← Eesti

4-16-6037/46

Obsah (4)§ 223§ 236§ 169§ 14

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 223lg 1 järgi.

  1. Muus osas, sh menetlusalusele isikule karistuste mõistmises, jätta maakohtu otsus muutmata.
  2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
  3. Mõista Eesti Vabariigilt Carl-Martin Lee kasuks välja 162 (ükssada kuuskümmend kaks) eurot, sealhulgas käibemaks 27 (kakskümmend seitse) eurot, valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kohtuvälise menetleja otsus
  4. Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri
  5. juuli
  6. a otsusega karistati Carl-Martin Leed liiklusseaduse (

) § 223 lg 1 alusel 80 trahviühiku (320 euro) suuruse rahatrahviga ja

§ 236lg 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks.

Menetlusalust isikut karistati järgmise käitumise eest. 4-16-6037

  2. mail 2016 kella 06.30 paiku viibis C-M. Lee Lääne-Viru maakonnas Sõmeru vallas Sõmeru alevikus Xxxxxxxx XX asuva maja ees sõiduautos, kus istus juhi kohal. Töötava mootoriga sõiduki automaatkäigukastil oli sisse lülitatud tagurpidikäik. Menetlusalune isik hoidis jalga piduripedaalil, kuid jäi magama. Tema jalg vajus piduripedaalilt ära, sõiduk hakkas tagurpidi liikuma ja veeres otsa teisele pargitud sõidukile. Seega põhjustas C-M. Lee liiklusõnnetuse, mille tõttu sai varalist kahju M. V. Pärast liiklusõnnetuse toimumist lahkus menetlusalune isik politseile teatamata sündmuskohalt, kuigi talle ei olnud varalise kahju saaja teada. Kirjeldatud käitumisega rikkus ta

§ 169lg 5 ja § 14 lg 2 nõudeid.

Kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale

  1. Viru Maakohtule esitatud kaebuses taotles C-M. Lee kaitsja vandeadvokaadi abi Silver Reinsaar kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel. Alternatiivselt taotles kaitsja väärtegude eest ühe karistuse mõistmist karistusseadustiku (KarS) § 63 lg 1 järgi. Maakohtu otsus
  2. Viru Maakohtu
  3. mai
  4. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus C-M. Leele määratud karistuste osas. Maakohus tunnistas menetlusaluse isiku süüdi

§ 236lg 1 järgi ja karistas teda 70 trahviühiku (280 euro) suuruse rahatrahviga. Samuti tunnistati C-M. Lee süüdi Kar

S § 223 lg 1 järgi ja teda karistati 60 trahviühiku (240 euro) suuruse rahatrahviga. KarS § 66 lg-te 1 ja 3 alusel määrati, et mõistetud karistus tuleb tasuda osade kaupa. C-M. Lee menetluskulud jäeti tema enda kanda ja kaebus rahuldati osaliselt. 5. Maakohus tuvastas, et menetlusalune isik pani toime koosseisupärased, õigusvastased ja süülised teod. Kaitsjaga ei saa nõustuda selles, et C-M. Lee karistamine

§ 236lg 1 järgi on välistatud enese mittesüüstamise privileegist tulenevalt.

Enese mittesüüstamise privileegi saab sisustada nt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 34 lg 1 p-s 1 sätestatud kahtlustatava ja süüdistatava õigusega keelduda ütluste, sh ka ennast süüstavate ütluste andmisest. Nimetatud õigus kujutab endast seadusega antud võimalust valida sobiv kaitsetaktika, kuna keegi ei pea kaasa aitama enda süü tõendamisele. Osutatud põhimõtet saaks kohaldada, kui liiklusõnnetuses osalenud menetlusalune isik oleks teatanud nõuetekohaselt liiklusõnnetuse toimumisest ja keeldunud seejärel ütluste andmisest. Sellist olukorda praegusel juhul ei tekkinud ja väärteomenetluse lõpetamiseks puudub alus. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon 6. Viru Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni C-M. Lee kaitsja vandeadvokaadi abi S. Reinsaar, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist menetlusaluse isiku süüditunnistamises ja karistamises KarS § 223 lg 1 järgi ning selle teo kvalifitseerimist

§ 223lg 1 järgi.

