt RKKKo 3-1-1-9-08, p 14; RKKKo 3-1-1-45-11, p 9 ja RKKKo 3-1-1-5-15, p 6). Seetõttu on primaarne tuua kohtu ette faktilised asjaolud ehk kirjeldus sellest, mis millalgi minevikus aset leidis. Selle sündmuse õiguslik kvalifikatsioon on vähemoluline, sest sellega saab kohus ise hakkama. Niisugune lähenemine on välja loetav ka kõrgeima kohtu juba ülal viidatud otsusest nr 3-1-1-5-
20. Ka on Riigikohus märkinud otsesõnu, et teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o toimunud sündmuse asjaolude kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist (RKKKo 3-1-1-9-08, p 14 ja RKKKo 3-1-1-45-11, p 9).
21. On kaheldav, kas praegu väärteoprotokollis olev teokirjeldus käesoleva otsuse eelmises punktis nimetatud nõuetele vastab. Teokirjeldus on järgmine: „[K. Steinberg] [t]egi Lõuna Häirekeskusele teadvalt vale väljakutse, teatades, et temal on vaja kiirabi meditsiinilist abi, kuigi reaalselt kiirabi abi ei vajanud. Oma tegevusega põhjustas kiirabi mittevajalikud väljasõidud“. Sellest kirjeldusest ei ilmne seda, millega K. Steinberg kiirabi vajadust põhjendas: nimelt valu rinnus (esimene väljakutse) ja õhupuudus ning krambivalud (teine väljakutse). Just need olid faktilised asjaolud, mis on praegusel juhul sündmusele juriidilise hinnangu andmiseks olulised (vt all). Samas ei saa eitada, et K. Steinberg siiski ütles otsesõnu ka seda, et ta soovib kiirabi – nagu teokirjelduses märgitaksegi. Seetõttu ei saa teokirjeldust ka automaatselt sobimatuks pidada. Kuivõrd aga kohtu hinnangul ei täida (tegelikult) aset leidnud sündmus niikuinii väärteokoosseisu (vt all), ei pea kohus vajalikuks võtta seisukohta, kas teokirjeldus seadusest tulenevatele nõuetele vastab või mitte. (II) Õiguslik hinnang
22. K. Steinbergile heidetakse ette KarS § 278 lg 1 järgse teo toime panemist. See norm näeb ette vastutuse päästeameti, politsei, kiirabi või muude eritalituste teadvalt vale väljakutse või väljasõidu põhjustamise eest.
23. Kohus analüüsib kõigepealt K. Steinbergi käitumise objektiivset koosseisu.
24. KarS § 278 lg 1 sisaldab kahte alternatiivi: vale väljakutset ja vale väljasõidu põhjustamist. Kohus leiab, et olukorras, kus eritalituse väljakutse toob endaga kaasa eritalituse väljasõidu, tuleb kõne alla teo toimepanija vastutus KarS § 278 lg 1 alt 2 järgi, täpsemalt väljasõidu 4 põhjustamise eest vale väljakutsega. Sellisel juhul on teo ebaõigus suurem kui pelga valeväljakutse tegemise puhul: valeväljakutse toob endaga kaasa tarbetu ressursiraiskamise väljasõidu näol. Nii K. Steinbergi esimesele kui ka teisele telefonikõnele järgnes kiirabi väljasõit ehk K. Steinbergi puhul tuleb kõne alla vale väljakutsega kiirabi väljasõidu põhjustamise alternatiiv.
25. Et kiirabi sõitis pärast mõlemat telefonikõnet välja ja seda just telefonikõnede tõttu, saab öelda, et K. Steinberg põhjustas kiirabi väljasõidu KarS § 278 lg 1 tähenduses. Analüüsida tuleb aga seda, kas selle väljasõidu tinginud väljakutse oli viidatud karistusnormi mõttes vale.