Samuti taotleb kassaator väärteomenetluse lõpetamist

§ 236lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo osas, märkides kokkuvõtlikult järgmist. 2

(7)2 4-16-6037 7. Maakohus leidis otsuse põhiosas, et C-M. Lee pani toime

§ 223lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kohtuotsuse resolutiivosa kohaselt tunnistati menetlusalune isik süüdi Kar

S § 223 lg 1 alusel. Selle vea saab kõrvaldada VTMS § 174 p-s 8 märgitud lahendi tegemisega.

  1. Enese mittesüüstamise privileeg peab tagama, et riik tõendab süüdistust iseseisvalt, s.t süüdistatava abita. Riigivõim ei saa isikult oodata mis tahes tema tahtega vastuolus olevat abi kuriteo tõendamisel. See põhimõte hõlmab ütluste andmise kõrval ka dokumentide nõudmist, järelevalvekohustuse täitmist, valetõendite esitamist jmt.
  2. Menetlusaluse isiku vastutus

§ 236

lg 1 järgi sõltub sellest, kas temalt nõutud teave, mille avaldamata jätmise eest teda karistati, viitab tema poolt toime pandud süüteole. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi konventsioon) art 6 lg-st 1 tulenevalt ei saa

§ 223

lg 1 järgi vastutava liiklusõnnetuse põhjustaja puhul liiklusõnnetusest teatamine olla kohustuslik. Kindlasti ei tule vastutus kõne alla, kui teatamata jätmisega ei kahjustata muid eraldiseisvaid õigushüvesid. Ka KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul ei karistata süüdistatavat eraldi sündmuskohalt lahkumise eest. 10. Tegemist ei ole

§ 236

lg 1 nn tühjaks tõlgendamisega, sest liiklusõnnetuses võib osaleda juht, kelle tegevus pole õnnetuse toimumisega põhjuslikus seoses. Sellised isikud vastutavad liiklusõnnetusest teatamata jätmise ja sündmuskohalt lahkumise eest

§ 236lg 1 või Kar

S § 124 järgi. Nendel põhjustel tuleks väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada sarnaselt kohtuasjaga nr 3-1-1-85-

  1. Kassatsioonivastus
  2. Kohtuväline menetleja kassatsioonivastust ei esitanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Kriminaalkolleegium võtab kõigepealt seisukoha kassaatori taotluse kohta, mis puudutab C-M. Lee süüditunnistamise seaduslikkust KarS § 223 lg 1 järgi (I). Järgnevalt käsitletakse küsimust, kas menetlusaluse isiku vastutuse

§ 236

lg-s 1 sätestatud väärteo eest saab välistada enese mittesüüstamise privileegile tuginevalt (II). Viimasena lahendab kolleegium taotluse valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks (III). I 13. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus menetlusalune isik mootorsõiduki juhina

§ 14

lg 2 nõudeid, tekitades liiklusõnnetuse põhjustamisega varalise kahju teise sõiduki omanikule. Kassatsioonis ei seata kahtluse alla maakohtu otsuse põhiosas sisalduvat järeldust, mille kohaselt on varalise kahjuga liiklusõnnetuse põhjustamine tõendatud ja kohtuväline menetleja on selle teo õigesti kvalifitseerinud

§ 223lg 1 järgi.