26. Valeks saab väljakutset pidada siis, kui selles viidatakse asjaoludele, mis ei ole tõesed.
27. See tähendab esiteks seda, et valeks väljakutseks ei saa pidada hädaabinumbril tehtud telefonikõnet, kus igavuse käes vaevlev helistaja ütleb, et tal on igav ja ta soovib sellepärast kiirabi. Seda seetõttu, et sellisel juhul ei ütle helistaja midagi sellist, mis ei vasta tõele: tal on ka tegelikult igav ning soov, et tema juurde saadetaks kiirabi. Küll aga tuleks ebatõese info esitamist jaatada siis, kui n-ö nalja teha sooviv inimene helistab hädaabinumbril ja ütleb, et tal on meel kurb ja ta soovib seetõttu kiirabi: vale on nimelt väide, et helistajal on kurb olla. Saksamaal leitakse siiski, et olukordades, kus on ilmselge, et abi ei vajata (nt teeb keegi nalja ja sellest on ka selgelt aru saada), ei saa isikut vastava karistusnormi järgi karistada (Kretschmer – Kindhäuser/Neumann/Paeffgen zum Strafgesetzbuch,
28. Auflage 2017, § 145/9). Ka leitakse Saksamaal seda, et koosseisupärasest teost saab rääkida üksnes siis, kui see on vähemalt abstraktselt sobilik mingisuguse päästeabinõu tarvitusele võtmiseks (Kretschmer – Kindhäuser/Neumann/Paeffgen zum Strafgesetzbuch,
29. Auflage 2017, § 145/5, 10). Nii ei ole see ilmselge nalja puhul, on aga näiteks olukorras, kus keegi helistab ilma abivajaduseta (nt jällegi nalja tegemise eesmärgil) hädaabinumbril ega ütle ühtegi sõna, kuivõrd seeläbi antakse konkludentselt mõista, justkui vajaks keegi kusagil mingit abi (Sternberg-Lieben – Schönke/Schröder Strafgesetzbuch,
30. Auflage 2014, § 145/4).
31. Teiseks tähendab käesoleva otsuse p-s 17 öeldu seda, et oluline ei ole ka ei see, kas väljakutsele reageerinud kiirabi väidetavale abivajajale mingit abi osutada saab või mitte, ega ka see, kas väljakutse tegija saab aru, et kiirabi teda aidata ei saa või mitte (tõsi, viimane asjaolu saaks tulla kõne alla alles teo subjektiivse koosseisu analüüsimisel). Tähtis on üksnes see, kas väljakutse tegija esitab mingeid selliseid valeandmeid, mis võivad kaasa tuua kiirabi mõttetu väljasõidu.
32. Et praegu pole käesoleva otsuse p-des 6–9 märgitu tõttu võimalik tuvastada K. Steinbergi poolset valeväidete esitamist ei tema esimeses ega teises telefonikõnes Häirekeskusse, ei täitnud K. Steinbergi tegu KarS § 278 lg 1 objektiivset koosseisu, mistõttu tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.
33. Obiter dictum-korras märgib kohus viimaks järgmist. Kui seadusandja leiab, et karistama peaks ka niisugust inimest, kes kutsub tõeseid andmeid esitades välja eriteenistuse, ehkki teab, et viimane mingisugust abi osutada ei saa, tuleks selline tegevus karistatavaks kuulutada. Nt võiks ehk sellisel juhul koosseisutegu olla „kuritarvitamine“: sellisel puhul ei eeldaks isiku karistamine tingimata seda, et Häirekeskusele edastatav teave on vale. Siiski oleks niisuguse seadusemuudatuse põhiseaduspärasus ja mõistlikkus kaheldav. Esiteks võiks tekkida probleem seoses PS § 23 lg-s 1 sätestatud määratletuspõhimõttega, sest „kuritarvitamine“ võiks osutuda väga laia tegevuste ringi haaravaks terminiks. Teiseks aga võib ehk olla vajalik leppida paratamatusega, et mõningad inimesed kutsuvadki endale kiirabi märksa kiiremini kui teised 5 (kes võib-olla ekstreemjuhul pigem surevad ära (kas selle mõiste piltlikus tähenduses või sõna otseses mõttes) kui abi paluvad). Niisiis peab riik tahes-tahtmata kasutama mõningaid päästeressursse ka mittevajalikul moel ja karistusõiguse abil seda probleemi lahendada ei saa. /alla kirjutatud digitaalselt/ Erkki Hirsnik 6