Põhjendatud on aga kassaatori etteheide, et maakohtu otsuse resolutiivosa kohaselt on C-M. Lee ekslikult süüdi tunnistatud KarS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritavas teos. Kohtuotsuse põhjenduste valguses on ilmne, et maakohus soovis menetlusaluse isiku süüdi tunnistada

§ 223

lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemises, kuid osutas kohtulahendi resolutiivosas tähelepanematusest ebaõige seaduse lühendile. KarS §-s 223 nähakse ette kriminaalvastutus teose ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti ebaseadusliku 3

(7)3 4-16-6037 üldsusele suunamise eest ning sellel süüteokoosseisul ei ole praeguse väärteomenetluse esemeks olevate tegudega vähimatki seost. 14. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et tuvastatud eksimuse saab kõrvaldada VTMS § 174 p-s 8 märgitud lahendi tegemisega. Riigikohtu lahend, millega tühistatakse maakohtu otsus C-M. Lee süüditunnistamises KarS § 223 lg 1 järgi ja tunnistatakse ta süüdi

§ 223

lg 1 järgi, kui seejuures jääb muutmata viimati osutatud sätte alusel mõistetud karistus, menetlusaluse isiku olukorda ei raskenda. II 15.

§ 236

lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo puhul ei ole vaidlust selle üle, et menetlusalune isik lahkus pärast liiklusõnnetust politseile teatamata sündmuskohalt, kuigi talle oli teadmata varalise kahju saaja. Kaitsja leiab, et C-M. Lee karistamise selle teo eest välistab põhiseaduse (PS) § 22 lg-st 3 ja konventsiooni artikli 6 lg-st 1 tulenev õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile. Kassaatori arvamuse kohaselt ei saa isikut karistada enda põhjustatud süüteost teatamata jätmise eest. Vastuseks sellele väitele märgib kriminaalkolleegium järgmist. 16.

§ 236

lg-s 1 nähakse ette liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi vastutus juhuks, mil isik on rikkunud liiklusõnnetusest politseile teatamise nõudeid, kui teatamine oli kohustuslik. Menetlusaluse isiku õiguslik tegutsemiskohustus tulenes

§ 169

lg-st 5, sest sõiduki juhina oli ta põhjustanud liiklusõnnetuse, millega kaasnes varaline kahju ja varalise kahju saaja ei olnud teada. Kassatsiooni lahendamiseks tuleb otsustada, kas kõnealuses normis ette nähtud teatamiskohustuse eiramist saab õigustada enese mittesüüstamise privileegiga.

  1. PS § 22 lg 3 sätestab, et kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et kõnealuse sätte mõtte kohaselt ei ole keegi kohustatud aitama kaasa enda (või oma lähedase) toime pandud süüteo tõendamisele. Ehkki konventsioon sellist põhiõigust ei sätesta, on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas järjekindlalt väljendatud seisukohta, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on konventsiooni artikli 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud artikli 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. juuni
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-39-05, p 13 koos edasiste viidetega).
  4. Õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile ei sõltu isiku formaalsest menetluslikust seisundist ega sellest, kas asjaolude suhtes, mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on menetlust alustatud. Oluline on isikult nõutava tõendusteabe faktiline iseloom ehk kas see teave viitab isiku poolt toime pandud kuriteole või mitte. Kuid PS § 22 lg-st 3 ja konventsiooni artikli 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ei piirdu vaid isiku õigusega keelduda ennast süüstavate tõendite esitamisest, vaid isikut ei saa eraldi karistada ka selle eest, et ta võtab kõnealuseid tõendeid kõrvaldades uurimisorganitelt võimaluse need tema süü tuvastamiseks üles leida. Mõistetavalt ei välista öeldu siiski isiku karistamist selle eest, kui ta tõendusteavet hävitades kahjustab ühtlasi mõnda muud õigushüve (nt kui tapmise toimepanija hävitab kuriteo varjamiseks talle mittekuuluva kuriteoriista, võib ta vastutada lisaks KarS §-le 113 ka KarS § 203 järgi, kuid mitte KarS § 316 alusel). (Vt eespool osutatud otsus asjas nr 3-1-1-39-05, p-d 14 ja 15).
  5. Siiski ei ole PS § 22 lg-st 3 ja konventsiooni artikli 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg absoluutne, vaid sellele õigusele tuginemise võimalus sõltub üksikjuhtumi asjaoludest. 4

(7)4 4-16-6037 Näiteks on Euroopa Inimõiguste Kohus pidanud erandjuhtudel lubatavaks, et ka ütluste andmisest keeldumisest võib teha isiku jaoks negatiivseid järeldusi, kui asjaoludest ilmneb selgituste andmise vajadus (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu
  1. aprilli
  2. a otsus asjas O’Donnell vs. Ühendkuningriik, p 52 jj). Lubatavaks on loetud isegi ütluste andmisele sundimist, kui selliselt toimimist saab õigustada liiklusohutuse tagamise huvidega ja teabe andmise kohustus pole nii ulatuslik, et see hakkaks moonutama enese mittesüüstamise privileegist tuleneva õiguse olemust. Kohtu arvates tuleb seejuures silmas pidada, missuguse karistuse ähvardusel ütluste andmisele sundimine toimus, missugused menetlusgarantiid isikul olid ja kuidas saadud teavet kasutati (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu
  3. juuni
  4. a otsus asjas O’Halloran ja Francis vs. Ühendkuningriik, p 57 jj).
  5. Riigikohtu kriminaalkolleegium on samuti eitanud enese mittesüüstamise privileegi absoluutset kehtivust. Nii on leitud, et juhtudel, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. detsembri
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-85-07, p 9.1.) Järeldusele, et kõnealune õigus ei toimi piiranguteta, osutavad ka kohtuasjas nr 3-1-1-85-10 kasutatud argumendid, kus kolleegium pidas muu hulgas tähtsaks arvesse võtta, et konkreetses kohtuasjas ei kaasnenud enese mittesüüstamise privileegi kasutamisega muid negatiivseid tagajärgi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. novembri
  9. a otsus, p 21). Järelikult ei saa ka käesoleva kohtuasja puhul aprioorselt jaatada enese mittesüüstamise privileegi piiranguteta kehtivust, vaid peab kontrollima, kas ja missugused tegurid võivad selle õiguse kasutamist piirata või selle välistada. 21.

§ 169

lg-s 5 ette nähtud kohustus – teatada kohe politseile liiklusõnnetusest – on piiratud reservatsioonidega. Isikul on teatamiskohustus esmajoones siis, kui liiklusõnnetuses osalenud sõidukite juhtidel on tekkinud lahkarvamus, kui varalise kahju saaja ei ole teada, kui varalise kahju tekitajat ei ole sündmuskohal või varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel. Osutatud paragrahvist ei tule siiski nõuet, mille kohaselt peab liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juht avaldama ennast muul moel süüstavat teavet. Isiku vastutuse

§ 236

järgi välistab see, kui ta teavitab kohe politseid liiklusõnnetuse toimumisest ja tegutseb politsei korralduse järgi. 22. Mootorsõiduk on liikluses suurema ohu allikas, mistõttu on sõiduki juhtimine allutatud kindlatele reeglitele. Juhtimisõiguse saamiseks peab isik vastama liiklusseaduses sätestatud mootorsõidukijuhile esitatavatele nõuetele ning juhtimisõiguse säilitamiseks täitma sõidukijuhi kohustusi. Muu hulgas on mootorsõidukijuhi kohustuseks

§ 169

lg-s 5 ette nähtud nõue, mis eeldab konkreetsete asjaolude ilmnemisel, et liiklusõnnetusest tuleb teatada politseile. Kuigi liiklusõnnetusest teatamine võib kaasa aidata toimepandud süüteo avastamisele ja süüdlase tuvastamisele, saab

§ 169

lg-s 5 sätestatud kohustuse olemasolu õigustada liiklusohutuse tagamisega, kuid ka vajadusega kaitsta teiste inimeste elu, tervist ja vara ning muid kaalukaid õigushüvesid (nt looduskeskkonda). Sellise järelduse saab teha ka

§ 169lg-tes 1–4 ja 6–8 märgitu pinnalt.

Liiklusõnnetusest teatamata jätmine võib endaga kaasa tuua rasked või raskemad tagajärjed. Näiteks võib kokku põrganud sõidukite tõttu toimuda uus liiklusõnnetus, millega kaasneb varaline kahju või teise inimese tervisekahjustus või surm. Samuti võib 5

(7)5 4-16-6037 teatamata jätmisest tingitud kahjulik tagajärg väljenduda selles, et kannatanule ei hüvitata varalist kahju, kui süüdlane jääb tuvastamata. Viimati kirjeldatud tagajärg võinuks saabuda ka praeguses asjas, kui liiklusõnnetuse põhjustaja oleks jäänud tuvastamata. 23. Kolleegiumi hinnangul ei ole

§ 236

alusel ähvardava karistuse raskus sellise iseloomuga, millega saaks õigustada teatamiskohustuse täitmata jätmist. Kui võtta arvesse, et riigi poolt teabe saamiseks rakendatav sund pole intensiivne,

§ 169

lg-s 5 ette nähtud kohustus ei hõlma kohustust anda ennast süüstavaid ütlusi ja et sunni kasutamist saab muu hulgas õigustada liiklusohutuse tagamise ning teiste isikute põhiõiguste kaitsmisega, pole võimalik kõneleda PS § 22 lg-st 3 ja konventsiooni artikli 6 lg-st 1 tuleneva õiguse ülemäärasest riivest. Toodud põhjustel ei nõustu kolleegium väitega, nagu välistaks enese mittesüüstamise privileegile tuginemise õigus menetlusaluse isiku vastutuse

§ 236lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemise eest.

24. Erinevalt kaitsja arvamusest ei ole süüdlase karistamine

§ 236

lg 1 alusel välistatud ka juhul, mil liiklusnõudeid rikkunud ja liiklusõnnetuse põhjustanud isik on varem toime pannud näiteks KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. KarS § 3 lg 5 kohaselt on süüdlase samaaegne vastutus nii väärteo kui ka kuriteo eest välistatud üksnes siis, kui need süüteod moodustavad ideaalkogumi. Liiklusõnnetuse põhjustamise ja liiklusõnnetusest teatamata jätmise puhul see aga üldjuhul nii ei ole. Sel põhjusel saab enamasti toimepanijat karistada nii KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo kui ka

§ 236

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo eest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. septembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-48-08,
  3. novembri
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-81-07,
  5. novembri
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-102-06 ja
  7. oktoobri
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-87-06).
  9. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 8, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu
  10. mai
  11. a otsuse osas, millega C-M. Lee tunnistati süüdi KarS § 223 lg 1 järgi, tunnistab menetlusaluse isiku süüdi

§ 223

lg 1 järgi ning jätab muus osas, sh karistuste mõistmises, maakohtu otsuse muutmata. Kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. III

  1. Kassaator on esitanud taotluse hüvitada menetlusalusele isikule kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 391 eurot 50 senti, sh käibemaks 65 eurot 25 senti. Taotlusele lisatud arve ja õigusabiteenuste nimekirja kohaselt seisnes osutatud õigusabi maakohtu otsusega tutvumises, kassatsiooni ja kassatsiooniteate koostamises ning esitamises ja kaitsealuse nõustamises. Nendeks toiminguteks kulus aega 2 tundi ja 25 minutit. Advokaadi ühe töötunni hind on 135 eurot, millele lisandub käibemaks.
  2. Eelmises punktis märgitud summa puhul on tegemist valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuga KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes. Arvestades, et kassatsioon rahuldatakse osaliselt, ja pidades silmas kassatsiooni rahuldamise aluseks olnud põhjenduste mahtu, tuleb kassatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulud hüvitada kaitsja ühele töötunnile vastavas summas, s.o 135 euro ulatuses, millele lisandub käibemaks 27 eurot. VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 186 lg 1 kohaselt tuleb see summa välja mõista riigilt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. mai
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-18-17, p 18). 6

(7)6 4-16-6037 (allkirjastatud digitaalselt) 7
(7)7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.